Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Tsiviilasi nr 2-07-26298 üksnes hagejale. 09.01.2003 mõistis Tartu Maakohus hageja õigeks talle esitatud süüdistuses ning jättis tema suhtes esitatud tsiviilhagid läbi vaatamata. 07.04.2003 jõustus Tartu Ringkonnakohtu 24.03.2003 otsus kriminaalasjas 2-1-97/2003, millega jäeti hageja suhtes varem tehtud kohtuotsus muutmata. Riigikohtule nimetatud otsuse peale ei ole edasi kaevatud ja eraldi tsiviilhagi hageja vastu keegi antud liiklusõnnetusega seoses esitanud ei ole. Kuniks hageja süüd/süütust toimunud liiklusõnnetuses kohtud arutasid, ei soostunud talle keegi hüvitama liiklusõnnetusega tekkinud varakahju. Kohtumenetluse ajal kuulutati aga välja AS Polaris-Vara pankrot ja Polaris-Vara kindlustusportfell anti üle Sampo Kindlustusele, kuhu hageja pöördus kohe järgmisel päeval peale õigeksmõistva ringkonnakohtu otsuse kättesaamist ja kordas oma nõuet kahjude hüvitamiseks. Sampo Kindlustuses hagejaga vestelnud jurist kuulas ta ära ja avaldas suuliselt arvamust, et Sampo Kindlustus ei pea kahju hüvitama, kuivõrd liiklusõnnetuses pole selgitatud välja süüdlast. Ta lubas asja täpsemalt uurida ning selle tulemusest kirjalikult teada anda, kuid midagi sellist ei ole tänaseni tehtud. Hageja avariiline sõiduk vaadati liiklusõnnetuse järgselt Polaris-Vara eksperdi poolt üle ja see ülevaatus ka dokumenteeriti vastavalt. Kuivõrd keegi ei soostunud hagejale kahjustatud sõidukit parandama ega ka nõudnud selle avariijärgses seisukorras säilitamist ning hageja vajas sõidukit enda vajadusteks, lasi hageja sõiduki taastada enda kulul. Remonti teostas Polaris-Vara Tartu esinduse kooskõlastusel OÜ Ainar Auto. Avariikahjustuste likvideerimiseks kulus hagejal ühtekokku 104 813,09 krooni, mille kohta on arvete koopiad lisatud hagiavaldusele. 23.02.2007 saatis hageja esindaja liiklusõnnetusega seotud varakahju hüvitamisega seoses päringu Eesti Liikluskindlustuse Fondile (LKF). LKF teatas 26.02.2007 hageja esindajale saadetud vastuses, et kõikide nõuetega tuleb kaebajal pöörduda kostja kui Polaris- Vara õiguseellase poole. 09.03.2007 saatis hageja esindaja kostjale tähtkirja, milles palus nõuda Sampo Pangalt välja antud liiklusõnnetuse kohta kogutud materjalid ning lahendada küsimus, kes peab hagejale tekkinud varakahju hüvitama. Hageja pakkus, et kui tekkinud varakahju vastavalt lisatud arvetel märgitud kogumahus kohtuväliselt hüvitatakse, siis ei nõua ta kindlustusandjalt viiviseid. Kindlustushüvise tasumiseks pakkus hageja kasutada Amantese Õigusbüroo OÜ arveldusarvet. Hageja esindaja eelnimetatud pöördumisele vastust ei saanud. Telefoni teel õnnestus teada saada, et päring on antud seisukoha võtmiseks edasi hr Anti Liblikmannile, kellega õnnestus hageja esindajal korra ka telefoni teel ühendust saada ja kes kinnitas päringu saamist. Hr Liblikmann lubas asjaga tegeleda ja vastata, kuid ei teinud seda. Ka korduvatele helistamistele vaatamata kostja mingis vormis hageja esindaja pöördumisele ei reageerinud. 24.05.2007 sai hageja esindaja teada, et 27.03. on vastatud üksnes LKF pöördumisele, millest hageja esindaja midagi ei teadnud. Hageja esindaja poolt 09.03.2007 saadetud päringu kohta kostjal (tel 683 74 77, edasisuunamisega) mingeid andmeid enam polnud. Seega oli alus arvata, et kostja keeldus ilma sellekohaseid põhjendusi esitamata hagejale vastamisest ja kahju hüvitamisest. 24.05.2007 esitas hageja esindaja kaebuse Kindlustuse vaidluskomisjonile, milles palus tunnistada 27.08.1998 toimunud liiklusõnnetuses vastutavaks sõiduki BMW 318, reg. nr. 234 ALM juht Sergei Martõnenko ning tuvastada tema kindlustusandja õigusjärglane AS XX kohustust hüvitada hagejale liiklusõnnetuses tekkinud 104 813,09 kroonine varakahju. 05.07.2007 tegi Kindlustuse vaidluskomisjon otsuse, millega jättis hageja esitatud kaebuse 2(6)

