2.Mõista kostjalt xxx hageja Aktsiaselts xxx kasuks välja Aktsiaseltsi xxx ja Kirjastus xxxOÜ (registrikood xxx; kustutatud) vahel 28. jaanuaril 2004.a sõlmitud garantiilepingust nr 04-042970-GF tulenev viivisevõlgnevus summas
2 660,95 krooni (kaks tuhat kuussada kuuskümmend krooni ja 95 senti).
3.Mõista kostjatelt xxx ja xxx hageja Aktsiaselts xxx kasuks
solidaarselt välja
Aktsiaseltsi xxx ja Kirjastus xxx OÜ (registrikood xxx; kustutatud) vahel 3. juunil 2003.a sõlmitud arvelduskrediidilepingust nr 03-095742-KT tulenev võlgnevus 101 572,76 krooni, millest põhinõue moodustab 69 843,95 krooni (kuuskümmend üheksa tuhat kaheksasada nelikümmend kolm krooni ja 95 senti), intress 2 375,54 krooni (kaks tuhat kolmsada seitsekümmend viis krooni ja 54 senti) ning viivis 29 353,27 krooni (kakskümmend üheksa tuhat kolmsada viiskümmend kolm krooni ja 27 senti).
4.Mõista kostjatelt xxx ja xxx hageja Aktsiaselts xxx kasuks solidaarselt välja viivis protsendina
kohtuotsuse
arvelduskrediidilepingu
resolutsiooni
kolmandas
põhinõudest
(69 843,95
punktis krooni)
nimetatud kuni
arvelduskrediidilepingust tuleneva põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lgs 1 sätestatud määras alates 7. märtsist 2006.a.
5.Kostjalt xxx käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni punktide 3 ja 4 alusel sissenõutava summa suurus ei tohi kokku ületada käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat 75 000 (seitsekümmend viis tuhat) krooni. Kostjalt Marus Mets käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni punktide 3 ja 4 alusel sissenõutava summa suurus ei tohi kokku ületada käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat 75 000 (seitsekümmend viis tuhat) krooni.
Menetluskulude jaotus Jätta menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel kostjale xxx kättetoimetamise kulud kostja xxx kanda. Muud menetluskulud jäävad kostjate xxx ja xxx kanda ning kostjad vastutavad nende eest solidaarselt. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 30. mail 2008.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.17. mail 2006.a on Aktsiaselts (AS) xxx esitanud kohtule hagi, milles hageja palub mõista kostjalt xxx (edaspidi kostja I) AS-i xxx kasuks välja garantiilepingust tuleneva viivisevõlgnevuse 2 660,95 krooni. Samuti palub hageja mõista kostjalt I ja kostjalt xxx (edaspidi kostja II) solidaarselt välja arvelduskrediidi lepingust tuleneva võlgnevuse summas 101 572,76 krooni, mis moodustub põhiosast (põhinõue) 69 843,95 krooni, intressist 2 375,54 krooni
ning 6. märtsi 2006.a seisuga arvestatud viivisenõudest 29 353,27 krooni. Samuti palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja viivise protsendina arvelduskrediidi põhinõudest kuni arvelduskrediidi lepingust tuleneva põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 7. märtsist 2006.a.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt sõlmisid AS xxx ja Kirjastus xxx OÜ (registrikood 10819161; edaspidi nimetatud ka põhivõlgnik) 3. juunil 2006.a arvelduskrediidilepingu nr 03095742-KT (edaspidi arvelduskrediidileping). Nimetatud lepingu põhitingimuste kohaselt avas hageja põhivõlgnikule arvelduskrediidi limiidi summas 150 000 krooni (edaspidi krediidisumma) Kirjastus Philos OÜ arvelduskontol nr 221018194907 Hansapangas. Arvelduskrediidileping võimaldas põhivõlgnikule teha tehinguid, kasutades mainitud arvelduskonto negatiivset saldot krediidisumma ulatuses. Krediidisumma kasutamise tähtaeg oli arvelduskrediidi kohaselt 3. detsember 2003.a. Krediidisumma kasutamise eest kohustus põhivõlgnik tasuma intressi 9% aastas kasutuses olevast krediidisummas. Igakuise intressi kasutamise tähtpäevaks fikseeriti kuu viimane päev. Vastavalt arvelduskrediidilepingu punktile 4.2 kohustus põhivõlgnik tähtaegselt omama arvelduskontol intressi tasumiseks piisavat summat. Tähtpäevaks tasumata summalt oli hagejal õigus arvestada viivist vastavalt hageja hinnakirjale. Krediidisumma kasutamise tähtaja lõppedes kohustus põhivõlgnik tagama piisavate rahaliste vahendite olemasolu arvelduskontol, et tasuda krediidisumma ja teised arvelduskrediidilepingust tulenevad maksed (arvelduskrediidilepingu punkt 5.2). Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid arvelduskrediidilepingule mitmeid lisasid (kokku kuus lisa), millega muudeti arvelduskrediidilepingu tingimusi. 13. juunil 2005.a sõlmitud lisaga pikendati arvelduskrediidi kasutamise tähtaega kuni 31. detsembrini 2005.a. Samuti lepiti kokku uues arvelduskrediidi limiidi kasutamise (väljastamise) korras: kuni 4. septembrini 2005.a oli arvelduskrediidi limiit 300 000 krooni ning perioodil 05.09.2005-31.12.2005 vähendas hageja iga nädala esmaspäeviti limiiti 10 000 krooni võrra. Viimase lisa sõlmisid hageja ja põhivõlgnik
