S AS ́i hagi D OÜ ja E P ́i vastu rahalises nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: SAS (registrikood xxx, xxx); Hageja esindaja: vandeadvokaat Karl Haavasalu (advokaadibüroo Paul Varul, Ahtri 6a, 10151 Tallinn, faks 6264 306, e- post: [email protected]); Kostja 1: D OÜ (registrikood xxx, xxx); Kostja 1 esindaja: vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar (advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakond, Riia 14, 68204 Valga, e- post: [email protected]); Kostja 2: E P (isikukood xxx, elukoht xxx); Kostja 2 esindaja: H Räägel
Kohtuistungi toimumise aeg
15.05.2008.a
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja tehinguline esindaja, vandeadvokaat Karl Haavasalu, kostja 1 tehinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar, kostja 2 tehinguline esindaja H Räägel
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista kostjalt 1, D OÜ-lt välja hageja, SASi kasuks 509 142 krooni.
Jätta hagi kostja 2 suhtes täielikult rahuldamata.
4.Arvata hageja, SASi poolt 12.07.2007.a ja 13.07.2007.a tasutud hagi tagamise kautsjon riigituludesse.
Menetluskulude jaotus
1.Jätta kostja 1, D OÜ menetluskulud kostja 1 enda kanda.
2.Jätta kostja 2, E Pi menetluskulud hageja, SASi kanda.
3.Jätta hageja, SASi menetluskulud kostja 1, OÜ D kanda.
4.Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega on õigus esitada kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-26123 selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja esitas 17.07.2007.a kohtule D OÜ vastu hagi, milles palus mõista D OÜ-lt hageja kasuks välja 509 142 krooni. 26.09.2007.a esitas hageja taotluse E P kostjana menetlusse kaasamiseks. 02.01.2008.a tegi Harju Maakohus määruse, millega määras kaasata menetlusse kostjana E P.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga 1 koostöölepingu kindlustuslepingute sõlmimiseks. Lepingu kohaselt pidi toimuma hageja kindlustuslepingute sõlmimine kostja 1 müügipunktide kaudu. Lepingu p-s 2 volitas hageja kostjat 1 muuhulgas korraldama kindlustuslepingute sõlmimist kostja 1 agentide kaudu, teostama järelevalvet agentide üle ning võtma hageja nimel kostja 1 müügipunktides agentide vahendusel kindlustuslepingu sõlminud isikult vastu kindlustusmakseid. Hageja volitas kostja 1 agente lepingus sätestatud volituste piires kindlustuslepinguid sõlmima. Lepingu lisa kohaselt oli kostjal 2 kohustusliku liiklusmüügiõigus. Lepingu p 9.1. järgi kohustus kostja 1 hüvitama hagejale kõik kahjud, mis on agendi poolt kindlustuslepinguid sõlmides tekkinud. E P, tegutsedes OÜ D agendina, sõlmis mittenõuetekohaselt kohustusliku liikluslepinguid. Kostja 2 vahendusel sõlmiti järgmised kohustusliku liikluslepingud: S263650602, S257851904, S273139803, S267989103, S282035303, S279802202, S269835302, S281450302, S251723005, S264498103, S264498103, S268367503, S281466400, S282140500, S225484008, S277655600, S221815009, S284728600, S268270802, S248926805, S262282701, S279679600, S254651205, S260193502, S286417402, S260776304, S283361202, S268171001, S267933808. Kõikide nimetatud kindlustuslepingute puhul oli kindlustusvõtjana või kindlustusvõtja esindajana märgitud isik, kelle riskikoefitsent oli madalam, kui isikul, kes oleks tulnud kindlustuslepingusse märkida, samuti oli sõiduki kasutusala ära märgitud ebaõigesti, mistõttu tuli kindlustusmakse väiksem, võrreldes sellega, mis oleks tulnud siis, kui sõiduki kasutusala oleks olnud märgitud õigesti. Seetõttu tasuti hagejale vähem kindlustusmakseid, kui oleks õigete andmete korral tulnud tasuda. Vähemmakstud kindlustusmaksete summa, võrreldes sellega, mida hageja oleks saanud olukorras, kui vastavad kindlustuslepingud oleks sõlmitud nö õigete andmete alusel ja õigetest tariifidest lähtuvalt, on 509 142 krooni. Hageja kahju seisneb selles, et ta suure kindlustusriski kandmise eest vähem raha, kui oleks pidanud saama. Kindlustuslepingu eripära seisneb hageja hinnangul selles, et