Tsiviilasi nr 2-07-26298 rahuldamata seoses nõude aegumisega. Otsuse sai hageja oma esindaja kaudu kätte 09.07.2007. Hageja täitis liiklusõnnetuse järgselt kindlustuslepingust ja seadusest tuleneva kohustuse ja teavitas kindlustusandjat toimunust tähtaegselt, s.o. 5 päeva jooksul peale liiklusõnnetuse toimumist ja ühtlasi taotles kindlustusandjalt kahjude hüvitamist, seega ei ole hageja minetanud tänaseni õigust nõuda kindlustusandjalt liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud varakahju hüvitamist. Lisatud kohtuotsustega on tuvastatud, et hageja ei olnud süüdi liiklusõnnetuses, nimetatud otsuste põhjendustest nähtuvalt oli süüdi hoopis teise sõiduki juht. Süü küsimus on väljaspool arutelu, kuivõrd see on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Seega pidi kindlustusandja hagejale kahju hüvitama. Kindlustuse vaidluskomisjoni otsus ei ole seaduslik ega ka põhjendatud, kuivõrd kindlustuslepingute aegumine on sätestatud erinevalt kui otsuses märgitud vastavalt VÕS § 475 lg-le 2. Mingit keelduvat otsust ega ühtegi kirjalikku pöördumist ei ole hageja kindlustusandjalt tänaseni saanud alates esmasest pöördumisest kindlustusandja poole. Seega on Kindlustuse vaidluskomisjon ebaõigesti leidnud, et hageja nõue on ilmselgelt aegunud. Ka enne VÕS jõustumist kehtinud seadus sätestas hageja nõudele aegumistähtajaks 10 aastat. Oleks hageja kostjalt keelduva otsuse saanud, oleks VÕS § 475 lg 3 tulenevalt olnud nõude esitamise aegumistähtajaks olnud 1 aasta. Kostja on Kindlustuse vaidluskomisjoni istungil kinnitanud, et ta on AS-i Polaris-vara õigusjärglane ja selles osas vaidlus puudub. Hageja soovib esindaja kaudu kohtuistungil osaleda. Eeltoodust lähtuvalt palub hageja kohtult mõista kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitis summas 75 000 krooni, kohtuvälised menetluskulud summas 4 751,52 krooni ja kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Antud juhtumi puhul on kostja arvates hageja vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest, kuna rikkus LE §-s 130 sätestatud nõudeid. Kostja esindaja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud ning taotleb aegumise kohaldamist. Antud juhul on hageja poolt esitatud 07.04.2003 jõustunud Tartu Ringkonnakohtu otsus, millest nähtub, et ta mõisteti õigeks liiklusõnnetuse põhjustamisega seoses esitatud süüdistuses. Kostja leiab, et hiljemalt nimetatud hetkeks (07.04.2003) pidi hageja olema teadlik kahju hüvitama kohustatud isikust. Kuna nimetatud hetkest alates on möödunud rohkem kui 3 (kolm) aastat, on hageja nõue ilmselgelt aegunud. Samas ei olnud TsÜS-i kohaselt hageja suhtes algatatud kriminaalmenetlus tema liikluskahju hüvitamise nõude aegumise peatumist või katkemist põhjustavaks asjaoluks. Kostja esindaja leiab, et hageja esindaja seisukoht VÕS § 475 lg 2 kohaldamiseks on väär, kuivõrd liiklusõnnetus toimus enne VÕS jõustumist. Kostja tuginedes TsMS § 449 lg-le 3 palub kohtul teha antud asjas vaheotsuse. Juhul, kui kohus aegumist ei kohalda soovib kostja esitada põhjalikuma vastuse kohtule.

