Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

registreeritud hageja elukaaslane T L Kiviõlisse koos oma poja Patrickuga. Sämi teeristist Sonda poole keerates tundis T.L , et autolt kaob jõud ja temperatuuri näidik oli lubatust suurem. T.L jättis auto seisma ca 250 meetri kaugusele teeristist ja helistas autoomanikule ehk hagejale. Vastavalt autoomaniku juhistele, kes viibis tööl Soomes, avas T.L kapoti ja siis selgus, et auto on ülekuumenenud. Kuna auto oli automaatkäigukastiga siis ei olnud soovitav seda slepis vedada, vaid kasutada tuli puksiiri abi. Kuna T.L ei teadnud, kellelt on võimalik puksiiri hankida, siis helistas ta R T ja rääkis, mis oli juhtunud. T.R helistas kostjale, sest kostja osutab puksiiriteenust. T.R helistas tagasi T.L le ja teatas, et kostja on kuskil sõidus, kuid hiljem saab selle auto ära vedada Kungla tänavale Rakverre hageja elukohta. T.R käskis T.L ’l ka endal helistada kostjale, et rääkida, mis juhtus, ja edasise suhtes kokku leppida. T.L helistaski kostjale, rääkis, mis juhtus ja kostja vastas, et saab tunni aja jooksul autole järgi tulla. Nad leppisid kokku, et T.L koos pojaga sinna ootama ei jää, vaid et T.L paneb auto lukku ja võtmed tagumise ratta peale. Seejärel helistas T.L Kiviõlli ja kutsus auto järgi. Hiljem helistas T.L kostjale ja küsimuse peale, et kas kõik on korras, vastas kostja, et kõik on korras ja auto on Rakveres Kungla tänaval. Õhtul koju jõudes oligi auto maja ees. Teades, et kostja on tegelenud ja tegeleb autode remondiga, palus T.L kostjal auto üle vaadata, et teada saada, milles on viga. Kostja tuligi, vaatas autot, kuid teatas, et sellistes tingimustes ei saa täpselt vaadata, kuna mootor tuleb lahti võtta. 28.04.2006.a. oli hageja kodus ja T.L rääkis talle, et kostja on tegelenud autode remondiga ja hageja andis loa auto kostja juurde remonti viia. Helistades kostjale, ütles viimane T.L ’le, et T.L saab auto ise tema juurde tuua, kuid peab sõitmisel jälgima temperatuuri näidikut. T.L viiski auto kostja juurde. 2006.a. maikuu esimesel nädalal käis T.L kostja juures saunas ja küsis, kas kostja on auto üle vaadanud. Kostja vastas, et on küll. Kuna T.L oli hageja volitused olemas, siis palus ta kostjat, et kas viimane saaks auto ära remontida. Kostja vastas, et kui sellega kiiret pole, siis saab küll. Siis helistas T.L veel hagejale ja andes telefoni üle kostjale, rääkisid hageja ja kostja omavahel auto remondist ja sellest, mis autol viga. Pooled leppisid kokku, et kuna viga on plokikaanes, siis viib kostja selle Tallinnasse Diisli keskusesse kontrolli ja pärast selgub, mis edasi saab. Mõni aeg hiljem kostjale helistades kostja teatas T.L le, et tal on olnud kiire ja ta pole veel Tallinnasse jõudnud, ütles veel, et tegeleb selle asjaga, et on ka juba ploki maha tõstnud ja vaja ainult selle kaas Tallinnasse viia. Lepiti kokku, et T.L helistab kostjale 17.05.2006.a. Sel päeval helistades ja küsides, mida kostja saab auto kohta öelda, ütles kostja, et tema ei ütle enam midagi, ja sulges telefoni. Arusaamatusest helistas T.L uuesti ja siis kostja vastas, et autot enam pole, kuna just oli tulekahju ja kõik on maha põlenud. 26.05.2006.a. käis hageja kostja juures kohapealset olukorda vaatamas. Auto oli 24.05.2006.a. juba T.L poolt viidud Kuusakoski lammutusele, sest muidu polnud võimalik seda arvelt maha võtta. Autost oli kohapeal alles põlenud esisild, veljed ja seal kõrval autolt maha võetud mootoriplokk. Kohapeale tuli ka kostja, kes seletas, kuidas tuli alguse sai ja mida ta päästa oli suutnud. Autodest oli kostja suutnud päästa Eesti Energiale kuulunud kaubiku, mis oli põlenud ainult ühelt küljelt. Kostja seletas veel, et hageja autot ta päästa ei saanud, kuna kuumus oli suur ja mootor oli osaliselt lahti võetud. Edasi läksid nad ainukesena terveks jäänud aiamajja ja seal kohvi juues ja kahju hüvitamisest rääkides läks kostja endast välja. Lõpuks lepiti kokku, et kostja sätib oma elamise järje peale ja maksab hagejale auto kinni. Selle peale suruti ka kätt. Edasi hakkas kostja venitama ja otsima põhjusi, et kahju hüvitamisest mitte rääkida. 29.08.2007.a. saatis hageja kostjale ettepaneku kahju kohtuväliseks hüvitamiseks, millest aga kostja keeldus, teatades suuliselt, et tema pole kunagi lubanud autot remontida, samas põhjendamata, mis asjaoludel siis hageja auto tema garaažis oli. Hageja leiab, et hagi on õigulikult põhjendatud järgmiselt: VÕS § 11 lg. l järgi võib lepingu sõlmida suuliselt. VÕS § 132 lg. l kohaselt asja hävimisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitist, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Auto24 kodulehel internetis maksavad taolised autod praegu ca 170 000 krooni ja see on ka mõistlik hind. Auto osteti 2005.a. juulis 11