kindlustusvõtjad tasuvad kindlustusmakseid selle eest, et kindlustusandja kannab nende eest kindlustusriski. Kindlustuslepingute puhul on tõenäosus, et kindlustusjuhtum kõikide lepingute puhul saabub, väga väike. Seetõttu arvestatakse kindlustusmaksed lähtuvalt kindlustusriskist. Suurema riskiga kindlustuste puhul tuleb maksta rohkem tasu. Vastavatest tasudest hüvitatakse kindlustusjuhtumite tagajärjel tekkinud ja hüvitamisele kuuluv kahju. Nö tasuks kindlustuslepingu puhul ongi tasu selle eest, et kindlustusandja võtab kindlustusriski enda kanda ja vastutab võimaliku kindlustusjuhtumi saabumise riski eest. Seetõttu ei saa kindlustusmaksete osalise laekumata jäämise korral rääkida mitte saamata jäänud tulust vaid pigem otsesest varalisest kahjust, sest kindlustusselts kandis kindlustusriski aga sai selle eest vähem tasu. Osade valesti sõlmitud lepingute alusel on hageja kindlustuslepingust tulenevalt kahju hüvitanud. Hageja ei nõustu väitega, et vead, mida kostja 2 põhjustas, võisid olla põhjustatud teadmatusest või oskamatusest või sellest, et kostja 2 oleks saanud liiga vähe koolitust. Kostja 2 oli alal tegutsenud aastaid ja ta oli kindlustuslepingute sõlmimise alal kogenud. Viimasel atesteerimisel sai ta 95st võimalikust punktist 90. Kostja 2 oli läbinud kõik vajalikud koolitused ja kostjal 2 oli võimalus alati hageja töötajatele helistada ja abi küsida. Hageja on seisukohal, et vastupidiselt kostjate poolt väidetule, tuli kostjal 2, selleks, et vigaseid kindlustuslepinguid sõlmida, arvutiprogramm „üle kavaldada“, sest kindlustuslepingute sõlmimiseks mõeldud arvutiprogramm sisaldab automaatkontrolli, mis ei lase vigaseid kindlustuslepinguid sõlmida. Selleks, et ebaõigete andmetega lepinguid sõlmida, tuleb automaatkontroll välja lülitada, mida tavaolukorras teha ei tohi ja milliseks tuleb eraldi sisestada vähemalt 30 täheühikuline põhjendus. Hageja leiab, et hageja ja kostja 2 vahel tekkis käsunduslepingu tunnustele vastav leping, sest hageja volitas hageja ja kostja 1 lepingudokumendi raames kostjat 2 hageja nimel lepinguid sõlmima ning kostja 2 asus seda volitust realiseerima. Kostja 1 kohtuväliselt kahju ei tunnistanud ja hüvitist maksma nõus ei olnud, mistõttu pöördus hageja kohtusse. Kostja 1 vastuväited
3.Kostja 1 vaidles hagile vastu leides, et kostja 1 ei ole hagejale kahju tekitanud. Kostja 1 leiab, et antud juhul võiks olla tegemist saamata jäänud tulu nõudega, kuid kuivõrd hageja kindlustusmaksed olid teiste kindlustusseltside tasudega võrreldes põhjendamatult suured ja enamik viidatud lepingu sõlminud klientidest lahkusid hageja juurest teiste kindlustusandjate juurde olukorras, kus neilt nõuti
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-26123 nö tavapäraseid kindlustusmakseid, siis ei oleks hageja tulu saanud, sest kostja 1 hinnangul ei oleks ükski klient sedavõrd suurte tasudega kindlustuslepinguid üldse sõlminud. Kostja 1 leiab, et hageja poolt riski kandmine ei ole seotud kulutustega ja seetõttu ei saa seda otseseks varaliseks kahjuks pidada. Koostöölepingu p 4.3. kohaselt pidi hageja korraldama agentide väljaõppe. Tegelikkuses hageja aga koolitusi ei korraldanud. Kostja 1 hinnangul on kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kannatanud isiku asetamine olukorda, milles isik oleks kui kahju ei oleks tekkinud. Kahju hüvitamise tagajärjel ei tohi kahju kannatanud isik rikastuda. Kostja 2 vastuväited
4.Kostja 2 vaidles hagile vastu, esitades samasisulised vastuväited, kui kostja 1. Sellele lisaks väitis kostja 2, et tema jaoks jääb arusaamatuks, millisel alusel põhineb kostja 2 solidaarne vastutus hageja ees. Kostja 2 hinnangul ei olnud temal hagejaga lepingut, mistõttu ta ei näe vastutuse alust isegi siis, kui kostja 1 vastutama peaks. Kohtu põhjendused
5.Kohus leiab, et käesolevas asjas on vaja tuvastada, mõlema kostja osas eraldi, kas nad hageja ees vastutavad ning hinnata siis, kas nende vastutus võiks olla solidaarne.
