Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

välistingimustes. Juhul kui kohus loeb lepingust taganemise toimunuks, taotleb hageja kostjal hüvitada lepingu alusel üleantu väärtus. Hageja on andnud kostjale üle liimpuitu: mõõtudes 38x280x1220 mm 907 tk (11,773 m3) arve nr 214; mõõtudes 60x140x3000 mm 116 tk (2,923 m3) arve nr 297; mõõtudes 60x140x6000 mm 97 tk (4,889 m3) arved nr 297 ja 372; mõõtudes 30x280x1220 mm 952 tk (12,358 m3) arve nr 297; mõõtudes 90x90x6000 mm 209 tk (10,157 m3) arve nr 297; mõõtudes 60x90x6000 mm 42 tk (1,36 m3) arved nr 297 ja 372; mõõtudes 38x134x6000 mm 196 tk (5,988 m3) arve nr 297; mõõtudes 38x134x2100 mm 40 tk (0,428 m3) arve nr 372. Vaidlust ei ole selles, et loetletud koguses kaup on kostja poolt vastu võetud ning sellest ei ole kostja hagejale midagi tagastanud. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kostja poolt on temale üleantud esemed ümber töötatud (immutatud, järgatud jne), mistõttu on kostjal üleantu hüvitamise kohustus, mis seisneb hageja poolt temale esitatud arvete eest tasumises. Immutamine võis muuta liimpuidu osaliselt kasutuskõlbmatuks, kuid tõenäoliselt oli tegemist mitte läbimõeldud ja ebaõigete meetoditega immutamisega. Lisaks tuleb kostjal hüvitada hagejale arvest nr 298 tulenev võlgnevus 1062 krooni osutatud transporditeenuse eest.

MAAKOHTU LAHEND

Kostja seadusliku esindaja A. Tatuntsi seletuse ja tunnistaja Peeter Kumbergi ütlustega, kes osales samuti pooltevahelistel läbirääkimistel Barruses, on tõendatud, et kostja küsis, kas hageja liimpuit peab vastu immutamisele ja hageja kinnitas seda ja ühtlasi näitas läbirääkimiste ruumis liimpuidu näidist ja kinnitas, et nad on immutanud ka ise liimpuitu Sakkose OÜ-s. Ka hageja seaduslik esindaja A. Linnasaar möönab, et ta andis infot, kus firmades nende puitu immutatakse, seal loetelus oli sees Sakkose OÜ. Kostja poolt esitatud tõendist nähtuvalt on Sakkose OÜ osutanud 2004. ja 2005. a immutamisteenust ka AS-ile Barrus. 15.03.2005 saatis kostja hagejale tellimuskirja, milles olid märkused, mille kohaselt hageja garanteerib, et toode on liimitud ilmastiku- ja UV-kindla liimiga ning toodet võib kasutada välitingimustes; samuti garanteerib AS Barrus, et toode ei kahjustu immutades surve all ning säilitab oma tugevuse kasutamiseks välistingimustes; defektide ilmnemisel tasub AS Barrus kulud, mis on vajalikud detaili väljavahetamiseks ja uue paigaldamiseks. Hageja ei teatanud, et nende kaup ei vasta tellitud kaubalt oodatavatele tingimustele, vaid saatis kohe faksiga enda poolt allkirjastatud lepingu. Kostja eeldas, et hageja poolt tarnitud kaup, sh lepingus märgitud liim D4, vastab lepingueelsetes läbirääkimistes ja tellimiskirjas toodud nõuetele. Kohus järeldas, et poolte vahel oli kokku lepitud liimpuidu, mis pidi taluma immutamist, tarnimises. Liimpuidu immutamine oli kostja poolt lepingu sõlmimise eesmärki arvestades oluline, sest kostja soovis, mida teadis ka hageja, sellest liimpuidust valmistada kiikede ja liivakastide detaile, mille välitingimustes kasutamine eeldas liimpuidu immutamist. Kohus nõustus kostjaga, et hageja poolt müüdud liimpuidul ei olnud kokkulepitud omadusi (pidi taluma immutust) ja hagejale oli teada, et kostjale oli niisugune tingimus ostmise eelduseks. Kostjale on kauba ostjad esitanud pretensioone ja reklamatsioone. Kostja seadusliku esindaja A. Tatuntsi vande all antud seletusest nähtuvalt kutsus kostja hageja esindajad nõupidamisele Kambjas, misjärel otsustas hageja läbirääkimiste tulemusena kasutada uut liimi. Hageja 23.05.2005 e-kirjaga on tõendatud, et hageja alustas uue proovipartii tootmisega, proovikoguse liimimisel kasutati mitte enam D4, vaid Akzo Nobeli liimi EPI 1989. Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtuvalt informeeriti uue liimi katsetamise käigust, samuti sai kostja hagejalt juhiseid, kuidas liimpuitu kuivatada nii, et see pärast immutamist ei laguneks. Kohus nõustus kostjaga, et hageja tunnistas esialgu omapoolset lepingurikkumist ja asus puudusi kõrvaldama. Kohus ei nõustunud hagejaga, et ta ei teadnud tingimustest, milles toimub kostja poolt liimpuidu immutamine, kuna hageja oli aktsepteerinud kostja poolt liimpuidu immutamist Sakkose OÜ-s. Sakkose OÜ veebilehelt, millele hageja on ka viidanud, nähtub, et Sakkose OÜ teostab puidu vaakum-kõrgsurve sügavimmutamist kemikaaliga TANALITH. Samuti nähtub tunnistaja P. Kumbergi ütlustest ja kostja esindaja A. Tatuntsi antud seletusest, mis on kooskõlas pooltevahelise kirjavahetusega, et pooltevahelisel läbirääkimistel arutati, et liimpuidu suhtes pidi teostatama vaakum-kõrgsurve sügavimmutamist Sakkose OÜ-s. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et Sakkose OÜ-s teostati ka teist liiki immutusi. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus nõustus kostjaga, et liimpuidu lahutamatu osa on liim. Pooltevahelistest läbirääkimistest nähtuvalt kostja küsis hagejalt liimi omadusi, kas see on immutatav; hageja väitis, et on immutatav, ei kahelnud oma liimpuidu omadustes. Hageja jättis endast väga usaldusväärse mulje ning kostja sõlmis lepingu hageja selgitustele tuginedes. Tunnistaja P. Kumbergi ütlustega ja kostja seadusliku esindaja A. Tatuntsi poolt vande all antud seletusega on tõendamist leidnud asjaolu, et kostja järgis immutamisel hageja juhiseid, viies puidu samasse immutamiskohta, kuhu hageja. Hageja on sisuliselt ise tunnistanud toote mittevastavust pärast seda, kui kostja teatas, et liimpuit lagunes lamellideks, kuna hageja asus kohe välja töötama uut proovipartiid uue liimiga.

Seega rikkus hageja VÕS § 217 lg 1, sest hageja tarnitav kaup ei vastanud kokkulepitud omadustele ja kaup ei vastanud lepingutingimustele ka lähtudes VÕS § 217 lg-st 2, sest hageja oli teadlik kostja erinõuetest kauba suhtes (immutamine ja välistingimustes kasutamine) ning mõistlik oli kostja tuginemine hageja kui liimpuidutootja erialastele oskustele ja teadmistele liimpuidu omaduste suhtes. Hageja on väitnud, et D4 on immutuskindel liim. Asja materjalidest nähtuvalt on D4 üks levinumaid PVAc liime sisekasutuseks, mida on välistingimustes lubatud kasutada piisava viimistluskihi olemasolu korral. Asjas puudusid tõendid, et hageja oleks kostjale andnud juhise liimivuugi viimistlusmaterjalidega katmiseks või pooltel oleks olnud muid kokkuleppeid seoses liimi D4 kasutamisega hageja poolt. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. OÜ Casco Liimid ja Sakkose OÜ soovitustest näeme, et kumbki neist ei soovita pärast immutamist välistingimustes kasutatavat liimpuitu eelnevalt liimida PVA tüüpi liimidega. VÕS § 220 lg 1 kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi saama. VÕS § 220 lg 3 kohaselt, kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Asja materjalidest nähtuvalt sai kostja teada kauba lepingutingimustele mittevastavusest alles pärast materjali immutamist. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-50-06 asunud seisukohale, et VÕS § 220 lg 3 puhul tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul kaotab ostja õiguse tugineda VÕS § 220 lg 3 järgi ostetud asja lepingutingimustele mittevastavusele, kui ta õigeaegselt asja üle ei vaadanud ja lepingutingimustele mittevastavusest ei teatanud, üksnes juhul, kui lepingutingimustele mittevastavus oli selline, mille ostja oleks tavalist hoolsust rakendades võinud asja ülevaatamisel avastada. Ka majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle tarnitakse lepingutingimustele mittevastav asi, ning üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja. Vastutusest varjatud puuduste eest vabaneb müüja VÕS § 220 lg-le 3 tuginedes üksnes juhul, kui ostja ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai puudustest teada või pidi teada saama. Ostjalt eeldatav hoolsus võib varieeruda sõltuvalt nt ostetud asja ainulaadsusest, komplitseeritusest, kasutuseesmärgist, väärtusest ja pakendi iseärasustest. Kostja seadusliku esindaja A. Tatuntsi vande all antud seletusest ja kostja 20.05.2005 e-kirjast nähtuvalt on kostja informeerinud hagejat mõistliku aja jooksul kauba lepingutingimustele mittevastavusest. Võlaõigusseadus ei näe ette, et puudustest teatamist saab tõendada üksnes dokumentaalsete tõenditega. Ostu-müügilepingus kokkulepitud tingimus, et ostjal on õigus esitada reklamatsioone kauba kvaliteedi mittevastavuse osas kirjalikult 2 päeva jooksul peale kauba vastuvõtmist, ei ole eeltoodust tulenevalt kohaldatav nn varjatud puuduste esinemisel. Seega ei ole asja lahendamisel oluline kindlaks teha, kas see ostu-müügilepingu tingimus on tühine VÕS § 106 lg 2 järgi. Kohus nõustus kostjaga, et hageja võttis kostja reklamatsiooni vastu ja asus tootma liimpuitu teistsuguse liimiga. VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud

lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja on esitanud lepingust taganemise avalduse ja see on hagejale kätte toimetatud. Lepingust taganemise avaldusest nähtuvalt taganeb AS Arnold VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel pooltevahelisest 15.03.2005 ostu-müügilepingust nr 482/05, sest AS Barrus rikkus lepingut; tema poolt müüdud liimpuidul ei olnud kokkulepitud omadusi (pidi taluma immutust) ja AS-ile Barrus oli teada, et AS Arnold oli niisugune tingimus ostmise eelduseks. Kohus tuvastas, et hageja on rikkunud lepingu tingimusi, tarnides lepingutingimustele mittevastava kauba ja see kaup ei sobinud selleks otstarbeks, milleks kostja seda vajas. Kohus luges hageja käitumist VÕS § 116 lg 2 p 1 mõttes oluliseks lepingu rikkumiseks, sest kostja jäi ilma liimpuidust, mida oli võimalik immutada kostja poolt valmistatava toodangu tegemiseks ning hageja pidi sellist rikkumise tagajärge ette nägema. Tulenevalt VÕS § 188 lg-st 2 vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ja leping on lõppenud. Alles jäävad lepingust sellised enne taganemist tekkinud õigused ja kohustused, nagu kahju hüvitamise nõuded, teatamiskohustused, sooritustest hoidumise kohustused, konkurentsikeelud. Toimub lepingu alusel üleantu väljaandmine või üleantu väärtuse hüvitamine VÕS § 189, 190 alusel. Käesolevas asjas oli lepingu tingimuseks, et liimpuit pidi olema immutatav. Kuna immutus oli tulenevalt kostja tehnoloogiast viimane töötlemisetapp, ilmnes kauba mittevastavus alles liimpuidu ümbertöötamisel. Hageja on aktsepteerinud, et tema poolt tarnitud kaup on ümber töötatud ja ta ei nõua selle tagastamist, vaid selle väärtuse hüvitamist. Kohus nõustus kostjaga, et tulenevalt VÕS § 190 lg 1 p 1 ei ole kostjal kohustust üleantut tagastada või selle väärtust hüvitada, sest taganemise aluseks olev asjaolu ilmnes alles liimpuidu ümbertöötamisel. VÕS § 190 lg 2 kohaselt kui VÕS § 190 lg-s 1 nimetatud asjaoludel on lepingupool alusetult rikastunud, peab ta üleantu vastavalt alusetu rikastumise sätetele välja andma. Hageja ei ole esitanud käesolevas asjas nõudeid kostja vastu tulenevalt VÕS § 190 lg-st 2 kostja alusetu rikastumise asjaoludel.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