8.septembril 2005.a. Nimetatud lisas sisalduvate kokkulepetega muudeti arvelduskrediidilepingu tagatisi. Tagatisteks olid nimetatud lisa kohaselt kommertspant ning K.Kõrm, K.Klaamas ning kostjate käendused. Vastavalt arvelduskrediidilepingu punktile 7.1 oli hagejal õigus põhivõlgniku tähtajaliselt tasumisele kuuluvate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamisel arvestada viivist. Lepingu põhitingimustes kokku lepitud määra alusel oli hagejal õigus arvestada viivist 0,15% päevas. Vastavalt arvelduskrediidilepingu punktile 11.1 oli hagejal õigus leping kohe üles öelda ja nõuda varaliste kohustuste ja teiste arvelduskrediidist tulenevate nõuete kohest täitmist, teatades sellest põhivõlgnikule kirjalikult, kui viimane ei täida kohaselt arvelduskrediidist tulenevaid kohustusi või mõnda neist ning jätkab kohustuste mittetäitmist pärast kümne pangapäeva möödumist hagejalt vastavasisulise kirjaliku teatise saamisest. Samuti sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 28. jaanuaril 2004.a garantiilepingu nr 04-042970-GF (edaspidi garantiileping) ning allkirjastasid garantiikirja, millega Kirjastus xxx OÜ tellis hagejalt garantii summas 140 000 krooni xxx OÜ-le (garantii saaja). Garantiilepingu punkti 1.2 kohaselt oli nõuete esitamise lõpptähtpäevaks 27. jaanuar 2005.a. Vastavalt garantiilepingu punktile 4.2 kohustus hageja kandma väljamaksmisele kuuluva summa garantiikirjas toodud tähtaja jooksul garantii saaja nõudes näidatud arvelduskontole, kui garantiikirjas ei ole sätestatud teisiti. Tulenevalt garantiilepingu punktist 4.5 tekkis hagejal tema poolt garantiikirjast tuleneva nõude täitmisel koheselt tagasinõudeõigus põhivõlgniku vastu. Vastavalt garantiilepingu punktile 5.3 oli hagejal õigus tähtaegselt tagastamisele kuuluvatelt summadelt arvestada viivist garantiilepingus fikseeritud määra alusel (0,15% päevas). Garantiileping sõlmiti hageja ja põhivõlgniku vahel kindlustamaks väljastatud garantii summa tagastamine. Hageja väljastas garantiikirja, kuna põhivõlgnik ja garantii saaja olid eelnevalt sõlminud üürilepingu, millest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks nõudis garantii tellija garantiid. Garantiikiri jõustus
selle allakirjutamisest hageja poolt ning kehtis kuni 27. jaanuarini 2005.a. Hiljemalt nimetatud kuupäeval sai garantii saaja hagejale nõude esitada.
2.detsembril 2004.a sõlmisid hageja ja põhivõlgnik garantiilepingu lisa ja garantiikirja lisa, millega vähendati eelnevalt kokku lepitud garantii summat 57 000 kroonini ning nõude esitamise lõpptähtpäevaks märgiti 31. oktoober 2005.a. Garantiikirja lisaga muudeti garantiikirja sisu järgnevalt: hageja garanteerib garantii saajale üürilepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamist 57 000 krooni ulatuses. Garantiikiri kehtis kuni 31. oktoober 2005.a ning 26. septembril 2005.a tegi hageja väljamakse 57 000 krooni ulatuses garantii saajale.
31.oktoobril 2005.a saatis hageja põhivõlgnikule kirja kohese täitmise nõudega. Hageja palus Kirjastus Philos OÜ-l tasuda arvelduskrediidilepingust ja garantiilepingust tulenevad võlgnevused hiljemalt 10. novembriks 2005.a. Seejuures hoiatas hageja, et juhul kui põhivõlgnik ei täida võlgnetavat kohustust, loeb hageja arvelduskrediidilepingu ülesöelduks ning pöördub kohustuste sissenõudmiseks kohtusse. Põhivõlgnik oma kohustusi hageja ees ei täitnud ning selle põhjuseks oli maksejõuetus, mis ei omanud ajutist iseloomu. 21. veebruaril 2006.a lõpetati hagejale teadaolevalt põhivõlgniku suhtes pankrotimenetlus raugemise tõttu ning äriühingu dokumentide hoidajaks määrati xxx (kostja II). Hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud arvelduskrediidileping ja garantiileping olid tagatud käendusega. Hageja sõlmis osade käendajatega kompromissi. Kahe käendajaga hagejal kokkulepet saavutada ei õnnestunud. Nimelt sõlmis hageja kostjaga II 13. juunil 2006.a käenduslepingu nr 03-0957-42-KÄ/4, millega xxx kohustus vastutama arvelduskrediidilepingust ja selle lisadest tulenevate kohustuste eest. Lepinguga määrati käendaja vastutuse ülempiiriks 75 000 krooni. Kostjaga I sõlmis hageja arvelduskrediidilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks kaks käenduslepingut 3. juunil 2004.a ja 1. detsembril 2005.a (mõlema lepingu numbrid 03-095742-KÄ/1). Nimetatud lepingutest tulenevalt kohustus kostja I vastutama arvelduskrediidilepingust ja selle lisadest tulenevate põhivõlgniku poolt täitmata kohustuste eest. Kostja I kui käendaja vastutuse ülempiiriks määrati käenduslepingutega 75 000 krooni. Mõlemad kostjad on sõlmitud käenduslepingutega võtnud endale kohustuse ja nõustunud sellega, et nemad vastutavad põhivõlgniku täitmata kohustuste eest hageja ees isegi siis, kui kostja esitab hageja nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite kostja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral või arvelduskrediidilepingu kehtetuse vastuväite. Garantiilepingust tulenevaid põhivõlgniku kohustusi tagas muu hulgas ka kostja I käendus. Vastava käenduslepingu sõlmis hageja kostjaga I 28. jaanuaril 2004.a ja 1. detsembril 2004.a (mõlemate lepingute numbrid 04-042970-KÄ/1), millega kostja I võttis endale kohustuse tagada garantiilepingust tulenevaid kõiki põhivõlgniku kohustusi hageja ees, kuid mitte rohkem kui 14 250 krooni. Nimetatud käendaja vastutuse ülemmäär tuleneb hiljem sõlmitud lepingust. Hageja teavitas käendajaid 31. oktoobril 2005.a saadetud kirjades käenduslepingutega võetud kohustustest ning võlgnevuste summadest. Samuti selgitas hageja, et juhul kui põhivõlgnik 10. novembriks 2005.a kohustusi hageja ees ei täida, esitab hageja enda arvelduskrediidilepingust ja garantiilepingust tulenevad nõuded käendajate vastu. Kostjad käenduslepingutega võetud kohustusi hageja ees täitnud ei ole.
