J.K. i hagi P.S. a vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
J.K. i apellatsioonkaebus ja P.S. a vastuapellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
13. mai 2008
Menetlusosalised ja nende
Apellant-vastustaja (hageja): J.K.
esindajad
Vastuapellant-vastustaja (kostja): P.S. vandeadvokaat Jaanus Tehver Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
RESOLUTSIOON
,
esindaja
Vastuapellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2008 otsus osaliselt, s.o osas, millega rahuldati J.K. i hagi P.S. a vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt ja mõisteti P.S. alt J.K. i kasuks välja au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 1 (üks) kroon ning menetluskulude jaotuses. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta J.K. i hagi
P.S. a vastu au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Jätta poolte menetluskulud maakohtus J.K. i kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Edasikaebamise kord
Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta J.K. i kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.J.K. esitas maakohtule hagi P.S. a vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja 26.01.2007 ETV põhiuudiste (kell 21.00) saates Aktuaalne Kaamera toimunud intervjuul, et hageja on Valga linnasekretärina varastanud Valga linnale kuuluvat vara ning seda tegu ka tunnistanud. Hageja väitel ei ole teda õiguskaitseorganite poolt kunagi varastamises süüdistatud. Ta selgitas, et eesmärgiga vältida bürokraatiat ning kokku hoida Valga linna rahalisi vahendeid erisoodustusmaksu arvelt, korraldas ta linnasekretärina fiktiivsete arvete väljamaksmise ning selle toimingu arvel saadu eest tasus linnavalitsuse kantseleitöötajate Leedu ekskursiooni kulud ja valimiskomisjoni toitlustamise kulud. Kostja on esitanud faktiväite „hageja varastas Valga linna raha ja tunnistas seda“. Süüdistades hagejat varastamises, on kostja rikkunud põhiseadusega kaitstud hageja õigusi, teotades hageja au ja head nime. „Vargus“ kui õigusmõiste eeldab isiku käitumises taolise kuriteo koosseisuliste elementide tuvastatust jõustunud kohtuotsusega, mistõttu teise isiku süüdistamine ilma jõustunud kohtuotsuseta konkreetse kuriteo toimepanemises on käsitletav süütuse presumptsiooni rikkumisena. Varguse toimepanemises ei ole hagejat kunagi kahtlustatud, rääkimata hageja süüdimõistmisest taolises kuriteos. Hagejale karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 201 lg 2 p 1, 3 alusel esitatud kahtlustuse (võõra vara ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks pööramine) näol on kriminaalõiguslikult tegemist oluliselt kergemaliigilise kuriteoga, millisel on vargusest erinev õigustähendus. Hageja käitumises puudub kuriteo koosseis, vaid tegemist oli maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 1531 lg 1 rikkumisega, milline tegu on aga karistatav väärteokorras. Seetõttu on kostja poolt hageja nimetamine vargaks põhjendamatu. Hageja suhtes algatatud kriminaalmenetlus on lõpetatud avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Kuna hageja pole vargust toime pannud ega seda ka tunnistanud, siis on kostja poolt avaldatud faktiväide hageja poolt Valga linna raha varastamise ja selle teo tunnistamise kohta õigusvastane ja ebatõene. Kostjalt tuleb välja mõista ebaõigete andmete avaldamisega hagejale põhjustatud mittevaraline kahju, mis on tekkinud seoses lähikondsete ja tutvusringkonda kuuluvate isikute usaldamatuse ja negatiivse suhtumisega hagejasse. Kuna hageja peamiseks tööülesandeks on teiste isikute
õigusnõustamine ja kohtus esindamine, eeldab taoline töö kliendi usaldust hageja vastu. Ebaõigete andmete avaldamisega kostja poolt võivad aga usalduse hageja vastu kaotada nii senised kui ka loodetavad kliendid, mistõttu hageja suhtes klientide usalduse kaotamine piirab hageja võimalusi tegutsemisel ettevõtjana ning põhjustab ka seeläbi hagejale kahju. Hageja hindas talle kostja käitumise tõttu tekkinud mittevaralise kahju suuruseks 50 000 krooni, kuid jättis hüvitatava kahjusumma suuruse kohtu otsustada.
2.P.S. hagi ei tunnistanud. Hageja on tema poolt avaldatut käsitlenud teema kontekstist väljarebituna ja seetõttu andnud kostja käitumisele ja -väljendile ebaõige järeldushinnangu. Kõnesolevas AK uudisloos eelnes kostja seisukoha avaldamisele küllaltki põhjalik teemakäsitlus, milles muuhulgas kirjeldati ka hageja poolt toimepandud teo üksikasju – hageja poolt Valga linnasekretärina alusetute väljamaksete tegemise korraldamine fiktiivsete arvete alusel. Kostja kinnitas oma ütlusi: „Meie seisukoht on see, et linnapea ainuõige otsus on vabastada see ametnik oma töökohustustest, sest inimene, kes varastab raha ja tunnistab seda, ei sobi linna asjadega tegelema“. Väljaöelduga ei soovinud kostja kedagi solvata või halvustada, vaid tema poolt avaldatu oli kostja subjektiivne hinnang hageja poolt toimepandule ja kostjapoolne lahendusotsustus olukorrale. Hinnates kostja poolt avaldatut koosmõjus samas uudisloos kirjeldatud faktidega, ei saanud kellelgi tekkida arusaama, et kostja nimetas hagejat kriminaalõiguslikus mõttes varguse toimepannud isikuks. Ajakirjanik pöördus kostja kui Valga Linnavolikogu liikme poole palvega kommenteerida Valga linnapea võimalikku otsustust hageja vabastamise kohta linnasekretäri ametist, millisest palvest tulenevalt kostja andis olukorrale ka omapoolse hinnangu. Sõna „varastama“ ei ole tavakeeles seotud üksnes Karistusseadustiku mõttes varguse tunnustele vastava teoga, vaid seda väljendit kasutatakse ka mitmesuguste muude varaga seotud ebaseaduslike toimingute (nt omastamine, kelmus, usalduse kuritarvitamine jne) tähistamiseks. Kostja poolt avaldatu on käsitletav mitte faktiväite, vaid väärtushinnanguna, mis