kostja xxx (IK xxx) kostja esindaja Gennadi Müürsepp
Kohtuistungi toimumise aeg
29. mai 2008
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista xxx võlgnevus 5093 (viis tuhat üheksakümmend kolm) krooni ja 50 senti xxx kasuks.
Menetluskulude jaotus
Välja mõista xxx riigilõiv 413 (nelisada kolmteist) krooni ja 02 senti xxx kasuks.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
ASJAOLUD
1.Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale eluruum asukohaga xxx Tallinnas. Hageja üüris eluruumi ajavahemikul 1996 oktoobrist kuni 1998 veebruarini kostjale suulise üürilepingu 1(5)
alusel. Üürilepingu kohaselt pidi kostja tasuma igakuuliselt 15. kuupäevaks 1000 krooni üüri ning tasuma kommunaalteenuste, telefoni ja elektri eest. Alates 1997 novembrist kostja üüri ei tasunud ning lisaks sellele oli kostjal võlgnevus telefoni ja elektri eest. Kostja väljastas 21. jaanuaril 1998 võlakirja, milles tunnistas võlgnevust kolme kuu üürivõla 3000 krooni ulatuses ning võla ulatuses elektri ja telefoni eest. Võlgnevus elektri eest on 1982,50 krooni ning telefoni eest 194,40 krooni. Hageja palub kokku välja mõista võlgnevus 5176,90 krooni ning jätta kohtukulud kostja kanda. Kostja vastus 16.05.2005
2.Kostja vastuse kohaselt kostja hagi ei tunnista. Kostja üüris korterit ajavahemikus 1996 oktoobrist kuni 1998 veebruarini, kuid võlgnevusi kostjal ei ole. Kohtule esitatud võlakiri on kirjutatud 21.01.1998, kuid hageja hävitas võlakirja juba 24.01.1998 ja teatas, et tal pretensioone ei ole.
3.Hageja oma 10.06.2005 avalduses jääb esitatud seisukohtade juurde. Hageja lisab, et võlakirja originaal jäi 24.01.1998 konstaabel A.Rjakini kätte. Hageja oma 29.06.2006 avalduses lisab, et A.Rjakin lubas hagejal aidata võlga sisse nõuda, kuid ei teinud seda. Kohtuistung 14.04.2008
4.Kohtuistungil avaldas kostja, et ta on võlakirja kirjutanud vägivalla ja ähvarduse mõjul ja seetõttu on võlakiri kehtetu. Kostja varem hagejal võlakirja kehtetusest teada ei ole andnud. Kostja selgitab, et üürileping oli sõlmitud kirjalikult, kostja tasus 1500 kroon kuus, lisaks telefoni eest. Kõik arved on makstud. Telefoniarve tuli postkasti, kostjal oli postkasti võti, kuid posti ta ei võtnud. Elektrinäitusid kostja ei vaadanud ega teatanud, arvesti oli koridoris. Lepingu lõpetamine fikseeriti kirjalikult 10.01.1998, fikseeriti, et probleeme ei ole, kostja andis üle võtmed. Ljubov Petrova tuli 21.01.1998 kooli koos ühe politseivormis mehega, väitis, et mööbel on kriimustatud ja nõudis kahjutasu, kostjat ähvardati ja löödi näkku, kostja kirjutas omakäelise võlakirja ja L.Petrova võttis selle oma kätte.
5.Hageja vägivalla ja ähvarduse esinemist ei tunnista, kostja ei ole varem sellise väitega hageja poole pöördunud ning hageja palub kohaldada selle väite osas aegumist. Hageja selgitab täiendavalt, et kostja tasus üüri sularahas 1000 krooni pluss elektri ja telefoni raha, ülejäänud kommunaalmaksud maksis hageja ise. Elektri ja telefoni eest pidi kostja ise tasuma. Elektri eest kostja ei tasunud üldse, telefoni jättis maksmata alates detsembrist 1997. Raha saamiseks tuli hageja kostja juurde ja sai raha sularahas, kviitungit vastu ei andnud. Võlakirja kirjutas kostja 21.01.1998 koolis klassiruumis, juures viibisid Ljubov Petrova ja Gabriel Savin. Väljakolimise päev oli 10.01.1998. Kohtuistung 29.05.2008
6.Kohtuistungil jättis kohus rahuldamata hageja taotlused A.Rjakini kaasamiseks iseseisva nõudeta kolmanda isikuna ja tunnistaja Safonova üle kuulamiseks ning taotluse A.Rjakini üle kuulamiseks tunnistajana.. Kohus kuulas üle tunnistajad Ljubov Petrova ja Jelena Društšitsi.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus, kuulanud ära pooled ja tutvunud kõigi asjas kogutud tõenditega, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
8.Kohus tuvastas, et hagejale kuulub eluruum asukohaga xxx Tallinnas. Hageja ja kostja sõlmisid 1996 aastal üürilepingu, mille alusel kostja kasutas eluruumi alates 1996 oktoobrist 2(5)
kuni 1998 alguseni. Kostja andis eluruumi hagejale üle 10. jaanuaril 1998. Hageja esitas 24. märtsil 2005 Harju Maakohtule hagi üürilepingust tuleneva võlgnevuse 5176,90 krooni välja mõistmiseks.