3.Hagis esitatud nõude õigusliku alusena on hageja osundanud muu hulgas VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p-dele 1, 4 ja 6, § 101 lg-le 2, § 108 lg-le 1 ning § 113 lg-le 1.
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja I hagi ei tunnista ning palub jätta selle rahuldamata.
Kostja I leiab, et hageja haginõue on ebaselge, tõendamata ja põhjendamatu ning vastuolus seadusega. AS xxx esitatud dokumentide kohaselt on hageja esitanud 31. oktoobril 2005.a Kirjastus xxx OÜ-le kohese täitmise nõude, milles nimetab võlgnevusena kokku 280 257, 25 krooni. Samal päeval (31.10.2005.a) esitas hageja kostjale I teate, milles teavitab, et kui põhivõlgnik ei täida kohustust 10. novembriks 2005.a, esitab hageja nõude kostja I vastu. Hageja kirjale vastas kostja I kirjaga 7. novembril 2005.a, kus teavitas et AS-i xxx on võimalik realiseerida kommertspant ning et põhivõlgniku igapäevase majandustegevusega tegelevad K.Kõrm ja K.Klaamas. 2006.a augustis sai kostja I kohtult hagiavalduse (koostatud 15.05.2006), milles on nõude suuruseks märgitud 104 233,71 krooni. Menetluse käigus hageja poolt (29.08.2006) antud vastusest nähtub, et käenduslepingutes sätestatud ulatuses on xxx täitnud oma kohustused, refinantseerides oma osa võlgnevusest. Hageja ei ole põhjendanud, millises ulatuses on kaaskäendajad kohustust täitnud, mistõttu pole kostjal I hinnangul võimalik tal kontrollida tema vastu esitatud nõude õigsust. Kostja I märgib, et hageja jättis realiseerimata oma nõude tagatiseks seatud kommertspandi. Nimelt oli põhivõlgniku varale seatud kommertspant. Kostja I juhtis nimetatud asjaolule tähelepanu ülalnimetatud 7. novembri 2005.a kirjas. AS xxx on oma 29. augusti 2006.a kostjale I möönnud, et kommertspanti ei ole õnnestunud realiseerida, kuid kostja I käenduse puhul see mingit tähtsust ei oma. Tsiviilasja menetluse käigus on hageja vastavasisulise kohtumääruse alusel esitanud põhivõlgniku bilansi 31. detsembri 2004.a seisuga. Sellest nähtub, et nimetatud kuupäeva seisuga oli põhivõlgnikul kokku varasid 2 663 189 krooni ulatuses. Lisaks on kostja I esitanud kohtule põhivõlgniku emaettevõtja xxx OÜ suhtes läbi viidud erikontrolli aruande, millest nähtub, et xxx OÜ võttis põhivõlgnikult üle nii valmistoodangut (raamatud) kui mööbliesemeid mittelegaalselt, tasuta ja ilma arveldusteta. Erikontrolli aruande koostanud audiitor on jõudnud järeldusele, et „põhivara arvestustabel kajastab xxx OÜ poolt Kirjastus xxx OÜ-lt ülevõetud või mujalt tasuta saadud põhivara. xxx OÜ on müünud teistele raamatupoodidele vähemalt 2649 eksemplari ilma, et ta oleks seda legaalselt omandanud. Seega on xxx OÜ eeldatavalt omastanud Kirjastus xxx OÜ raamatuid. Audiitor on aruandes asunud seisukohale, et võimalikust Kirjastus xxx OÜ põhivara ja lao (raamatute) omastamisest tuleneb potentsiaalne kohustus Kirjastusxxx OÜ ees. Eeltoodu põhjal leiab kostja I, et kui hageja oleks täitnud talle seadusega pandud kohustust ning teavitanud käendajat põhivõlgniku pankrotist ja andnud teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta koheselt, kui käendaja vastavat teavet nõudis, saanuks käendaja realiseerida oma õigust põhivõlgnikul olemas olnud varade asukoha ja maksumuse tuvastamiseks, saanuks kontrollida varade realiseerimist, takistada emaettevõtjale mittelegaalset varade üleandmist jms. Kogutud tõenditest nähtub, et põhivõlgnikul olid olemas piisavad varad, et täita oma kohustus AS Hansapank ees. Kostja I hinnangul ei ole hageja täitnud ka VÕS § 146 lg-st 1 tulenevat kohustust. VÕS § 145 lgs 5 on sätestatud, et kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. VÕS § 146 lg 1 alusel peab käendaja nõudel võlausaldaja andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Kostja I esindaja taotluse peale saada lisadokumente, millega kostja I vastu suunatud nõue on põhistatud, esitas hageja 31. oktoobri 2006.a kirja koos lisadega. Hageja selgitab kirjas muu
