Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

maksumusega 16 000 krooni ja tööde tegemise ajaga 18.06.1999.a. kuni 18.07.1999.a. Lepingu kohaselt hageja tellijana tõi materjali ja kostja töövõtjana kohustus katma hooned Rannila katusematerjaliga. Tööd teostati tähtaegselt, kuid 2000.a. jaanuaris avastas hageja oma hoontel kondensvete jäätunud purikad, mis said tekkida vaid katuse ebaõigest paigaldamisest. Hageja palub kohustada kostjat ühe kuu jooksul kõrvaldama puudused ning parandama katuse pinnaga 320 m2 aadressil xxxx. Asja kohtuliku menetluse käigus hageja 29.11.2007.a. muutis oma nõuet, sest oli sunnitud ise katuse ümber tegema, ja nõuab TsK §-de 174, 222 ja 226 alusel kostjalt kahju hüvitamist. Hageja arvab oma kahjuks kostjale tema ebakvaliteetse töö eest makstud summa 16 000 krooni. II. Kostja kirjalik vastus. Kostja 16.02.2001.a. Narva Linnakohtule saabunud kirjalikus vastuses hagi ei tunnista, sest katus kaeti hageja materjalist. Enne katuse kattematerjali paigaldamist kostja TsK § 363 kohaselt selgitas hagejale, et hageja toodud kile tehniliselt ei sobi Rannila katte alla panemiseks, vaid selleks peab olema Rannila kattele sobiv kile. Kostja tegi hagejale ettepaneku vastav kile muretseda, kuid hageja keeldus sellest ja nõudis katuse tegemist tema toodud materjalidest. Hageja juhendamisel katusetööd tehti. Pretensiooni esitas hageja alles 15.08.2000.a. Kostja soovis ehitusmaterjale hankiva firma esindaja juuresolekul katuse üle vaadata, kuid hageja sellest keeldus. III. Asja kohtulik arutelu. Hageja ega tema nõustaja nõustaja kohtuistungile ei ilmunud, kostja kirjalikus vastuses esitatud seisukohti ega asjaolusid ümber ei lükanud. Kostja volitatud esindaja V. Bogdanova kohtuistungil leiab, et Viktor Timonin’il pole õigust allkirjastada hagiavaldust, kuna tema on nõustaja. Seega peaks arutatama esialgset hagiavaldust. Kostja seisukoht on selline, et tööettevõtulepingu alusel kostja tõepoolest teostas töid hageja juures tema objektil ja lepingu esemeks oli katuse remont, mis lepingu kohaselt teostati tellija materjalidest. Tellija kasutas materjalina Rannila katusekatet, mida ta muretses Eestist. Samas vahetas hageja oma riisikol Rannila kile tavalise polüetüleenkile vastu, mille ta tõi Sankt- Peterburgist. Hageja oli teadlik, et seda kilet kasutada ei saa, sest enne katusematerjali ostmist ta vestles Rannila firma esindajaga. Viimane seda ka tunnistab. Tunnistaja kinnitab, et enne Rannila materjali ostmist oli hagejale selgitatud katuse katmise tehnoloogiat. Hageja pärast selgitust aga sealt firmast materjali ei võtnud, vaid ostis selle kusagilt Kohtla-Järvelt, mitte Narvast. Hageja muretses Rannnila katusekatte ilma nõutava kileta. Kostja kohustus oli hagejat hoiatada. Hagejat kui tellijat oli hoiatatud, et kui Rannila kattematerjali kasutatakse, ei tohiks rikkuda katuse katmise tehnoloogiat, kuid tellija tõi oma kilematerjali ja omal