000 euro eest ja kasutati kuni tulekahjuni minimaalselt, sest auto omanik oli pidevalt Soomes tööl. Sisuliselt oli poolte vahel sõlmitud VÕS § 635 viidatud suuline töövõtuleping hageja auto remondiks, sest vastasel juhul ei olnud hagejal mingit põhjust oma auto kostja juurde lasta viia. VÕS § 640 kohaselt on kostja kohustatud kahju hüvitama, kuid ta on sellega pidevalt venitanud. VÕS § 640 lg. 2 kohaselt kannab töövõtja juhusliku hävimise riisikot kuni töö valmimiseni. Auto remontimise võimalusi oleks olnud teisigi, aga kuna kostja oli nõus seda tegema, siis selleks saigi auto tema juurde viidud. Mahapõlenud garaaž oli kanaliga ja oligi kohandatud autode remondiks. Ida-Eesti Päästekeskuse operatiivtöötaja ettekandest nähtub samuti, et hävinud garaažis remonditi autosid. II. Kostja kirjalik vastus. vastus. Kostja oma kirjalikus vastuses kohtule selgitab, et kostja arvates on hagi alusetu ja tõendamata, mistõttu kostja taotleb, et kohus näeks menetluskulude jaotuses ette hageja kohustuse kanda enda ja kostja menetluskulud, sealhulgas kostja lepingulise esindaja kulud seaduses sätestatud ulatuses. Kostja vastuväited ja põhjendused on järgmised:

et kostja ei ole esitanud nõuetekohast arvet, ei vabasta tellijat kohustusest tasuda tehtud tööde eest (vt RK lahend 3-2-1-110-05). Hageja ja kostja väidetavast lepingust tulenevate kohustuste diferentseeritud ja omakasupüüdlik käsitlus hageja poolt on kogumis teiste kostja poolt osundatud tõenditega poolte vahelise töövõtusuhte puudumist kinnitav asjaolu. Hageja poolt nõude sidumine VÕS §-ga 132 lg. 1 ei ole õiguslikult põhjendatud. Osundatud säte käsitleb makstava hüvitise suurust eeldusel, et kahju hüvitamise kohustus on olemas ja tõendatud. Antud asjas selline kohustus kostjal puudub ning tuginemine nõude alusena §-le 132 lg. 1 ei ole õige.

valmis tööd vastu, loetakse töö § 638 alusel vastuvõetuks. § 640 alusel vabanes kostja alates töö vastuvõetuks lugemisest juhusliku hävimise ja kahjustamise riisikost.