6.Käesolevas asjas on kostjad õigeks võtnud, et kostja 2 sõlmis ülalviidatud vigased kindlustuslepingud, et kõikides ülalmainitud lepingutes esinesid hageja poolt ette heidetavad vead, et summa, mida hageja oleks õigete andmetega lepingute sõlmimise korral saanud, eeldusel, et vastavad lepingud oleks sõlmitud, oleks olnud 509 142 krooni võrra suurem võrreldes sellega, mida hageja sai. Kostjad võtsid õigeks ka selle, et hageja ja kostja 1 vahel oli ülalviidatud koostööleping ja et sellest lepingust tulenes kostjale 2 volitus sõlmida hageja nimel kindlustuslepinguid.
7.Kostjad leiavad, et hagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et hageja ei ole kandnud otsest varalist kahju ja hagejaga ei oleks üldse kindlustuslepinguid sõlmitud, sest hageja nö õiged tariifid olid teistega võrreldes oluliselt kõrgemad, mistõttu ei saa rääkida ka saamata jäänud tulust. Kostjad väidavad, et hagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et kostja 2 eksis andmete sisestamisel, kuivõrd ta ei ole saanud piisaval määral koolitust, see aga on hageja lepingulise kohustuse täitmata jätmine. Kostja 2 leiab, et hagi tuleb tema suhtes jätta rahuldamata veel ka seetõttu, et tema ja hageja vahel ei ole lepingulist suhet ja vastutus ei tulene ka muust õiguslikust alusest.
8.Kohus lähtub käesoleva asja lahendamisel sellest, et hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud koostöölepingu p 9.1. kohaselt kohustus kostja 1 hüvitama hagejale kõik kahjud, mis tekivad agendi poolsetest kohustuste rikkumisest. Kostjad on õigeks võtnud, et kostja 2 pani toime kohustuste rikkumised. Seega peab kostja 1 vastutama hageja ees 509 142 krooni ulatuses, eeldusel, et kostjate vastuväited tuleb jätta rahuldamata. Kostja 2 peab vastutama hageja ees juhul, kui hageja ja kostja 2 vahel eksisteerib lepinguline suhe, sest hagimenetluses on kohus seotud poolte poolt esile toodud asjaoludega ja hageja tõi kohtuistungil kostja 2 vastutuse aluseks olevate asjaoludena esile selle, et hageja väitel tekkis hageja poolt kostja 2 suhtes volituse andmise ja kostja 2 poolt vastava volituse realiseerimisega käsunduslepingu tunnustele vastav lepinguline suhe ning selle lepingu rikkumine annab kahju hüvitamise nõude esitamiseks õigusliku aluse.
9.Eespool toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kõigepealt tuleb hinnata kostjate vastuväiteid, mis puudutavad seda, et tekkinud ei ole sellist kahju, mis kuuluks hüvitamisele ja vastuväidet, mille kohaselt põhjustas kahju tekkimise see, et hageja ei olnud täitnud tal lasuvat kostja 2 suhtes kehtivat koolituskohustust. Seejärel hindab kohus kostja 2 suhtes esineda võivaid vastutuse aluseid, sh seda, kas hageja ja kostja 2 vahel eksisteeris lepinguline suhe, mille alusel saaks hageja nõuda kostjalt 2 kahju hüvitamist, misjärel hindab kohus hagi rahuldamise eeldusi.