riisikol otsustas kasutada seda kilet. Rannila kate seisneb sellest, et katus paigaldatakse mitmekihilisena, millest üks kiht on kile. Kile, mis seal vahel on, on väga kallis materjal ja selletõttu tellija vahetas selle odavama vastu, et endale kokkuhoidu teha. Töövõtja võttis hageja materjali töösse, kuigi oli hagejat hoiatanud, et sellist kilet kasutada ei tohi. Juhindudes TsK §-st 364, mis sel ajal kehtis, oli kostjal õigus, mitte kohustus keelduda sellisel juhul tööd teha. Kuna sel ajal elati majas sees, siis maja ei saanud jääda katuseta. Objektil hageja eemaldas töödejuhataja ja juhatas tööde käiku ise. Peale tööde teostamist tasus hageja teostatud tööde eest 16 000 krooni. Tööde vastuvõtu ajast alates hageja ei esitanud mingeid nõudeid kuni 2000.a., mil saabus kohtukutse. Hageja on toimikusse esitanud dokumendi nagu oleks hageja pöördunud tarbijakaitse ametisse, kuid see dokument pole usutav, sest dokumendil puudub pitser ja kostja pole sinna ka kutset saanud. Samuti pole kostja Tarbijakaitsest mingit teadet saanud, et asja oleks arutatud. Kui haginõue tekkis, siis kostja käis tellija objektil koos Rannila firma esindajaga, et selgitada välja, milles probleemid seisnevad. Kostja soovis kohapeal küsimust lahendada, kuid hageja ei lubanud kostjat oma territooriumile. Selletõttu polnud võimalik küsimust kohtuväliselt lahendada. Kostja leiab, et hageja käitumine kostja suhtes ei ole õiglane, sest konflikt tekkis just hageja süü läbi. Kostja ja Rannila esindajad käisid hageja juures, kuid kostjat territooriumile ei lubatud ja kostjal

paluti lahkuda. Hageja vestles Rannila esindajaga oma territooriumil, kuid ka Rannila esindaja ei saanud katust üle vaadata. Hageja ei lubanud objekti üle vaadata ja ütles vaid, et kõneleb kostjatega kohtus. Ka kohtule esitatud fotosid nägi kostja alles kohtus. Iga firma, kes remondi teostab, annab oma tööle garantii. Hageja toimis aga nii, et ei lasknud tööde tulemust üle vaadata. Kostja seaduslik esindaja A.Buzoverja A.Buzoverja selgitab, et tema on ehitusel pikka aega töötanud ning teadis, milliseid töid on vaja teha. Sellel objektil oli ta töödejuhataja. Esindaja selgitab, et kui tema hagejale ütles, et sellise materjaliga töid tegema ei saa hakata, saatis hageja ta töödejuhatajast minema ja juhtis ise töötajate tööd. Esindaja on seisukohal, et kuna tema inimesed võtsid katuse lahti, siis järelikult tulnuks ka kahju eest vastutada. Maja ei saanud katuseta jätta, sest pärast oleks kahjunõue olnud suurem. Inimlikust seisukohast oli mõistetav otsida kompromissi ja hageja juurde mineku eesmärk oligi asi üle vaadata, võtta osa katusest lahti ja vaadata, mis põhjusel jää sinna on tekkinud. Küsimus on tehnoloogia rikkumises. Hageja aga seda ei võimaldanud ja teatas, et räägime sellest kohtus. 