müügileping lõplikuks dokumendiks, millesse ei olnud lisatud kostja poolt saadetud tellimuskirja neid soove, mida kostja algselt võib-olla tahtis. Ebaõige on järeldus, et kõik tellimuskirjas toodud asjaolud on automaatselt kohaldatavad ka ostu-müügilepingule; 3) on jäetud arvestamata poolte seaduslike esindajate seletused lepingu sõlmimise asjaolude osas ning jäetud põhjendamata, miks ta on pidanud kostja seadusliku esindaja poolt antud seletusi käesolevas asjas olulisemateks ja usutavamateks kui hageja seadusliku esindaja poolt antud seletusi. Apellant peab siinjuures silmas A. Tatuntsi poolt öeldut, et lepingut saades ei pidanud ta täiendavalt vajalikuks üle küsida hageja seisukohta kõigi tellimuskirjas toodud asjaolude osas, vaid ta eeldas, et selle koostamisel on arvestatud AS Arnold soovidega, mis on esitatud tellimuskirjas. AS Arnold oleks ise pidanud teadma ja endale selgeks tegema, mida ta tahab ning kuidas ja kas tehniliselt on üldse võimalik (immutamise, töötlemise värvi vms ainega katmise protsessiga) taolist kaupa toota. Seega nõustus A. Tatunts läbi Sakkose OÜ kodulehekülje tutvumise juba nende poolt pakutava teenusega ja tehniliste tingimustega. See asjaolu aga ei saa olla kvaliteedi osas etteheiteks AS-ile Barrus, kes teostas vaid puidu müüki vastavalt ostu müügi lepingule ja selles sätestatud tingimustele; 4) on ebaõigesti leitud, et hageja poolt müüdud kaup ei vastanud kokkulepitud tingimustele. Selleks, et anda hinnang sellele, kas hageja rikkus lepingut, st müüs kostjale ebakvaliteetset kaupa, pidi maakohus selgitama välja, kas kostja poolt on esitatud hagejale kõik vajalikud tingimused ja kas pooled on vastastikku neid tingimusi aktsepteerinud. Pooltevahelisest kirjavahetusest tulenevalt on kostja teavitanud liimpuidu kvaliteedi ja edasise kasutusotstarbe osas hagejat. Kostja poolt esitatud tingimused liimpuidu kasutamise tingimuste osas toodud kahes e-kirjas, s.o 22.02.2005 ja 15.03.2005. Kokkuvõtvalt võib öelda, et AS Arnold poolt on väidetavalt esitatud AS-lt Barrus tellitava liimpuidu osas alljärgnevad soovid: 1. toode on liimitud ilmastiku-ja UV-kindla liimiga; 2. toodet võib kasutada välistingimustes; 3. toode ei kahjustu immutades surve all; 4. toode säilitab oma tugevuse kasutamiseks välistingimustes. Kuivõrd hageja ei tegele immutamisega, aktsepteeris hageja faktiliselt vaid seda, milles pooled on kokku leppinud ostu-müügi lepingu nr 482/05 punktis 2, st AS Barrus kasutab liimpuidu valmistamisel liimi D4. Sama seisukohta on kohtuistungil kinnitanud ka hageja seaduslik esindaja A. Linnasaar. Maakohus on ekslikult pannud AS-ile Barrus vastutuse liimpuidu immutamise ja selle kvaliteedi eest. Kuivõrd AS Barrus ei tegele immutamisega ning ei ole andnud ega saanud sellekohaseid nõusolekuid anda, siis ei saanud ta võtta vastutust immutamise kvaliteedi ja tagajärgede eest; 5) talus hageja poolt müüdud kaup immutust. Asjaolu, et hageja poolt kasutatud liimiga valmistatud liimpuit talub immutamist, kinnitavad järgmised dokumentaalsed tõendid: AS Arnold ja Värvikeskuse vahelised e-kirjad ning OÜ Casco Liimid müügiesindaja ja tehnilise nõustaja A. Kullami poolt antud arvamus. AS Arnold pole tellimuskirjas ega ka lepingus esitatud ühtegi viidet selle kohta, et nad ei kavatse vastavat liimpuitu katta viimistlusmaterjaliga, vaid kasutavad seda n.