hulgas, et tal on andmeid põhivõlgniku varade ja võlgade kohta, kuid seda ei tohtivat võlausaldaja käendajale ilma kohtu nõudmiseta edastada. Kostja I hinnangul on selline seisukoht ranges vastuolus seadusest tuleneva kohustusega anda käendaja nõudel teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Samuti ei ole hageja täitnud VÕS § 146 lg-st 2 tulenevat kohustust käendaja (kostja I) ees. VÕS § 146 lg 2 kohaselt peab põhivõlgniku pankroti korral võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale. VÕS § 146 lg-s 3 on sätestatud, et kui võlausaldaja ei täida VÕS § 146 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Asja materjalidest nähtub, et Viljandi Maakohtu 6. jaanuari 2006 määrusega algatati OÜ Kirjastus xxx avalduse alusel pankrotimenetlus ning võlgniku enda avaldusest nähtuvalt oli seisuga 02.12.2005.a võlgnikul varasid 900 000 krooni suuruses summas. Kostja I oli juba 7. novembril 2005.a teavitanud hagejat, et talle teadaolevalt on põhivõlgniku kohustused tagatud kommertspandiga. Põhivõlgniku pankrotimenetlusest ei ole võlausaldaja käendajat aga teavitanud. VÕS § 149 lg-st 5 tuleneb, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Kostja I leiab, et hageja võlausaldajana ei taganud VÕS § 146 lg 2 sätete rikkumise tõttu käendajal kohaste vastuväidete esitamise ja oma õiguste tagamise võimalust. Ülaltoodust lähtuvalt on kostja I seisukohal, et kui hageja oleks täitnud oma kohustust ning viivitamata teavitanud pankrotimenetlusest käendajat, võinuks käendaja oma õiguste realiseerimisega vältida põhivõlgniku varade mittelegaalset võõrandamist. Hageja poolsest tegevusest või tegevusetusest tulenevalt on aga käesolevaks hetkeks kujunenud olukord, mil tagatise koosseisu kuuluv vara on kadunud arusaamatutel asjaoludel. Kuivõrd on leidnud kinnitust, et põhivõlgniku varade suurus ületas mitmekordselt hageja nõude kogusuurust ning et nõude aluseks oli tagatisena kommertspant põhivõlgniku varadele, on alusetu ja põhjendamatu esitada VÕS § 146 lg 2 kohustuse rikkumise järgselt võlausaldaja poolt nõue käendajate vastu. Kostja hinnangul on tõendatud, et põhivõlgnikul oli 30. oktoobril 2005.a kommertspandi ulatuses varasid. Kuivõrd AS xxx ei teavitanud Kirjastus xxx OÜ pankrotist kostjat I ega andnud talle ka teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta (ei väljastanud ka dokumente põhivõlgniku majandusseisu kohta), on kostja I seisukohal, et juhindudes VÕS § 146 lg-s 3 sätestatust väheneb võlausaldaja (hageja) nõue käendaja (kostja I) vastu kohustuse rikkumisest tekkinud kahju ulatuses täies osas. Lisaks on hageja arvestanud viivisena 29 353,27 krooni kostja I hinnangul ebaõigesti ja alusetult. Kostja I sai teada põhivõlgniku kohustuse mittetäitmisest hageja poolt esitatud hagiavaldusest 2006.a aasta augustis. Hageja on hagiavaldusele lisanud viivisearvestuse, mille kohaselt on arvestatud viivisena tabelarvutuses alates 14. septembrist 2005.a kokku 24 952,93 krooni. Jääb arusaamatuks, millest lähtuvalt sai hageja viivisnõudeks kostja I vastu 29 353,27 krooni ja miks alates 14. septembrist 2005.a. Hageja ei ole menetluses oma viivisnõuet põhistanud, mistõttu tuleb see jätta tähelepanuta kui alusetu ja põhjendamatu.
5.Kostjale II on hagimaterjalid koos tsiviilasja menetlusse võtmise määruse ja kirjaliku vastuse nõudega aadressile xxx, isiklikult kätte toimetatud 4. septembril 2006.a (vt toimik, I k, lk 74). Kostja II ei ole hagile kirjalikult vastanud.
MENETLUSE KÄIK
6.12. jaanuaril 2007.a on hageja esitanud kohtule kirjaliku seisukoha kostja I vastuväidete suhtes. Hageja möönab, et VÕS § 146 lg-tes 1 ja 2 sätestatust nähtuvalt peab võlausaldaja andma käendajale teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta ja teavitama põhivõlgniku suhtes algatatud pankrotimenetluse alustamisest teada saamisel käendajat viivitamatult. Viidatud sätte eesmärgiks on tagada käendajale võimalus regressinõuete esitamiseks ning vältida põhivõlgniku kohustuse täitmise kaudu oma vastutuse suurenemist põhivõlgnikupoolse rikkumise korral käendatud kohustusele lisanduvate viiviste, intressi ja leppetrahvinõuete võrra. Samas on hageja hinnangul oluline märkida, et viidatud paragrahvi esimeses lõikes sätestatud teatamiskohustus tekib üksnes käendaja nõudel. Käenduslepingus taolist kohustust hagejale käesoleval juhul sätestatud ei ole. Paragrahvi teises lõikes sätestatud teavitamiskohustus tekib alates sellest, kui on teada saadud pankrotimenetluse algatamisest, seejuures loeb positiivne teadsaamine, mitte teadmapidamine, mille saaks esile kutsuda nt pankrotiteate avaldamine. Seadus ei sätesta seda, missuguses vormis peab võlausaldaja käendajat teavitama. Käesoleval juhul tuleb kindlasti arvesse võtta seda, et põhivõlgniku pankrotimenetlus lõpetati 21. veebruaril 2006. a raugemise tõttu pankrotti väljakuulutamata, mis tähendab seda, et pankrotimenetluse läbiviimiseks ei jätkunud põhivõlgnikul vara. Hageja sai tagantjärele teada, et pankrotimenetlus algatati 6. jaanuaril 2006.a. ning pankrotimenetlusele reageerida ei jõudnud ning tegelikult nõuete esitamise võimalus (nõudeavaldus) tekib