10.Kostjad leiavad, et hagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et hageja ei ole nende hinnangul kahju kannatanud, sest kahju saaks antud juhul esineda saamata jäänud tuluna ja kostjad on esitanud erinevate Eesti kindlustusseltside hinnavõrdlusi, mille kohaselt olid hageja nö õiged kindlustusmaksed muude kindlustusseltsidega võrreldes oluliselt suuremad. Sellises olukorras ei oleks kostjate hinnangul kindlustusvõtjad hagejaga lepinguid sõlminud. Selle kinnituseks esitas kostja 1 ka kohtuistungil mõned vastuskirjad nö valesti sõlmitud kindlustuslepingute kindlustusvõtjatelt, kes kinnitasid, et lõpetasid lepingu, kui said teada, et maksta tuleb oluliselt rohkem. Kohtu hinnangul tuleb selle kostjate vastuväite hindamisel võtta seisukoht, mis liiki kahjuga on käesoleval juhul tegemist. Hageja kehtestas endale kindlustuslepingute tariifid, mis tulenesid hageja kindlustusriski arvestusest.
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-26123 Hageja kandis suuremat kindlustusriski ja sai selle eest vähem raha. Kindlustuslepingute tasu kehtestatakse selleks, et katta tasu arvelt kindlustusriskid ja kindlustusjuhtumite käitlemise kulud. Kindlustusandja kulud seonduvad esmajoones kindlustusriski kandmisega, st sellega, et kindlustusselts on kohustatud hüvitama kindlustusjuhtumi esinemise korral tekkiva kahju ning kandma juhtumiga seotud kulutused. Kindlustusandja kulud on seda suuremad, mida suuremaid riske ta kannab. Kantavatest riskidest sõltuvad kindlustusandja kulud. Sellest tulenevalt on kindlustusandja kulude ja kantava riski suuruse vahel oluline seos. Olukorras, kus kindlustusandja kannab suuremaid riske ja saab selle eest vähem raha, on tegemist kindlustusandja kindlustusportfelli halvenemisega, st kindlustusandjal on suurem tõenäosus kanda kahjusid ja kindlustusandja saab selle eest vähem raha. Kostjad on oma vastuväites viidanud sellele, et VÕS § 128 kohaselt on antud juhul tegemist saamata jäänud tuluga. Kohus selle väitega nõustuda ei saa. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Sellest määratlusest tulenevalt on tegemist mitteammendava, näitliku loeteluga, mis ei välista kahjut, mis vastavas paragrahvis otsesõnu välja toodud ei ole. Kohtu hinnangul tuleb eespool kirjeldatud nõuet käsitleda otsese varalise kahjuna. Eespool toodule lisaks toob kohus esile veel selle, et kindlustuslepingu kohaselt on kindlustusandjal õigus saada kindlustuslepingu eest tasu ja see tasu eesmärk on kindlustusriski kandmine. See riski kandmine on seotud kuludega, mis ei tarvitse kaasneda alati selle konkreetse kindlustuslepinguga, kuid mille saabumise tõenäosus on jagatud sama liiki lepingute vahel. Seetõttu on riski kandmine seotud kuludega. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud ja hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise. Tegemist on lahtise, mitteammendava, näitliku loeteluga. Antud juhul on aga kindlustusandja vara – kindlustusportfell halvenenud, suuremate riskide tõttu ja seda ilma, et hageja oleks saanud selle eest kohast riskide kandmiseks mõeldud tasu. Kostjad ei ole toonud esile mitte ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et vastav rahasumma sisaldaks saamata jäänud tulu. Seetõttu ei saa raha, mis jääb kindlustusseltsil saamata seoses sellega, et ta riski kandis aga talle maksti selle eest väiksemat tasu, kindlustusandja saamata jäänud tuluks. Vastavasisuline kostjate vastuväide tuleb jätta seetõttu arvestamata. Kuivõrd see kostjate vastuväide jääb arvestamata, siis ei oma ka muud sellega seotud kostjate väited tähendust.