viia. Lastes tuua auto enda juurde ja lubades kindlaks teha rikke ja võimalusel auto remontida, siis sellega ongi töövõtuleping kahe poole vahel sõlmitud. Hageja leiab, et kostja ei või karistamatult võtta enda valdusesse võõrast vara, lammutada see laiali ja siis mitte millegi eest mitte vastutada. Hageja palub hagi rahuldada 120 000 krooni ulatuses ja jätta kohtukulud kostja kanda, sest kostja oma korduvate lubadustega kahju hüvitada on tinginud antud kohtuasja ja hageja tehtud kulutused. Hageja esindaja on ka seisukohal, et toimunu peaks tegelikkuses olema õpetuseks mõlemale poolele, sest ei ole vaja suvalisse kohta oma autot remonti viia ja pole vaja ka, et oleksid sellised remonditöökojad, kus millegi eest ei vastutata. Hageja ise seletab, et tõi auto Saksamaalt 6.08.2005.a. ja see maksis 176 000 krooni. Tehnilise seisukorra tõendamiseks anti Saksamaalt vastav sertifikaat kaasa. 200 000 km oli vist sõitnud ja siin võis ta sõita 10 000-15 000 km, enne kui rike tekkis. Kuna T. L ’l varem lube ei olnud, siis see oli esimene auto, millega T sõitma oleks hakanud. Hageja ütleb, et tema ise sai seda autot kasutada väga vähe, sest enamus ajast sõitis sellega T.L . Hageja ütleb, et teine kasutaja, T T on tema vend, kes kasutas autot ainult Soomes. Talvel oli auto Soomes ja siis oli autol starter katki. Hageja ütleb, et ta ei poolda remonditeenust pakkuvaid ettevõtteid ja kuna kostja ütles, et on teinud autoremonti, siis soovis ta, et A.V teeks autole remondi, sest nii oleks ka T olnud võimalik kostja tegevust jälgida. Soov oli, et auto oleks korras, rahas küsimus ei olnud. Hageja teab, et T.L on A V ’ga tuttav T.R ’i kaudu. Hageja seletab, et auto remontimiseks oli leping ja remontimine oli kokku lepitud enne, kui auto kostja juurde viidi. Algul paluti kostjal auto tee äärest ära tuua ja hiljem, kui selgus, et kostja ka remondib autosid, siis leppis tema kostjaga kokku, et kostja teeb kindlaks vea, seejärel teatab, millist osa on vaja osta. Tähtaegadest juttu ei olnud. Kostja pidi hinna ütlema siis, kui kontroll on tehtud, osad ostetud. Kostja arvas, et viga on plokikaanes, ja seda teatas ta helistades. Kostjaga sai kokku lepitud, et kui kostja saab aega, siis võtab mootori lahti. Kostjaga oli räägitud, et kui vana plokikaas on katki, siis tuleb uus osta ja siis kostja oleks kaane ära vahetanud. Sel päeval, kui põleng toimus, pidi kostja viima plokikaane Tallinnasse kontrolli Hageja ei ole kindel, kas kostja ütles seda talle või T , kuna tema viibis Soomes tööl. Kokkulepe oli, et mootor võetakse maha ja kostja viib plokikaane kontrolli. Kui selgub, mis viga on, siis kostja parandab selle. Leping oli auto remontimiseks. Hageja ütleb, et tahtis, et kostja saab oma elamise korda ja et siis saab rääkida hüvitamisest, kuid mingis konkreetses summas kokku ei lepitud. Kui peale põlengut kahekesi sai räägitud, siis lubas kostja 2006.a. uue auto tuua. Kostja Kostja kohtuistungil seletab, et tema ajas asju T.L ’ga ja T.T ’ga rääkis vaid üks kord remondist. Kostja ütleb, et laskis auto tuua sõbra T.R ’i soovil ja kuna autot ära ei viidud, oli auto garaažis vähemalt varju all. T.L ’ga oli jutt, et pidin võtma auto ja vea kindlaks tegema. Kuna ei olnud teada, mis on viga, ei saanud ka remonti lubada. Kostja ütleb, et oma kogemustest teab, et esimese korraga ei juhtu plokikaanega midagi, kui ta kuuma saab. Oletus oligi, et plokikaane tihend on läbi ja et plokikaas võib olla kuumaga kõveraks läinud. Põhimõtteliselt saab selline viga tekkida ka valest sõidustiilist. Umbes nädal enne põlengut sai mootor lahti võetud, plokikaant tagasi ei pannud, kuna selleks oli vaja uut kaant. Vana plokikaas oli laua peal auto juures. Viga selgus siis, kui plokikaas oli maha võetud, 3. ja 4. silindril olid silmaga nähtavad praod ja asi oli hullem kui võis arvata, sest plokis oli vee ja õli emulsioon ja terve süsteem oli seda emulsiooni täis, kõik, kus vähegi vesi läbi käib, oli sellega koos. Kostja ütleb, et kui selgus, et tema ei saa seda autot parandada, helistas ta T.R ’ile ja Terjele. T.R lubas T.L ’le edasi öelda. T.L ’le helistamisel sai öeldud, et kodustes tingimustes ei saa midagi teha ja auto võib ära viia. Tähtaega auto ära viimiseks ei andnud. Hinnast juttu ei ole olnud. T.L ’ga suhtlemisel ei olnud samuti rahast juttu, sest ei saa raha küsida, kui ei tea, mis autol viga on. Puksiiriteenuse eest ei ole makstud ja raha ka ei ole küsitud. Kostja ütleb, et süü tunnet tal pole, sest tema põlengut ei põhjustanud. Kostja ütleb, et ei lubanud kahju hüvitada, sest lootis kokkuleppele saada.