ö lageda taeva all − tegemist on asjaoluga, millest pidanuks AS Barrus teavitama, kuigi nagu juba viidatud, ei saa AS Barrus vastutada immutamise kvaliteedi ja tagajärgede eest; Vastuseta on jäänud küsimus, kas Sakkose OÜ poolt teostatud immutusprotsess on toimunud nõuetekohaselt või mitte, sest kauba väidetav ebakvaliteetsus ilmnes pärast selle töötlemist s.o immutamist. Viking Window AS peainsener Kaido Männilaani seisukoha kohaselt on eelkõige küsimus immutusprotsessi õiges pikkuses ja rõhus; 6) on jäetud käsitlemata haginõude täpsustuses esitatud asjaolu, mille kohaselt on lepingust taganemise üheks materiaalseks eelduseks see, et lepingu olulist rikkumist ei ole põhjustanud taganeda sooviv pool. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või pool lepingust taganeda, tuginedes teise poole

rikkumisele, kui rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjasolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kuivõrd AS Arnold ei ole teavitanud AS-i Barrus kõigist liimpuidu edasise kasutamisega seonduvatest asjaoludest, siis on AS Arnold ise oma käitumisega põhjustanud väidetava lepingu rikkumise; 7) on jäetud arvestamata, et liimpuidu immutamine ei toimunud ega saanudki toimuda hageja poolt antud juhiste järgi. Hagejal puudus kohustus anda juhiseid selle kohta, kuidas kostja edaspidiselt tema poolt ostetavat materjali kasutab. Nende asjaolude, kuidas ostetavat materjali kasutada saab, väljaselgitamise õigus ja kohustus lasub kostjal, kes pidanuks vastavad asjaolud enne tehingu tegemist endale selgeks tegema; 8) on ebaõigesti tõlgendatud hageja juhiseks hageja esindaja poolt viidatud Sakkose OÜ-s immutamise võimalust. Tegemist ei ole hagejapoolse juhisega immutamise osas, vaid hageja seadusliku esindaja poolt kostjale edastatud informatsiooniga selle kohta, kus firmades nende puitu immutatakse ning vastavas loetelus oli sees ka Sakkose OÜ. A. Linnasaar on selgitanud, et tema ei ole soovitusi jaganud, sest see on kliendi enda valik, kus ta immutab. Ka kostja seaduslik esindaja A. Tatunts on kinnitanud, et ta küsis üksnes informatsiooni A. Linnasaare käest ning mingit soovitust ega juhist Sakkose OÜ osas A. Linnasaar talle ei andnud. Kuigi A. Tatuntsi seletuse kohaselt andis talle mõtte immutada Sakkose OÜ-s A. Linnasaar, on tunnistaja P. Kumberg, kes tegeleb AS Arnold materjalide töötlemisega, andnud ütlusi selle kohta, et Sakkose OÜ-s immutamiseks oli initsiatiiv hoopis temapoolne; 9) ei ole hageja poolt uue liimi katsetamine käsitletav lepingurikkumise tunnistamisega, vaid eelkõige hageja eesmärgiga tuvastada, kas viga on tõepoolest nende poolt kasutatavas liimis või võib viga olla hoopis immutuses. Tulenevalt hageja 23.05.2005 e-kirjast kostjale on hageja öelnud, et on valmis sel nädalal alustama uue proovipartii tootmisega ning proovikoguse liimimisel kasutavad Akzo NobeFi liimi EPI 1989. 13.06.2005 e-kirjas on hageja küsinud kostjalt informatsiooni uue proovipartii immutamise tulemuste kohta. Vastuseks hagejale on A. Tatunts oma 13.06.2005 e-kirjas teatanud, et uus proovipartii on immutusest tagasi ning liimist lahti tulnud pragusid on tunduvalt vähem, kuid nad on ikkagi olemas. Kõik eeltoodu viitab aga sellele, et probleem ei olnud mitte liimis, vaid just immutamisprotsessi kontrollimatuses, millele aga maakohus tähelepanu ei ole pööranud; 10) ei vasta olemasolevatele tõenditele järeldus, et kostja on kohtule esitanud saematerjali saatelehed ja immutustööde arved, millest