ei kuulu ümberlükkamisele võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 1047 lg 4 tähenduses. Hageja nõue ebaõigete andmete ümberlükkamiseks tuleb jätta rahuldamata ainuüksi nõude õigusliku aluse puudumise tõttu. Isegi kui käsitleda kostja poolt avaldatut faktiväitena, kuuluks see ümberlükkamisele üksnes väite tegelikkusele mittevastavuse korral. Käesolevas vaidluses ei ole vajalik tuvastada süüteo toimepanemist karistusõiguslikus mõttes ja/või hageja käitumise kriminaalõiguslikku kvalifikatsiooni, vaid väidetava teo faktilist toimepanemist – s.o kas kostja poolt avaldatu vastab hageja teokirjeldusele ja sellisele käitumisele tavatähenduses antavale hinnangule. Hageja on nii käesolevas menetluses kui ka kriminaalasja eeluurimisel kinnitanud, et korraldas linnasekretärina fiktiivsete arvete väljamaksmise ning on selle toimingu eest saanud raha; samuti on hageja kriminaalasja eeluurimisel oma tegu tunnistanud ja avaldanud kahetsust toimepandu osas. Seega on tuvastatav fakt, et hageja on ebaseaduslikult omandanud Valga linna rahalisi vahendeid ja neid käsutanud ning oma teguviisi ka uurimisorganitele tunnistanud. Taoline teguviis on tavakeeles väljendatav ja tähenduslikult mõistetav vargusena, millises väljendusvormis hinnangu hageja käitumisele on kostja ka teleintervjuus avaldanud. Järelikult ei ole kostja avaldanud hageja kohta ebaõigeid andmeid, mille ümberlükkamist oleks hagejal õigus VÕS § 1047 lg-le 4 tuginedes kostjalt nõuda. Hageja kahjunõue on põhjendamatu. Kuna on tuvastatav kostja väite tegelikkusele vastavus, puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja poolt viidatud üleelamised ja hingeline valu kahju tekkimise alusena on hageja paljasõnaline subjektiivne tunnetuslik hinnang, mis ei tõenda hagejal mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust. Mingeid
tõendeid hageja ettevõtlustegevuse pärsituse kohta ja hagejal võimaliku varalise või mittevaralise kahju tekkealuste kohta hageja kohtule esitanud ei ole. Seega ei ole hagejal kahju tekkinud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 18. jaanuari 2008 otsusega J.K. i hagi P.S. a vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt ning mõistes P.S. alt J.K. i kasuks välja au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena ühe krooni ning jättes rahuldamata J.K. i nõude P.S. a vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks. Otsuse kohaselt sätestab põhiseadus (edaspidi PS) § 17, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada. Isiku au teotamine on VÕS kohaselt võimalik nii ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu (faktiväite) õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2). Kui au teotava faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tõele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, siis au teotava väärtushinnangu õigusvastasus saab tuleneda selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erinevate kaitstud hüvede ja huvide kaalumisest. Kohus ei lugenud põhjendatuks kostja seiskohta, et kostja poolt avaldatu on käsitletav ainuüksi väärtushinnanguna. Poolte seletuste ja asja materjalidega (salvestis disketil) on leidnud tõendamist, et 26.01.2007 ETV põhiuudiste (kell 21.00) saates Aktuaalne Kaamera avaldatud uudisloos kirjeldati nii telediktori ja -reporteri kui ka erinevate asjaomaste isikute poolt küllaltki põhjalikult ka hageja poolt toimepandud teo – hageja poolt Valga linnasekretärina alusetute väljamaksete tegemise korraldamine fiktiivsete arvete alusel – üksikasju ning selle raames toimunud intervjuul avaldas kostja vastuseks reporteri küsimusele sõna-sõnalt järgmist: „Meie seisukoht on see, et linnapea ainuõige otsus on vabastada see ametnik oma töökohustustest, sest inimene, kes varastab raha ja tunnistab seda, ei sobi linna asjadega tegelema“. Kohus leidis, et vaadeldav lause sisaldas endas faktiväidet. Nimelt on lauses avaldatud väide „inimene, kes varastab raha ja tunnistab seda“ kogu uudisloo konteksti põhjal otseselt ja üheselt seostatav hageja isikuga. Isiku poolt teisele isikule inkrimineeritav tegu on üldjuhul faktiväide, sest see sisaldab kontrollitavaid andmeid isiku teo kohta ning on tuvastatav taolise väite tõesus või väärsus. Teole antav järeldusotsustus on aga üldjuhul väärtushinnang, sest taoline otsustus antakse subjektiivse õigustõlgenduse ja -väljendusvormina. Järelikult on kostja avaldanud faktiväitena, et „J.K. on varastanud Valga linna raha ja seda tegu tunnistanud“. Sellekohase faktiväite ümberlükkamise nõude on hageja antud menetluses ka hagi esemena esitanud. VÕS § 1047 lg 4 kohaselt saab kohus kohustada ümber lükkama vaid ebatõeseid andmeid, kusjuures väite tõesus-väärsus on oluline mitte avaldamise hetkel, vaid väite õigusvastasuse tuvastamise ajal. Kohus leidis, et primaarsemaks pole mitte faktiväite terminoloogiline väljendusvorm, vaid avaldatud fakti suhe tegelikkusega, s.o kas avaldatus sisalduv ja tavatähenduslikult mõistetav teokirjeldus vastab tegelikule reaalsusele. Kohus märkis, et üldväljend „varastamine“ on nii tavatähenduses kui ka kirjeldavas kohtupraktikas kasutatavana mõistetav teise isiku vara või -õiguse vastu suunatud teona („varastamisena“ nimetatakse tavatähenduses nii elus- kui eluta asjade äravõtmist, nt „lehmavaras“, „lapsevaras“ ja „autovaras“, „rahavaras“ ning ka mingi õiguse vastu suunatud tegu, nt „identiteedivargus“, „autorluse vargus“ jms). Seega on asjakohatud hageja viited kostja poolt hageja teo suhtes kasutatud õigustermini („varastamine“) mittevastavuse kohta karistusõigusliku teokvalifikatsiooniga ning ebaõige sellest tulenev järeldusotsustus ebatõese faktiväite olemasolu osas, sest olulisemaks on faktiväite ja tegeliku teosündmuse kokkulangevuse tuvastatus.