11.Järgnevalt hindab kohus kostjate vastuväidet, mille kohaselt tegi kostja 2 hageja poolt ette heidetud vead oskamatusest. Kostjate väitel oli oskamatus põhjustatud sellest, et hageja ei täitnud tal lasuvat koolituste korraldamise kohustust. Koostöölepingu p 4.3. kohaselt korraldab kindlustusselts agentidele kindlustuslepingute sõlmimiseks vajaliku tasuta väljaõppe. Hageja esitas kohtule tõendid, mille kohaselt läbis kostja 2 atesteerimise, mille raames ta sai 95st võimalikust punktist 90. Kostjad sellele asjaolule vastu ei vaielnud. Hageja esitas väite, et varasemalt on kostja 2 aastaid sõlminud korrektselt kindlustuslepinguid. Kostjad sellele väitele vastu ei vaielnud. Kohus loeb need asjaolud kostjate poolt TsMS § 231 lg-st 4 tulenevalt õigeks võetuks ja seetõttu vaidlusvälisteks. Hageja esitas väite, mille kohaselt pidi kostja 2 valede andmetega lepingute sõlmimiseks arvutisüsteemi „üle kavaldama“, sest arvutisüsteem sisaldab automaatkontrolli, mis välja lülitamata ei lase valeandmetega kindlustuslepinguid sõlmida. Koolituste korraldamise, asjaolude, millised koolitused on vajalikud ja asjaolude, kas kostja 2 teadmatus võis põhjustada vigaste lepingute sõlmimise, suhtes andis 15.05.2008.a kohtuistungil ütlusi tunnistaja Tõnis Tohver. Tunnistaja ütluste kohaselt läbis kostja 2 hageja poolt ette nähtud koolitused. Kostja 2 oli tunnistaja ütluste kohaselt aastaid töötanud kindlustuslepingute sõlmimise alal. Tunnistaja ütluste kohaselt ei lisandunud enne vigaste lepingute sõlmimist arvutiprogrammile mitte ühtegi sellist uut funktsionaalsust või programmimuudatust, mis oleks võinud luua olukorra, et kostja 2 ei oska varasema perioodiga võrreldes lepinguid sõlmida. Kuivõrd kostja 2 puhul on tegemist pikaajalise kogemusega kindlustuslepingute sõlmijaga, kellel pole varasemalt probleeme esinenud ja tõendatud ei ole see, et enne vigaste lepingute sõlmimist oleks arvutiprogrammi või muul viisil kindlustuslepingute sõlmimise korda lisandunud põhjapanevaid muudatusi, kuivõrd tunnistaja ütlustega loeb kohus tõendatuks selle, et kindlustuslepingute sõlmimise korras ega arvutisüsteemis olulisi muudatusi enne vigaste lepingute sõlmimist ei toimunud, siis asub kohus seisukohale, et kostjate käesolevas lõigus käsitletav vastuväide tuleb jätta arvestamata. Tunnistaja ütlustega loeb kohus tuvastatuks selle, et hageja koolitusi korraldas. Ka atesteerimist kui sellist saab pidada teadmiste arendamise vormiks. Tõendatud ei ole kostjate väide, et hageja koolitusi ei korraldanud või et ta korraldas neid vajalikust vähem. Kostja 2 peab kindlustuslepingute sõlmimisel näitama üles vajalikku hoolsust. Seda tuleb teha isegi siis, kui hageja ei oleks täitnud nõutavas ulatuses koolituste korraldamise kohustust. Sedavõrd pika kogemusega kindlustuslepingute sõlmija nagu kostja 2 (tunnistaja ütluste kohaselt oli kostja 2 hagejaga seotud juba alates 1998ndast aastast alates), oleks pidanud aru saama ja ära tundma vigaste lepingute sõlmimise võimaluse ning kas asjaolud üle kontrollima või siis hageja töötajate käest asjaolud üle täpsustama. Eespool toodust
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-26123 tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et väide, et kostja 2 eksimused tulenesid sellest, et hageja ei täitnud nõutavalt koolituste korraldamise kohustust tuleb jätta arvestamata ja see ei saa olla kostjate vastutust välistavaks aluseks.
12.Eespool asus kohus seisukohale, et kuivõrd kostjad võtsid õigeks, et kostja 2 sõlmis ebaõigeid kindlustuslepinguid ja õigete andmetega kindlustuslepingute puhul oleks kindlustusmakseid laekunud hagejale 509 142 krooni võrra rohkem ja et kostja 1 ja hageja vahel on koostööleping, mille p 9.1. kohaselt kohustub kostja 1 hüvitama hagejale kõik kahjud, mida on kostja 2 kindlustuslepinguid sõlmides kindlustusseltsile tekitanud ja mis tulenevad sellest, et kostja 2 on ületanud lepinguga antud volituste piire või on kõrvale kaldunud volituses sätestatud käitumisjuhistest ja piirangutest, ja kohus asus seisukohale, et kostjate ühised vastuväited selles osas, et kostja 1 ei peaks vastutama, tuleb jätta arvestamata, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt 1 kahju hüvitamist summas 509 142 krooni. Vastava nõude materiaalõiguslikuks aluseks on koostöölepingu p 9.1. ja VÕS § 115 lg 1 alt 1. Lepingu rikkumise ehk lubamatute andmete sisestamise ja seega kahjulike lepingute sõlmimise, võtsid kostjad õigeks. Hagi tuleb kostja 1 suhtes rahuldada ja kostjalt 1 hageja kasuks välja mõista 509 142 krooni.