9.Hageja on oma nõudes tuginenud 21. jaanuaril 1998 koostatud võlakirjale, millega kostja väidetavalt tunnistas võlgnevust summas 3000 krooni, millele lisandus võlgnevus elektrienergia eest alates 1996 aasta oktoobrist ja telefoni eest 1997 aasta detsembris. Kostja on ühelt poolt väitnud, et nimetatud võlakiri on kirjutatud vägivalla ja ähvarduse mõjul ja seetõttu on võlakiri kehtetu. Teiselt poolt on kostja väitnud, et toimikusse esitatud võlakiri ei ole kirjutatud ega all kirjutatud kostja poolt. Seega peab kohus vaidluse lahendamiseks hindama, kas võlakirja on koostanud kostja ja kas võlakiri on kehtiv.
10.Kohus leiab, et võlakiri on allkirjastatud kostja poolt ja seega vastab vorminõuetele. Hageja on kirjeldanud üksikasjalikult võlakirja väljastamise asjaolusid ning tunnistaja Ljubov Petrova, kes viibis võlakirja väljastamise juures, on vande all kinnitanud, et võlakirjale on alla kirjutanud kostja. Kostja esindaja väitis küll, et kostja kirjutas teise võlakirja, kuid kostja ise on istungil väitnud, et kuigi võlakirja teksti ei ole kirjutanud tema omakäeliselt, siis ei saa ta välistada, et allkirjastanud on võlakirja tema. Kostja ei väide teise võlakirja kohta jääb seejuures paljasõnaliseks. Muuhulgas ei ole kostja taotlenud dokumendi ja allkirja ekspertiisi. Võlakirja tunnistamist näitab ka see, et kostja algse vastuväite kohaselt oli ta sama võlakirja allkirjastanud sunni või ähvarduse mõjul ning alles pärast kohtu selgitusi tehingu tühistamise tähtaegade kohta on kostja esitanud vastuväite, et lepingut ei allkirjastanud tema. Asjaolust, et võlakirjal ja näiteks kostja esimesel vastusel on allkiri erinev, ei saa järeldada allkirja võltsimist, sest vastuse esitamise ajaks on kostja perekonnanimi muutunud ja seoses sellega on muutunud ka allkiri. Küll aga võib tähele panna, et mõlema nimetatud allkirja algus on märkimisväärselt sarnane. Seega võib tõendite ja asjaolude kogumist veenvalt järeldada, et võlakirja on allkirjastanud kostja.
11.Kohus märgib, et ilmselt asjakohatu on olnud hageja taotlus konstaabel A.Rjakini kaasamiseks kolmanda isikuna. A.Rjakini ei ole olnud ei üürilepingu ega võlakirja pooleks ning teadaolevalt ei ole ta astunud ei hageja ega kostjaga ühessegi eraõiguslikku õigussuhtesse, seega ei saa antud asjas tuvastamisele kuuluvad asjaolud mõjuda tema õigustele või kohustustele ühe poole suhtes. Asjaolu, et tsiviilasja raames võidakse tuvastada asjaolusid, mis annaksid aluse menetlusosaliseks mitteoleva isiku kriminaal- või distsiplinaarvastutusele võtmiseks, ei anna alust selle isiku kaasamiseks kolmanda isikuna. Kuna taotlus oli ilmselgelt asjakohatu, siis ei saatnud kohus taotlust A.RJakinile seisukoha võtmiseks, kuivõrd teadaolevad andmed välistasid niigi A.Rjakini kolmanda isikuna kaasamise võimaluse.
12.Kostja vastuväite kohaselt on võlakiri antud vägivalla ja ähvarduse mõjul.
13.Kuni 01. juulini 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 73 lg 3 sätestas, et sunni mõjul tehtud tehingu tunnistab kohus kehtetuks kannatanud poole nõudel. Tehingu kehtetuks tunnistamise tähtaeg on 5 aastat sunni lõppemisest. Vastavalt sama seaduse § 67 lg 1 vaieldav on tehing, mille kohus võib huvitatud isiku nõudel seaduses sätestatud alustel kehtetuks tunnistada. Kuni tehingu kehtetuks tunnistamiseni võib pool nõuda vaieldava tehingu täitmist. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 7 sätestab, et enne 1. juulit 2002 tehtud tehingu saab pärast 1. juulit 2002 tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras. Tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Vastavalt alates 01. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 99 lg 1 p 1 tehingu võib tühistada /---/ ähvarduse, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamise korral – kuue kuu jooksul arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Vastavalt TsÜS § 98 lg 1 3(5)
tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Seega võis isik vägivalla või ähvarduse mõjul tehtud tehingu tühistada kuni 01. juulini 2002 kohtu kaudu 5 aasta jooksul ning kui aegumistähtaja lõpp langes hilisemale ajale kui 01. juuli 2002, siis alates sellest ajast kuni aegumistähtaja lõpuni kirjaliku avalduse tegemisega.
