2-06-17937/14 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel (TsMS § 218 lg 3). Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused AS Hansa Liising Eesti esitas 14.07.2006 hagi OÜ HMT Partnerid, Jaak Kauri ja Andres Gauki vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista kasutusrendi lepingust tuleneva võla 89 568,80 krooni. 02.11.2006 hageja vähendas nõuet 3 389,80 krooni võrra ning palus kostjatelt välja mõista 86 179 krooni. Hageja tugines nõudes kasutusrendi lepingu üldtingimuste punktidele 2.3, 11.1.2 ja 5.19 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1, § 142 lg-le 1, § 145 lg-tele 1 ja 2, § 367 lg-tele 1 ja 4. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ HMT Partnerid 01.07.2002 kasutusrendi lepingu nr 0041339L, mille esemeks oli sõiduauto Volkswagen Passat 1,9 TDI Highline. Lepingust tulenevalt sai kostja vara enda valdusesse ja kasutusse ning kohustus tasuma hagejale rendimakseid vastavalt maksegraafikule. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ning jättis süstemaatiliselt tasumata tasumisele kuuluvad maksed. 27.10.2004 esitas kostja hagejale taotluse lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks. Pärast valduse taastamist asus hageja vara realiseerima AS Saksa Auto vahendusel. Vara realiseeriti hinnaga 189 830,51 krooni (hinnad siin ja edaspidi ilma käibemaksuta). OÜ HMT Partnerid võlgnevus hageja ees on 276 009,41 krooni, millest vara jääkmaksumus 251 326,73 krooni, debitoorne võlgnevus 13 715,69 krooni (tähtajaks tasumata rendimaksed ja kütusekaardi võlg) ning hageja poolt seoses vara realiseerimise ja tagastamisega kantud otsesed kulutused summas 10 967,09 krooni, mis koosnesid remondist hinnaga 1 645,06 krooni ja müügiteenusest hinnaga 9 322,03 krooni. Kuna vara võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud OÜ HMT Partnerid kasutusrendi lepingust tulenevat võlga, siis on kostja poolt hagejale hüvitamata kokku 86 179 krooni. 01.07.2002 sõlmis hageja käenduslepingu nr 0041339L-KÄ1 kostja juhatuse liikme Jaak Kauriga ja käenduslepingu nr 0041339L-KÄ2 kostja teise juhatuse liikme Andres Gaukiga, kes võtsid endale solidaarse kohustuse tagada hageja ja OÜ HMT Partnerid vahel sõlmitud kasutusrendi lepingust tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine. VÕS § 142 lg 1 ning § 145 lg-te 1 ja 2 kohaselt vastutab käendaja põhivõlgniku kohustuse täitmise eest täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Poolte vahel oli sõlmitud kasutusrendi leping. Kõik graafikujärgsed maksed teostati korrektselt. Seoses äripartnerite pankrotistumisega tekkisid kostjal OÜ HMT Partnerid makseraskused ja kostja esitas 27.10.2004 hagejale taotluse kasutusrendi lepingu lõpetamiseks Sama kuupäevaga lõpetati kõik nimetatud lepinguga seonduvad kohustused. Kostja tagastas 01.11.2004 tehniliselt korras ja nõuetekohaselt hooldatud sõiduki, mille kohta koostati vara üleandmise-vastuvõtmise akt. Seega ei ole hageja väidetavad kulutused sõiduki remontimiseks põhjendatud. Vara müügiaktil on müügiobjektiks oleva vara ehitusaastaks märgitud 2001, kostjate poolt tagastatud auto ehitusaasta oli 2002. Üheski avalikus kasutatud autode müügikuulutusi edastavas väljaandes ei ole nimetatud sõiduki müügikuulutust leitud. Vara väärtus oli selle realiseerimishinnast oluliselt kõrgem. Vara üleandmisel ei ole kostja hagejale kahju põhjustanud. Vaatamata kostja pöördumisele, ei ole hageja selgitanud väidetava võlgnevuse tekkimise aluseid.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 14.09.2007 otsusega osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt välja 30 042,42 krooni hageja kasuks. Harju Maakohus jättis AS Hansa Liising Eesti poolt kantud menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega OÜ HMT Partnerid, Jaak Kauri ja Andres Gauki kanda, juhindudes TsMS § 163 lg-st 1. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et poolte vahel sõlmiti 01.07.2002 kasutusrendi leping nr 0041339L tähtajaga kuni 15.07.2007 ning kostja taotlusel 27.10.2004 nimetatud leping lõpetati ja sõiduk tagastati hagejale. Hageja on kostja kohustuste täitmise tagamiseks sõlminud käenduslepingud Jaak Kauri ja Andres Gaukiga. Nimetatud kasutusrendi lepingu lahutamatuks osaks olevate kasutusrendi üldtingimuste p 5.19 kohaselt, kui liisinguandja, tuginedes Lepingu XI osa punktidele, lõpetab lepingu ennetähtaegselt ja võõrandab vara, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh. vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Seega kohustas poolte vahel sõlmitud leping võlgnevuse hüvitamisel lähtuma liisingueseme faktilisest realiseerimishinnast. Riigikohus on 19.04.2006 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06 asunud seisukohale, et liisinguleping on hinnatav tarbijakrediidilepinguna. Käesolevas asjas leidis kohus, et tüüptingimustes sätestatu, mille järgi liisinguandja hüvitusnõude kindlakstegemisel ei võtaks liisinguandjale jääva vara väärtust üldse arvesse või teeks seda ebamõistlikult väikses ulatuses, oleks tarbijat ebamõistlikult kahjustav ning seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ (05.04.1993) ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, art 3 kohaselt loetakse lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse. Direktiivi lisa p 1 c) kohaselt loetakse ebaõiglaseks tarbijale siduvad lepingud, kus müüja või teenuste osutaja tegevus on seotud tingimusega, mille täitmine oleneb üksnes tema enda tahtest. Riigikohus on 28.02.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 väljendanud seisukohta, et liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on primaarseks seadus, esmajoones VÕS § 367 ja § 416. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulude, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 041101/162 (tlk 14, 70) on tõendatud, et hagejale 01.11.2004 tagastatud sõiduk oli lisaseadmetega varustatud, tehniliselt korras, aktis puuduste ja defektide kohta kommentaarid puudusid. Aktile on kirjutatud ”müüki 235 000.-”. Ka vara müügiaktist nr 0041339L (tlk 19) nähtuvalt, mis sisaldab küll ebaõiget teavet vara ehitusaasta kohta, on vara antud müüki 08.11.2004 hinnaga 235 000 krooni (käibemaksuga). Seega oli vara väärtus selle üleandmise ajal 235 000 krooni. Samast aktist nähtub ka, et vara uus rentnik on Tiina Kreevan. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et vara jääkmaksumuse ja tagastatud vara väärtuse vahena tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista 16 326,73 krooni (251 326,73-235 000).

Kostjad tunnistasid hageja nõuet lepingujärgsete maksete võlgnevuse osas summas 13 715 krooni ja nõustusid selle hagejale hüvitama. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja väitel kajastuvad vara realiseerimisega seotud kulud summas 12 711,83 krooni arvel nr 24260300 ja sisaldavad müügiteenust summas 9 322,03 krooni ning Wanli Winter 205/55R16 Challenge 4 tk summas 3 389,90 krooni. Menetluse käigus loobus hageja nõudest 3 389,90 krooni osas, kuna leidis, et nimetatud kulutus ei ole kostjatega otseselt seotud. Kohtu hinnangul ei ole hageja aga ka tõendanud, kuidas on kostjaga otseselt seotud klient Tiina Kreevanile ja hagejale adresseeritud arvel näidatud vara realiseerimise eest makstav tasu summas 9 322,03 krooni. Vara müügiaktist nähtuvalt on vara antud rendile Tiina Kreevanile. Kostjad vaidlesid vastu sõiduki kindalaeka luugile väidetavalt teostatud remondile, mille kohta on 17.11.2004 esitatud AS Saksa Auto arve nr 24260226 summas 1 645,06 krooni. Järelduvalt hagiavaldusest andis kostja liisingueseme valduse hagejale üle 01.11.2004, kusjuures üleandmise-vastuvõtmise aktis ei ole viidatud puudustele, mis seostuksid kindalaeka luugi remondi või väljavahetamise vajadusega. Vara on müügiakti kohaselt antud müüki 08.11.2004, arve kindalaeka luugi remonttööde kohta on esitatud 17.11.2004, seega ajal, mil kostja ei saanud liisingueseme seisundi eest vastutada. Hageja ei ole ka tõendanud varjatud puuduse olemasolu. Kohus leidis eeltoodust lähtuvalt, et hageja nõue remonttööde teostamise eest 1 645,06 krooni saamiseks on tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja põhivõlgniku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt ning käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 30 042,42 krooni (13 715,69 + 16 326,73). Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 14.09.2007 otsuse hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista OÜ-lt HMT Partnerid, Jaak Kaurilt ja Andres Gaukilt AS Hansa Liising Eesti kasuks välja täiendavalt 56 136,48 krooni ning jätta menetluskulud täies ulatuses kostjate kanda, sealhulgas mõista välja kostjatelt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus otsuse tegemisel rikkunud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kaevatav kohtuotsus ei ole TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses seaduslik ega põhjendatud. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja faktiliste väidetega, ega analüüsinud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis (TsMS § 232 lg 1 ja 2). Hageja arvates oleks tulnud hagi kasutusrendi lepingu üldtingimuste punktide 11.1.2 ja 5.19 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-te 1 ja 4 alusel rahuldada. Liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest lähtuvalt eksisteerib põhimõte, mille kohaselt tuleb lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale kõik liisinguesemega seotud kulutused. Antud seisukoht tuleneb Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.04.2006 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06. Maakohtu otsuses toodud tõlgendus on vastuolus liisingulepingu rikkumise tõttu selle ülesütlemisega kaasneva kahju täieliku hüvitamise põhimõttega. Kohus ei ole otsust piisavalt põhjendanud. Hageja juhib tähelepanu, et liisinguvõtja OÜ HMT Partnerid 4(9)

ei ole tarbija VÕS § 34 mõttes ning sõlmitud kasutusrendi lepingu puhul ei olnud seega tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes. Eeltoodust tulenevalt on maakohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 416 ja Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ (05.04.1993) ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, kuna need ei ole antud vaidluses kohaldatavad. Hageja leiab, et esimese astme kohus on ebaõigesti tõlgendanud vara kohaliku keskmise müügihinna (turuhinna) mõistet. Kohus asus seisukohale, et liisinguandjale hüvitatava kulu saamiseks oleks hageja pidanud arvestama vara jääkmaksumusest 251 326,73 krooni (ilma käibemaksuta) maha hinna, millega esialgselt alustati tagastatud liisingueseme müüki (235 000 krooni koos käibemaksuga). Hageja arvates tuleb TsÜS §-st 65 tulenevalt lugeda liisingueseme väärtuseks selle kohalik keskmine müügihind, millega turul esemele ostja leidub. Menetluse käigus selgus, et hageja alustas vara võõrandamist kõrgema hinnaga, kui sellele lõpuks ostja leidus. Vara realiseeriti hinnaga 189 830,51 krooni (ilma käibemaksuta). Kuna liisinguandja on sisuliselt krediidiettevõte, siis ei saa panna tema kanda liisingueseme võõrandamise riisikot liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel liisinguvõtja poolse rikkumise tõttu. Ka Tallinna Ringkonnakohus on leidnud 09.02.2007 otsuses tsiviilasjas nr 2-05-14120, et auto väärtuse määrab turg. Hageja on seisukohal, et liisingulepingu punkt 5.19 ei ole tühine VÕS § 42 lg 1 alusel ega seadusega (eelkõige VÕS §-ga 367) vastuolus ning lepingust tulenevast võlgnevusest tuleks maha arvata vara realiseerimisest saadud tegelik summa (ilma käibemaksuta), mitte esialgne hind, millega vara realiseerida üritati. Kostja OÜ HMT Partnerid on sõlminud kasutusrendi lepingu omal vabal tahtel, nõustudes lepingu tingimustega, ja võtnud sellest tulenevalt endale kohustuse täita lepingus kokkulepitut. Kostja ei ole esitanud tõendeid, millest ilmneks, et antud lepingu tingimused kostja õigusi ebamõistlikult kahjustaks, et vastavad lepingutingimused oleksid vastuolus heade kommetega, et lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu oleks kostja kahjuks oluliselt rikutud, et kostjalt oleks võetud võimalus tõendada tegeliku kahju suurust või et esineksid mingid muud VÕS §-s 42 loetletud tingimused. Sõlmitud lepingud on pooltele täitmiseks kohustuslikud. Hagejal oli lepingu järgi õigus nõuda liisinguesemeks oleva vara omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Kuna kostja jättis täitmata lepingust tulenevad kohustused, oli hagejal õigus leping ühepoolselt lõpetada ja nõuda liisingueseme võõrandamisega seotud kulutuste hüvitamist. Ka selles olid pooled kasutusrendi lepingus kokku leppinud. Kuna hageja on krediidiandja, kelle huviks on väljastatud krediidi pealt intressitulu teenimine, siis on tavapärane, et hageja tegevuseks mittevajalik liisinguese võõrandatakse. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 19.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, punktis 25 väljendanud seisukohta, et liisingulepingu mõtteks on tagada liisinguandjale ja liisinguvõtjale võimalikult sarnane olukord sellega, kui liisinguandja oleks toiminud üksnes laenuandjana. Antud juhul on maakohus pannud hageja oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, kui hageja oleks tegutsenud üksnes laenuandjana. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole esimese astme kohus põhjendanud, miks ta ei arvesta hageja esitatud tõendeid vara remondiks ja müügiteenuse tellimiseks tehtud kulutuste kohta. AS Saksa Auto esitas hagejale 17.11.2004 arve kindalaeka luugi vahetuse eest summas 1 645,06 krooni. Arvelt on tuvastatav, missugusele sõidukile remont teostati. Asjaolu, et arve on esitatud pärast vara müüki andmist, ei tähenda, et sõiduk ei vajanud remonti. Tavapärane ja mõistlik on see, et arve teenuse osutamise eest esitatakse pärast teenuse osutamist. Kuna esimese astme kohtus ei tuginetud antud asjaolule, palub apellant apellatsioonimenetluses vastu võtta AS Saksa Auto 04.11.2004 koostatud remonttööde pakkumise, mis tõendab seda, et puudus esines enne vara valduse üleandmist.

Kohus on ebaõigesti leidnud, et hageja poolt vara müügiteenusega seoses kantud kulutused 9 322,03 krooni ei ole kostjatega seotud. Eelnevalt on hageja selgitanud, et mittevajaliku vara võõrandamiseks kasutab ta sisseostetavat teenust, mis tagab professionaalse asjaajamise ning eelkõige kulude kokkuhoiu. AS Saksa Auto 10.12.2004 esitatud arvelt nr 24260300 nähtub kõnealuse sõiduki registreerimismärgi number ja tehasetähis, mis tõendab, et tegemist on liisinguesemeks olnud vara võõrandamisega. Hageja on tõendanud arve tasumist enda kontoväljavõttega. Asjaolu, et arvele on märgitud ka uue kliendi (rentniku) nimi, on seletatav AS Saksa Auto raamatupidamise eripäraga. Riigikohus on 08.11.2006 otsuses asunud seisukohale, et nii müügiteenus kui tagastusteenus on käsitletavad lisakuluna VÕS § 367 lg 4 mõttes. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, nõustudes Harju Maakohtu 14.09.2007 otsusega, jäävad esimese astme kohtus esitatud vastuväidete juurde. Täiendavalt rõhutavad kostjad vara müügiprotsessi läbiviimist, mis kallutas oluliselt lepingupoolte kohustuste ulatust ja kahju suurust OÜ HMT Partnerid kahjuks ning oli vastuolus heade kommetega. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosalised ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub osalisele tühistamisele alljärgnevatel põhjendustel. TsMS § 651 lg 1 järgi ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Otsus ei ole edasi kaevatud osas, milles kohus tuvastas, et lepingujärgsete maksete võlgnevuseks on 13 715 krooni. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja ja OÜ HMT Partnerid vaheline õigussuhe tuleneb liisingulepingust, mis lõpetati kostja taotlusel seoses makseraskuste tekkimisega (t.lk. 13). Vaidlust selles, et Jaak Kauri ja Andres Gauki kui käendajate suhtes on kohaldatav solidaarvastutus, ei ole. Apellant vaidlustas otsust osas, milles kohus luges tagastatud sõiduki Volkswagen Passat 1,9 TDI HIGHLINE reg. märk xxx xxx väärtuseks 235 000 krooni ning jättis rahuldamata hageja nõude sõiduki võõrandamisega seotud kulude väljamõistmiseks. Esmalt võtab kolleegium seisukoha tagastatud sõiduki jääkmaksumuse ja tagastatud vara väärtuse vahe osas. Liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale hüvitada VÕS § 367 lg 1 järgi krediteerimiseks tehtud kulud, milleks on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Kuivõrd liisinguese jäi hageja omandisse, siis säilitas liisinguandja nii sõiduki kui ka tasutud väljaostumaksed. Lähtudes TsÜS §-st 65 loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on keskmine müügihind. Seega ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme müügihind, vaid liisingueseme väärtus. Maakohus on põhjendatult leidnud, et tagastatud sõiduki väärtuseks tuleb lugeda 235 000 krooni, mis oli fikseeritud 01.11.2004 vara üleandmise aktis nr 041101/161 (tlk. 14 ), mitte selle müügihinda. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus ei ole otsust sõiduki väärtuse osas piisavalt põhjendanud. Maakohtu seisukoht vastab Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadele materiaalõigusnormi tõlgendamisel. Nii asus Riigikohtu tsiviilkolleegium on 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 seisukohale, et liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise tagajärgede hindamisel tuleb lähtuda seadusest, so VÕS § 367 lg-st 3, mille kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste 6(9)

hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Apellandi seisukoht on põhjendatud, et liisinguvõtjat ei saa lugeda tarbijaks VÕS § 34 mõttes ning kohus on ekslikult viidanud Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivile 93/13 EMÜ, mis käsitleb tarbijalepingut, kuid nõustuda tuleb maakohtu otsuses oleva seisukohaga, et ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus võib olla tühine ka isiku suhtes, kes tegutseb majandusja kutsetegevuses. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 asunud seisukohale, et liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses, ning asus seisukohale, et selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 järgi ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja tühine ka sel juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti majandus- või kutsetegevuses. Õige on, et kasutusrendi üldtingimuste punkti 5.19 kohaselt on rentnik kohustatud, juhul kui rendileandja tuginedes lepingu XI punktidele lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama rendileandjale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud, sh vara valduse ülevõtmise, vara hoidmise, vara müügikõlblikuks seadmise kulud. Kolleegium, võttes arvesse Riigikohtu seisukohti materiaalõigusnormi tõlgendamisel, asub seisukohale, et ka antud tsiviilasjas on kasutusrendi üldtingimuste punkt 5.19, mille kohaselt kahjuks on vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe, tulenevalt VÕS § 42 lg-st 1 tühine ning liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 367 lg 3 kohaselt sõiduki väärtusest selle tagastamise hetkel ja selleks väärtuseks oli vaidlusaluse sõiduki puhul 235 000 krooni. Pooltel tekkis vaidlus selle üle, kas sõiduki väärtuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada käibemaksu või mitte. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi on 28.02.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, punktis 33 asunud seisukohale, et VÕS § 367 lg 3 tuleb tõlgendada selliselt, et lepingu ülesütlemisel tuleb käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale. Antud asjaolu ei ole liisinguandja, so hageja tõendanud. Seega on apellandi seisukoht ekslik, et igal juhul tuli väärtusest maha arvata käibemaks. Seega kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles, et vara jääkmaksumuse ja tagastatud vara väärtuse vahe, mis on käsitletav kahjuna, on 16 326,73 krooni, so 251 326,73- 235 000 krooni. Sõiduki jääkmaksumust summas 251 326,73 krooni ei ole vaidlustatud ning kolleegium saab sellest VÕS § 367 lg 2 kontekstis lähtuda. VÕS § 367 lg 4 järgi on liisinguandja õigustatud nõudma liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulusid. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus on põhjendamatult jätnud välja mõistmata kulud, mis olid seotud sõiduki võõrandamisega. Otsuse kohaselt remonttööde teostamine summas 1645,06 krooni on tõendamata, kuid toimik sisaldab hageja poolt esitatud Saksa Auto AS 17.11.2004 arvet nr 24260226 nimelt vaidlusaluse sõidukiga seotud kulude kohta (kindalaeka luugi parandustöö, tehniline ülevaatus). Nimetatud tõend on maakohtu poolt vastu võetud. Kui kohus pidas antud tõendit ebapiisavaks, tõendamaks lisakulu olemasolu ja selle vajadust, siis TsMS § 230 lg 2 järgi oli kohtul õigus teha hagejale ettepanek esitada täiendavaid 7(9)