2-07-3243/9 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

1.Faktilised asjaolud Hageja ja kostja A B (edaspidi põhivõlgnik) sõlmisid 05.10.2005 tarbijakrediidilepingu nr 0500085/46kt (edaspidi leping, koopia lisatud). Lepingu kohaselt andis hageja põhivõlgnikule 69699.32 kr krediiti, millest peeti hageja poolt kinni lepingu sõlmimise tasu 494.87 kr. Lepingu järgi on põhivõlgnik kohustatud maksma hagejale intressi 25.38% krediidisummast ühe aasta kohta. Kogu lepingu perioodi eest on põhivõlgnik kohustatud hagejale tasuma intressi summas 140 719.82 kr. Krediidi kulukuse määraks kujunes 42.84% aasta kohta ja brutosummaks 210 914.01 krooni. Lepingu põhitingimuste alusel kohaldatakse lepingule Balti Investeeringute Grupi Pank AS Krediidilepingute üldtingimusi nr K 1.4 (edaspidi üldtingimused). Hageja sõlmis 05.10.2005.a käenduslepingud (koopiad lisatud) V U ja M S (edaspidi käendajad), millega käendajad võtsid endale hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0500085/46kt ja selle võimalikest lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingute kohaselt on käendajate vastutuse rahaliseks maksimummääraks 280 118 krooni ning käenduse tähtajaks 01.11.2015.a. Arvestades, et kostjad ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, oli hageja sunnitud saatma kostjatele 27.10.2005.a, 22.11.2005.a, 03.04.2006.a ja 28.04.2006.a tasulised meeldetuletuskirjad (koopiad lisatud), millele kostjad reageerisid vaid osaliste maksetega. Hageja saatis 22.01.2006.a ja 15.05.2006.a kostjatele lepingu ülesütlemishoiatused (koopia lisatud), mille kohaselt paluti 2 nädala jooksul likvideerida lepingust tulenevad võlgnevused, teavitades kostjaid lepingu ülesütlemise ohust ja andes samas võimaluse täiendava tähtaja jooksul kokkuleppe sõlmimiseks. Kuna kostjad ei tasunud vaatamata korduvatele meeldetuletustele ning lepingu ülesütlemishoiatusele hagejale kolme järjestikust nõuetekohast makset ning kuigi hageja andis kostjatele võla tasumiseks vähemalt 2-nädalase tähtaja, mille jooksul kostjad lepinguliste kohustuste nõuetekohase täitmisega ei reageerinud, ütles hageja 21.06.2006.a põhivõlgnikule saadetud ülesütlemisavaldusega (koopia lisatud) lepingu üles. Hageja teavitas kostjaid lepingu ülesütlemisest 21.06.2006.a saadetud nõudekirjadega. Lepingu ülesütlemisavalduses ning käendajatele saadetud

2.1.Lepingu sõlmimine ja ülesütlemine VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu kohaselt andis hageja põhivõlgnikule 69 699.32 kr krediiti. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Põhivõlgnik rikkus lepingut, jättes täitmata lepingus sätestatud kohustuse tagastada krediidisumma ja tasuda intress vastavalt lepingule lisatud maksegraafikule. VÕS § 101 lg l alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 416 lg 1 alusel võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt 2-nädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu Üles ja nõuab kogu võla tasumist. Üldtingimuste p 5.1.1 alusel on krediidiandjal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist kui tarbijast krediidisaaja on osamaksetena tagastatava krediidi puhul täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnetava summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles. Hageja hoiatas 22.01.2006.a ja 15.05.2006.a kostjatele saadetud lepingu ülesütlemishoiatustega kostjaid lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostjad ei tasu 2-nädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja VÕS § 416 lg 2 alusel kostjatele võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Vaatamata eeltoodule ei reageerinud kostjad lepingust tulenevate kohustuste täitmisega, mistõttu hageja ütles põhjendatult ja kasutades oma seadusest tulenevat õigust 21.06.2006.a ülesütlemisavaldusega lepingu üles. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Üldtingimuste p 5.3 kohaselt on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Seega nõuab hageja kostjatelt üldtingimuste p-de 2.1, 5.3, 6.1, 6.3, ja 9.4, käenduslepingute p-de 1, 2 ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 158 lg 1, § 142 lg 1 ja § 145 lg 1, 2 alusel solidaarselt lepinguliste kohustuste täitmist, kusjuures kostjate lepinguliste kohustustena käsitleb hageja kostjate kohustust tasuda hagejale tagastamata krediidisumma, sissenõutavaks muutunud tasumata intress, viivis, leppetrahv, võla sissenõudmisega seotud kulud, tasumata lepingu sõlmimise tasuja kahjuhüvitis.