Asja materjalidega on tõendatud, et hageja suhtes on algatatud kriminaalasi nr 06913000030 KarS § 201 lg 2 p 1, 3 tunnustel selles, et J.K. , töötades Valga Linnavalitsuses linnasekretärina ning kasutades ära oma ametiseisundit, koos Ants Manglusega korraldasid teadvalt fiktiivsete arvete esitamise Valga Linnavalitsuse ametiisikutele ja omastasid arvete alusel väljamakstud summadest kokku 6 300 krooni. Kriminaalasja menetluse käigus on tuvastatud, et A. Manglus ja J.K. leppisid kokku selles, et A. Manglus esitab Valga Linnavalitsusele MTÜ AT Koostöökeskuse nimelt arve kohaliku omavalitsuse valimisseaduse-teemalise nõupäeva ja valimisalase nõustamise läbiviimise kohta. Tegelikkuses sellist nõupäeva kavas korraldada ei olnud ega korraldatudki. 13.10.2005 esitati Valga Linnavalitsusele arve nr 13/05 summas 4 500 krooni ja 01.06.2006 arve nr 07/06 summas 1 800 krooni, millised arved Valga Linnavalitsus J.K. i tegevuse tulemusel ka MTÜ-le AT Koostöökeskus tasus. Fiktiivse tehingu tulemusena saadust omastas A. Manglus 1 000 krooni ning J.K. 5 300 krooni. Kriminaalasja menetlus J.K. i suhtes on ringkonnaprokuröri 21.12.2006 määrusega lõpetatud KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Kriminaalasja osalise lõpetamise määruses fikseeritud sündmuste tehiolude kirjeldus kattub ka kriminaalasjas J.K. i ülekuulamisprotokollides märgituga. Samuti nähtub J.K. i ülekuulamisprotokollidest, et hageja on kriminaalasja uurimisel menetlejale kinnitanud, et tunnistab oma tegu ja kahetseb toimepandut. Menetletavas tsiviilasjas on hageja J.K. kinnitanud fiktiivsete arvete vormistamise ja -väljamaksmise korraldamist ning raha saamist, kuid põhjendanud oma käitumist eesmärgiga säästa (erisoodustusmaksu arvel) linna rahalisi vahendeid ning avaldanud, et hiljem tasus ta omavahendite arvel kantseleitöötajate Leedu ekskursiooni kulud ja valimiskomisjoni toitlustamise kulud. Seega on tuvastatud, et hageja omastas fiktiivsete arvete väljamaksete tulemusel saadud (Valga Linnavalitsuse poolt väljamakstud) raha ning ta on raha saamist ka tunnistanud. Selle alusel luges kohus tõendatuks kostja poolt avaldatud faktiväite tõesuse, mistõttu nõue tõele mittevastavate andmete ümberlükkamisele kohustamiseks jäeti rahuldamata. Kohus leidis, et antud juhul ei ole kostja poolt avaldatu väljendatud hageja au või head nime teotavas vormis. Kostja poolt kasutatud väljend „varastama“ vastab tavatähenduses mõistetavale teokirjeldusele. Taoline (tõese väitega) väljend ei ole Eesti kultuuri- ja keelekeskkonnas isikut halvustava tähendusega ega muul moel oma sisult isiku isiklikke õigusi ja/või huve riivav, mistõttu ei ole kostja poolt avaldatu väljendusvormilt õigusvastane. Samas on kostja poolt avaldatu hageja au ja head nime teotav väljendusviisi õigusvastasuse tõttu. PS § 22 sätestab, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema kohta on süüdimõistev jõustunud kohtuotsus. Eelnimetatud säte fikseerib isiku süütuse presumptsiooni printsiibi, mis välistab võimaluse isikule ette heita kuriteo toimepanemist enne, kui isiku suhtes on läbi viidud õiglane kohtumenetlus ning süüdimõistmiseks ainupädeva organi sellekohane otsustus on jõustunud. Süütuse presumptsioon laieneb nii süütegudele kui ka muudele õiguserikkumistele ning süütuse presumptsiooni rikkumine ei ole õigustatav mõne muu põhiõiguse (nt sõnavabadus vms) realiseerimisega, sest demokraatlikus õigusriigis ei ole üks põhiõigus allutatav teisele samaväärsele õigusele. Antud juhul on kostja faktiväitena avaldanud, et hageja on toime pannud karistusõiguslikult määratletava teo. Samas on asja materjalidega tõendatud, et J.K. i suhtes KarS § 201 lg 2 p 1, 3 tunnustel algatatud kriminaalasja menetlus on ringkonnaprokuröri 21.12.2006 määrusega lõpetatud KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, mistõttu puudub jõustunud kohtuotsus hageja süüdimõistmise kohta süüteo toimepanemises. Kostja on kohtule kinnitanud, et väite avaldamise ajal ei olnud ta teadlik hageja suhtes algatatud kriminaalmenetluse käigust ja -menetlusstaadiumist ega menetleja lahendist. Siit johtuvalt on kostja hagejat karistusõiguslikult süüstava väite avaldamisega võtnud endale õigusemõistja rolli, millise toiminguga aga rikkunud hageja süütuse presumptsiooni. Seetõttu on
kostja poolt avaldatu õigusvastane väljendusviisi (hageja süütuse presumptsiooni rikkumise) tõttu. Isiklike õiguste rikkumise korral saab isik oma au kaitsta tsiviilõiguslike kaitsevahenditega, s.o nõuda au teotamise lõpetamist, au teotamisega tekitatud mittevaralise ja varalise kahju hüvitamist või mõlema nimetatud kaitsevahendi kohaldamist. VÕS §-dest 127 ja 1043 tulenevalt on teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kohustatud kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju mõistel on kaks väärtushinnangulist aspekti – isiklik ja ühiskondlik. Kuna isiklikust aspektist loetakse kahju hüvitatuks rikutud õiguse kaitsega, on hageja sellekohase kaitse juba saanud, sest kohus on tuvastanud hageja au teotamise väite ebaõige avaldamisviisi tõttu. Ühiskondlikust aspektist väljendab mittevaraline kahju ühiskonna hukkamõistu ja on leevenduseks kannatanule, talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu ees; vaid nimetatud moraalne kahju on korvatav rahalise hüvitisena. Samas ei lugenud kohus põhjendatuks hageja nõuet välja mõista kostjalt moraalse kahju hüvitisena 50 