14.Kui kostja väidetud asjaolud vastavad tõele, siis lõppes sund ja vägivallaga ähvardus vahetult pärast võlakirja allkirjastamist ehk 21. jaanuaril 1998. Sel juhul oli kostjal õigus tehing tühistada kuni 01. juulini 2002 hagi esitamisega või alates 01. juulist 2002 kuni 01. jaanuarini 2003 kirjaliku avaldusega hagejale. Vaidlust ei ole selles, et kostja tehingu tühistamiseks hagi esitanud ega kirjalikku avaldust teinud ei ole, seega ei ole kostjal õigus tugineda tehingu tühisusele seoses vägivalla või ähvardusega ning tehing tühiseks muutud ei ole.
15.Kohus märgib, et kuna kostja ei ole tehingut tühistanud, siis ei oma võimalik vägivalla või ähvarduse esinemine õiguslikke tagajärgi ning väited vägivalla või ähvarduse esinemise kohta ei puutu asjasse. Sel põhjusel on ka ilmselt asjakohatu tõend kostjal vigastuste esinemise kohta ning kriminaalasjaga seotud materjalid.
16.Kuni 01. juulini 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 272 lg 3 sätestas, et pooled, välja arvatud sotsialistlikud organisatsioonid, võivad iga võla, mis on tekkinud ostust-müügist, vara üürimisest või muust alusest, vormistada laenulepinguna. Sel juhtumil kohaldatakse laenu reguleerivaid sätteid. Kooskõlas Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02 kohaldatakse TsK § 272 lg 3 igasugusest võlusuhtest tulenevatele võlalubadustele või kinnitustele. Võla ümbervormistamise õiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist peab võlgnik tõendama, et tal kohustust ei ole tekkinud. Võlakirjast nähtub, et kostja tunnistas võlgnevust summas 3000 krooni, millele lisandus võlgnevus elektrienergia eest alates 1996 aasta oktoobrist ja telefoni eest 1997 aasta detsembris. Seega peab kostja tõendama, et nimetatud võlgnevust tal ei tekkinud või ta on selle kustutanud.
17.Jättes kõrvale tõendid, mida kostja on esitanud võlakirja kehtetuse tõendamiseks, ei ole kostja võla puudumise kohta ühtegi tõendit esitanud. Kostja on küll väitnud, et ta on kõik võlgnevused tasunud, kuid tõendeid selle kohta ta esitanud ei ole. Vastuväiteid ei ole esitatud ka hageja koostatud võlgnevuse arvestusele, mis puudutab elektrivõlgnevust näidust alates 13849 kuni näiduni 16830 summas 1982,50 krooni ning detsembrikuu telefonivõlgnevust summas 111 krooni. Nimetatud summad koos võlgnevusega 3000 krooni, kokku summas 5093,50 krooni tuleb kostjalt välja mõista.
18.Võlakiri ei kajasta aga hageja poolt nõutud jaanuarikuu 1998 telefoniarvet summas 83,40 krooni. Kuivõrd jaanuari telefoniarvet võlakirjas ei mainita, siis võib eeldada, et jaanuarikuu telefoni osas oli pooltel erinev kokkulepe. Hageja on küll tõendanud, et ta on telefoniarve 83,40 krooni maksnud, kuid ei ole teada, millal tarbitud teenuste eest on arve esitatud. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et kostja andis eluruumi üle 10. jaanuaril 1998, siis kasutas kostja eluruumi vaid kolmandiku jaanuarist ning ei ole põhjust eeldada, et ta oleks nõustunud terve telefoniarve tasumisega. Kuigi tunnistaja L.Petrova on väitnud, et võlgnevus oli, siis on tema ütlus vastuoluline, kuivõrd ta ei ole selgitanud, miks ei kajastatud võlgnevust võlakirjas. Selle vastuolu tõttu kohus tunnistaja ütlusi telefoniarve tõendamisel ei arvesta. Kuna võlakiri jaanuari telefoniarvet ei kajasta, siis lasub hagejal kohustus tõendada, et kostja on kohustunud terve jaanuari telefoniarve või osa sellest tasuma. Kohus leiab, et hageja ei ole suutnud seda tõendada, mistõttu tuleb hagi selles osas jätta rahuldamata. Menetluskulud
4(5)
19.Vastavalt TsMSjaTMSrakS § 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hageja on palunud välja mõista riigilõivu 420 krooni. Hagi rahuldati osas 98,34 %, seega tuleb riigilõivust välja mõista 98,34 % ehk 413,02 krooni. Kostja kohtukulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole.
Peeter Pällin Kohtunik
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.