2.4.Viivis VÕS § 415 lg 1 alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seadusega sätestatud määras tasumata summalt aastas ning p 6.2 alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. VÕS § 113 lg 1 lg 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul lepingu järgselt viivise määraks tarbijakrediidilepingus nr 0500085/46kt sätestatud intressimäär ehk 25.38% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 21.06.2006.a oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 37.18 kr. Kuna hageja teavitas kostjaid nõudest 21.06.2006 saadetud kirjadega, alustab hageja ülesütlemisel nõutud summade alusel viiviste arvestamist alates 22.06.2006.a. Kuna kostjad ei ole pärast lepingu ülesütlemist tagastanud krediidisumma katteks mitte ühtegi makset, on hageja viivisenõue perioodil 22.06.2006-23.01.2007 suurenenud 10 343.2 krooni (68 865.62 krooni * 25.38%* 216 päeva/365). Seega 23.01.2007 seisuga tuleb üldtingimuste p-de 6.1, 6.2, 5.3, käenduslepingute p-de 1, 2 ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1, § 142 lg 1 ja § 145 lg 1, 2 alusel kostjatelt solidaarselt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 10 380.38 kr (37.18 krooni + 10 343.2 krooni).

2.7.Kahju hüvitamine Lisaks ülesütlemisavalduses esitatud nõuetele, esitab hageja leppetrahvi ületavas osas kostjate vastu kahju hüvitamise ehk saamata jäänud tulu nõude summas 42 000 kr, mille moodustab osa lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intressist, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil vastavalt lepingus sätestatule. Hageja on kõik oma lepingulised kohustused kostja ees nõuetekohaselt täitnud. Põhivõlgnik on hagejaga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, jättes tasumata kokkulepitud krediidija intressimaksed ning täitmata pärast lepingu ülesütlemist tekkinud kohustused. Lepingu rikkumisest on teavitatud ka käendajaid, kes samuti ei ole oma käenduslepingu järgseid kohustusi täitnud. Kostjate poolsest lepinguliste kohustuste rikkumisest on hagejale tekkinud varaline kahju. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 1 alusel on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1, 2 ja 4 kohaselt on varaliseks kahjuks ka saamata jäänud tulu, mis seisneb kasus, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Hageja poolt saamata jäänud tuluna ehk kasuna tuleb antud juhul mõista intressi, mille tasumises on hageja ja kostja kokku leppinud lepingu põhitingimustes ning mille saamisega hageja krediidisumma väljastamisel mõistlikult arvestas. Intressi ehk planeeritud tulu saamise võimaluse kaotas hageja lepingu ülesütlemisel VÕS § 416 lg-s 3 sätestatud korras. Vastavalt nimetatud sättele vähendatakse lepingu ülesütlemisel krediidiandja poolt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Seda hageja ka tegi, nõudes lepingu ülesütlemisel üksnes selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi. VÕS § 161 lg 2 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Lepingu põhitingimuste alusel on kostjad kohustatud maksma hagejale intressi 25.38% krediidisummast aastas ehk kogu krediidisummalt tulnuks lepingu kehtivuse korral tasuda 140 719.82 krooni intressi. Nimetatud intressi oleks hageja olnud õigustatud saama, kui ei oleks esinenud kahju hüvitamise aluseks olevaid asjaolusid, st kostjapoolset lepinguliste kohustuste rikkumist ning lepingu ülesütlemist. Lepingu rikkumisest tuleneva saamata jäänud tulu leidmiseks tuleb lepingus kokkulepitud intressist maha arvata lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 10 623.49 kr, tasutud intress 7 288.92 krooni ning leppetrahv 13 773.12. krooni Seega on hagejal õigus nõuda kostjatelt kahju hüvitamist summas 109 034.29 krooni (140 719.82 kr - 10 623.49 kr - 7 288.92 kr 13 773.12 kr), vaatamata sellele nõuab hageja kahju hüvitamist üksnes osaliselt, so summas 42 000 krooni, mis tuleb kostjatelt üldtingimuste p-i 5.3 ja käenduslepingute p-de 1, 2 ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1,§ 127 lg 1 ja § 128 lg 1, 2, 4 ning § 142 lg 1 ja § 145 lg 1,2 alusel solidaarselt välja mõista. Kahjuhüvitise väljamõistmine on põhjendatud ka asjaoluga, et lepingu kehtivuse ajal ei ole kostjad kohustusi hageja ees nõuetekohaselt täitnud, samuti peale lepingu ülesütlemist ei ole kostjad ühtegi makset tasunud. Sellest lähtuvalt on hageja veendunud, et ka tulevikus venib kohtuotsuse täitmine pikemale ajale, kui lepingu kehtivus oleks olnud. Seeläbi on hageja huvid kahjustatud, sest hageja ei eeldanud põhi võlgnikuga lepingu ja käendajaga käenduslepingu sõlmimisel, et kostjad hakkavad