Kostja esindaja kohtuistungil selgitab, et jääb juba kirjalikus vastuses esitatud vastuväidete ja nende põhjenduste juurde ja lisab, et asja läbivaatamisel kohtuistungil ei leidnud hagi alusena toodud faktilised asjaolud poolte vahel töövõtulepingu sõlmimise ja kokkuleppe ulatuse ning väidetavalt kokku lepitud tehingu tingimuste osas tõendamist. VÕS § 635 lg. 1 järgi on töövõtuleping suunatud teatud konkreetse tulemuse saavutamisele. Vaidlust ei ole selles, et T.L palus kostjal auto tehnilise rikke väljaselgitamiseks üle vaadata. Muud konkreetset tulemust, mille saavutamiseks oleks pooled, s.o. T T ja A V , sõlminud omavahelisi kokkuleppeid, asja läbivaatamisel tõendatud ei ole. Seega oli kostja ja hageja elukaaslase vahel kokkulepe auto tehnilise rikke kindlakstegemiseks ning alusetu on hagis esitatud väide, et poolte vahel oli töövõtuleping sõiduki remontimiseks. Pooled ei saanud väidetavat töövõtulepingut sõlmida juba seetõttu, et hageja kohtus kostjaga esimest korda alles 26.05. 2006.a. ehk üheksa päeva pärast põlengut. Kostja ei kinnita hageja väidet nagu oleks poolte vahel leping sõlmitud telefoni teel. Muid tõendeid hageja lepingu sõlmimise kohta esitanud ei ole. Asjaolu, et poolte vahel ei olnud töövõtulepingut olemas, kinnitab ka hageja seletus, et leping remondiks sõlmiti juba enne auto kostja juurde viimist. Seda asjaolu ei kinnita ükski asjas kogutud tõend. Hageja retooriline küsimus - miks oli auto kostja juures, kui ta seda ei remontinud - on seletatav asjaoluga, milles poolte vahel vaidlus puudub: kostja pidi auto tehnilise rikke kindlaks tegema. Remontimise võimalus pidi ja saigi ilmneda alles pärast rikke kindlakstegemist. Tunnistaja T. L ja hageja enda väited kokkuleppest remondi kohta on kummutatud faktilise asjaoluga, et rikke tõsidust ja kahjustuse ulatust arvestades ilmnes vajadus auto kapitaalremondiks, ning sellise võimaluse puudumisest teavitas kostja hageja elukaaslast umbes nädal enne tulekahju. Kostja ei eita, et ta lubas T.L ’le auto tehnilise rikke kindlaks teha. Selleks võttis ta maha mootoriploki kaane, et tuvastada, kas viga on põhjustatud purunenud või deformeerunud mootoriplokis. Tunnistaja H.T ütlustega on tõendatud, et kuna plokikaane demonteerimisel ilmnesid selles kahe silindri vahelised mõrad, puudus igasugune põhjus ja vajadus demonteeritud plokikaane Tallinnasse kontrollimiseks viimiseks. Mõranenud plokikaant ei ole kostja ja tunnistaja H. T väitel võimalik remontida ja hageja sõidukil esinenud tehnilisest rikkest põhjustatud tagajärgi ei olnud võimalik kodustes tingimustes kostjal kõrvaldada. Seega ei vasta tõele hageja väide, et ta sõlmis kostjaga pärast rikke kindlakstegemist töövõtulepingu sõiduki remontimiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks teinud sõiduki juures mingeid remonditöid. Sõiduki rikke kindlakstegemise eesmärgil mootori plokikaane demontaaž ei ole käsitletav sõiduki remondina. Hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja oleks auto remondi suhtes milleski konkreetses kokku leppinud. Väide, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline töövõtuleping, on seega ebaõige ja tõendamata. Asja läbivaatamisel leidis tõendamist, et poolte vahel ei olnud kokkulepet väidetava lepingu oluliste tingimuste suhtes nagu hind, töö teostamise tähtaeg, varuosade tarnekohustuste jaotamine poolte vahel jms. Osundamata kokkuleppe sisule ja ulatusele, on hagiavalduses esitatud hageja väited alusetud ja ebausutavad. Tõendamata on hageja väide, et kostja lubas T. L ’le hageja autot remontida. Selles väites väljendub väljamõeldud faktiliste asjaolude esitamine hageja poolt. Pärast seda, kui kostja oli avastanud rikke põhjusena mõrad plokikaanes, oli ta veendunud, et plokikaane tehnilise seisundi täiendavaks kontrollimiseks pole mingit vajadust ning et kodustes tingimustes seda autot ei ole võimalik remontida. Sellest teavitas kostja nii T. R ’i kui ka T.L telefoni teel 10. või 11.05. ja palus muuhulgas võimaluse korral auto nädala jooksul ära viia või anda talle juhis, kuhu see remondi teostamiseks pukseerida. Pärast nimetatud telefonikõnet ei olnud kostja ja T.L vahel kontakti kuni 17.mai, mil toimus põleng kostja elukohas. Põlengu faktis ega kostjale põlenguga tekkinud kahju ulatuses ei ole poolte vahel vaidlust. Samuti puudub vaidlus hageja omandis olnud sõiduauto põlengu käigus hävimise faktis. Pooled ei leppinud kokku väidetava tehingu hinnas. Hageja väite kohaselt ei olnud hinnast üldse juttu. Umbmäärased väited nagu „oli räägitud, et kui vana plokikaas on katki, siis tuleb uus osta ja kostja vahetab ära" ei tõenda töövõtulepingu sõlmimist. Ebaõige on hageja väide, et nad on