3(6)

Tsiviilasi nr 2-07-26298 Hageja seisukohad kostja vastuväidetele Hageja leiab, et kostja hinnangud hageja poolt liiklusõnnetuse süülises põhjustamises on ilmselt asjassepuutumatud, kuivõrd need asjaolud on juba piisavalt tuvastamist leidnud hagile lisatud ning jõustunud kohtulahendites. Hageja nõustub kostjaga selles, et avarii toimus enne VÕS jõustumist kehtinud TsK ajal. VÕSRS § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. TsK § 112 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi võis õiguskaitse viisiks olla muuhulgas ka kahju hüvitamise nõudmine ja kohustusele täitmisele sundimine. Kostja ei arvesta sellega, et kehtinud TsK § 116 järgi algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Seadusega võis hagemisõiguse tähtaja tekkimiseks näha ette muu aja. Kindlustuslepingust tulenevalt oli hageja esmane kohustus teatada liiklusõnnetuse toimumisest. Selle kohustuse hageja ka täitis. Hageja nõudis ka liiklusõnnetuse tõttu enda sõidukile tekitatud vigastuste parandamist, kuid kostja õiguseellasest kindlustusandja selle soovi täitmisega ei kiirustanud, viidates käimasolevale kriminaalmenetlusele. Kostja ei ole teinud vastavat otsust, milles oleks keeldunud hagejale kahju hüvitamisest. Kuivõrd kostja pole teinud vastavat otsust kindlustushüvitise maksmisest keeldumiseks ning kahju lubati suuliselt hüvitada peale positiivset kohtulahendit kriminaalasjas (kus pidi selguma, kes on liiklusõnnetuses süüdi), siis polnud ka hagejal otsest põhjust arvamuseks, et tema õigusi kostja poolt rikutakse. Seega pole kostjal alust väita, et hageja oleks viivitanud enda õiguste kaitsmisega. Kuivõrd hageja pole viivitanud, siis kehtinud TsK kohaselt ei hakanud tema suhtes ka aegumine kulgema. Vaheotsuse tegemise vastu hagejal midagi olla ei saa, see on mõlema poole huvides. Hageja leiab, et kostja pole esitanud konkreetset kuupäeva, millest alates tema aegumistähtaja kulgu hakkas arvestama. Kostja pole põhjendanud, miks tuleks aegumistähtaja kulgemist hakata lugema Ringkonnakohtu 07.04.2003 jõustunud otsusest. Sellega kostja aga kaudselt ka ise kinnitab hageja väidet, et aegumine ei alanud, peatunud ega ka katkenud enne 1. juulit 2002 kehtinud TsK § 115 järgi. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Seega kuulub kohaldamisele ikkagi VÕS § 475 lg 2, millele hagis tugineti.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata aegumise tõttu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Käesoleval juhul on kostja esitanud 10.12.2007 kohtule taotluse aegumise kohaldamiseks. Antud tsiviilasjas on hageja esitanud kostja vastu nõude, milles palub kostjalt välja mõista 27.08.1998 toimunud liiklusõnnetusega põhjustatud varakahju summas 75 000 krooni ja kohtuvälise menetluskulu. 4(6)