nähtuvalt kostja teostas materjali vaakum kõrgsurve sügavimmutust Sakkose OÜ-s. Võrreldes AS Barrus poolt müüdud männisaematerjali mõõtusid ja koguseid ning Sakkose OÜ-le üleantud männisaematerjali mõõtusid ja koguseid, on näha, et kostja poolt esitatud saematerjali saatelehtedel märgitud materjalidest on kajastatud üksnes ühes mõõdus AS Barrus poolt müüdud materjali, s.o mõõdus 38x280x1220 mm ning mitte 1435 tk, nagu saatehele märgitud, vaid 907 tk (kogus, mis AS Barrus andis ostu-müügi lepingu järgi AS-le Arnold üle). Ülejäänud saatelehtedel märgitud mõõtudes saematerjali ei ole AS Barrus AS-le Arnold müünud. Seega ei saanud kohus oma otsuse põhjendustes tugineda tõenditele, mis ei ole seotud AS Barrus poolt müüdud kaubaga; 11) ei ole põhjendatud hagi rahuldamata jätmist kogu AS Barrus poolt AS-le Arnold müügilepingu alusel üleantud männisaematerjali osas, st olemasolevate tõenditega ei ole leidnud kinnitust, et kõik ostu-müügi lepingu nr 482/05 alusel üleantud liimpuitmaterjal ei vastanud kokkulepitud nõuetele. Kuigi apellant on seisukohal, et tema poolt müüdud liimpuit oli tervikuna kvaliteetne ning vastas poolte poolt kokkulepitud tingimustele, on kostja esitanud tõendid, mis kajastavad informatsiooni üksnes teatud koguses saematerjali väidetava ebakvaliteetsuse osas;

12) on jäetud hindamata 12.11.2007 haginõude täpsustuses esitatu osas, sest olenemata sellest, kumma alternatiivse nõude kohus rahuldab, kohustub kostja igal juhul hüvitama hagejale arvest nr 298 tuleneva võlgnevuse summas 1062 krooni, mis sisaldab endas tasu kostjale osutatud transporditeenuse eest. Kuivõrd kostja on vastava arve tasumisega viivitanud, palus hageja mõista kostjalt välja viivisevõlgnevus arve nr 298 alusel summas 192.10 krooni. Seega pidanuks maakohus igal juhul rahuldama hageja nõude summas 1254.10 krooni, s.o. transporditeenuse (samuti selle alusel arvestatud viivisevõlgnevuse) eest, kuna transporditeenuse osutamise osas ei ole maakohus tuvastanud asjaolusid, mis oleksid aluseks selle teenuse eest mittetasumiseks.

liimpuidu omadustest ja seda oleks pidanud teadma tootja. Vastustaja järgis tootja juhiseid, tal polnud mingit põhjust nendes kahelda ja viis liimpuidu immutada tootja poolt soovitatud äriühingusse. Siinjuures omab tähendust ka asjaolu, et immutajal – Sakkose OÜ-l – on ainult üks immutustehnoloogia; 4) on apellant ka ise tunnistanud toote mittevastavust. Apellant tunnistas toote mittevastavust puuduste avastamise järgsel nõupidamisel Kambjas. Nimetatud koosoleku üheks teemaks oli olemasoleva olukorra lahendamine kompromissi teel, hiljem aga otsustati siiski proovida väikse koguse peal uut liimi. Seda kinnitavad vastustaja seadusliku esindaja ja tunnistaja P. Kumbergi ütlused; 5) on ekslik väide, et asjas olemasolevate tõenditega on leidnud tõendamist, et hageja poolt kasutatud liim D4 puhul on tegemist liimiga, millega valmistatud liimpuitu võib immutada. Samas, hoolimata vastustaja lepingu sõlmimise eelsetest küsimustest immutamise kohta, ei andnud apellant lepingu sõlmimisel immutamise erinõuetest teada, samuti ei andnud apellant eritingimustest teada pärast esimese liimi kõlbmatuks osutumist ja enne uue liimi katsetamist. Vastustaja järgis rangelt apellandi juhiseid (väites, et immutada võib ja et immutada saab Sakkose OÜ juures). Vastustaja kinnitab, et praegu kasutatav (Stora Enso poolt toodetud) liimpuit võimaldab tavapärast vaakumimmutust ja ei lagune lamellideks. Immutaja tehnoloogia oli apellandile teada, kuna ta oli ka ise seal immutanud ja sellest hoolimata soovitas ta