alles pärast pankroti väljakuulutamist. Käesoleval juhul lõpetati aga pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata. Seega on kostja I etteheide hageja teavitamata jätmise kohta alusetu. Lisaks eeltoodule on hageja seisukohal, et kostja oli või vähemalt pidi olema teadlik pankroti algatamisest. Seda seetõttu, et äriregistrist nähtuvalt oli kostja I alguses põhivõlgniku juhatuse liige ning hiljem kuulus kostja I põhivõlgniku nõukokku. Vastavalt äriseadustiku (ÄS) §-le 316 planeerib nõukogu aktsiaseltsi tegevust ja korraldab aktsiaseltsi juhtimist ning teostab järelevalvet juhatuse tegevuse üle. Vastavalt ÄS § 327 lõikes 1 sätestatule peab nõukogu liige oma kohustusi täitma korraliku ettevõtja hoolsusega. Seega, oli või pidi olema kostja I teadlik põhivõlgniku majanduslikust situatsioonist. Hageja on oma seisukohas ka täiendavalt selgitanud, et hagiavaldusele lisatud võlgnevuse arvestusest on täpselt näha, kuidas on põhivõlgnevus, intressivõlgnevus ja viivisevõlgnevus tekkinud. Kõikide summade tekkimise alused on sätestatud hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingutes. Kostja I ei ole viivise võlgnevuse vaidlustamisel esitanud ühtegi matemaatilist tehet selle kohta, et viivise arvestus ei pea paika. Viivised summas 24 952,93 krooni on hageja arvestanud alates 14. septembrist 2005.a kuni 23. jaanuarini 2006.a. Võlgnevuse arvestus on esitatud seisuga 6. märts 2006.a. Seega lisandus viivis perioodi eest 24.01.2006-06.03.2006. summas 4 400,34 krooni, kokku vastavalt võlgnevuse arvestusele 29 353,27 krooni. Hageja on lisanud 27. jaanuari 2007.a seisukohale ka lepingute arvelduskrediidilepingu ja garantiilepingu refinantseerimislepingu, mille alusel kohustusid xxx AS-ile xxx tasuma esimese lepingu osa võlgnevuse kustutamiseks 150 000 krooni ja teise lepingu osa võlgnevuse kustutamiseks 28 500 krooni.
7.Asja arutamise käigus 2. aprillil 2008.a ja 28. aprillil 2008.a toimunud kohtuistungitel jäi hageja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja I vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
Kostja II kohtuistungitele ei ilmunud. Samuti ei teatanud kostja II kohtule kohtuistungile ilmumata jätmise põhjustest ega taotlenud istungite edasilükkamist. Kohus pidas võimalikuks lugeda kohtukutsed kostjale II kättetoimetatuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 327 lg 3 alusel. TsMS § 327 lg-s 2 nimetatud teated menetlusdokumentide hoiustamise kohta Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja tsiviilkantseleis on saadetud kostja II kohtule teadaolevale eluruumi aadressile xxx 20. märtsil 2008.a ja 9. aprillil 2008.a. Nimetatud aadressilt oli kostja II saanud eelnevalt kätte tsiviilasja menetlusse võtmise määruse ja kirjaliku vastuse nõude (vt ka kohtuotsuse p 5). Samal aadressil on kohtutäituril õnnestunud kostjale II kätte toimetada kohtukutse 27. novembri 2007.a toimuma pidanud eelistungile (vt toimik, I k, lk 161). Samas ei ole olnud kohtul võimalik teisi menetlusdokumente nimetatud aadressil kostjale II kätte toimetada. Saadetised on kohtule tagastatud nende hoiutähtaja möödumise tõttu. Eeltoodust lähtuvalt on kohtul alust arvata, et kostja II elab reaalselt aadressil Kivilille 9, Maardu, kuid hoidub kõrvale tähitult saadetud menetlusdokumentide (TsMS § 313) vastuvõtmisest.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele mõlema kostja suhtes.
9.Kostjad ei ole vaidlustanud hagis osundatud arvelduskrediidilepingu, garantiilepingu ega käenduslepingute sõlmimist. Puudub vaidlus ka selles, et nii arvelduskrediidilepingust kui garantiilepingust tulenevate põhivõlgniku Kirjastus xxx OÜ kohustuste täitmise tagamiseks oli seatud kommertspant põhivõlgniku vallasvarale. Samuti puudub vaidlus selles, et käesolevaks hetkeks äriregistrist kustutatud põhivõlgnik Kirjastus xxx OÜ on jätnud enda arvelduskrediidilepingust ja garantiilepingust tulenevad kohustused hageja ees osaliselt täitmata. Seejuures moodustab arvelduskrediidilepingust tulenev põhinõue (põhivõlgnevus) 69 843,95 krooni ning intress 2 375,54 krooni. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.
10.Kostja I on oma vastuväidetes tuginenud eeskätt VÕS § 146 lg-tes 1 ja 2 sätestatud võlausaldaja kohustuste rikkumisele hageja poolt, mis annab kostja I hinnangul aluse tema vastu suunatud nõude vähendamiseks täies osas kõnelause paragrahvi kolmanda lõike järgi. Samuti on kostja I oma vastuväidetes osundanud VÕS § 145 lg-le 5 ja § 149 lg-le 5 ning vaielnud vastu hagis esitatud viivisearvestusele.