000 krooni. Hageja on põhjendanud mittevaralist kahju temal ebamugavustunde ja hingelise valu tekkimisega ning lähikondsete ja tutvusringkonda kuuluvatel isikutel hageja suhtes võimaliku usaldamatuse ja halvustava suhtumise tekkega. Kohus oli seisukohal, et hageja võis ja pidi arvestama võimalike negatiivsete tagajärgedega (sealhulgas lähikondsete ja ühiskonna suhtumisega teosse ja hagejasse) teosündmuse ilmsikstuleku korral, mistõttu seeläbi hagejal tekkida võiv mittevaraline kahju on sisuliselt olematu või äärmiselt väike. Täiendavalt arvestas kohus asjaolu, et kostja avaldatuga kaasnenud hageja süütuse presumptsiooni riive on antud juhul minimaalne. Kriminaalmenetluse seadustik (edaspidi KrMS) näeb ette võimaluse lõpetada kriminaalmenetlust erinevatel alustel (§ 199-205), eristades seejuures menetluse lõpetamist nii kuriteo koosseisuliste tunnuste olemasolu (nt §-d 202, 203) kui ka nende puudumise korral (nt § 200). Asja materjalidega ja poolte poolt vastava fakti kinnitamisega on tõendatud, et hageja suhtes KarS § 201 lg 2 p 1, 3 tunnustel algatatud kriminaalasi on lõpetatud KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Nimetatud paragrahv näeb ette võimaluse kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul prokuröril taotleda kohtult kriminaalmenetluse lõpetamist või (prokuröril) ise lõpetada kriminaalmenetlus (lg 7), kui kahtlustatava või süüdistatava süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud või võtnud kohustuse tasuda kriminaalmenetluse kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Kuigi taolises menetluses tuvastatakse vaid hüpoteetiliselt isiku käitumises kuriteo koosseisuliste elementide olemasolu ning ei tehta kohtulikku järeldusotsustust isiku kuriteos süüditunnistamise ja/või karistamise kohta, arvestas kohus vastava kriminaalmenetlusliku lahendi olemasolu süütuse presumptsiooni rikkumisega kaasneva mittevaralise kahju suuruse hindamisel. Eeltoodud põhjustel ning arvestades hageja au teotamise vormi, ulatust ja iseloomu; samuti kostja süü astet ja kostja avaldatust hagejale tulenevate võimalike negatiivsete tagajärgede mahtu, pidas kohus otstarbekaks ja õiglaseks kehtestada kostjalt väljamõistetava mittevaralise kahjusumma suuruseks 1 kroon.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.J.K. taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2008 otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata apellandi nõue ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja mõisteti vastustajalt apellandi kasuks välja au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena üks kroon, ning teha uue otsuse, millega kohustada vastustajat avaldama omal kulul ETV kella 21.00 uudistesaates Aktuaalne Kaamera järgmine teade: „Olen avaldanud endise Valga linnasekretäri J.K. i kohta tegelikkusele mittevastavaid väiteid, mille kohaselt J.K. varastas Valga linnale kuuluvat vara ja tunnistas seda. Nimetatud väited ei vasta tõele“, ja mõista vastustajalt apellandi kasuks välja mittevaraline kahju kohtu äranägemisel. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuleb süütuse printsiibi kohaselt kuriteos süüdistatavat pidada süütuks seni, kuni õiglases kohtumenetluses ei ole leidnud tõendamist tema süü ning sõltumatu ja erapooletu kohus on süü osas teinud oma otsuse. Teisisõnu tähendab see seda, et kui isikut ei ole pädeva kohtu poolt süüdi mõistetud või kui kahtlustatava osas lõpetatakse kriminaalmenetlus, siis ei tohi teda käsitleda kui kurjategijat; 2) on ebaõige järeldus, et on tõendatud vastustaja poolt esitatud faktiväidete tõesus, sest oportuniteedi põhimõttel kriminaalasja lõpetamise määrus ei asenda süüdimõistvat kohtuotsust. Kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise tõttu ei ole võrdsustatav isiku süüdimõistmisega, sest vastasel korral jäetakse isik ilma ausast kohtupidamisest. Kui apellandile pakuti kriminaalmenetluse lõpetamist seoses avaliku menetlushuvi puudumisega, siis ei tunnistanud apellant sellega end süüdi, vaid maandas kohtus käimisega tekkivaid võimalikke riske. Järelikult kui kriminaalmenetlus lõpetatakse, siis tuleb andmete esitajal lükata meedias avaldatud ebaõiged faktiväited ümber ning hüvitada ebaõigete andmete avaldamisega isikule tekitatud mittevaraline kahju. Kuna apellandi osas süüdistust ei esitatud, vaid kriminaalmenetlus lõpetati, siis ei saanud ega saa ka käesoleval ajal vastustaja kasutada apellandi suhtes mõistet „varas“. Apellant rõhutab, et linnasekretärina oli tal Valga Linnavalitsuse kantselei põhimääruse alusel õigus kasutada Valga linna rahalisi vahendeid ka töötajatele reisi korraldamiseks Leedu Vabariiki. Kriminaalmenetluse käigus tuvastatigi, et apellant ei võtnud raha endale, vaid korraldas töötajatele reisi Leedu Vabariiki. Samas ei saa muutuda apellandi tegu kriminaalseks ainult põhjusel, et ta kinnitas MTÜ AT Koostöökeskuse poolt esitatud arve, millele oli märgitud selgituseks „koolitus“. Kui esitatud arvele oleks selgituseks kirjutatud „kantselei töötajatele reisi korraldamine Leedu Vabariiki“ ja makstud ära erisoodustusmaks, siis oleks kõik olnud seaduslik; 3) on ebaseaduslikult jäetud rahuldamata nõue ebaõigete andmete ümberlükkamiseks. VÕS § 1047 lg 4 sätestab, et ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-2-1-161-05, et au teotava faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tegelikkusele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel. Apellandi arvates on käesoleva vaidluse puhul tuvastatud faktiväite tegelikkusele mittevastavus, sest apellandi osas ei ole langetanud kohus süüdimõistvat kohtuotsust varguse toimepanemise osas; 4) on Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-5-07 leitud, et reeglina saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõigeid andmeid avaldati, s.o kui andmeid avaldati meediaväljaandes, siis saab nõuda andmete ümberlükkamist samas meediaväljaandes. Kuna vastustaja on avaldanud ebaõigeid andmeid Eesti Televisioonis, siis eeldatakse, et ebaõiged faktiväited tuleb ümber lükata seal, kus need avaldati;