Hageja esindaja jäi hagiavalduse juurde. Kostja M S selgitas, et tal puuduvad võimalused võlgnevuse tasumiseks. Praegu töötab, ülalpidamisel on abikaasa ja abikaasa alaealist last, varsti sünnib kolmas. Arvab, et B peab ise laenu maksma. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus tuvastas, et BIG Pank AS ja A B vahel on 05.10.2005.a sõlmitud tarbijakrediidileping nr 0500085/46kt, mille alusel andis hageja kostjale krediiti 69 699,32 krooni (tlk 12-13). Intressi määraks oli 25,38% krediidisummast ühe aasta kohta. Krediidi kulukuse määraks oli 42,84% aasta kohta ja brutosummaks 210 914,01 krooni. Lepingule kohaldati üldtingimusi K 1.4 (tlk 17-18). 05.10.2005.a sõlmis hageja käenduslepingud V U (tlk 19-20) ja M S (tlk 21-22). Käenduslepingute alusel võtsid käendajad endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja A B vahelisest krediidilepingust nr 0500085/46kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest. Käendajate vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on 280 118 krooni. Käenduslepingud olid sõlmitud tähtajaga 01.11.2015.a. Selles osas poolte vahel vaidlus puudub. Kõikide lepingute lõpposas kostjate poolt allkirjastatud venekeelne tekst, millega kinnitavad laenu võtja ja käendajad, et lepingud olid nendele vene keelde tõlgitud, selle sisu on arusaadav ja vastab nende soovidele. Seega ei arvesta kohus M S vastuväidet, et lepingu sisu oli talle arusaamatu ning ta ei ole teadlik käenduslepingu sõlmimisega tulenevatest kohustustest. Krediidi tagastamise nõue Hageja on A B sõlmitud lepingu 21.06.2006.a üles öelnud. Ülesütlemise hetkel moodustas tagastamata krediidisumma (põhivõlg) 68 865,62 krooni. Enne ülesütlemiskirja saatmist, saatis hageja kostjatele 27.10.2005.a, 22.11.2005.a, 03.04.2006.a ja 28.04.2006.a tasulised meeldetuletuskirjad (tlk 24-35) ning 22.01.2006.a ja 15.05.2006.a ülesütlemishoiatused (tlk 37-42). Pärast lepingu ülesütlemist ei ole kostja ega käendajad hagejale mitte ühtegi makset tasunud. Kostjad ei ole vaidlustanud A B poolt krediidi saamist 05.10.2005.a sõlmitud krediidilepingu alusel. Samuti ei ole kostjad esitanud krediidi- ja käenduslepingutest tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist kinnitavaid tõendeid. Seega olid krediidilepingu ülesütlemiseks hageja poolt üldtingimuste punktist 5.1.1 ning VÕS § 416 1 tulenevad eeldused täidetud ning hagejal oli õigus lepingut üles öelda. Seega tuleb lugeda krediidileping hageja poolt ennetähtaegselt üles öelduks. VÕS § 401 lg 1 kohaselt, krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma ning lähtuvalt VÕS § 402, tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 399 lg 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu

kohest tagastamist. Laenu kohese tagastamise nõue tuleneb ka lepingu tüüptingimuste punktist 5.1. Seega kuulub hageja nõue tagastamata krediidisumma 68 865,62 krooni väljamõistmiseks rahuldamisele. Intressi nõue Poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus leppisid pooled kokku aasta intressimääras 25,38% krediidisummast ühe aasta kohta. Kostja ei ole kokkulepitud intressimäära vaidlustanud. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Hageja on arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni lähtudes lepingus määratud intressimäärast. Seega on põhjendatud hageja nõue lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi summas 10 623,49 krooni välja mõistmiseks. Viivise nõue Hageja on palunud välja mõista lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata viivise summas 37,18 krooni ning viivise ajavahemiku 22.06.2006.a – 23.01.2007.a eest 10 343,20 krooni, kokku summas 10 380,38 krooni. Hageja tugineb üldtingimuste punktidele 6.1, 6.2, 5.3 ning VÕS 100, § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmise viivitamisel viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. VÕS § 34 kohaselt on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandusvõi kutsetegevuse läbiviivisega. Kohtule ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja A B poolt laenu võtmine oli seotud tema kutse- või majandustegevusega. Seega loetakse A B VÕS § 34 mõttes tarbijaks. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu p 6.1 kohaselt maksab krediidisaaja krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva krediidiandja õiguse teostamisega kantud kulude hüvitamisega viivitamisel krediidiandjale viivist seadusega sätestatud määras tasumata summalt aastas ning p 6.2 alusel lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. VÕS § 113 lg 1 lg 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on kohtu arvates hagejal vastavalt VÕS § 415 1 õigus nõuda A B sõlmitud krediidilepingu puhul viivist lepingus kokku lepitud intressimääras, so 25,38%. Kostja ei nõudnud käesoleval juhul viivise vähendamist. Kohtu hinnangul on hagiavalduses toodud viivisearvestus põhjendatud, mistõttu viivise nõue summas 10 380,38 krooni (37.18 krooni + 10 343.2 krooni) kuulub rahuldamisele. Leppetrahv VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 161 lg 1

