2-22-10761/11 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

2.Hageja on kostja vastu esitanud nõuded tuvastada 80,68 euro tasumise nõude aegumine ja puudumine, kohustada kostjat kustutama hageja kohta tehtud kanne maksehäireregistris TAUST.EE ning välja mõista kostjalt kahjuhüvitis 258,36 eurot. Hageja põhjendab hagi järgmiselt. Julianus Inkasso OÜ esitas 05.04.2022 hagejale võlateatise, mille postitamise kuupäev on 08.04.2022. Võlateatise kohaselt teatas Julianus Inkasso OÜ hagejale, et vastavalt Julianus Inkasso OÜ ja kostja vahel sõlmitud lepingule, volitas kostja 25.03.2022 hageja ja kostja vahelistest tehingutest tulenevat varalist nõuet koos kõrvalnõuetega sisse nõudma Julianus Inkasso OÜ. Nõude aluseks on märgitud: Nr: xxxx; Arved: 0235003201; Kuupäev 18.11.2018; 40,00. Kostja on 22.03.2022 volikirjaga volitanud Julianus Inkasso OÜ-d esindama esindatavat tema võlgnikelt võla sissenõudmisel. Seega on antud vaidluses kostjaks Ühisteenused AS, keda esindab Julianus Inkasso OÜ ning viimase poolt esitatud nõuet käsitletakse kostja nõudena. Võlateatise selgituses märgitakse, et hageja võlgneb kostjale põhisumma 40 eurot, viivise 10,68 eurot ning võla sissenõudmise kulud summas 30 eurot. Nõude kogusumma 80,68 eurot paluti tasuda Julianus Inkasso OÜ arveldusarvele. Andmed tasumata võlgnevuse kohta on avaldatud maksehäireregistris TAUST.EE. Hageja esitas Julianus Inkasso OÜle 12.04.2022 vastuse nõudekirjale, milles selgitas, et nõudekiri jääb talle arusaamatuks, kuna sellest ei selgu, et Julianus Inkasso OÜ-l oleks õigus või volitus mistahes nõudeid esitada. Nõuet või Julianus Inkasso volitusi/õigusi nõude väljanõudmiseks ei ole tõendatud. Sissenõudja peab ise esimesena tõendama oma nõuet, selle õigsust, alust ja suurust, samuti nõude esitamise õigsust. Lisaks muule isegi kui nõudekirjas esitatud informatsioon oleks korrektne ja tõendatud, on ilmne, et esitatud nõue on aegunud. Aegumise kohaldamiseks piisab selgest suulisest vastuväitest. Julianus Inkasso töötaja S. L. teatas 14.04.2022 vastuses, et „Vastus inkassonõudele“ on automaatne kiri, kus on täidetud vaid vajalikud väljad, süvenemata kirja sisusse. Muuhulgas teatab ta õigusest pöörduda kohtu poole. Samuti selgitatakse kirjas, et kuna leppetrahv on pandud sõiduki kojamehe vahele, on leppetrahvi nõue esitatud mõistliku aja jooksul. Kirjas märgitakse, et asjaolu, et trahvi laekumisest on möödunud kolm aastat, ei tühista võlgnevuse tasumise vajadust automaatselt. Aegumistähtaeg ei kehti automaatselt, mistõttu võib võlausaldaja midagi nõuda ka 10 või 20 aasta pärast. Hageja vastas 22.04.2022 e-kirjaga, milles ta teatas, et vaidleb esitatud nõudele vastu ning ei tunnista seda. Ta selgitas, et saadetud informatsioon koos piltidega, mis tal varasemalt puudus ning puudus ka isikutel, kes sama sõidukit erinevatel aegadel on kasutanud, ei tõenda jätkuvalt väidetava nõude õigsust ja alust. Nüüd enam kui kolme aasta möödudes ei ole võimalik seda taastada. Hagejale teadaolevalt kehtib antud parklas neljatunnine tasuta parkimise võimalus ning oletatavasti kehtis see ka väidetava rikkumise ajal. Piltidelt on näha, et esiklaasi alla on korrektselt paigutatud parkimiskell. Piltidelt aga