11.Vastavalt VÕS § 145 lg-le 1 vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi teise lõike esimesest lausest tulenevalt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest üldjuhul täies ulatuses. 3. juunil 2004.a ja 1. detsembril 2004.a sõlmitud käenduslepingutega on kostja I võtnud kohustuse vastutada arvelduskrediidilepingust tulenevate Kirjastus Philos OÜ kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt põhivõlgnikuga, käendaja vastutuse rahaline maksimummäär on nimetatud käenduslepingute järgi 75 000 krooni (vt toimik, I k, lk 29 ja lk 30). Samuti on kostja I sõlminud 28. jaanuaril 2004.a ja 1. detsembril 2004.a käenduslepingud, mille järgi vastutab ta käendajana garantiilepingust ja selle kõigist lisadest (ka tulevikus sõlmitavatest) tulenevate Kirjastus xxx OÜ kohustuste kohase täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga (vt toimik, I k, lk 34 ja lk 35). Käendaja vastutuse maksimummääraks on viimatinimetatud käenduslepingust (01.12.2004.a) nähtuvalt 14 250 krooni.
12.Kohtu hinnangul ei anna kostja I vastuväited alust tema vastu esitatud nõuete rahuldamata jätmiseks. VÕS § 146 lg-tes 1 ja 2 sisalduvate teatamiskohustust reguleerivate normide üldine eesmärk on käendajale informatsiooni saamise võimaldamine käendatava kohustuse täitmise kohta. See omakorda peaks tagama käendajale võimaluse saada aegsasti teada kohustuse
rikkumisest põhivõlgniku poolt ning andma käendajale võimaluse vältida põhivõlgniku kohustuse täitmise läbi oma vastutuse suurenemist põhivõlgnikupoolse rikkumise korral käendatud kohustusele lisanduvate viivise, intressi ja leppetrahvinõuete võrra. VÕS § 146 lg 2 sisaldab võlausaldaja jaoks kahte kohustust: teatada käendajale viivitamatult põhivõlgniku suhtes algatatud pankrotimenetlusest ning esitada enda nõue põhivõlgniku pankrotimenetluses. Viimatinimetatud kohustus peab eelkõige tagama käendaja võimaluse regressinõuete esitamiseks põhivõlgniku pankrotimenetluses (vt nt: Riigikohtu 21. detsembri 2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-21-113-06 (p 12)). Kohus nõustub siinjuures hagejaga seisukohaga, et VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud teatamiskohustus tekib alates sellest, kui võlausaldaja on teada saanud põhivõlgniku pankrotimenetluse algatamisest. Seejuures on oluline positiivne teadasaamine, mitte teadmapidamine, mida võiks järeldada ka üksnes pankrotiteate avaldamisest. Taolist käsitlust toetab ka võlaõigusseadust puudutavas õigusalases kirjanduses väljendatud seisukohad (vt nt: Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS, 2006, kommentaarid § 146 lõike 2 juurde).
13.Asja materjalidest nähtuvalt on hageja andnud kohtu arvates kostjale I piisavalt informatsiooni, mis võimaldanuks kostjal käendatud kohustuste täitmise läbi oma vastutuse suurenemist põhivõlgnikupoolse rikkumise korral käendatud kohustusele lisanduvate viiviste võrra vähendada. Nii on hageja 31. oktoobri 2005.a kirjas teatanud kostjale I põhivõlgniku täitmata kohustustest (vt toimik, I k, lk 36). Asjaolu, et kostja I on oma 7. novembri 2005.a vastuses eelnimetatud kirjale juhtinud tähelepanu põhivõlgniku vara suhtes seatud kommertspandile, ei välista käesoleval hetkel õiguslikult kostja I poolt sõlmitud käenduslepingutest tulenevat vastutust. Kostjal I oli võimalus täita põhivõlgniku kohustused hageja ees ning omandada seeläbi VÕS § 152 lg 1 alusel regressinõuded põhivõlgniku vastu ning VÕS § 167 lg 1 järgi ka kommertspandilepingust tulenevad pandipidaja õigused.
14.Hageja väitel sai ta põhivõlgniku pankrotimenetlusest ja selle raugemisest teada tagantjärele. Hageja avaldustest jääb küll ebaselgeks, millal hageja pankrotimenetlusest siiski teada sai. Kohtumenetluses on hageja esindaja väitnud, et põhivõlgniku suhtes algatatud täitemenetluse lõpetamise otsus jõudis hagejani 15. juulil 2006.a, kohtutäitur oli otsuse teinud samal päeval (vt toimik, I k, lk 96; II k, lk 42). Samas on põhivõlgniku pankrotimenetlusega seonduvat käsitletud juba ka 17. mail 2006.a käesolevas asjas esitatud hagiavalduses. Järelikult pidi hageja põhivõlgniku (võimalikust) pankrotimenetlusest ja selle raugemisest vähemalt hagi esitamise hetkeks teadlik olema. Samas puuduvad asjas tõendid selle kohta, et hageja oli põhivõlgniku Kirjastus xxx OÜ pankrotimenetlusest teadlik enne pankrotimenetluse lõpetamist. Tartu Maakohtu määrus Kirjastus xxx OÜ pankrotimenetluse raugemise kohta pankrotiseaduse (PankrS) § 29 alusel on tehtud 21. veebruaril 2006.a (vt toimik, lk 97-99). Samast tõendist nähtub, et see on hagejale faksi teel edastatud 10. aprillil 2006.a, kuid ka nimetatud kuupäevaks oli mainitud pankrotimenetluse lõpetamise määrus jõustunud. Kirjastus xxx OÜ pankrotiasja kohtulikus menetluses AS xxx menetlusosaliseks ei olnud, Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006.a määrusest nähtuvalt oli pankrotimenetlus algatatud Kirjastus xxx OÜ enda avalduse alusel. Eeltoodust järelduvalt ei tekkinud hagejal kohustust teavitada käendajaid põhivõlgniku pankrotimenetlusest, mistõttu ei saa lugeda põhjendatuks ka väiteid nimetatud kohustuse rikkumise kohta hageja poolt.