5) tuleks au teotamise korral kompenseerida seda, et au teotamine põhjustas olulisi ebamugavusi ning negatiivseid muudatusi apellandi elukorralduses ning tema suhetes teiste isikutega. Kuna apellandi peamiseks tööülesandeks on isikute nõustamine ning kohtus esindamine, siis omab au ja väärikus tema jaoks väga suurt tähtsust. Meedia kaudu on toimunud apellandi au ja väärikuse järjepidev rikkumine ja selline suhtumine ja hoiak ongi vastustaja tegevuse ja väljaütlemiste tagajärg. Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-2-1-11-05, et kui isikut eriti halvustavad faktiväited ja/või väärtushinnangud avaldatakse massimeedias, on alust eeldada, et kannatanu mainet kahjustatakse oluliselt. Juhtumite puhul, kus isiku mainet kahjustatakse oluliselt, tuleb mittevaralise kahju olemasolu eeldada ja see peaks kaasa tooma õigusrikkuja suhtes karmimad tagajärjed.
5.P.S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige väide, et maakohtu järeldus kostja poolt avaldatud faktiväite tõele vastavuse kohta on põhjendamatu. Maakohus on oma järeldust igakülgselt põhjendanud ning teinud seda kooskõlas kehtiva õigusega. Asjakohatud on viited Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art 6 lg-le 2 ning selle rakendamist käsitlevatele Euroopa Inimõiguste Kohtu kaasustele, kuna kostja ei ole oma avalduse selle osaga, mida võib lugeda faktiväiteks, rikkunud hageja süütuse presumptsiooni. Vaidlusalune faktiväide on õige, st kooskõlas hageja tegeliku käitumisega. Sellise õige faktiväite avaldamine kostja kui eraisiku (mitte avaliku teenistuja) poolt ei saa põhimõtteliselt rikkuda süütuse presumptsiooni põhimõtet. Esiteks ei tulene süütuse presumptsiooni põhimõttest, et ükski isik, kellele on teada süüteo tunnustele vastava teo toimepanemine teise isiku poolt, ei või seda teadmist avaldada enne teise isiku süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Sellist keeldu (ehk teise demokraatlikus ühiskonnas olulise põhiõiguse − väljendusvabaduse − piirangut) ei tulene ühestki õigusnormist, sh Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art 6 lg 2 kohaldamisega seotud EIÕK praktikast. Teiseks, süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumist saab omistada üldjuhul üksnes avaliku võimu kandjatele ning erand sellest üldisest piiratud subjektsusest puudutab üksnes meediat. Prof E. Kergandberg on viidatud EV Põhiseaduse kommentaaris muuhulgas väitnud, et „enam levinud arusaama kohaselt ei laiene süütuse presumptsiooni toime eraisikute käitumisele ja seega ei peeta süütuse presumptsiooni sobivaks vahendiks ühiskonnas viisaka ja üksteisest lugupidava käitumise tagamisel“. Isegi kui lähtuda vähem tunnustamist leidnud arusaamast, et süütuse presumptsiooni tuleb käsitleda üldise kõlbelise imperatiivina (mis seob kõiki isikuid), siis tuleb silmas pidada, et sellisel juhul on kõnealuse põhimõtte sisu ja tähendus teistsugune (võrreldes kriminaalmenetlusega) ning vastavalt sellele on madalam ka tõendamisstandard − üldjuhul piisab prima facie tasemest. Ka viimatikirjeldatud seisukoha rakendamisel järeldub, et kui isikul on prima facie andmed teise isiku poolt toimepandud süüteo kohta, siis ei ole nende avaldamine käsitletav süütuse presumptsiooni rikkumisena; 2) on kaasuse kontekstis demagoogilised põhjendused, mis seonduvad kriminaalmenetluse lõpetamise õigusliku tähendusega. Maakohtu tõendamisjärelduse, mille kohaselt hageja omastas fiktiivsete arvete alusel Valga linna raha ja tunnistas seda, õigsust apellant vaidlustanud ei ole ja seda ei saagi teha, sest kõnealune fakt on dokumentaalselt tõendatud ning mistahes vastupidist kinnitavad tõendid puuduvad. Asjaolu, et oportuniteedi põhimõtte rakendamisel antud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ei asenda süüdimõistvat kohtuotsust, on iseenesest õige, kuid käesolevas tsiviilasjas asjakohatu − vaidlus hageja ja kostja vahel toimub selle üle, kas kostja avaldatud faktiväited on õiged või mitte, mitte selle üle, kas hageja on süüdi mõistetud kuriteo toimepanemises või mitte; 3) on asjakohatu väide, et kui kriminaalmenetlus lõpetatakse, siis tuleb andmete esitajal lükata
