Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Junti müüb 56 000 krooni eest Anu Hookile kogu Keldrimäe talu kinnistu. Lepingu p 6.3 nägi ette kohustuse kinnistu jagamiseks aasta pärast ostu-müügilepingu sõlmimist ning kohustuse ühe moodustatava ilma ehitisteta kinnistu (Keldrimäe I) tagasivõõrandamiseks Ene Juntile. Eellepingu kohaselt oli poolte tahe esmalt kinnistu kaheks jagamine ja seejärel Ene Junti pidi ehitistega kinnistu osa müüma Anu Hookile 56 000 krooni eest. Nimetatud hind oli poole kinnistu hind. Eesmärgiga, et kostja kinnistu omandamiseks saaks võtta pangalaenu ja tagada seda Keldrimäe kinnistuga, sõlmiti müügileping mõneti teistel tingimustel. Hoolimata 08.10.1998 sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingu sõnastusest, oli poolte tahteavalduseks kinnistu jaotamine kaheks, millest pidi osa koos hoonetega jääma Anu Hooki omandisse ja teine hooneteta osa Ene Junti omandisse. Sel eesmärgil pidi Anu Hook Keldrimäe I kinnistu Ene Juntile tagasi müüma kinnistu jagamise vormistamise hinnaga. Kostja on jaganud Keldrimäe talu kinnistu kaheks. 2003. a kevadel müüs Anu Hook Keldrimäe I kinnistu kolmandale isikule Kristi Uutarile, kes kanti 18.06.2003 kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Seega jättis kostja täitmata lepinguga võetud kohustuse ja omandas kaks kinnistut ühe hinna eest. Kuna kolmas isik on Keldrimäe I kinnistu heauskselt omandanud, ei saa hageja nõuda lepingu täitmist, mistõttu nõudis hageja lepingu rikkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamist, mis seisneb kinnistust ilmajäämises. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes VÕS § 2 lg-le 1, § 3 p-le 1, § 8 lg-tele 1 ja 2, § 76 lg-tele 1 ja 3, §-le 100, § 115 lg-le 1, § 127 lg-tele 1 ja 4 ning § 136 lg-le 1, palus Ene Junti Anu Hookilt välja mõista kahju hüvitamiseks 340 000 krooni, mis on eksperthinnangu kohaselt Keldrimäe I kinnistu hinnaks veebruaris 2006. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel sõlmiti 08.10.1998 Keldrimäe kinnistu ostu-müügileping poolte vahel teistsugustel tingimustel kui eelleping. Hageja (müüja) ei täitnud eellepingu tingimust jagada kinnistu ning müüa hoonestatud osa kostjale. Hageja lõplik tahe oli müüa kogu kinnistu kostjale koos tagasiostuõiguse reservatsiooniga. Kinnistu ostu-müügilepingu p-st 6.3 ei tulene hagejale kinnistu tagasiostuõigust määramata tähtaja jooksul ja tasuta. Kostja avalduse alusel jagati Keldrimäe kinnistu kaheks ning katastriüksused registreeriti Maa-ameti Harju Maakatastris 29.11.2000. Kostja tegi kulutusi mõlema kinnistu hooldamiseks ja maksis maamaksu. Neil asjaoludel ei saanud eeldada, et kostja annab parendatud kinnistu omandi hagejale tasuta üle. Kostja pakkus jagamise tulemusel tekkinud Keldrimäe I kinnistut hagejale korduvalt müüa, millest hageja keeldus. Kostja leidis, et ta ei ole lepingut rikkunud ja vastaspoolele kahju tekitanud, kuna hageja ei avaldanud tahet moodustatud kinnistu tagasiostmiseks. Kostja võõrandas Keldrimäe I kinnistu 31.03.2003 Kristi Uutarile 20 000 krooni eest, nii ei ole ta ka alusetult rikastunud. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata. Hageja ja kostja sõlmisid 08.10.1998 notariaalse kinnistu ostu-müügilepingu, mille p 6.3 sõnastuse kohaselt müüja kohustub aasta pärast käesoleva lepingu sõlmimist jaotama kinnistu kaheks ning ilma ehitisteta osa müüma ostjale tagasi. Poolte vahel puudub vaidlus, et nende tegeliku tahte kohaselt lepiti kokku, et ostja kohustub aasta pärast käesoleva lepingu sõlmimist jaotama kinnistu kaheks ning ilma ehitisteta osa müüma müüjale tagasi. Kohtu hinnangul on lepingu p 6.3 näol tegemist iseseisva kohustusega, s. o täiendava kokkuleppega müügilepingus. Mitmed olulised tingimused jäeti lahtiseks, nii ei leppinud pooled kokku tagasimüügi hinnas ega ostja kohustustes. Samuti puudub lepingus kohustuse mittetäitmise tagajärgede regulatsioon. 08.10.1998 sõlmitud lepingust tulenevas võlasuhtes kuulub kohaldamisele enne 01.07.2002 kehtinud seadus. Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. TsK § 173

lg 2 kohaselt peab kumbki pool osutama teisele poolele kõikvõimalikku abi temal lasuvate kohustuste täitmisel. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 64 lg 1 kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. TsÜS § 64 lg 3 kohaselt kahtluse korral tõlgendatakse tehingut kohustatud isiku kasuks. Tehingu tõlgendamisel tuleb lähtuda õiguse üldpõhimõtetest, eelkõige mõistlikkuse ja hea usu põhimõtteist. Kohus lähtus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel menetluspoolte vande all antud seletustest. Hageja Ene Junti seletuse kohaselt müüs ta kinnistu Anu Hookile 50 000 krooni eest ja 6 000 krooni oli maa mõõdistamise ja jagamise tasu, mille ta pidi maa tagasiostmisel Anu Hookile tagasi maksma. See 6 000 krooni oligi maa tagasimüügi hinnaks. Hageja tunnistas, et Anu Hook maksis kinnistu eest raha tema arvele enne eellepingu sõlmimist. Kostja Anu Hook seletas, et pooled leppisid kokku kinnistu ostu-müügi hinnas 56 000 krooni, mis oli kogu kinnistu müügihind. 18.09.1998 tuli hageja kostja juurde koju ja palus allkirjastada kaasasolnud ostu-müügi eelleping, põhjendades seda asjaoluga, et hageja perekond ei ole nõus kogu kinnistu müügiga. Hageja soovis osa kinnistust tagasi saada, kuid ta ei tahtnud kinnistut ise jagada. Kostja väitel kirjutas ta Ene Junti rahustamiseks lepingule alla. Kuna kostja oli ostuhinna hageja pangaarvele üle kandnud enne lepingu sõlmimist, soovis ta põhilepingu võimalikult kiiresti sõlmida. 08.10.1998 sõlmiti notari juures kinnistu ostu-müügi ja hüpoteegi seadmise leping, millesse müüja taotlusel lisati p 6.3 ostja kohustuse kohta kinnistu jagada ja müüa ehitisteta osa müüjale tagasi. Kostja nõustus ostjana selle tingimusega, sest krunt oli piisavalt suur ja osa maa tagasimüümine teda ei kahjustanud. Tagasimüügi hinnast ja tähtajast ei olnud juttu. Poolte seletustest ja 08.10.1998 kinnistu ostu-müügi lepingust tegi kohus järelduse, et vastavalt poolte tahtele kohustus kostja aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist teostama omal kulul vajalikud maamõõtmise toimingud, mis võimaldaksid kinnistu kaheks jagamist ning ilma ehitisteta osa hagejale tagasimüümist. Kohustust müüa kinnistu tagasi on võimalik tõlgendada vaid nii, et hageja kohustus uue moodustatud maaüksuse tagasi ostma raha eest. Ostu-müügi hinda kindlaks ei määratud, millest järeldub, et pooled kavatsesid jõuda hinnas kokkuleppele