ei nähtu, et tasuta parkimisaeg oleks ületatud või polegi saabunud. Nõude aktsepteerimiseks peab esitatud materjalidest selguma, milles seisneb rikkumine. Nüüd saadetud leppetrahvi kviitungil on märgitud, et parkimistasu on tasumata. Hagejale saadetud kirjas märgitakse, et „leppetrahv on pandud sõiduki kojamehe vahele samal ajal, kui rikkumine avastati“. Hageja kinnitab, et tal puudub antud leppetrahv ning seda ei ole ka inimestel, kellel oli võimalus sama sõidukit kasutada. 25.04.2022 saatis Julianus Inkasso OÜ võlanõude, milles tuletatakse meelde, et tasumata on Ühisteenused AS-i 2 (12)

võlanõue koos kõrvalnõuetega kogusummas 80,85 eurot. 29.04.2022 vastas S. L., et Julianus Inkasso jääb oma seisukohtade juurde ning nõuded jäävad aktiivseks ja sissenõutavaks. 29.04.2022 teavitas S. L. ka, et võlgnevus avalikustatakse maksehäireregistris Taust.ee 16.05.2022. Julianus Inkasso OÜ on 06.05.2022 saatnud hagejale korduva meeldetuletuse. 15.07.2022 on saadetud järjekordne meeldetuletus, milles kutsutakse üles näitamaks initsiatiivi, et leida kohtuväline lahendus. Julianus Inkasso OÜ jätkuvalt nõuab aegunud võla tasumist ja hagejal on õigus keelduda aegunud nõude tasumisest. Sõidukile Xxxx registreerimismärgiga xxxx on 18.11.2019 vormistatud leppetrahv Pärnu mnt 45 parklas põhjusel, et parkimistasu on maksmata. Kostja nõuab leppetrahvi tasumist: leppetrahv nr 0235003203, aeg 18.11.2018, 40 eurot, maksetähtaeg 14 päeva. Kostja esitas esmakordselt võlanõude 05.04.2022, milles nõudis põhisumma 40 eurot, viiviste 10,68 eurot ja sissenõudmiskulude 30 eurot tasumist. Leppetrahvi kviitungilt ei nähtu, millised parkimistingimused Pärnu mnt 45 parklas kehtivad. Leppetrahvi kviitungil on viide sellele, et parkimistingimused on näidatud infotahvlil parkla sissesõidul või parklas sees, kuid puudub viide parkimisalale. Asjaolude lühikirjeldusena on märgitud, et parkimistasu on maksmata. Antud kohas kehtib tasuta parkimine neli tundi ning eeldatavalt kehtis see ka tookord. Esiklaasi alla on korrektselt paigutatud parkimiskell. Fotode kvaliteet ei võimalda tuvastada parkimiskellale märgitud aega. Seega on tõendamata asjaolu, et hageja oleks rikkunud antud ajal ja kohas parkimistingimusi. Hageja keeldus kostja poolt esitatud nõude rahuldamisest, kuivõrd esitatud nõue on aegunud. Võlgnik võib aegumisele tugineda nii kohtus kui ka kohtuväliselt. Võlausaldaja võib jätkata pärast nõude aegumist leppetrahvi tasumist nõuda. Kui võlausaldaja pöördub kohtusse võla kättesaamiseks kohtusse, on võlgnikul õigus tugineda sellele, et nõue on aegunud, so esitada aegumise vastuväide. Kostja ei ole hageja vastu kohtusse pöördunud võla sissenõudmiseks. Seetõttu esitab hageja ise kohtule hagi nõude aegumise ja nõude maksmise kohustuse puudumise tuvastamiseks, kuna kostja jätkuvalt esitab hagejale nõudeid. Nõue on aegunud. Leppetrahv on määratud 18.11.2018, tasumise tähtaeg oli 14 päeva, so leppetrahv oli sissenõutav 02.12.2018. Kostja esitas esmakordselt oma nõude 05.04.2022. Nimetatud kuupäevaks oli möödunud kolmeaastane aegumistähtaeg, so nõue oli aegunud. Koos põhinõudega on TsÜS § 144 kohaselt aegunud ka kõrvalkohustused. Kostja on kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi, sest