meedias avaldatud ebaõiged faktiväited ümber ja hüvitada ebaõigete andmete avaldamisega isikule tekitatud mittevaraline kahju. Antud juhul järeldus kostja avalduse faktiväitena käsitletavast osast süüteo tunnustega teo toimepanemine hageja poolt, mitte hageja süüdimõistmine süüteo toimepanemises. Seda asjaolu silmas pidades on ilmne, et kriminaalmenetluse lõpetamisest ei tulene faktiväite ebaõigsus. Kostjal kui eraisikul on põhiseadusega tagatud väljendusvabadusest tulenevalt õigus nimetada kostja poolt de facto toime pandud tegu varastamiseks. Maakohus on otsuses õigesti konstateerinud, et väljend „varastamine“ vastab tavatähenduses kostja poolt toime pandud teo kirjeldusele. Kostja poolt toime pandud tegu jääb faktiks, olenemata sellest, milliseid menetluslikke otsuseid tehakse selle teoga seotud õigusmenetlustes; 4) ei ole viide VÕS § 1047 lg-le 4 loogiliselt seostatav apellandi järeldusega, et „kohus on ebaseaduslikult jätnud rahuldamata apellandi nõude ebaõigete andmete ümberlükkamise osas“. Kohus on otsuses igakülgselt ja õigesti põhjendanud, miks ei kuulu kõnealune hageja nõue rahuldamisele. Nende põhjenduste hulgas on kesksel kohal lihtne fakt, et kostja ei ole hageja kohta ebaõigeid andmeid avaldanud; 5) ei tõusetu küsimust ebaõigete andmete ümberlükkamise viisist üldse, sest ebaõigeid andmeid ei ole avaldatud. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei lükka ümber kostja poolt maakohtus avaldatud seisukohti hageja taotletava kohtuotsuse täidetavuse küsimuses; 6) ei selgu väidetest, mis puudutavad hagejale väidetavalt tekitatud mittevaralist kahju, milles seisneb vastava maakohtu otsuse osa ebaõigsus, mistõttu nimetatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Kuivõrd oma au ja väärikust on hageja ise kahjustanud ning kostja hageja au teotanud ei ole, siis ei saa kostjale panna hageja mittevaralise kahju hüvitamise kohustust.
6.P.S. esitab vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18.01.2008 kohtuotsuse tühistamist osas, millega mõisteti P.S. alt J.K. i kasuks välja 1 kroon hüvitisena au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju eest ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on otsus hagi osalise rahuldamise kohta ebaõige ning materiaalõiguse õigel kohaldamisel tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta. Kohus on leidnud, et kostja poolt avaldatu on õigusvastane väljendusviisi (hageja süütuse presumptsiooni rikkumise) tõttu. Sellel põhjusel leidis kohus, et kostja on teotanud hageja au ning hageja on õigustatud saama hüvitist au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Kohtu nimetatud järeldused ei ole põhjendatud ning kohus on nende tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõigust; 2) ei saa kostja avaldust lugeda hageja au teotavaks, mistõttu VÕS § 1046 lg 1 kohaldamiseks puudub alus. Kohus tuvastas õigesti, et kostja avalduses sisalduvad faktiväited on õiged. Järelikult on kostja avaldanud õigeid andmeid ning küsimus on üksnes selles, kas kostja väljendusviis oli hageja au teotav või mitte. Kostja arvates ei ole avalduses „inimene, kes varastab raha ja tunnistab seda, ei sobi linna asjadega tegelema“ midagi isiku au teotavat. Riigikohus märkis oma lahendis nr 3-2-1-105-01 au teotamise kohta järgmist: „Igaühe õigus heale nimele ja lugupidamisele - kellegi au ega head nime ei tohi teotada (PS § 18) − väljendab ühiskonnaelu nõuet: pidada isikut väärikaks inimeseks seni, kuni ta oma tegudega ei ole andnud alust tema väärikuses kahelda. Au teotamine riivab inimese õigust heale nimele ja lugupidamisele.“ Maakohus on järeldanud, et antud juhul ei ole kostja poolt avaldatu väljendatud
hageja au või head nime teotavas vormis. Sellest võib järeldada, et hageja au teotamist ei ole toimunud − avaldatud andmed on õiged ja avaldus ei ole tehtud isiku au või head nime teotavas vormis. Järelikult puudub antud juhul alus VÕS § 1046 lg 1 kohaldamiseks. Maakohus on samuti põhjendatult järeldanud, kinnitades VÕS § 1046 lg 1 kohaldamisele mittekuulumist: „Eelpool motiveerituga asub kohus seisukohale, et kostja poolt kasutatud väljend „varastama“ vastab tavatähenduses mõistetavale teokirjeldusele. Kohus leiab, et taoline (tõese väitega) väljend ei ole Eesti kultuuri-ja keelekeskkonnas isikut halvustava tähendusega ega muul moel oma sisult isiku isiklikke õigusi ja/või huve riivav, mistõttu ei ole kostja poolt avaldatu väljendusvormilt õigusvastane“. Sellisest kohtu seisukohast saab kostja arvates järelduda üksnes see, et hageja au teotamist VÕS § 1046 lg 1 mõttes ei ole aset leidnud; 3) on ebaõigesti loetud õigusvastaseks ja hageja au ning head nime teotavaks kostja väljendusviis. PS §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõte ei tähenda, et isik, kes teab süüteo tunnustele vastava teo toimepanemist teisi isiku poolt, ei või selle kohta arvamust avaldada enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Üldlevinud arusaama kohaselt ei laiene süütuse presumptsiooni toime eraisikute käitumisele ning erand sellest arusaamast puudutab üksnes meediat. Kostjal kui eraisikul, kes ei ole meediaettevõte, on õigus väljendada arvamust teise isiku käitumise kohta PS §-st 22 tulenevate piiranguteta, sest sellise õiguse sätestab PS § 45. Väljendusvabaduse piirangud sätestab antud juhul võlaõigusseadus - avaldatud andmed peavad olema õiged (VÕS § 1047) ning väärtushinnangud ei tohi olla isiku au teotavad (VÕS § 1046). Neid väljendusvabaduse piire kostja antud kaasuses ületanud ei ole, järelikult ei ole kostja avaldus õigusvastane. Kahtluseks oma väärikuses ja heas nimes andis aluse hageja ise oma tegudega, kostja avaldus ei lisanud sellele mitte midagi. Järelikult ei saa väita, et kostja on hageja au teotanud. Kostja leiab, et ta ei ole rikkunud hageja isiklikke õigusi, mistõttu puudub alus VÕS § 1046 lg 1 kohaldamiseks. Kuna kostja käitumine ei ole õigusvastane, puudub ka alus kostjalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks vastavalt VÕS §-le 1043.