Tsiviilasi nr 2-07-26298

Nõude aluseks oleva liiklusõnnetuse ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 34 lgs 1 sätestati liikluskahju hüvitamisest keeldumise alused ning nimetatud sätte kohaselt oli kindlustusandjal muuhulgas õigus kahju hüvitamisest keelduda juhul, kui kahju hüvitamine oleks vastuolus LKS §-s 27 toodud liikluskahju hüvitamise põhimõtetega. Liikluskindlustuse seaduse § 27 lg 8 kohaselt oli varakahju kannatanul õigus nõuda selle kahju hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse toimumise kohta teatati LKS §-s 28 sätestatud tähtaja jooksul. Sama põhimõte tulenes LKS § 28 lg-st 11. Kohus, tutvunud esitatud hagiavaldusega ja tõenditega, tuvastas, et antud juhul on hageja pöördunud alles 23.02.2007 päringuga Eesti Liikluskindlustuse Fond’i poole seoses tekkinud varakahju hüvitamisega. Hageja sõnade kohaselt pöördus ta kindlustusandja poole 5 päeva jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist ja taotles liiklusõnnetusega tekitatud kahju korvamist, kuid esitatud tõenditest ei nähtu nimetatud asjaolu toimumist. Tähtajad liikluskahju vabatahtlikuks hüvitamiseks on sätestatud LKS §-s 33. Kannatanu huvide kohtulikku kaitset reguleeritakse LKS §-s 37. Selle paragrahvi kohaselt on kannatanul õigus pöörduda vaidluse lahendamiseks pretensiooniga Eesti Liikluskindlustuse Fondi poole või hagiavaldusega kohtusse alles siis, kui kindlustusandja ei hüvita liikluskahju seaduses sätestatud tähtajal, keeldub hüvitamisest või vähendab hüvitise suurust. Riigikohus oma lahendis 3-2-1-111-00 on öelnud, kuna liikluskindlustuse seadus ei kehtesta oma õiguste kaitseks hagi korras kohtusse pöördumisel lühendatud aegumistähtaega, siis kehtib TsÜS §-is 113 sätestatud üldine aegumistähtaeg. Seega on LKS § 27 lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 sätestatud tähtajad kindlustusandjale kindlustushüvitise taotluse esitamise tähtajad mitte hagi aegumise tähtajad (RKTKo 3-2-1-170-00). Kuna pooled ei ole selgesõnaliselt avaldanud põhjendatud seisukohta aegumise alguse suhtes, siis kohus tuginedes esitatud dokumentidele, milledest ei nähtu aegumistähtaja varasemat algust, võtab aluseks Tartu Ringkonnakohtu 24.03.2003 otsuse kriminaalasjas nr 2-1-97/2003, mis jõustus 07.04.2003 ja milles kohus mõistis hageja õigeks talle esitatud süüdistuses kõnesoleva liiklusõnnetuse põhjustamisega seoses. Nimetatud otsuse jõustumisel pidi hageja hiljemalt olema teadlik, et ta õigusi on rikutud ja kes on kohustatud hüvitama talle liiklusõnnetusega tekkinud varakahju. Seega tuginedes TsÜS §-le 116, mille kohaselt algab aegumistähtaeg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest, arvestab kohus antud juhul aegumistähtaega alates mainitud kohtuotsusest. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta oli seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldatud. Seega oleks enne 1. juulit 2002. a kehtinud õiguse kohaselt hageja nõue aegunud kümne aastaga. VÕSRS § 9 lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002. a tekkinud aegumata nõuetele. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus analüüsib siinkohal ka hageja seisukohta, et vastavalt VÕSRS § 9 lg-le 1 kuulub kohaldamisele VÕS § 475 lg 2. Kuna kohus esitatud tõenditest lähtuvalt ei ole tuvastanud, et hageja oleks teatanud kindlustusandjale oma nõudest tema vastu 5 päeva jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist nagu hagiavalduses märgiti ega ka vahetult pärast Tartu Ringkonnakohtu 24.03.2003 otsuse kriminaalasjas nr 2-1-97/2003 jõustumist, siis antud juhul ei rakendu VÕS § 475 lg 2.

5(6)

Tsiviilasi nr 2-07-26298 VÕS § 475 lg 1 kohaselt on kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kolm aastat. Sama tähtaja sätestab ka praegu kehtiv LKS § 42, mille järgi on kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kindlustuslepingu alusel sama pikk kui kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu. Seega kannatanu nõue liikluskindlustuse kindlustusandja vastu aegub siis, kui aegub kannatanu nõue kahju tekitaja vastu. Kahju tekitamise eest vastutava isiku vastu suunatud nõude aegumistähtajad on sätestatud eelkõige TsÜS §-s 150. Antud juhul tulevadki kohaldamisele nii LKS kui TsÜS sätted kahju hüvitamise osas, kuna tegemist kohustusliku tavalepingu poliisiga. Lähtuvalt eelpool öeldust järeldub, et hageja nõue aegub siiski kolme aastaga, mis on lühem kui varasemas õiguses ettenähtud aegumistähtaeg. Hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema kohtu poolt eelnevalt toodud põhjendustel alates Tartu Ringkonnakohtu otsuse jõustumisest alates. Seega pidi hageja tulenevalt TsÜS § 150 lg-st 1 oma nõude kostja vastu esitama hiljemalt 07.04.2006. Seega lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hageja esitatud liiklusõnnetusega põhjustatud varakahju nõue on aegunud ning kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele. Arvestades kostja poolt esitatud aegumise vastuväidet ning aegumise kohaldamise taotluse rahuldamist kohtu poolt, jätab kohus hagi rahuldamata. Tulenevalt TsÜS § 142 lg-st 1 on nõude maksmapanek aegumise tagajärjel välistatud. Seetõttu jätab kohus käesoleva vaidluse lahendamisel tähelepanuta hageja poolt esitatud väited ja tõendid nõudeõiguse olemasolu ning võimaliku nõude suuruse kohta, samuti ei analüüsi kohus kostja poolt lisaks aegumise vastuväitele hagile esitatud muid vastuväiteid (Riigikohtu 11.12.2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02). TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja võib nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.

Hannes Olev kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.