ei ole hagejale mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudmisest teatanud. Hageja ja isikud, kes võisid sõidukit kasutada, ei ole leppetrahvi kviitungit kätte saanud ja kostja ei ole vastupidist tõendanud. Esitatud fotodelt ei nähtu, et leppetrahvi kviitung oleks hageja sõiduki kojameeste alla peale vormistamist jäetud. Hageja sai leppetrahvist teada alles 05.04.2022, kui kostja esitas võlateatise. Üheltki fotolt ei nähtu, et sõiduki esiklaasile kojamehe vahele oleks jäetud leppetrahvi kviitung. Hagejale määrati leppetrahv 18.11.2018. Parklaoperaatoritel ei olnud enne 2019. aastat võimalik kindlaks teha sõiduki omanike ja vastutavate kasutajate andmeid. Võimalikuks sai see pärast Tallinna Ringkonnakohtu otsuse haldusasjas nr 3-17-321 jõustumist 15.01.2019, kui Maanteeamet hakkas väljastama andmeid sõiduki omanike ja vastutavate kasutajate kohta. Seega oli alates 15.01.2019 võimalus saada andmeid sõiduki omaniku kohta. Kostjal olid kõik võimalused leppetrahvi sissenõudmiseks kolmeaastase aegumistähtaja piirides. Seda aga ei tehtud ning aegunud nõue anti Julianus Inkasso OÜ-le võlamenetluse läbiviimiseks. Julianus Inkasso OÜ teatas hagejale 16.05.2022 kirjas, et maksehäireregistris TAUST.EE avaldatakse kostja võlgnevus summas 81,06 eurot. Maksehäireregistris on avaldamise kuupäevaks aga märgitud 25.03.2022, mis on täiesti lubamatu enne võlateatise väljasaatmist. Maksehäire avaldamine kahjustab tema õigusi ülemääraselt, kuna see on avaldatud rohkem kui kolm aastat pärast väidetavat kohustuse rikkumist ja enne võlanõude esitamist ning maksehäire on avaldatud pigem repressioonina või karistusena. Julianus Inkasso OÜ taoline tegevus näitab, et aegunud võlgade kättesaamiseks survestab ta väidetavaid võlgnikke just taolisel moel. Inkassoettevõttel võib olla õigustatud huvi võla menetlemiseks ja võlgnikult tema kohustuse täitmise nõudmiseks. Inkassoettevõte ei saa aga võla kohta meeldetuletuste saatmisel piirduda vaid tõdemusega, et aegumine ei vabasta võlgnikku kohustuse täitmisest ega lõpeta võlasuhet. Kaaluda tuleb isiku huve või põhiõigusi ja -vabadusi ning ka seda, kas meeldetuletuste saatmine võlgnikule aitab eesmärki saavutada. Kui võlgnik on aegumisele tuginedes korduvalt keeldunud oma kohustust täitmast ning inkassoettevõte ei sea aegumist kahtluse alla ega kavatsegi võla sissenõudmiseks pöörduda kohtusse, siis on kaheldav, kas sellises olukorras on isikuandmete jätkuv töötlemine õigustatud huvile tuginedes õiguspärane. Seadus lubab edastada isiku andmeid võla kohta maksehäireregistrile krediidivõimelisuse ja maksekäitumise hindamise, mitte lepingu täitmise 3 (12)

tagamise või lihtsalt isiku survestamise eesmärgil. Sellise nõude alusel maksehäire avaldamine võib kahjustada ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. Hagejal on õiguslik huvi käesoleva hagi rahuldamiseks. Seoses krediitkaardi peatse aegumisega taotles hageja juulis 2022 uut krediitkaarti. Paraku sai ta aga pangalt äraütlemise põhjendusega, et tal on süsteemis aktiivne maksehäire. Antud juhul hakkab kostja nõue hagejale reaalseid probleeme ja kahju tekitama. Seetõttu muutub hagejale eluliselt oluliseks kostja maksehäiringu