tulevikus. Hageja väited, et maa hinnana käsitleti 6 000 krooni, ei ole tõepärased ega vasta tegelikule olukorrale. Kuna maa mõõdistamise ja jagamise pidi teostama kostja omal kulul, siis ei olnud tal põhjust selleks kuluvat raha hoiustada Ene Junti pangaarvel, et see hiljem tagasi saada maa müügihinnana. Lepingu p 6.3 kohaselt tuli kinnistu jagamise kohustus realiseerida aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist ning seejärel ka tagasimüügi kohustus. Kinnistu jagamine võttis planeeritud aasta asemel aega kaks aastat. Esitatud Harju Maakatastri dokumentidest nähtub, et kostja taotlusel jagati kinnistu kaheks ning katastriüksused registreeriti maakatastris 29.11.2000. Kohus leidis, et katastriüksuste moodustamisele järgnev aasta oli mõistlik tähtaeg, mille jooksul pooled oleksid võinud jõuda kokkuleppele kinnistu tagasimüügi tingimuste osas ja tehingu vormistada. Nii kostja kui hageja on kinnitanud, et nimetatud ajavahemikul oli kostja valmis maad tagasi müüma. Asjaolu, et hageja ei olnud huvitatud kinnistu ostmisest, on tõendatud kostja seletusega, et hageja soovis saada maa tagasi kinkena. Samuti hageja enda seletusega, et ajavahemikul 2001-2003 ta kostjaga ei suhelnud. Hageja väited, et 2001. a pani ta kinni aja notari juurde, kuhu kostja ei ilmunud, ning sellest üleelamisest halvenenud tervise tõttu ei suhelnud ta kostjaga kaks aastat, on paljasõnalised ja tõendamata. Kohus asus seisukohale, et hageja ei täitnud temale seadusega pandud kohustust osutada teisele poolele kõikvõimalikku abi viimasel lasuvate kohustuste täitmisel. TsK § 227 kohaselt isik, kes ei täitnud kohustist või täitis selle mitte nõuetekohaselt, kannab varalist vastutust ainult süü olemasolul. Sama seaduse § 240 kohaselt kohustis lõpeb täitmise võimatusega, kui selle tingis asjaolu, mille eest võlgnik ei vastuta. Kostja kohustus kinnistu tagasimüümiseks lõppes täitmise võimatusega hiljemalt 2002. aasta alguseks. Kostja ei saanud müüa kinnistut, kui hageja ei soovinud

kinnistut osta. Kuna ostu-müügilepingu järgi kohustatud poolel süü puudus, ei vastuta ta kahju eest. Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi rahuldada. Esimese astme kohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud ning rajanud kohtuotsuse üksnes kostja seletusele, omistades seaduse ja teiste asjas kogutud tõenditega vastuolus olevale seletusele usaldusväärse tõendi kaalu, samas kui hageja seletuse on kohus alusetult lugenud paljasõnaliseks. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 tulenevat tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust ning kaldunud kõrvale poolte võrdsuse printsiibist (TsMS § 7). Kohus ei ole põhjendanud, miks ta hageja esitatud väiteid ja tõendeid ei arvesta. Kohus tuvastas ebaõigesti, et kostja kandis kinnistu ostuhinna 56 000 krooni hageja arvele üle enne eellepingu sõlmimist. Hageja ei ole sellist asjaolu omaks võtnud. See, et raha laekus eellepingu sõlmimise päeval 18.09.1998, ei tõenda raha maksmist enne eellepingu sõlmimist. Tegelikult kandis kostja raha üle pärast eellepingu sõlmimist. Kuivõrd kostja avaldas asja sisulisel arutamisel esmakordselt, et tasus 56 000 krooni kogu Keldrimäe kinnistu ostuhinnana (s.t esitas uue tõendi tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses), palub apellant vastu võtta tõendina väljavõtte Aare Junti pangakontost, millest nähtuvalt kostja on märkinud 18.09.1998 ülekande selgituseks „Anu Hook, Jõelähtme vald, Ruu küla, Keldrimäe maja ja maa 0,3 ha ost“. Maksekorraldusest nähtuvalt kostja teadis, et maksab osa, mitte terve Keldrimäe kinnistu eest. Kostja vande all antud seletus on ümber lükatud hageja esitatud dokumentaalse tõendiga. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et kostja rikkus poolte vahel sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingut. Esimese astme kohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et hageja ei ilmutanud initsiatiivi kinnistu tagasiostmiseks. Initsiatiiv tehingu sõlmimiseks kinnistu osa hagejale tagasivõõrandamiseks sai lähtuda ainult kostjalt kui kinnisasja omanikult. Kostja keeldus perioodil 2000-2001 Keldrimäe I kinnistu tagasimüümiseks notariaalse lepingu sõlmimisest ilma keeldumist põhjendamata, vaatamata sellele, et notari juures tehingu tegemise aeg oli hageja poolt kokku lepitud. Tehingu tegemiseks vajalik dokumentatsioon oli kostja käes. Kostja ei vastanud hageja kirjale 2003. a., milles hageja nõudis lepingulise kohustuse täitmist pärast korduvaid suulisi nõudmisi. Asja arutamisel selgus, et kostja ei teinud mingeid pingutusi, et oma lepingulisi kohustusi täita, ning isegi ei vastanud hageja nõuetele. Kostja käitumist iseloomustab 21.05.2007 kohtuistungil öeldu, et ta kirjutas eellepingule alla hageja rahustamiseks. Kohtu poolt tõesena hinnatud kostja väide, et hageja nõudis maad tagasi kinkena, ei vasta tõele. Kohus ei ole põhjendanud, mille alusel ta peab antud väidet tõeseks. Vastupidiselt kostjale oli hageja valmis oma lepingujärgseid kohustusi täitma ja tegi selleks vajalikke toimingud (notariaalse tehingu aja reserveerimine, 2003. a. kiri kostjale meeldetuletusega tagasimüügitehingu korraldamise kohta). Apellant ei ole nõus maakohtu seisukohaga, et hageja väide maa hinna 6 000 krooni kohta ei ole tõepärane. Kinnistu ostu-müügi eellepingus leppisid pooled nimelt kokku, et hageja jagab Keldrimäe kinnistu ning müüb hoonestatud osa kostjale 50 000 krooni eest, millele lisandub kinnistu jagamise maksumus 6 000 krooni. Hiljem poolte tahe muutus, kuna kostjal oli hüpoteegi seadmiseks tarvis kogu kinnistu enda omandisse saada, millega hageja nõus oli, tingimusel, et aasta jooksul pärast lepingu sõlmimist kostja jagab kinnistu ning müüb hoonestamata kinnistu osa hagejale tagasi eellepingus kokkulepitud hinnaga 6 000 krooni. Kohus on otsuse tegemisel põhjendamatult lähtunud üksnes kostja seletustest ning ei ole välja selgitanud, millise hinnaga kostja oleks nõus olnud maatüki hagejale müüma. Kaevatava kohtuotsuse järeldus, et kostjal ei olnud põhjust maa mõõdistamiseks ja jagamiseks kuluvat summat 6 000 krooni hoiustada hageja pangaarvel, et see hiljem tagasi saada maa müügihinnana, on vastuoluline ja ebaselge, kuna põhilepingu sõlmimise ajaks oli nimetatud summa hagejale juba tasutud. Kinnistu tagasimüügi