13.Järgnevalt käsitleb kohus kostja 2 vastutusega seonduvat. Selleks, et kostja 2 vastutaks, peab esinema mingi konkreetne vastutuse materiaalõiguslik alus. Kusjuures kohus on vastutuse aluseks olevate asjaolude puhul seotud nende asjaoludega, mida menetlusosalised esile tõid. Hageja väitis, et kostja 2 peaks vastutama seetõttu, et hageja ja kostja 2 vahel tekkis vormivaba, käsunduslepingu tunnustele vastav leping. Kohus asub seisukohale, et kostja 2 vastutus hageja ees võib kõne alla tulla juhul, kui hageja ja kostja 2 vahel on lepinguline suhe. Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja 2 otsevastutus hageja ees võiks tuleneda muust, kui lepingulisest alusest. Kohtu hinnangul ei viita käesoleva tsiviilasja raames esile toodud asjaolud ei deliktiõiguslikule vastutusele, rikastumisõiguslikule vastutusele ega kostja 2 vastutusele hageja ees muul õiguslikul alusel. Sellest tulenevalt saab kostja 2 vastutus kõne alla tulla üksnes siis, kui kostja 2 ja hageja vahel on vastavasisuline leping. Ka hageja leiab, et kostja 2 peaks vastutama lepingulisel alusel.
14.Järgnevalt hindab kohus, kas hageja ja kostja 2 vahel esines leping, millest tulenevalt võiks kostja 2 otsevastutus hageja ees kõne alla tulla. Hageja väitis 15.05.2008.a kohtuistungil, et hageja ja kostja 2 vaheline leping tekkis seetõttu, et hageja andis koostöölepingu raames kostjale 2 volituse hageja nimel lepinguid sõlmida ning et kostja 2 asus sellest volitusest lähtuvalt lepinguid sõlmima. Hageja ja kostjad kinnitasid, et mingit kirjalikku lepingut hageja ja kostja 2 vahel ei eksisteeri. Kostjad vaidlesid hageja väitele, et hageja ja kostja 2 vahel on lepinguline suhe, vastu. Kohus leiab, et hageja ja kostja 2 vahel võis hageja poolt kirjeldatud asjaoludel leping tekkida, kuid see ei tarvitsenud nii olla. Kostja 2 võis hageja nimel lepinguid sõlmida ka seetõttu, et kostja 2 võis soovida kostja 1 ja kostja 2 vahelisest lepingust tulenevaid kohustusi täita. Seega tuleb hinnata, kas kahe isiku – hageja ja kostja 2 tahteavaldused olid suunatud nendevahelise eraldi lepingu tekkimisele. Selle asjaolu hindamisel tuleb muuhulgas arvestada ka kostja 1 ja hageja vahel sõlmitud koostöölepingut. Nimetatud lepingu p 2 kohaselt volitab hageja kostjat 1 korraldama oma müügipunktides kindlustuslepingute sõlmimist hageja agentide vahendusel, teostama järelevalvet agendi tegevuse üle, sh korraldama agentide tegevust vastavuses lepingu tingimustega ning võtma hageja nimel kostja 1 müügipunktis ja agendi vahendusel kindlustuslepingu sõlminud isikutelt või isikutelt, kellele agent on kindlustusseltsi nimel väljastanud liikluspoliisi, vastu kindlustuslepingu alusel sularahas, maksekaardiga või arve alusel tasutud kindlustusmakseid. Vastava lepingu p 3 kohaselt volitab hageja agenti (kostjat 2) sõlmima kindlustusseltsi nimel kindlustuslepinguid. Kusjuures käesolevas punktis sätestatud volituste realiseerimise eest hageja agendile tasu ei maksa. Tasu makstakse lepingu p 5 kohaselt partnerile. Lepingu p 6.1. kohaselt