15.Samuti ei olnud hagejal õiguslikult võimalik esitada oma nõuet Kirjastus xxx OÜ pankrotimenetluses. Lähtudes PankrS § 33 lg-s 1 ja § 93 lg-s 1 sätestatust, tekib võlausaldajatel õiguslik võimalus nõudeid võlgniku vastu pankrotimenetluses esitada üksnes pankroti väljakuulutamise korral. Kirjastus xxx OÜ pankrotimenetlus lõpetati aga pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, PankrS § 29 lg 1 alusel. Kohus osundab siinkohal ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt juba ülalviidatud 21. detsembri 2006.a otsuses nr 3-2-1-113-06 (p 13) väljendatud seisukohale, et kui pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara
võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale VÕS § 146 lg-s 2 sätestatud (nõude esitamise) kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa.
16.Kostja I on oma vastuväidetes tuginenud muu hulgas ka VÕS § 145 lg-le 5, millest tuleneb, et kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Viidatud normi eesmärk on tagada käendaja poolt põhivõlgniku vastu esitatava võimaliku regressinõude rahuldamine, sest koos võlausaldaja nõude üleminekuga käendajale VÕS § 152 lg 1 alusel lähevad viimasele üle ka nõudega seotud tagatised (VÕS § 173 lg 2 ja § 167 lg 1). Kohtu hinnangul ei ole selle normi rakendamise eeldused aga käesoleval juhul tõendatud. Hagejale ei saa kõnesoleva sätte kohaldamisega seonduvalt õiguslikult ette heita seda, et ta ei asunud piisavalt vara realiseerima enda pandipidaja õigusi. Võimalik õiguste teostamisega viivitamine (võlausaldaja tegevusetus) ei saanud iseenesest mõjutada kommertspandi esemeks olnud vallasvara väärtust. Kostja I väidete kohaselt oli põhivõlgnikul isegi vahetult enne pankrotimenetluse algatamist varasid 900 000 krooni väärtuses. Seejuures on kostja I tuginenud hagejalt välja nõutud Kirjastus Philos OÜ raamatupidamisbilanssidele ja kasumiaruannetele ajavahemikus 2002-2004 aasta (vt toimik, II k, lk 4-15) ning kostja I enda poolt esitatud xxx OÜ (pankrotis) erikontrolli aruandele (vt toimik, II k, lk 22-27). Ülalosundatud Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006.a määrusest nähtuvalt oli kõnealune asjaolu teada ka Kirjastus xxx OÜ ajutisele pankrotihaldurile. Samas on ajutine haldur hinnanud võlgniku vara väärtuseks 20 651 krooni. Kostja I poolt välja toodud vara väärtus 900 000 krooni on ilmselt põhivõlgniku bilansis kajastatud vara väärtus, nimetatud vara ise moodustus trükitoodete laojäägist. Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006.a määrusest nähtuvast ajutise halduri hinnangust võib järeldada, et Kirjastus xxxOÜ vara bilansis kajastatud väärtus oli oluliselt suurem vara hulka kuuluvate esemete turuhinnast (tsiviilseadustiku üldosa seadus § 65). Mainitud erikontrolli aruandest nähtuvalt võis olla Kirjastus xxx OÜ-l vara tagasinõudmise võimalus xxx OÜ suhtes, samuti debitoorsed nõuded. Nimetatud asjaolud ei seondu aga hageja kui võlausaldaja tegevusega ning ei saa seetõttu olla aluseks käendajate vastutuse vähendamisele. Kohus märgib, et Kirjastus xxx OÜ vallasvara väärtuse vähenemine on Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006.a määrusest nähtuvalt tõenäoliselt tingitud muudest asjaoludest. Kirjastus Philos OÜ ajutine pankrotihaldur on muu hulgas märkinud, et võlgniku finantsmajanduslik seis tervikuna on alates 2004. aastast viidanud suurele pankrotiohule, mida kinnitab, ka üldise maksevõime nõrk tase ja käibekapitali suur puudujääk (vt toimik, I k, lk 98). Arvestades, et kostja I oli vaidlustamata asjaolude kohaselt ka Kirjastus xxx OÜ nõukogu liige, ning eeldades, et ta nõukogu liikmena täitis oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 327 lg 1), pidid põhivõlgniku majandustegevusega seonduvad võimalikud riskid ning nende realiseerumise tõenäosus olema kostjale I teada ka käenduslepingute sõlmimise ajal.
17.Kostja I vastuväited seonduvalt VÕS § 149 lg-s 5 sätestatuga on kohtu hinnangul õiguslikult asjakohatud. VÕS § 149 lg-st 5 tuleneb, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Seadus otseselt ei reguleeri pandiõigusega seonduvaid käendaja vastuväiteid olukorras, kus põhivõlgniku pankrotti ei ole küll välja kuulutatud, kuid pankrotimenetlus on lõpetatud selle raugemise tõttu (PankrS § 29 lg 1). Õigusliku lahenduse leidmist komplitseerib käesoleval juhul ka asjaolu, et kommertspandi esemeks ei ole mitte konkreetne ese, vaid ettevõtjale kuuluv vallasvara (kommertspandiseaduse (KomPS) § 1 lg 1). Lähtudes KomPS § 18 lg-test 1 ja 3 lõpeb kommertspant igal juhul (pantija) ettevõtja registrist kustutamisel. Vaidlustamata asjaolude
kohaselt on Kirjastus xxx OÜ registrist kustutatud (11. mail 2006.a), see fakt on tuvastatav ka äriregistri elektroonilise teabesüsteemi andmete põhjal (allikas kättesaadav internetis aadressil: https://ar.eer.ee/). Seega on arvelduskrediidilepingust ja garantiilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks seatud kommertspant arvates Kirjastus xxx OÜ äriregistrist kustutamise hetkest lõppenud ning nõude rahuldamine kõnealuse pandiõiguse arvel võimatu.