kustutamine, mis on hageja hinnangul tehtud tõendamata ja aegunud nõude alusel. Hageja leiab, et kostja on talle sellega kahju tekitanud ning taotleb kahjuhüvitise väljamõistmist. Lähtudes kohtupraktikast on hageja arvates mõistlikuks kahjuhüvitiseks 200 eurot. Hageja on kandnud kahju 58,36 eurot kohtueelse õigusabi kasutamisega. Õigusabi eest on esitatud Õigusbüroo HUGO.legal arved nr 151924 ja nr 155627, mille saajaks on märgitud hageja (dtl-d 4-9). Hageja ei vaidlusta asjaolu, et ta parkis sõiduki 18.11.2018 Pärnu mnt 45 parklas, kuid samas ei saa ka kinnitada seda asjaolu, kuna sündmusest on möödunud rohkem kui kolm aastat. Autoga sõitmine, selle parkimine ning kellelegi kasutada andmine on tavapärane, kui tegemist ei ole erandliku asjaoluga, mida oleks võimalik detailselt mäletada. 4. Hageja ei väida, et Pärnu mnt 45 parklas puudusid liiklusmärgid parkimiskorralduse kohta ja/või infotahvlid. need puudusid. 5. Hageja saab täna väita, et antud kohas oli võimalik parkida parkimiskellaga. Kostja väitel soovib ta fotodega tõendada parkimistingimusi perioodil mai 2018 kuni mai 2019. Kostja ei ole selgitanud, milliseid parkimistingimusi kostja tõendada soovib. Fotodel olevatel infotahvlitel toodud parkimistingimused on loetamatud. Ka ei ole uutel esitatud fotodel näha infotahvlit, millega parkijatelt nõutaks parkimise registreerimist infokioskis. Kostja on esitanud väljavõtted oma programmidest, mis kostja sõnul kinnitavad, et sõiduki parkimise eest tasu ei makstud ning mistõttu väljastati parkimistingimuste p 5 eest leppetrahv. Kostja ei ole esitanud kohtule vaidlusalusel ajal kehtinud parkimistingimusi. Samuti ei tõenda antud väljavõtted ka leppetrahvi edastamist hagejale. Hageja andmete maksehäireregistris on avaldamine sunnivahendina on lubamatu (dtl-d 96-97).

(maksehäireandmed) Operaatori kodulehel avaldatud lepingupartneritele. Kuivõrd sõidukijuht on sõlminud kostjaga lepingu, parkides oma sõidukit kostja hallatavas eraparklas, on hageja nõustunud ka parkimistingimustega sh võlaandmete võimaliku avaldamisega. Inkassoettevõtte ainus võimalus on edastada võlgnikele meeldetuletavaid kirju tasumata võla osas ja kasutada maksehäireregistrist. Võla avaldamist maksehäireregistris ei saa pidada ka kuidagi ähvardavaks või üleliia survestavaks, sest võlaandmete avalikustamine inkassoettevõtte poolt on täna teada tuntud ja üldlevinud (nagu eelnevalt viidatud, siis teavitatud ka parkimistingimustes ja leppetrahvil). Võlgnikul on aga olnud ja jätkuvalt on võimalus kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kulud tasuda. Leppetrahv on üle antud Julianus Inkasso OÜ-le esindamiseks käesoleva kevadel, mistõttu ei saa võlgnik eeldada, et Julianus Inkasso OÜ peab olema jõudnud juba leppetrahvi kohtusse sissenõudmiseks edastada, kuivõrd inkassoettevõttel on palju kliente. Kostja ei saa nõustuda hagejaga nagu oleks maksehäire avaldamisega rikutud hageja õiguseid ja sellega on tekitatud hagejale kahju. Tuvastamist on leidnud, et hageja on sõlminud kostjaga lepingu, lepingut on rikutud, millele on järgnenud lepinguline sanktsioon. Tegemist on kohustusega, mille on hageja põhjuseta täitmata jätnud. Kostja on teinud mõistlikult võimaliku, et