korraldab kostja 1 kindlustuslepingute sõlmimist oma müügipunktides agentide vahendusel kooskõlas käesolevas lepingus sätestatuga. Lepingu p 7 kohaselt koostab kostja 1 agentide poolt sõlmitud lepingute kohta aruandeid. Lepingu p 8 kohaselt tagab hageja 1 agendi vahendusel vastu võetud raha laekumise hagejale. Lepingu p 9.1. kohaselt on hageja ja kostja 1 kokku leppinud, et kostja 1 hüvitab hagejale kõik kahjud, mida agent kindlustuslepinguid sõlmides hagejale tekitab. Kohtu hinnangul on selle kootöölepingu puhul, mis sõlmiti 01.04.2002.a puhul tegemist kestvuslepinguga, mille suhtes kuuluvad alates 01.07.2002.a kohaldamisele VÕSRakS § 12 lg-st 1 tulenevalt võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätted. Tegemist on lepinguga, mis sõnastuse ja pealkirjade kohaselt ei vasta üks-üheselt ühegi konkreetse lepinguliigi tunnustele. Seetõttu tuleb lepingus sisalduvaid poolte õigusi ja kohustusi hinnates määratleda vastava lepingu sisu. Kohtu hinnangul on koostöölepingu puhul tegemist lepinguga, mille raames võttis kostja 1 endale kohustuse vahendada kostja 1 töötajate või muul viisil kostja 1 poolt käsundatavate isikute kaudu
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-26123 hageja kindlustuslepinguid. Ilmselgelt ei saa juriidilisest isikust kostja 1, kui abstraktsioon sõlmida füüsiliselt ise kindlustuslepinguid. Kohus leiab, et kuivõrd kindlustuslepingute vahendamise tasu oli ette nähtud üksnes kostjale 1 ja kostja 2 osas oli tasu saamine koostöölepingu alusel selgesõnaliselt välistatud, kuivõrd lepingust tulenesid ulatuslikud kohustused kostjale 1, mis puudutasid kostja 1 „agentide“ töö korraldamist kontrolli ja vastutust, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja ja kostja 1 vahelise lepingu sisu ja eesmärk olid suunatud sellele, et hageja ees on kohustused kostjal 1, kes lubas hagejale, et ta vahendab läbi oma töötajate või muul viisil käsundatavate isikute kindlustuslepingute sõlmimist. Kohus asub seisukohale, et hageja ja kostja 1 tahe lepingu sõlmimisel oli suunatud sellele, et leping tekiks hageja ja kostja 1 vahel ning et kostja 1 ja kostja 2 vaheline õigussuhe oleks kostja 1 ja kostja 2 vahelise sisesuhte küsimus. Seda asjaolu ei muuda ka see, et lepingus nimetatakse „agente“ nimeliselt. Kohus asub seisukohale, et poolte tahe lepingu sõlmimisel, mis on VÕS §-st 29 tulenevalt esmane lähtekoht lepingu tõlgendamisel, oli suunatud sellele, et hageja lepinguid vahendab kostja 1 oma töötajate või muul õiguslikul alusel käsundatavate isikute kaudu, selliselt, et kostja 1 vastutab ise oma töötajate vm abipersonali tegevuse eest ja korraldab vastavat tegevust ise. Hagejal oli huvi, et kostja 1 töötajad ja muu personal oleks nimeliselt loetletud, kuid see nimeline nimetamine ja vastav lepingu regulatsioon, mille kohaselt on hageja lepingute vahendamise õigus üksnes nendel füüsilistel isikutel, keda on lepingus nimeliselt nimetatud, ei olnud suunatud sellele, et hageja ja „agendi“ ehk kostja 2 vahel tekiks veel eraldi lepinguline suhe.