18.Kostja I arvates ei ole hageja põhjendanud, millises ulatuses on kaaskäendajad kohustust täitnud, mistõttu pole tal võimalik kontrollida tema vastu esitatud nõude õigsust. Kohtu hinnangul on hageja seda oma 12 jaanuaril 2007.a esitatud kirjalikus seisukohas piisavalt selgitanud ning esitanud ka 20. jaanuaril 2006.a xxx ja AS Hansapank vahel sõlmitud laenulepingu käendajate kohustuste refinantseerimise kohta (vt toimik, I k, lk 114-118). Hageja selgitusest nähtuvalt on käendajad K.Kõrm ja K.Klaamas tasunud hagejale arvelduskrediidilepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 150 000 krooni ning garantiilepingust tulenevate kohustuste katteks 28 500 krooni. Juhul kui kostja I siiski leiab, et hageja ei ole oma nõuet vähendanud vajalikus ulatuses, tuleks nimetatud küsimus lahendada käendajate omavahelises suhtes (VÕS § 69 lg 3).
19.Kostja I poolt esitatud vastuväited ei anna alust ka hagis esitatud viivisenõude 29 353,27 krooni rahuldamata jätmiseks. Hagile lisatud tabelarvutusest võib järeldada, et hageja on arvestanud viivist arvelduskrediidilepingu põhiosa jäägilt, mis alates 23. jaanuarist 2006.a on 69 843,95 krooni (vt toimik, I k, lk 39-58). Viivisemääraks on hageja vastavalt arvelduskrediidilepingu punktile 7.1 ja põhitingimustes kokku lepitule võtnud 0,15% päevas. 23. jaanuari 2006.a seisuga moodustas viivisenõue vastavalt hageja tabelarvestusele 24 952,93 krooni. Hageja on täiendavalt selgitanud viivisenõude kujunemist ajavahemikus 24.01.200606.03.2006. Lähtudes põhiosa jäägist 69 843,95 krooni (hagis esitatud põhinõude) ning kõnealuses arvelduskrediidilepingus fikseeritud viivisemäärast 0,15% päevas, on päeva viivise suuruseks 104,77 krooni. Ülalnimetatud perioodis on kokku 42 kalendripäeva. Nimetatud andmeid aluseks võttes on perioodi 24.01.2006-06.03.2006 viivisenõude suuruseks 4 400,34 krooni (s.o 42 x 104,77 kr). Liites nimetatud summa 24 952,93 krooniga, on tulemuseks 29 353,27 krooni. Kohus märgib siiski, et viivisenõude arvestamise alused ja metoodika oleks korrektne olnud hagejal välja tuua ka hagiavalduses endas.
20.Lähtudes ülaltoodust, rahuldab kohus hagi kostjaga I suhtes ning mõistab temalt hageja kasuks välja arvelduskrediidilepingust tuleneva võlgnevuse 101 527, 76 krooni, millest põhiosa moodustab 69 843,95 krooni, intress 2 375,54 krooni ning viivis 29 353,27 krooni. Samuti mõistab kohus kostjalt I välja garantiilepingust tuleneva võlgnevuse 2 660,95 krooni.
21.Kostja II ei ole esitanud hagile kirjalikke vastuväiteid ega ole osalenud ka asjas toimunud kohtuistungitel. Seetõttu loeb kohus hagi aluseks olevad asjaolud TsMS § 231 lg 4 alusel kostja II poolt omaks võetuks. Kostja I on oma vastuväidetes palunud tema kui käendaja vastu esitatud nõuet (täies osas) vähendada ning ei ole esitanud menetluses vastuväiteid, mida oleks saanud esitada põhivõlgnik ise (VÕS § 149 lg 1). Seetõttu ei oma kostja I poolt esitatud vastuväited kostja II vastu suunatud nõuete puhul tähtsust. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes ülalosundatud VÕS § 145 lg-test 1 ja 2 rahuldab kohus hagi ka kostja II suhtes ning mõistab temalt solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja arvelduskrediidilepingust tuleneva võlgnevuse 101 527, 76 krooni, millest põhiosa moodustab 69 843,95 krooni, intress 2 375,54 krooni ning viivis 29 353,27 krooni.
22.Samuti peab kohus TsMS §-s 367 sätestatust lähtudes võimalikuks rahuldada hageja nõude mõista kostjatelt solidaarselt välja viivis protsendina arvelduskrediidilepingu põhinõudest (69 843,95 krooni) kuni arvelduskrediidi lepingust tuleneva põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras alates 7. märtsist 2006.a. VÕS § 113 lg-st 1 tulenev viivisemäär on
käesoleval juhul väiksem arvelduskrediidilepingus kokku lepitud viivisemäärast 0,15% päevas. Samuti on viivisemäär väiksem arvelduskrediidilepingus kokku lepitud intressimäärast 9% aastas. Juba ülalosundatud TsMS § 5 lg 1 kohaselt võtab kohus hagi lahendamisel aluseks hageja nõuded.
23.Vastavalt VÕS § 142 lg-le 3 võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Vastavalt poolte vahel sõlmitud käenduslepingutele on kummagi kostja vastutuse rahaline maksimumsumma arvelduskrediidilepingust tulenevate nõuete puhul 75 000 krooni. Seega piirdub kummagi kostja vastutus 75 000 krooniga. Nimetatud asjaolu tuleb kohtuotsuse täitmisel arvestada.
24.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud käesolevas asjas jätta kostjate kanda. Tulenevalt TsMS § 169 lg-s 1 sätestatust jätab kohus hageja poolt kantud menetlusdokumentide kostjale II kohtutäituri vahendusel kättetoimetamise kulud (TsMS § 143 p 4) kostja II kanda. Muude menetluskulude eest vastutavad kostjad kooskõlas TsMS § 165 lg-ga 3 solidaarselt. Vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 2 võib hageja nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist asja lahendanud esimese astme kohtult 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimeses astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ja kulusid tõendavad dokumendid.
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.