hagejat leppetrahvist teavitada, kuid leppetrahv on jäänud tasumata, mistõttu edastati nõue inkassoettevõttele. Hageja ei ole soovinud tasuda ka inkassoettevõttele tuginedes üksnes aegumisele ega ole nentinud fakti, et aegumine võlasuhet ei lõpeta. Seega, ei saa võtta kostja vastutust, kui hageja ei ole saanud taotleda krediitkaarti (dtl-d 66-68). Sõiduki parkimise eest tasu ei makstud ning mistõttu väljastati parkimistingimuste p 5 eest leppetrahv. Kostjat esindab võla sissenõudmise menetluses Julianus Inkasso OÜ, kes võib võlgniku andmed võla tasumata jätmise korral avaldada maksehäireregistris. Viimast tõendab hageja poolt hagiavaldusega esitatud lisa 3 - volikiri. Hageja ei ole avaldanud hageja andmeid, küll on seda teinud kostja esindaja. Andmed on avaldatud põhjendatult, kuivõrd hageja on jätnud lepingust tuleneva kohustuse täitmata, sh tasumata lepingu rikkumise eest väljastatud leppetrahvi. Leppetrahvi kokkulepe peab mõjutama lepingupoolt lepingulist kohustust täitma ja rikkumist vältima. Hageja on oma tegevusega kinnitanud, et ei soovinud lepingulist kohustust ega ka lepingu rikkumisest tulenevat kohustust täita (dtl 88). Kohtuotsuse põhjendav osa

8.Kohtu hinnangul ei nähtu kostja esitatud fotodest 2018.a oktoober (dtl 90) ja 2019.a märts (dtl 89) kohta parkimisala sissesõidul liiklusmärgi 578a olemasolu, mis tähistab tasulist parkimist. Fotodelt ei nähtu ka, et parkimisala oleks tähistatud liiklusmärkidega 577a või 577b, mis võimaldavad parkimiskellaga tähistatud tasuta parkimist märgil tähistatud lubatud parkimisaja kestel. Parkimistingimuste punkt 5 sisaldab järgmise sisuga tingimust: „Sõidukijuht on kohustatud Operaatori parkimiskoha kasutamise eest tasuma parkimistasu või omama antud parkimisalal parkimisõigust andvat parkimisluba“ (dtl-d 70-71, 89-90). Parkimistingimuste punkt 5 sisaldab järgmise sisuga tingimust: „7. Sõidukijuht kohustub vahetult pärast sõiduki parkimist parklasse asetama parkimise õigust tõendava dokumendi esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt mootorsõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust, v.a kui parkimise eest tasutakse mobiiltelefoniga või pargitakse elektroonilise parkimisloa alusel. Juhul, kui Operaator võimaldab infotahvlil märgitud aja ulatuses Operaatori opereeritaval parkimisalal tasuta või ilma parkimisloata parkida, tuleb parkimise algus sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nähtavale kohale paigaldatud parkimiskellal fikseerida vastavalt parklas kehtestatud tingmuste alusel“ (dtl-d 70-71, 89-90). Infotahvlilt on näha, et tegemist on parkimistsooniga YT14, millel toimib mobiilne parkimine (dtl 89-90). Kostja heidab hagejale ette parkimistasu maksmata jätmist (dtl-d 3233). Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et parkimisala kasutajale pidi olema selge, et parkimise eest tuleb maksta või tuleb parkimine tähistada parkimisõigust tõendava dokumendiga. Hageja ei ole tõendanud, et ta maksis parkimise eest või omas elektroonilist parkimisluba. Parklas tähistatud parkimistingimused ei näinud ette tasuta parkimise õigust parkimiskellaga tähistatult. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja rikkus parkimistingimusi.