kostjaga "kokku leppinud selles, et kostja maksab hagejale auto kinni". Kostja ei ole kunagi nõustunud ega nõustu väitega, nagu oleks ta hagejale kahju tekitanud. Kostja leiab, et ta ei ole hagejale kahju tekkimises süüdi, mistõttu on nõue õiguslikult põhjendamata. Puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks T.L sõlminud kostjaga hageja auto remonti puudutava töövõtulepingu. See on välistatud juba seetõttu, et hageja väitel oli suuline leping sõlmitud just hageja ja kostja vahel, mitte T.L ja kostja vahel. Asja läbivaatamisel ei tõendanud hageja, kus ja millistel asjaoludel ning tingimustel selline leping sõlmiti ning mis oli selle lepingu ese. Samuti ei kajastu üheski väidetava lepingu olemasolu või sõlmimisega seotud hageja väites lepingu hind, töö teostamise tähtaeg ega poolte osade jaotus lepingu täitmisel. Hageja esindaja väide kohtuistungil, et T.T tellis oma autole remondi, kuid seda ei tehtud, kuna tulekahju tuli vahele, on alusetu, kuna põhineb oletusel, mitte aga kogutud tõenditel. T.L ütluse kohaselt oli ta selle autoga kaks korda sõitnud ning mõlemal korral ilmnes autol tõsine tehniline rike, mis viitab sõiduki halvale tehnilisele korrasolekule. T.L ütlus „Vee Ants pidi alles vaatama üle, mis viga" tõendab igasuguse lepingu, seega ka õigussuhte puudumist hageja ja kostja vahel. T.L väide, et remondi leppisid kokku T ja A.V , ei ole usaldusväärne ja on vastuolus hageja enda ütlusega, et kokkulepe oli sõlmitud enne auto kostja juurde viimist, T.L väite kohaselt aga sõlmiti kokkulepe telefoni teel siis, kui T.L oli juba auto kostja juurde viinud. Seda kinnitab ka T.L ütlus, et ta ütles hagejale, et V A on tegelenud selle asjaga ning et ta võiks autot vaadata. Tunnistaja H.T ütlustega on tõendatud, et ta viibis kostja juures siis, kui viimane avastas BMW mootoriplokis mõra, ning et kostja helistas tema juuresolekul kellelegi, ütles, et tema ei saa midagi teha ja et auto võib ära viia. Hageja ei ole tõendanud lepingu kui tehingu olemasolu hageja ja kostja vahel ega ka seda, et kostja oleks olnud kohustatud midagi riknenud asja parandamiseks tegema. Asja läbivaatamisel ei tuvastatud seda, et pooled oleksid saavutanud piisava selgusega kokkuleppe väidetava tehingu sõlmimisel, kui tõendatud on see, et pooled kohtusid esmakordselt alles 26.05.2006.a. Lepingu puudumise tõttu ei saa kostja vastutuse alusena kohaldada VÕS § 640 lg. 2, sest kostja