06.02.2000.a. akti kohta selgitab esindaja, et akti koostanud firmat enam pole, kuid aktis märgitud korstna ümbruste katmise kohta ta teab, sest töölised ütlesid, et korstna ümbrusega on probleeme. Selletõttu sai sinna saadetud kvalifitseeritud plekksepp, kes asja korda tegi, kuigi vahetamisele kuulunuks ka korsten. Kostja seaduslik esindaja G.Vilipo G.Vilipo lisab, et hageja juurde sõites sai kaasa võetud ka Rannila esindaja, et ta teeks oma järeldused ja annaks oma hinnangu, kuid hageja ei lubanud katust üle vaadata. Tunnistajana ülekuulatud A.O ütleb, et tema on spetsialiseerunud just katuse materjali müügile ja OÜ Daafeks on nende kaupluse lepinguline klient. E.Singurindi oli eraklient, kes küsis hinnapakkumist just katusematerjali osas. See oli 1999 aastal, kui E.Singurindi Narvas pöördus kauplusse palvega teha talle hinnapakkumine. Hinnapakkumine tehti kirjalikult. E.Singurindi hinnapakkumisega ei nõustunud, sest selles oli palju punkte ja üks neist oli erilise kile nõue, mille kohta ta ütles, et see kile on väga kallis ja ta tahaks selle välja vahetada tavalise kile vastu, mida kasutatakse kasvuhoonetes. Tunnistaja ütleb, et tema selgitas E.Singurindi’le, et seda teha ei tohi, sest eriline kile laseb niiskust läbi ja teiselt poolt laseb ka õhku läbi. Tavaline kile ei lase läbi ei vett ega ka õhku. Selle hinnapakkumisega sõitis ta Jõhvi. Jõhvi kolleeg ütleski, et E.Singurindi tegi tellimuse neilt ning loobus kilest, kuna tal olevat selleks olemas oma materjal. E.Singurindi ostis kauba Jõhvist, kuna arvas, et sealt saab ta selle materjali osta odavamalt. Tunnistaja selgitab, et hiljem läks ta E.Singurindi juurde koju koos firma Daafeks esindajatega. Oli juba külm aeg, kuid lund veel maas ei olnud. Peremees oli kodus ja seal oli ka üks tööline. Tunnistaja ütleb, et hageja tundis teda küll ära, kuid palvega lubada katus üle vaadata, hageja nõus ei olnud. Ütles, et katust üle vaadata ei luba. Põhjust, miks hageja keeldus, ei tea. Kõik tööd katusel olid teostatud, midagi parasjagu katusel ei tehtud, Rannila katusematerjal oli peal. Kõik oli tavaline. OÜ Daafeks inimesed ka palusid katust üle vaadata, kuid ei lubatud, mistõttu tuli ära tulla. IV. Maakohtu tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Vastavalt TsMS § 439 ei või kohus ületada nõude piire, ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS § 442 lg. 5 näeb ette, et kohus lahendab selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Sama paragrahvi lg. 8 kohaselt peavad kohtu järeldused põhinema tuvastatud asjaoludel, samuti peab kohus kohaldama vastavat seadust. Kohus, tulenevalt hagiavaldusest ja selle täpsustatud avaldusest hagi eseme muutmiseks, kuulanud ära kostja esindajate selgitused ning hinnanud esitatud kirjalikke tõendeid, tuvastas, et vaidlust pole selles, et poolte vahel oli tööettevõtuleping, mille kohaselt kostja pidi tegema ja tegi katusekattetööd tellija ehk hageja materjalist, et töö oli tehtud tähtaegselt ja selle töö eest oli tasutud lepingus sätestatud summa. Seega leping täideti.