sätestab, et lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. Seega võivad pooled lepingus kokku leppida leppetrahvi ühe või mitme kohustuse või kõrvalkohustuse rikkumise eest. Krediidilepingu üldtingimuste p 6.3 kohaselt on kostja lepingu ülesütlemisel kohustatud tasuma hagejale leppetrahvi 20% tähtaegselt tagastamata krediidisummalt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole krediidisummat tagastanud, hageja on lepingu üles öelnud ning on esitanud 21.06.2006. a avalduses ka leppetrahvi 13 773,12 krooni tasumise nõude (tl 43). VÕS § 159 lg 2 sätestatu kohaselt kaotaks kahjustatud lepingupool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja on kostjatele esitatud kirjades teatanud leppetrahvi nõudest. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võimaldab VÕS § 162 lg 1 kohtul seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Käesoleval juhul kostja nõuet leppetrahvi vähendamiseks esitanud ei ole. Kuna hageja näol on tegemist majandus- või kutsetegevuses osaleva isikuga ning kostjaks on tarbija, tuleb arvestada võlaõigusseaduse tüüptingimusi reguleerivate sätetega. Kohus peab kohaldama tüüptingimuste regulatsiooni sõltumatult poolte taotlustest. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et üldtingimuste p 6.3 näol on tegemist tüüptingimusega. Poolte vahel sõlmitud lepingu põhitingimustes on viidatud sellele, et lepingule kohalduvad krediidilepingute üldtingimused K 1.4 ning kostja on tüüptingimusi sisaldava kokkuleppe allkirjastanud, mistõttu on tüüptingimused, k.a kokkulepe leppetrahvi kohta, saanud lepingu osaks. Kohtu arvamusel käesoleval juhul ei ole tegemist tüüptingimuse tühisusega (VÕS § 42 lg 1) Kohus leiab, et leppetrahv suuruses 13 773,12 krooni (20% tagastamata krediidisummast 68 865,62 krooni) vastab leppetrahvi eesmärgile ja on proportsionaalne rikkumise suurusega. Kohtu arvates ei ole nõutav leppetrahvi määr hageja riski arvestades kohtu hinnangul ebamõistlikult suur ning antud tingimus tuleb lugeda kehtivaks. Kohus arvestab asjaoluga, et kostja on jätnud nii enne lepingu ülesütlemist oma kohustused olulisel määral täitmata ega ole ka pärast lepingu ülesütlemist teinud hagejale ühtegi tagasimakset. Seega leppetrahvi nõue summas 13 773,12 krooni kuulub rahuldamisele. Võla sissenõudmisega seotud kulud Hageja on nõudnud ka võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 700 krooni. Lepingu üldtingimuste p 9.4 kohaselt krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajalt lepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist krediidisaajale või käendajale saadetud kirjalike teadete eest vastavalt krediidiandja hinnakirjas sätestatule (tlk 18). VÕS § 37 lg 1 kohaselt saavad tüüptingimused lepingu osaks üksnes juhul, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel

lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Poolte vahel sõlmitud krediidilepingu üldtingimustest ei selgu esiteks, millist konkreetset krediidiandja hinnakirja on punktis 9.4 silmas peetud. Esitatud tõendid ei anna alust järeldada, et kostjal oli võimalus lepingu sõlmimise ajal kõnealuse hinnakirja sisust teada saada. Seetõttu ei ole kohtu arvates hageja poolt osundatud hinnakiri saanud poolte vahel sõlmitud krediidilepingu osaks. Hageja on saatnud kostjatele 12 kirja (tlk 24-45). Kohtu arvamusel hageja poolt hoiatuskirjade ja ülesütlemisavalduste saatmisega tehtud kulude näol tegemist otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 3 tähenduses. VÕS 115 lg 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Seega kuulub hageja nõue võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks rahuldamisele seaduse alusel mitte aga üldtingimuste p-de 9.4, 5.3 alusel, millele hageja on tuginenud. Kostjad ei ole nimetatud kulude nõudele ega selle suurusele vastuväiteid esitanud ning see nõue kuulub rahuldamisele. Kahju hüvitamise nõue Kohus jätab rahuldamata hageja nõude lepingu rikkumisega tekitatud kahju 42 000 krooni hüvitamiseks. Hageja väitel seisneb tema kahju saamata jäänud tulus, milleks on lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intress kui tulu, mille saamise võimaluse hageja lepingu ülesütlemisel kaotas ning see kahju tuleb krediidilepingu üldtingimuste p 5.3 ja VÕS § 100, § 101 lg 1 p 3, § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja § 128 lg 1, 2, 4 alusel kostjalt välja mõista. Kohus leiab, et üldtingimuste p 5.3 sisalduv kokkuleppe ei anna alust antud kahjunõude esitamiseks. Vastavalt viidatud lepingupunkti teisele lausele on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tagastama krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Kohus on eelpool jõudnud järeldusele, et krediidilepingu üldtingimused on vaadeldavad tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 37 lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Hageja tõlgenduse kohaselt hõlmaks nimetatud punkti sõnastuses märgitud “muud võimalikud kohustused“ krediidisaaja kohustuse hüvitada intress ka peale lepingu ülesütlemist perioodi eest, mil krediidisaaja krediiti kasutada ei saa. Kohus leiab, et keskmisel tarbijal ei olnud võimalik lähtudes mõistlikkuse põhimõttest p 5.3 sisust ilma olulise pingutuseta selliselt aru saada. Eeltoodu ei välista aga hageja õigust nõuda esitatud asjaoludel kahju hüvitamist seaduse alusel. VÕS § 101 lg 1 p-st 3 ja § 115 lg 1 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 415 lg 1 tuleneb, et krediidiandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Vastavalt VÕS § 128 lg 2 on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Tulenevalt sama paragrahvi neljandast lõikest võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 5).

VÕS § 416 lg 3 järgi, kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Osundatud säte välistab hageja õiguse lepingu ülesütlemisel nõuda intressi perioodi eest, mis järgneb lepingu ülesütlemisele. Lepingu ülesütlemise järgselt saab võlausaldaja eeskätt nõuda viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113). VÕS § 415 lg 1 sätestatut arvestades on krediidiandjal siiski õigus nõuda tarbijalt ka viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab, et hageja ei ole viivist ületava kahju tekkimist ja suurust tõendanud. Kohus on rahuldanud täielikult hageja viivisenõude kokku summas 10 380,38 krooni, mis sisaldab ka tagastamata krediidisummalt arvestatud viivitusintressi krediidilepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi eest kuni 23. jaanuarini 2007. a, leppetrahvinõude 13 773,12 krooni ning nõude võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks. Viivist on hageja seejuures enda väidete kohaselt nõudnud samas ulatuses, mida ta oleks saanud kasutusintressina lepingu nõuetekohase täitmise korral. Eeltoodut arvestades ei näe kohus hageja poolt esitatud tõendite põhjal, milline on see krediidiandja väidetav kahju, mida viivisenõue ja leppetrahv ei kata. Ka ei ole kohtu arvates õigustatud eeldada, et kostja ei tagasta krediidisummat hagejale enne 16.09.2013. a, mis oli krediidilepingu lisaks oleva maksegraafiku kohaselt viimase tagasimakse tähtaeg. Hageja võinuks TsMS § 367 alusel esitada viivisenõude koos põhinõudega hagis selliselt, et taotlenuks viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja ei ole sellist nõuet kohtule esitanud. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lg 2). Käendajate vastutus Tarbijakrediidilepingust tulenevate nõuete tagamiseks on hageja ja käendajad sõlminud käenduslepingud, millega nad võtsid endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja A B vahelisest krediidilepingust nr 0500085/46 kt summas 280 118 krooni. Käenduslepingu p 2 tulenevalt on käendaja kohustatud täitma krediidisaaja kohustused krediidiandjale juhul, kui krediidisaaja ei täida võetud kohustusi nõuetekohaselt. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Hageja on saatnud käendajatele kirjad, millistes viitas ka võla sissenõudmisega seotud kuludele. Käendajate vastutus on piiratud 280 118 krooniga ning esitatud haginõuded ei ületa käendajate vastutuse piiri. Kostja M S väited, esitatud tõendid ja avaldused (tlk 71-77) ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Haginõuete rahuldamine