ei ole § 635 lg. 1 mõistes töövõtja. Lähtudes tuvastatud asjaoludest ja põhjendustest kostja ei tunnista tema vastu suunatud 170 000 krooni nõuet ning palub jätta T T hagi täielikult rahuldamata. Kuna kostja arvates on hageja esitanud kostja vastu alusetu ja tõendamata nõude, siis taotleb kostja, et kohus näeks menetluskulude jaotuses ette hageja kohustuse kanda enda ja kostja menetluskulud, sealhulgas kostja lepingulise esindaja kulud seaduses sätestatud ulatuses. Kostja leiab, et TsMS 162 lg. 4 ei kuulu selles asjas rakendamisele. TsMS § 162 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda ja TsMS § 173 alusel menetluskulude jaotus kindlaks määrata kohtuotsuses selliselt, et kostja lepingulise esindaja kulud kannab hageja ning et need mõistetaks hagejalt välja rahalise kindlaksmääramise korral kohtu arvates põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tunnistaja T.L ütluste kohaselt auto osteti 2005.a. augustis. Siis oli autol probleem õliga ja T viis auto Soome. Siis, kui auto Soomest tagasi tuli ja tunnistaja hakkas Kiviõlli sõitma, jäi auto Kiviõli tee peale. Tunnistaja ütleb, et tema helistas kohe T ja T ütles, et auto on automaatkäigukastiga ja seda on vaja pukseerida. Puksiiri leidmiseks helistas ta oma tuttavale T R ’ile, kes omakorda helistas V A . T.R teatas, V A ei saa kohe tulla ja andis numbri, et tunnistaja ise helistaks V A , et ta tuleks ja pukseeriks auto ära. A.V ’ga oli teenuse hinnast juttu, pidi maksma 700 krooni. Tunnistaja ütleb, et tuli õhtul koju, pidas T läbirääkimisi, mis edasi teha, ning ütles ka T , et V A on tegelenud selliste asjadega ja et ta võiks autot vaadata. T andis selleks loa. Auto pukseerimisest nädala jooksul sõitis tunnistaja koos T.R ’iga A.V juurde läbirääkimisi pidama. Pärast läbirääkimisi pooleteise nädala möödudes viis tunnistaja auto V A juurde ja A pidi alles vaatama üle, mis autol viga on. Tunnistaja ütleb, et auto jäi algul välja aga hiljem autot enam väljas polnud. Kui ta käis autot garaažis vaatamas, oli autol kapott lahti, autost ei olnud midagi välja võetud, aga A.V pidi võtma. Tunnistaja ütleb, et käis A V juures koos T.R ’iga ning sai ka teada, mis autol viga oli, et jahutussüsteemis ning plokikaanes pidi viga olema. Tunnistaja ütleb, et tema ise auto juures ei käinud ja kuna ta ise ka nendest asjadest midagi ei jaga, siis küsis ta, kas V A saab seda ise parandada. A V ütles, et ikka saab