immutada oma liimpuitu muuhulgas just Sakkose OÜ juures. Järelikult ei talunud apellandi toodetud liimpuit apellandi juhiste järgi tehtud immutust ja et apellandi väide, justkui probleem väidetava ebakvaliteetsuse puhul taandatud immutamisele, ei ole õige; 6) ei ole asjakohane väide, et VÕS § 101 lg 3 järgi ei või pool lepingust taganeda, tuginedes teise poole rikkumisele, kui rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjasolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kuivõrd AS Arnold ei ole teavitanud AS-i Barrus kõigist liimpuidu edasise kasutamisega seonduvatest asjaoludest, siis on AS Arnold ise oma käitumisega põhjustanud väidetava lepingu rikkumise. Menetluses on tuvastamist leidnud, et vastustaja informeeris apellanti, et soovis liimpuitu immutada surve all, freesida ja puurida ning kasutada seda välitingimustes. Apellandile oli teada, mida vastustaja toodab ja et vastustaja soovis liimpuitu kasutada lahtise vuugiga, samas viimatinimetatud asjaolud ei olnud määravad, kuna liimpuit lagunes lamellideks mitte välistingimuses, vaid vahetult pärast immutust; 7) on üllatuslik väide, et asjas olemasolevatele tõenditele ei vasta maakohtu järeldus, et kostja on kohtule esitanud saematerjali saatelehed ja immutustööde arved, millest nähtuvalt kostja teostas materjali vaakum kõrgsurve sügavimmutust Sakkose OÜ-s. Apellant pole kunagi varem seadnud kahtluse alla, et vastustaja on kogu liimpuidu immutanud Sakkose OÜ-s. Esitatud arvete järgi Sakkose OÜ-sse saadetud materjal on kõik peale 80x80 ristlõikega puidu tarnitud apellandi poolt. Apellandi toodete ristlõiked erinesid teistelt tarnijatelt hangitud toodetest ja on vastustaja laos selgelt eristatavad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ühtlasi muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.

hageja poolt soovitatud firmas. Kostja esindaja kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et neil oli valikuvõimalus immutamisteenuse osutaja suhtes. VÕS § 217 lg 2 p 1 kohaselt asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse kontrollimise esmaseks aluseks on pooltevaheline müügileping ning kui kostja väidab, et talle üleantud asjal ei ole kokkulepitud omadusi, siis on tema kohustus seda tõendada. Kuna pooled leppisid kokku, et liimpuit peab taluma immutamist, siis on kostja kohustus tõendada, kas hageja müüdud liimpuit talus immutamist või mitte. Käesoleval juhul ei ole kostja seda teinud, samuti ei ole kostja tõendanud, et hageja poolt kasutatud liim D4 ei taga immutust. Asja materjalidest nähtub veel see, et ekspertiisi taotlusest on kostja loobunud (tl 98) ning asendanud selle taotlusega viia läbi liimpuidu vaatlus. Taotlusi täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks ei esitanud kostja ka ringkonnakohtu istungil. Maakohtu järeldus, et hageja poolt müüdud liimpuit ei taganud immutust, ei ole kooskõlas poolte esitatud tõenditega. AS Viking Windows immutustsehhi osakonna juhataja K. Männilaane e-kirjast (tl 252-253) nähtub, et õige töötsükli kasutamisel on võimalik puitu, mis on liimitud D4 liimiga, immutada ja seejärel ka kasutada. Antud liimiga puidu immutamisel on tavaline viga erinevate firmade poolt see, et tõenäoliselt neil puuduvad teadmised D4 liimiga liimitud puidu õigest immutusprotsessist. Kui immutusprotsessi pole tehtud antud liimile vastavalt, siis võivad liimitud puidu vuuk osaliselt või täielikult lahti tulla praktiliselt kohe immutuse järgselt. OÜ Casco Liimid müügiesindaja A. Kullami kirjast (tl 254-275) nähtub, et ei ole keelatud teha D4 liimiga