15.Eespool toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja 2 küll vahendas hageja lepingute sõlmimist, st sõlmis hageja esindajana kindlustuslepinguid, kuid hageja ja kostja 2 ei soovinud lepingu sõlmimise ajal sellise tegevusega luua hageja ja kostja 2 vahelist eraldi lepingut, st poolte tegelik tahe vastaval ajamomendil ei olnud tegelikult sellele suunatud. Kostja 2 käitumine ei olnud sellele suunatud ja seetõttu ei saa rääkida nagu oleks hageja ja kostja 2 vahele tekkinud konkludentne käsundussuhe. Kostja 2, hageja nimel kindlustuslepinguid sõlmides soovis üksnes täita kostja 1 ja kostja 2 vahelist lepingulist suhet. Seda kinnitab ka see asjaolu, et koostöölepingu kohaselt oli kostja 2 tasu saamise võimalus selgesõnaliselt välistatud. Kohtu hinnangul ei saa mõistlikult eeldada, et kostja 2 tahe oli suunatud hagejaga lepingu tekkimisele olukorras, kus kostjal 2 tasu saamise õigust ei olnud. Kohus leiab, et kostja 2 soovis kindlustuslepingute sõlmimist vahendada tasu eest ning seega sõlmida ka lepingu isikuga, kes talle tasu maksab, st kostjaga 1.
16.Kohus leiab, et ka hageja tahteavaldust, millega hageja koostöölepingu raames andis kostjale 2 volituse hageja nimel kindlustuslepinguid sõlmida, ei olnud suunatud sellele, et tekitada hageja ja kostja 2 vahele eraldi lepingut. Kuigi hageja nii väidab, ei nõustu kostja 1 sellise lepingu tõlgendusega. Juhul kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada lepingut nii nagu lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kohus leiab, et olukorras, kus kostja 1 kohustub hageja ees teostama oma „agentide“ suhtes järelevalvet, esitama oma „agentide“ poolt sõlmitud lepingute osas aruandeid, hoolitsema selle eest, et kostja 1 „agentide“ poolt sõlmitud lepingute eest saadav tasu laekuks hagejale, olukorras, kus kostja 1 saab oma „agentide“ poolt sõlmitud lepingute eest tasu, olukorras, kus kostja 1 „agentide“ tasu saamise võimalus on välistatud, peab lepingupooltega sarnane mõistlik isik leidma, et hageja ja kostja 1 tahe lepingu sõlmimisel oli suunatud sellele, et leping tekib hageja ja kostja 1 vahel ja kostja 1 ja kostja 2 vaheline õiguste, kohustuste, vastutuse ja ka tasu küsimus on kostja 1 ja kostja 2 vahelise lepingu probleem ning et kostja 2 ja hageja vahel eraldi lepingut ei teki.
17.Eespool toodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja 2 ja hageja vahel lepingulist suhet ei olnud ja seetõttu ei saa kostja 2 hageja ees lepingulisel alusel vastutada. Kohus asus eespool seisukohale, et käesoleva tsiviilasja raames ei ole esitatud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kostja 2 vastutus hageja ees võiks realiseeruda mingil muul õiguslikul alusel. Seetõttu leiab kohus, et kostja 2 ei vastuta hageja ees ja hageja nõue kostja 2 suhtes tuleb jätta rahuldamata.
18.Järgnevalt käsitleb kohus menetluslikke küsimusi. Hageja taotles koos hagi esitamisega kostjale 1 kuuluva kinnisasja hagi tagamise korras kohtuliku hüpoteegiga koormamist. Hageja maksis hagi tagamise taotluse esitamisel 12.07.2007.a 24990 krooni kautsjonit ja 13.07.2007.a 467 krooni täiendavat kautsjonit. Kokku tasus hageja taotluse esitamisel 25457 krooni kautsjonit. 18.07.2007.a määras Harju Maakohus jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata. TsMS § 149 lg 5 kohaselt arvatakse hagi tagamise kautsjon riigituludesse ja selle hüvitamist ei saa menetlust lõpetavast kohtulahendist sõltumata vastaspoolelt nõuda. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei välista asjas menetlust korraldavate ja reeglina eraldi määrusega lahendatavate küsimuste lahendamist kohtuotsuse raames. Eespool toodust tulenevalt määrab kohus arvata viidatud hagi tagamise kautsjon riigituludesse.
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-07-26123
Menetluskulude jaotus
19.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi kostja 2 suhtes rahuldamata, tuleb kostja 2 menetluskulud jätta hageja kanda. Seoses sellega, et kohus rahuldab hagi kostja 1 suhtes täielikult ja seoses sellega, et hageja esitas hagi solidaarselt kostja 1 ja kostja 2 vastu, tuleb hageja menetluskulud jätta täies ulatuses kostja 1 kanda. Kohus ei teinud asja menetlemisel TsMS § 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.
Kaupo Paal Kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.