parandada. Siis tunnistaja helistas T ja küsis, kas T l on nõus sellega, et A hakkab autot parandama, ja andis kohe telefoni A.V ’le edasi, et nad omavahel räägiksid. Kõne lõppedes sai tunnistaja A.V jutust aru et Vee hakkab autot tegema. Maikuu lõpuks pidi olema auto üle vaadatud, et siis vajalikud osad osta. Maksmine pidi toimuma maikuu lõpus, kui T Soomest tuleb, ja A V pidi need jupid ise hankima. A.V ga oli kokku lepitud, et tunnistaja helistab talle

635 viidatud suuline töövõtuleping hageja auto remondiks, sest vastasel juhul ei olnud hagejal mingit põhjust oma auto kostja juurde lasta viia“ või kohtuistungil väidetu, et „Hageja auto oli kostja juures, kuigi ta seda ei remontinud. T.T tellis oma autole remondi, kuid seda ei tehtud, kuna tulekahju tuli vahele.“ Kostja on oma vastuväiteid sedavõrd piisavalt ja põhjalikult esitanud nii kirjalikus vastuses kui ka kohtuistungil, mistõttu kohus, toetades kostja põhjendusi, neid siinkohal ei korda, kuid peab piisavaiks arvestada hagi rahuldamata jätmisel. VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool või lepingupooled kohustuvad midagi tegema. Seega peab olema lepingu sõlmimiseks mõlema poole sellekohane vastastikune tahe. Hagiavalduses on selgelt kirjeldatud ja seda kinnitavad nii pooled kui ka tunnistaja T.L , et tegelikkuses oli sõlmitud suuline kokkulepe T.L ja kostja vahel auto pukseerimiseks ja pärast ka auto ülevaatamiseks autol tekkinud rikke väljaselgitamise eesmärgil. Kohtus ei leidnud tõendamist, et kostja oleks sellist tahet väljendanud, et ta hakkab autot remontima ka pärast seda, kui ta on rikke avastanud. Vastupidi, kostja kinnitab ja seda tõendab tunnistaja H.T , et avastatud riket ei oleks olnud võimalik kõrvaldada kodustes tingimustes. Hageja kostja sellekohast väidet ümber ei lükanud. T.L tunnistusest tuleneb, et ajal, mil ta andis telefoni üle kostjale, et kostja ja hageja saaksid omavahel rääkida, ei olnud veel viga avastatud, ning poolte vahel käis jutt sellest, et kui viga selgub, siis maikuu lõpus, kui hageja tuleb Soomest koju, saab otsustada, milliseid osi osta ja et siis saaks ka maksta. Hagiavalduse kohaselt toimus see jutuajamine maikuu esimesel nädalal, kui T.Leiaru käis A. V juures saunas. Seega polnudki võimalik, et pooled oleksid remontimise suhtes mingi lepingu telefonitsi sõlminud enne, kui viga oli avastatud, ja seda ei saanud nad teha ka suuliselt kohtumisel, sest selleks ajaks, kui hageja Soomest tuli, autot enam polnud. Lepingu osapoole tahe eeldab alati ka mingit alust ehk motiivi. Ei leidnud tõendamist, et kostjal oleks auto remontimiseks mingi motiiv olnud. Küll väljendas kostja motiivina oma hea tuttava T.R ’i soovi, kuid ainult selleks, et teha kindlaks auto rike tulenevalt T.L palvest. Seega on võimalik järeldada, et kui oligi mingi leping, siis oli neist üks A.V ja T.L vahel auto pukseerimiseks, mis kostja poolt täideti, ja teine A.V ja T.L vahel auto rikke väljaselgitamiseks, mis samuti kostja poolt täideti. Vastupidist hageja ei tõendanud ega ka väitnud, et T.L poleks võinud selliseid kokkuleppeid sõlmida. Kummagi lepingu osas tasu pole makstud ja seda pole ka küsitud, kuigi VÕS § 640 lg. 1 kohaselt tellija peab töövõtjale töö eest tasuma ka juhul, kui töö hävib või kahjustub pärast asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut tellijale. See omakorda kinnitab kostja motiivi, et ta nõustus T.L auto üle vaatama oma tuttava T.R ’i palvel. VÕS § 638 kohaselt tellija on kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli t kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. T.L ega ka T.T ei kummutanud kostja väidet, et kostja telefoni teel teatas, et viga on avastatud, tema seda kodustes tingimustes kõrvaldada ei saa ja palus auto ära viia nädala jooksul või anda korraldus, kuhu auto transportida. Seega tuleb lugeda töö tehtuks ja ka vastuvõetuks. Auto suhtes mingeid korraldusi ei antud ja seda hageja ilmselt ka ei soovinudki teha, sest hageja ise kinnitas, et ta ei usalda töökodasid ning selletõttu oleks ta soovinud, et A.V oleks autot remontinud, sest siis oleks saanud T kostja tegemisi ka kontrollida. Samas T.L tunnistajana ütles, et ta neist autoasjadest midagi ei jaga ja et auto remontimise tegelik eesmärk oligi hoopis see, et auto korda teha ja siis maha müüa, sest auto oli korduvalt katki. Sellest tunnistusest järeldub, et kuigi oli teada, milline rike autol avastati, jätsid T.T ja tema elukaaslane auto kostja juurde, võttes sellega endale ka vara juhusliku hävimise või kahjustumise riisiko. Viidatud VÕS § 640 sätestab juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ja selle paragrahvi lg. 2 kohaselt töövõtja kannab juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö valmimiseni. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine või kui see on tavaline, kannab