7.J.K. vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväideta kohaselt: 1) on isiku õigus oma arvamusi avaldada ja infot levitada piiratud teiste isikute õigusega au ja hea nime kaitsele. Õigus kaitseb isikute õigusi avaldada tõest informatsiooni, kuid ebaõigete ja isiku au ning väärikust riivavate andmete avaldamise eest seadus selle avaldajat ei kaitse. VÕS § 1046 lg 1 sätestab, et isiku au teotamine, muuhulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Seega sätestab VÕS selgesõnaliselt, et ükskõik millise isikliku õiguse rikkumine ükskõik kelle poolt on õigusvastane, kui seadusega pole sätestatud teisiti; 2) ei oma ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude puhul, kui au on teotatud faktiväitega, tähtsust see, kas andmete esitaja poolt avaldatud väited on isiku au objektiivselt teotavad, millistel asjaoludel või infoallikatel need väited põhinevad, kas avaldaja kontrollis andmeid põhjalikkusega jms. Apellandi poolt avaldatud faktiväited on ebaõiged viiel põhjusel – esiteks pole uurimisorganid vastustajat varguse toimepanemises isegi kahtlustanud; teiseks pole pädev kohus öelnud, et vastustaja oleks toime pannud varguse; kolmandaks puudus vastustaja käitumises kuriteokoosseis; neljandaks ei ole vastustaja tunnistanud varguse toimepanemist; ning viiendaks ei käsitleta eeluurimise käigus kogutud või koostatud dokumente tõenditena; 3) kui keegi rikub süütuse presumptsiooni printsiipi, siis peab ta arvestama sellega, et kui isik mõistetakse kohtus õigeks või kui kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuleb andmete esitajal lükata meedias avaldatud ebaõiged andmed ümber ning hüvitada ebaõigete andmete avaldamisega
isikule tekitatud mittevaraline kahju. Vastustaja ei ole oma käitumisega andnud põhjust oma väärikuses kahelda niivõrd, et tema kohta saaks kasutada mõistet „varas“. Seega ei saa nõustuda apellandi väitega, et avalduses „inimene, kes varastab raha ja tunnistab seda“ esitatud faktiväited on õiged ning nendes ei ole midagi isiku au teotavat.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning vastuapellatsioonkaebus rahuldada. Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2008 otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o osas, millega maakohus rahuldas osaliselt J.K. i hagi P.S. a vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks ja mõistis P.S. alt J.K. i kasuks välja au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 1 krooni ning menetluskulude jaotuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab J.K. i hagi P.S. a vastu au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata ning menetluskulud J.K. i kanda.
9.Maakohus leidis, et vaatamata faktiväite tõesusest tulenevale hageja au ja hea nime teotamise välistatusele on õiguskaitse võimalik ka juhul, kui tuvastatakse faktiväite avaldamise õigusvastasus, sest tõese faktiväite avaldamine teise isiku au teotavas vormis ja/või viisil toob samuti kaasa isiklike õiguste rikkumise. Antud juhul on kostja poolt avaldatu hageja au ja head nime teotav ebakohase väljendusviisi tõttu, kuna kostja on hagejat karistusõiguslikult süüstava väite avaldamisega rikkunud hageja süütuse presumptsiooni. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu sellekohase järeldusega. Maakohus on otsuse põhjendavas osas õigesti märkinud, et isiku au teotamine on võimalik nii ebakohase väärtushinnanguga (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2). Maakohus on õigesti tuvastanud ka selle, et kostja poolt avaldatu: „Meie seisukoht on see, et linnapea ainuõige otsus on vabastada see ametnik oma töökohustustest, sest inimene, kes varastab raha ja tunnistab seda, ei sobi linna asjadega tegelema” sisaldab endas nii faktiväidet kui väärtushinnangut. Kuigi maakohus ei ole viidanud materiaalõigusnormile, leides, et kostja poolt avaldatu on õigusvastane väljendusviisi (süütuse presumptsiooni rikkumise tõttu), järeldub kohtuotsusest, et maakohus pidas silmas VÕS § 1046 lg 1. VÕS § 1046 lg 1 kohaselt isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamata kasutamise, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusrikkumise tuvastamise tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Ringkonnakohus leiab, et kostja väljendusviis ei ole ebakohane (õigusvastane) ning sellega ei rikkunud ta hageja au ja head nime. Asja materjalidest nähtub, et hageja suhtes lõpetati kriminaalasi KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi KrMS § 202 alusel 21.12.2006 avaliku menetlushuvi puudumise tõttu ning kostja avaldas hageja kohta andmeid Eesti Televisiooni reporterile 26.01.2007. PS § 22 lg 1 sätestatud süütuse presumptsiooni klassikalistest piiridest tulenevalt ei tohi kedagi enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist riigi nimel kuulutada kurjategijaks ega tema tegevust hukka mõista ning kohaldada karistust või muud mõjutusvahendit. Nimetatud põhimõtte