liimutud toodete sügavimmutust. Kui tehnoloogia on liiga äkiline/kiire, siis liimivuuk ei pruugi sellele vastu pidada ja võib otstest lahti tulla. Võiks kasutada EPI liime. Värvikeskuse Grupp OÜ tööstustoodete projektijuht A. Pihlau ei soovita oma e-kirjas (tl 139) D4 liimi kasutamiseks välistingimustesse. Immutamise kohta ei ole A. Pihlau seisukohta avaldanud. Sakkose OÜ kodulehekülje kohaselt (tl 207) ei soovitata immutada detaile, milliseid on immutatud PVA-liimiga. Eelnimetatud tõendid ei lükka ümber hageja väidet, et nende poolt kostjale müüdud liimiga D4 liimitud liimpuit talus immutamist, st vastas lepingutingimustele. Kuna kostja usaldas P. Kumbergi immutusteenuse valikul ja arvestas seejuures teenuse osutaja asukohta ja hinda, tal oli teada kogu informatsioon Sakkose OÜ-st ja võimalus tutvuda ka teiste immutusteenust pakkuvate firmade tingimustega, siis ei saa järeldada, et hageja oleks teda puudulikult informeerinud immutamise asjaoludest. Ainuüksi faktist, et hageja on ise kasutanud Sakkose OÜ teenust ja seda kostjale maininud, ei viinud kostjat hagejaga lepingu sõlmimiseni. Hageja on põhjendatult leidnud, et ta ei saa vastutada kostja lepingupartneri immutamise kvaliteedi eest. VÕS § 218 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab müüja üksnes selliste puuduste eest, mis olid asjal olemas asja ostjale üleandmise hetkel ning sama paragrahvi 3. lõike kohaselt laieneb müüja vastutus ka juhtumile, kui puudus tekkis pärast asja ostjale üleandmist müüja kohustuste rikkumise tõttu. Nimetatud eelduste olemasolu ei ole kostja tõendanud ning seetõttu ei saa hageja vastutada asja puuduste eest, millised ilmnesid peale üleandmist ja mitte müüja kohustuste rikkumise tõttu. Ebaõige on maakohtu järeldus, et hageja tunnistas esialgu omapoolset lepingurikkumist ja asus puudusi kõrvaldama. Asja materjalidest nähtub, et pärast kostjalt saadud informatsiooni (liimpuit tuleb peale immutamist lamellidest lahti) katsetas hageja liimimisel Akzo Nobeli liimi EPI. Pärast immutust oli olukord parem, kuid liimivuugid tulid ikkagi lahti. Eelnevast ei saa aga järeldada, et hageja poolt veelgi vastupidavama liimi katsetamist saaks käsitleda lepingurikkumise tunnistamisena. Sellele viitab ka asjaolu, et OÜ Casco Liimide

müügiesindaja kirja kohaselt kui immutustehnoloogia on liiga äkiline/kiire, siis võiks proovida EPI liime. Seega viitab hageja poolt veelgi vastupidavama liimi katsetamine sellele, et liimpuidu lamellidest lahtitulemine ei olnud põhjustatud kasutatud liimist. Kuivõrd hageja ei ole lepingut rikkunud, siis ei ole täidetud taganemise materiaalsed eeldused ning maakohtu vastupidine järeldus ei ole põhjendatud. VÕS § 208 lg-st 1 tuleneb, et kui asi on ostjale üle antud, on ostja kohustatud tasuma müüjale asja ostuhinna. Kuna kostjal on nimetatud kohustus täitmata, siis on hageja nõue müüdud asja maksumuse 402 118.97 krooni väljamõistmiseks põhjendatud. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja viivist VÕS §-des 94 ja 113 sätestatud määras. Hageja arvestuse kohaselt on kostja viivisevõlgnevus 31.12.2006 seisuga 66 068 krooni, hageja nõuab viivist 27 881.10 krooni. Viivise arvestusele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et asja ostuhinna tasumisega viivitamise tõttu tuleb kostjalt välja mõista viivis 27 881.10 krooni. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja müügilepingust tuleneva nõude, ei võta ringkonnakohus seisukohta hageja alternatiivse nõude osas.

Andra Pärsimägi

Maili Lokk

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.