töövõtja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni töö vastuvõtmiseni või vastuvõetuks lugemiseni. Järelikult ei saa kostja ka kahju eest vastutada VÕS § 640 lg. 2 alusel. VÕS § 9 lg. 3 kohaselt, kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti. Mingeid muid pakkumisi ja nõustumisi või tegusid kumma tahes, kas hageja või kostja poolt ei tõendatud. Seega ei leidnud tuvastamist, et poolte vahel oleks sõlmitud töövõtuleping VÕS § 635 tähenduses, mille lg. 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 637 lg. 1 järgi, kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. Kuna töövõtulepingu olemasolu poolte vahel tuvastamist ei leidnud, ei järgne ka lepingulist vastutust ja hagi kahju hüvitamise nõudes tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Hageja viidatud VÕS § 127 lg. 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekitamisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 138 lg. 3 järgi võib igalt isikult nõuda kahju hüvitamist määral, mis vastab tõenäosusele, mil määral võis isik kahju tekkimise põhjustada. VÕS § 138 lg. 2 kohaselt kahju hüvitamiseks kohustatud isik vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et tema kahju ei tekitanud. Ei leidnud tõendamist, et kostja oleks olnud tulekahju tekkimises süüdi või et auto hävimine oleks olnud kostja tegevuse otsene tagajärg. Kuna tulekahju toimumise osas vaidlust pole, jätab kohus tähelepanuta põlengut tõendavad dokumentaalsed tõendid. Kuna hagi jääb rahuldamata tervikuna, siis kohus nõutava summa põhjendatust ei käsitle. Kuigi kahju hüvitisena ei ole põhjendatud nõuda auto ostusummat, ei nähtu seda summat ka ühestki tõendist. Selgusetu on auto tegelik väärtus selle hävimise ajal, samuti summa, mida saadi auto lammutusel. Hageja ei lükanud ümber kostja selgitust auto remondi eeldatava maksumuse kohta. Samas nii hageja kui ka tunnistaja T.L ütlustest ilmneb, et tegemist oli tehniliselt mittekorras sõiduautoga. Hageja teatel autol varakindlustust polnud. Hageja tehnilist ekspertiisi ei soovinud teha. Seega on kahjusumma tõendamata. Pole õige hagiavalduses esitatud väide, et hageja ei saanud autot kasutada, sest töötas Soomes. Autodokumendis on kasutajatena märgitud hageja elukaaslane T.L ja hageja vend T T . Hageja ise kinnitas, et auto oli samuti Soomes ja seal kasutasid autot nii hageja kui ka tema vend T T . T.L tunnistas, et auto toodi Soomest tagasi ja juba tema esimesel sõidul Kiviõlli jäi auto teele. Seega pole õige ka hageja see väide, et autoga sõitiski enamuses T.L . TsMS § 173 lg. 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg. 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 138 järgi menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 147 järgi avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu 8 750 krooni. TsMS § 162 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Järelikult jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda. TsMS 162 lg. 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kostja on palunud jätta kostja kohtuvälised kulud hageja kanda, summat pole esitatud. Kohus leidis, et kostja menetluskulud tuleb jätta kostja enda kanda tulenevalt asjaolust, et kostja on andnud hagejale mõningast lootust kahju hüvitada. Kostja ei lükanud ümber hageja väiteid nagu oleks ta lubanud hagejale teise auto tuua või nagu poleks ta kunagi lubanud midagi hüvitada. Vastupidi, kostja kinnitas, et ta

lootis kompromissile. Seega on kostja andnud hagejale põhjust kohtusse pöördumiseks. Kokkuvõttes tuleb seega menetluskulud jätta poolte endi kanda. TsMS § 178 lg. 1 kohaselt menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohus kohaldas VÕS § 8, § 9, §-de 635, 637, 640 sätteid ning juhindus TsMS § 144, § 162, § 173, § 230, § 441 lg. 1, § 442, § 632 lg. 1 nõudeist.

Kohtunik

/allkiri/

S.Tooming

Ärakiri õige Nooremreferent

I.Golubev

Kohtuotsus jõustus 04. augustil 2008.a Nooremreferent

I.Golubev

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.