hinnaks pidi olema kinnistu jagamise vormistamise tasu ning asjas ei ole millegagi tõendatud, et tagasimüügi hind oleks olnud teistsugune. Kostja ei ole poolte vahel sõlmitud lepingute sisule vastu vaielnud ning ei ole võetud kohustustest taganenud ega neid üles öelnud. Ostu-müügi eellepingu sõlmimisest alates pidi kostjale selge olema, et tasutud summas 56 000 krooni sisaldub poole kinnistu hind ja jagamise vormistamise tasu. Poolte vahel on kehtiv kohustissuhe. Poolte tahet tehingus on võimalik tõlgendada vaid selliselt, et kinnistu jagamine ja võõrandamine pidi toimuma samaaegselt. Kostja on pahauskselt jätnud lepingulise kohustuse täitmata ja võõrandanud kinnistu kolmandale isikule, mistõttu hagejal on õigus nõuda sellest tekkinud kahju hüvitamist. Hageja käitumise ja kostja kohustuse mittetäitmise vahel puudub põhjuslik seos. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb tühistada tõendite ebaõige hindamise ning materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks ja kahju suuruse kindlaksmääramiseks esimese astme kohtule. Asja materjalist nähtuvalt sõlmisid pooled 18.09.1998 ostu-müügi eellepingu, millega hageja kohustus müüma kostjale Keldrimäe talu kinnistust (kaheks jagamise teel) moodustatava kinnistu suurusega kuni 3000 m2, kusjuures lepingu objektiks olevale kinnistule pidi jääma elamu. Selles lepingus on märgitud kinnistu hinnaks 50 000 krooni ja maa jagamise kuludeks 6000 krooni. 08.10.1998 sõlmitud ostu-müügi ja hüpoteegi seadmise lepinguga ostis kostja hagejalt sama hinnaga kõnealuse kinnistu tervikuna, s.o pindalaga 6165 m2 , ning võttis lepinguga endale kohustuse jagada kinnistu aasta jooksul kaheks ning müüa ehitisteta osa müüjale tagasi (nimetatud kohustus on lülitatud ekslikult lepingu punkti 6 „Müüja õigused ja kohustused“ ning sõnastatud ebaõigesti, kuid pooled ei vaielnud selle üle, et viidatud kohustuse võttis endale ostja, mitte müüja). Maksekorraldusele, millega kostja tasus müügihinna 56 000 krooni, on märgitud, et tasutakse maja ja 0,3 ha maa eest (apellatsioonkaebuse lisa). Eelmärgitud dokumentidest nähtuvalt oli hagejal tahe müüja ja kostjal tahe osta 56 000 krooni eest 3000 m2 suurune hoonetega kinnistu. Raha ülekanne teostati eellepingu sõlmimise päeval 18.09.1998 ning kui seda ka tehti enne eellepingu sõlmimist, nagu väidab kostja, ei oma see poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel olulist tähendust. Asjas esitatud tõendid ei kinnita kostja väidet, et lepingu sõlmimise käigus muutus poolte tahe hinna osas ning et 08.10.1998 lepingus nimetatud müügihind hõlmas kinnistut tervikuna. Selle väite lükkab ümber ka sama lepingu punktis 6.3 sisalduv omandiõiguse üleminekuga kaasnev kohustus jaotada kinnistu kaheks ja võõrandada osa kinnistust müüjale tagasi. Kuigi lepingus on võõrandamistehingut nimetatud müügiks, võib siiski teha tõenditest järelduse, et pooled on mõelnud siin pigem tasuta (või sümboolse tasu eest) võõrandamist. Hageja väide, et müügihinnas sisaldus maaüksuse jagamise vormistamise kulu 6000 krooni, ei saa olla kooskõlas poolte tegeliku tahtega, sest selle summa hagejale tasumine võiks olla põhjendatud üksnes siis, kui jagamise oleks korraldanud (enne vara võõrandamist) hageja. Seetõttu on paljasõnaline ka hageja väide, et tagasimüügi hinnaks oli 6000 krooni. Kostja sellist kokkulepet eitab, samas ei oska ta ka ise nimetada, millise hinnaga „müümist“ peeti lepingu punktis 6.3 silmas.