9.Parkimistingimuste punkt 8 sisaldab järgmise sisuga tingimust: „8. Lepingu rikkumise korral kohustub Sõidukijuht tasuma Operaatorile leppetrahvi 57 eurot. Leppetrahvi tasumine ei asenda parkimistasu maksmist“ (dtl-d 70-71, 89-90). VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja on esitanud kostja nõudele vastuväite, mille kohaselt ei ole kostja hagejale teatanud mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudmisest. Kostja nõude eelduseks on leppetrahvi nõudmisest teatamine hagejale mõistliku aja jooksul. Mitteteatamine on negatiivne asjaolu, mistõttu on kostjal koormis tõendada leppetrahvi nõudmisest teatamine hagejale (sh teatamise viis, aeg ja teate kui tahteavalduse kättesaamine kostja poolt) (TsMS § 230 lg 1). Kostja põhjendab nõuet sellega, et leppetrahvi teade pandi sõiduki kojameeste vahele. Kohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele mõistlik viis tahteavalduse edastamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes (vt ka RKTKo 2-17-117146 p 12). Kohtu hinnangul ei nähtu hageja sõidukist 18.11.2018 tehtud fotodelt leppetrahviteadet sõiduki kojameeste vahel. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud leppetrahvi nõudmisest teatamist 18.11.2018 teate panemisega hageja sõiduki kojameeste vahele. Kostja väidab, et ta on saatnud hagejale meeldetuletava lihtkirja ning esitanud selle kohta kuvaväljatrüki kostja kasutatavast inforakendusest (dtl 72). Dokumendist nähtuvalt on 09.08.2021 saadetud lihtkiri. Kuvatõmmisest ei nähtu, millisele isikule on kiri saadetud ning millisele aadressile. Kohus leiab, et isegi kui eeldada kirja saatmist hagejale, on see toimunud VÕS § 159 lg 2 mõistes pärast mõistliku aja möödumist. Kirja saatmise ajaks oli möödunud rohkem kui 2,5 aastat, milline ajavahemik on leppetrahvist teatamiseks ebamõistlik ka siis, kui võlausaldaja võimalused võlgniku andmeid teada saada on olnud piiratud. Kostja ei ole vaielnud hageja väitele vastu, et alates 2019.a algusest hakkas Maanteeamet hakkas väljastama andmeid sõiduki omanike ja vastutavate kasutajate kohta. Seega oli kostjal mõistlik võimalus saada hageja kohta andmeid 2019.a jooksul, kuid kostja seda võimalust ei kasutanud. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et kostja ei ole teatanud leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul ning on seetõttu kaotanud õiguse hagejalt leppetrahvi nõuda.

17.VÕS § 1047 lg 1 järgi eeldatakse et avaldaja oli teadlik avaldatud faktiväite ebaõigsusest ja seepärast saab ta vastutusest vabaneda, kui ta: a) tõendab VÕS § 1047 lg 2 järgi, et avaldatud faktiväide vastab tegelikkusele; b) tõendab, et oli VÕS § 1047 lg 1 järgi heauskne, st ei teadnud ega pidanud teadma faktiväite tõele mittevastavusest; c) tõendab VÕS § 1047 lg 3 järgi et avaldajal või isikul, kellele faktiväide avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis faktiväidet põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Tõendamiskohustus hõlmab ka vastavate asjaolude kohtu ette toomise kohustust. Kui ei õnnestu tõendada tõele vastavust ega heausksust, võib siiski vabaneda avaldaja vastutusest, kui ta tõendab, et täitis enne andmete avaldamist nende õigsuse kontrollimisel VÕS § 1047 lg 3 sätestatud välise hoolsuse kohustust, st et ta kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. VÕS § 1047 lg 3 ei kohaldata ebaõigete andmete tahtliku avaldamise korral