järgimine on eelduseks ausale õigusemõistmisele, et vältida hoiaku kujunemist „kõik on niigi selge.” Kuna kriminaalmenetluse lõpetamisel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu KrMS § 202 lg 7 alusel kohtupidamist ei järgne, siis menetlus lõpebki prokuratuuri määrusega. Kriminaalmenetluse lõpetamise eeldused antud alusel on sätestatud KrMS §-s 202 lg 1 ning sellest nähtuvalt esinevad isiku teos kuriteo koosseisulised tunnused. Kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtuvalt oli hageja tegevus kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 järgi isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks pööramisega korduvalt ja ametiisiku poolt. J.K. hüvitas kuriteoga põhjustatud kahju 6300 krooni. Prokurör leidis, et J.K. i on võimalik mõjutada kriminaalkaristust kohaldamata ning J.K. kohustus KrMS § 202 lg 2 alusel tasuma riigituludesse 15 000 krooni. Nähtuvalt asja materjalidest oli kriminaalmenetlus J.K. i suhtes 26.01.2007 lõppenud (21.12.2006 prokuratuuri määrust ei olnud vaidlustatud) ning seetõttu ei saanud kostja poolt avaldatu mõjutada mingil viisil kriminaalmenetluse käiku. Maakohus on ekslikult leidnud, et kuna hageja suhtes ei olnud läbi viidud õiglast kohtumenetlust ning ei olnud jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, siis on kostja poolt avaldatuga rikutud hageja süütuse presumptsiooni. Antud juhul oli hageja nõustunud kriminaalmenetluse lõpetamisega prokuratuuri poolt ning välistanud enda suhtes kohtupidamise. Hageja apellatsioonkaebuses väljendatud seisukoht süütuse presumptsioonist ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja poolt avaldatu ei olnud väljendatud hageja au ja head nime teotavas vormis ning ei olnud seega väljendusvormilt õigusvastane, s.t kostja poolt avaldatu ei kahjustanud hageja mainet. Kuna kostja poolt avaldatu tulenes õigetest faktidest ning see ei olnud oma sisult negatiivne ja vormilt ebasünnis, siis puudub alus VÕS § 1046 lg 1 kohaldamiseks. Isiklike õiguste rikkumisega tekitatakse kannatanule eeldatavasti mittevaralist kahju. Kuivõrd kostja ei ole hageja isiklikke õigusi rikkunud, siis ei ole ta tekitanud ka hagejale mittevaralist kahju. Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 1 kroon.
10.Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata J.K. i hagi P.S. a vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks. Kuna vaidlustatud maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätetega vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Isiku au teotamine on võimalik VÕS § 1047 lg 2 kohaselt tegelikkusele mittevastava asjaolu (faktiväite) õigusvastase avaldamisega ning VÕS § 1047 lg 4 järgi on kannatanul õigus nõuda vaid ebaõigete andmete ümberlükkamist. Õiguskaitsevahendi kohaldamise eelduseks on antud juhul vajalik tuvastada faktiväite „inimene, kes varastab raha ja tunnistab seda” mittevastavus tegelikkusele. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja poolt avaldatud faktiväide vastas tegelikkusele ning puuduvad eeldused VÕS § 1047 lg 4 kohaldamiseks. Nagu ringkonnakohus käesoleva otsuse p-s 9 märkis, lõpetati hageja suhtes kriminaalasi KarS § 201 lg 2 p 1 ja 3 alusel (valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine) KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Kriminaalasja osalise lõpetamise määrusest ja ülekuulamisprotokollidest nähtuvalt on J.K. tunnistanud tegu ja kahetsenud toimepandut. Samuti on ta heastanud kuriteoga põhjustatud kahju 6300 krooni. Kuivõrd KrMS § 202 lg 1 sätestatud eeldused olid täidetud, lõpetas prokuratuur kriminaalasja. Seega kostja poolt avaldatud faktiväide „inimene, kes varastab raha ja tunnistab
seda” vastas tegelikkusele (ei olnud õigusvastane) ning seetõttu puudub alus VÕS § 1047 lg 4 kohaldamiseks. Maakohus leidis õigesti, et väljend „varastamine” on tavatähenduses mõistetav teise isiku vara või varalise õiguse vastu suunatud teona. Kuigi KarS § 201, milles J.K. i kahtlustati, sätestab omastamise mõiste, on tegemist varavastase süüteoga, mis näeb ette vastutuse võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest. Riigikohus on leidnud 13.04.2007 otsuses (tsiviilasi nr 3-2-1-5-07), et näiteks kui isiku kohta väidetakse, et ta on varastanud võõrast kuurist võõra jalgratta, siis ei olegi vaja tuvastada süüteo toimepanemist karistusõiguslikus mõttes, vaid väidetava teo (võõrast kuurist võõra jalgratta võtmine) tegemist ja kui tegu on faktidena tuvastatud (vastab tegelikkusele), siis saab hinnata, kas see tegu on tavalise arusaama järgi isiku au teotav või mitte. Kuna kostja poolt avaldatud faktiväitele andis aluse hageja ise oma tegudega ning kostja avaldus ei lisanud sellele midagi, siis ei saa ka kostja poolt avaldatu tavapärase arusaama järgi teotada hageja au. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Iseenesest õige on apellatsioonkaebuse väide, et kriminaalasja lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise tõttu ei ole samastatav süüdimõistva kohtuotsusega. Hageja on jätnud aga tähelepanuta, et maakohus ei ole eelmärgitud asjaolu ka tuvastanud ning sellega põhjendanud faktiväite tõelevastavust. Samas on hageja ekslikult leidnud, et kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 202 alusel saab käsitleda kui tema õigeksmõistmist. Kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud ka seda, et hageja ei võtnud raha endale. Vaidluse seisukohalt ei ole tähendust ka sellel, mida hageja fiktiivsete arvete väljamaksete tulemusel saadud rahaga tegi. 11.Seoses vastuapellatsioonkaebuse rahuldamisega jääb J.K. i hagi täies ulatuses rahuldamata. Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuses ning jätta poolte maakohtus kantud menetluskulud täies ulatuses J.K. i kanda. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb poolte menetluskulud apellatsiooniastmes jätta J.K. i kanda.
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.