Kolleegium ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Kohus asus poolte tegelikku tahet ja seeläbi asjas tähtsust omavaid asjaolusid välja selgitama poolte vande all antud seletuste põhjal, eelistades seejuures kostja väiteid. Kuna mõlemad pooled väitsid, et nad soovisid 08.10.1998 lepingu punktis 6.3 nimetatud tehingut teostada, kuid vastaspool seda ei soovinud, siis ei olnud kohtul alust teha neist seletustest järeldust, et hageja ei olnud huvitatud kinnistu tagasi ostmisest. Asjas esitatud tõendid kinnitavad pigem seda, et hageja soovis kokkulepitud osa kinnistust saada tagasi sümboolse hinna eest, kuid kostja ei olnud sellega nõus. Ka kostja seletusest võis järeldada, et tehing jäi toimumata seetõttu, et hageja ei nõustunud maa eest kostja soovitud hinda tasuma. Millist summat soovis kostja müügihinnana saada, ei osanud ta nimetada. Neil asjaoludel ei olnud maakohtul alust teha otsuses sisalduvat järeldust, et hageja ei täitnud temale seadusega pandud kohustust osutada teisele poole abi kohustuste täitmisel ning et seetõttu ei pea kostja kandma varalist vastutus (TsK § 227). Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja kohustus kinnistu tagasimüümiseks lõppes täitmise võimatusega hiljemalt 2002.a alguseks: katastriüksuste moodustamisele järgnev aasta oli mõistlik tähtaeg, mille jooksul oleksid pooled võinud jõuda kokkuleppele kinnistu tagasimüügi tingimuste osas ja tehingu vormistada. Kohtul ei olnud alust lugeda kohustist TsK § 240 järgi lõppenuks. Asjas ei ole tõendatud, et täitmine osutus võimatuks asjaolu tõttu, mille eest võlgnik ei vastuta. Pealegi tuleneb lepingu punktist 6.3, et kinnistu jaotamiseks ja tagasivõõrandamiseks oli kokku lepitud üheaastane tähtaeg. Nimetatud punktis märgitud kohustuse võttis endale kostja ning selle täitmine sõltus eelkõige temast. Asjaolu, et jagamise teel moodustunud katastriüksuste registrisse kandmine võttis aega lepingus ettenähtust üle aasta enam, ei võimalda piirata edasist kohustuse täitmise tähtaega ühe aastaga. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. TsK § 222 lg 1 kohaselt kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Asjas on tõendatud, et kostja jättis lepingust tuleneva kohustuse täitmata. Seda, et see ei toimunud tema süül, ei ole ta tõendanud. Asja materjalist nähtuvalt toimus kinnistu kaheks jagamine ja sellest moodustatud 2527 m2 suuruse kinnistu võõrandamine 31.03.2003, mil kostja sõlmis vastava lepingu kolmanda isikuga. Kuna sellest ajast alates ei olnud kostjal enam võimalik lepingulist kohustust täita, tuleb tal hüvitada hagejale tekitatud kahju. Seadusest tulenevalt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Nii on ka VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hageja on kahju hüvitamise nõude esitamisel lähtunud vaidlusaluse kinnistu turuväärtusest veebruaris 2006 (eksperthinnang tl 24-34) ning määratlenud kahju suuruseks 340 000 krooni. Kostja väitel on ta teinud sellesse maatükki (kinnistusse) märkimisväärseid kulutusi: tasunud maamaksu, niitnud muru. Esimese astme kohus ei ole asja arutamise käigus kahju suurust käsitlenud ega pooltega kahju suurust puudutavaid asjaolusid arutanud. TsMS § 351 lg 1 kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest, lg 2 kohaselt võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Kuna maakohus ei ole hinnanud kahju suuruse kohta esitatud tõendeid ega tuvastanud sellekohaseid asjas tähtsust omavaid asjaolusid, ei ole ringkonnakohtul võimalik kohtuotsuse tühistamisel teha uut otsust. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Sel põhjusel tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kuna ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ning saadab tsiviilasja uueks

läbivaatamiseks samale kohtule, siis jaotatakse menetluskulud asja uuel läbivaatamisel.

I. Amann

Ü. Jänes

G. Kivinurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.