ning sellisel juhul ei saa avaldaja tegu üldjuhul lugeda õiguspäraseks teoks ka VÕS § 1046 järgi. Ebaõigete ja au teotavate andmete avaldamise korral tuleb lisaks VÕS § § 1047 lg-tele 1-3 kohaldada ka VÕS § 1046 ja teha õigusvastasuse tuvastamiseks hinnanguline väärtusotsustus. Muu hulgas tuleb VÕS § 1046 lg 1 esimese lause järgi tuvastada andmete au teotav iseloom, VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb kahju hüvitamise nõude tarbeks õigusvastasuse otsustamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit ning suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Samuti tuleb VÕS § 1046 lg 2 esimese lause järgi lisaks arvestada: muud seadusega kaitstavat hüve, millele avaldamine tugineb, kolmandate isikute õigusi ja huve ning avalikkuse huvi. VÕS § 1046 lg 2 teise lause järgi tuleb lähtuda erinevate kaitstud õigushüvede võrdlevast hindamisest. Au teotavate faktiväidete tõelevastavust tuleb tõendada kostjal (VÕS § 1047 lg 2). Ebakohase väärtushinnangu korral tuleb õigusvastasuse tuvastamiseks minna VÕS § 1046 juurde. VÕS § 1046 lg 1 järgi saab õigusvastane olla üksnes au teotav ja ebakohane väärtushinnang. Selle üle otsustamisel tuleb teha hinnanguline otsustus. Seda tehakse kahes etapis. Esmalt tuleb õigusvastasuse hindamisel tuvastada: 1) väärtushinnangu au teotav iseloom (väärtushinnang on au teotav, kui sellel on konteksti arvestades vastavas kultuuriruumis halvustav või negatiivne tähendus, vt RKTKo 3-2-1-159-14 p 17) väärtushinnangu ebakohasus ehk anda hinnang väärtushinnangu kujundamise ja avaldamise viisile. Väärtushinnang on eeldatavasti ebakohane, kui: a) see on kujundatud ilma põhjenduseta või ebaõigete andmete alusel; b) see põhineb küll teistel andmetel, kuid on oma sisult põhjendamatult negatiivne; c) jäetakse petlik mulje, et avaldajale on teada mingid asjaolud, millel väärtushinnang põhineb; d) väärtushinnang võib olla ebakohane ka üksnes oma väljendusviisi tõttu, nt on eeldatavasti õigusvastane isiku sõimamine avalikuse ees; e) isik, kelle kohta väärtushinnang avaldati ei ole andnud selleks põhjust, st avaldajal ei ole mõistlikku õigustust adressaati avalikuse ees negatiivselt kajastada. Väärtushinnangu põhjendatus ei tähenda seejuures mitte millegi tõesuse kindlakstegemist, vaid eelkõige seda, kas väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees halvustada. Väärtushinnangu põhjendamatus võib olla tingitud ka üksnes ebakohasest väljendusviisist (RKTKo 3-2-1-161-05 p 12), mh võib olla ebakohane isiku avalikkuse ees sõimamine. Kohasus võib mh sõltuda sellest, kas isik, kelle kohta hinnang käib, on andnud põhjust (alust) selliseks hinnanguks (RKTKo 3-2-1-63-02 p 7). Kohaldada tuleb ka VÕS § 1046 täiendavaid kriteeriume ja teha õigusvastasuse tuvastamiseks 8 (12)

18.Andmed füüsilise isiku võlgnevuse kohta on isikuandmed isikuandmete kaitse seaduse (IKS) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL 2016/679) andmekaitsemääruse (GDPR) artikli 4 p 1 mõttes ning nende andmete kogumine, salvestamine ja avalikustamine on andmete töötlemine IKS ja GDPR artikli 4 p 2 mõttes. Isikuandmete töötlemine on IKS ja GDPR kohaselt lubatud üldjuhul üksnes andmesubjekti nõusolekul. Teatud erijuhtudel on lubatud ka andmete avaldamine andmesubjekti nõusolekuta. Tulenevalt esitatud asjaoludest on avaldatud lepingulisest suhtest tulenev võlgnevus. Andmed isiku võlgnevuse kohta on isikuandmed IKS mõttes, mille töötlemisele kehtivad IKS-ist tulenevad lisapiirangud (vt RKTKo 3-2-1-80-13 p 32). Kohtupraktikas on leitud, et juriidilistest isikutest võlglaste nimekirja avalikustamist koos juhatuse liikmete nimedega ei saa pidada IKS-iga vastuolus olevaks (vt RKTKo 3-2-1-67-10, p 19). Erireeglid kolmandale isikule edastatud andmete töötlemisele isiku krediidivõimelisuse hindamiseks või muul samasugusel eesmärgil näeb ette IKS § 10. IKS § 10 lg-s 1 on sätestatud, et võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. IKS § 14 p-s 4 on sätestatud, et isikuandmed peavad olema õiged ja vajaduse korral ajakohastatud; mõistlike meetmetega tagatakse, et andmetöötluse eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutatakse või parandatakse viivitamata. Andmed peavad olema enne avaldamist kontrollitud põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele (vt RKTKo 3-2-1-83-10 p 13). Seega pidi kostja andmeid piisava põhjalikkusega kontrollima ja olema teadlik enda poolt avaldatud andmete ebaõigsusest. Hageja vaidles korduvalt kostja nõudele vastu, sealhulgas juhtis tähelepanu leppetrahvi nõudest teatamata jätmisele (dtl-d 16-26). Kostjal oli seega võimalus ja kohustus enda poolt avaldatut kontrollida. Kostja andmeid ei kontrollinud, rikkudes sellega enda kohustusi.

23.Viimaseks tuleb tuvastada ka kostja süü õigusvastase kahju tekitamise eest. Süü tasandil eristatakse subjektiivset süüvõimelisust ehk deliktivõimet ning süü vorme (tahtlus, raske hooletus ja hooletus, VÕS § 104). Juriidilise isiku deliktivõime osas ei saa vaidlust olla. Seoses süü tuvastamisega ebaõige, sh au teotava faktiväite avaldamise korral selgitab kohus järgmist. Tulenevalt VÕS § 1047 lg 1 sõnastusest on eelduslikult tegemist tahtliku teoga. Kui kahju tekitaja tahtlust ümber ei lükka, siis on käitumine süüline VÕS § 104 lg 5 ja õigusvastane alternatiivselt ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Välise hoolsuse hindamisel ei lähtuta VÕS § 1050 lg 1 regulatsioonist, vaid objektiivne käitumisstandard tuleneb VÕS § 1047 lg-st 3. See tähendab hinnata tuleb, kas avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Sisemise hoolsuse tasandil ehk süü subjektiivsel tasandil saab kahju tekitaja tugineda VÕS § 1050 lgle 2 ja tõendada, et ta ei olnud subjektiivselt võimeline 1047 lg-st 3 tulenevat käitumisstandardit järgima. Eelduslikult on tegemist tahtliku teoga. Kui kahjutekitaja seda ümber ei lükka, on käitumine süüline VÕS § 1050 lg 1, VÕS § 104 lg 5 järgi ning õigusvastane alternatiivselt ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Välise hoolsuse hindamisel lähtutakse VÕS § 1050 lg 1 regulatsioonist st et tuleb VÕS § 104 lg 3 alusel hinnata, kuidas oleks käitunud mõistlik isik samas olukorras. Sisemise hoolsuse tasandil ehk süü subjektiivsel tasandil saab kahju tekitaja tugineda VÕS § 1050 lg-le 2 ja tõendada, et ta ei olnud subjektiivselt võimeline välist hoolsust järgima. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). VÕS § 1043 mõttes võib olla süü vorm ka kaudne tahtlus. Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (RKTKo 3-2-1-6-06 p 12; 3-2-1-150-15 p 13). Käesoleval juhul kostja ei kontrollinud enne maksehäire avaldamist ega pärast hageja vastuväidete esitamist andmeid piisava põhjalikkuse ja hoolsusega, mille tulemusel avaldati hageja suhtes ebaõigeid andmeid. Kohus leiab, et esineb süü.