Vaidlus on selles, kas kostja on kohustatud vastutama katuse katmise tehnoloogia rikkumisest tulenevate tagajärgede eest. Lähtuvalt hageja nõudeist kohus leidis, et pooltevahelisele suhtele tuleb kohaldada kuni 01.07.2002.a. kehtinud seaduse sätteid, sest juhtunu toimus 2000.a. VÕSRakS § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 0l.07.2002.a., asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsK § 163 kohaselt tekivad kohustised lepingust või muust alusest ning § 165 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui poolte vahel on sõlmitud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides, mis on vajalikud antud liiki lepingutes. Poolte suhted lähtuvad kirjalikult vormistatud tööettevõtulepingust ja neile kohaldatakse kehtinud TsK tööettevõtulepingut käsitlevaid sätteid. TsK § 355 kohaselt kohustub tööettevõtja omal riisikol tegema tellija ülesandel kindlaksmääratud töö ja tellija on kohustatud töö vastu võtma ja selle eest tasuma, § 366 lg. 1 kohaselt on tellija kohustatud töö vastu võtma ja üle vaatama ning § 369 lg. 1 kohaselt on tellija kohustatud tööettevõtjale tasu pärast töö üleandmist välja maksma, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. TsK § 359 lg. 1 kohaselt kui töö tehakse täielikult või osaliselt tellija materjalist, vastutab töövõtja selle materjali ebaõige kasutamise eest. Tööettevõtja on kohustatud esitama tellijale aruande materjali kulutamise kohta ja tagastama materjali jäägi. TsK § 363 sätestab asjaolud, millest töövõtja on kohustatud tellijale teatama. Viidatud sätte kohaselt on tööettevõtja kohustatud õigeaegselt teatama tellijale 1) tellijalt saadud materjali halvakvaliteedilisusest või kõlbmatusest, 2) sellest, et tellija juhendite järgimine ohustab tehtava töö vastupidavust või kõlblikkust, 3) teiste tööettevõtjast mitteolenevate asjaolude olemasolust, mis ohustavad tehtava töö vastupidavust või kõlblikkust. Kuna töö kvaliteet oleneb suurel määral kasutatud materjalide kvaliteedist, on töövõtjal kui oma ala spetsialistil kohustus teatada tellijale õigeaegselt, s.t. enne materjalide kasutamist tellimuse täitmiseks, nende halvakvaliteedilisusest või kõlbmatusest. Et hagejale oli õigeaegselt teada, et tellimuse täitmiseks Rannila tehnoloogiast lähtudes on vajalik ka konkreetne Rannila kile ning et muu kile selleks ei sobi, on tõendatud tunnistaja A.O ütlustega, et hagejale hinnapakkumise vormistamisel selgitati talle kõigi Rannila katusekattematerjalide olemust katmise tehnoloogiast lähtuvalt. TsK § 364 sätestab tagajärjed, mis tulenevad tööettevõtja nõuete mittetäitmisest. Selle sätte järgi kui tellija tööettevõtja õigeaegsetele ja põhjendatud hoiatustele vaatamata vastavaks tähtajaks ei asenda halvakvaliteedilist või kõlbmatut materjali, ei muuda juhendeid töö tegemise viisi kohta või ei kõrvalda muid asjaolusid, mis ohustavad tehtava töö vastupidavust või kõlblikkust, on tööettevõtjal õigus lepingust loobuda ja tellija süü läbi kantud kahjud sisse nõuda. Seega oli töövõtjal õigus lepingust loobuda ja nõuda tellijalt kantud kahjude hüvitamist või tellimus täita, kusjuures ta ei vastuta tehtud töö vastupidavuse või kõlblikkuse eest. A.Buzoverja seletusega leidis kinnitust, et kostja hoiatas hagejat mittevastava kile kasutusse võtmise tagajärgede eest ning õige kile nõudmise kohustus lõppes kostja esindajale kui töödejuhatajale sellega, et hageja kõrvaldas ta töödejuhataja ülesannetest ning jätkas tööde juhendamist ise. Kostja esindaja A.Buzoverja sõnutsi ei pidanud ta õigeks lepingust loobuda, sest tema töötajad võtsid vana katuse maha, seinad poleks seisnud katuseta, inimesed elasid sees ja vajalik oli katus katta, vastasel juhul oleksid võinud tekkida suuremad kahjud. Tunnistaja A.O ütluste ja A.Buzoverja ning G.Vilipo seletusega leidis tõendamist, et kostja soovis katust üle vaadata, kuid hageja keeldus lubamast töövõtjat tekkinud defekte üle vaadata. Seega ei saanud kostja ka hagiavalduses märgitud nõuet täita. TsK § 365 sätestab tellija õigused tööde tegemise ajal. Viidatud paragrahvi lg. 2 kohaselt juhul, kui töö tegemise ajal on ilmselt selge, et seda ei tehta nõuetekohaselt, on tellijal õigus määrata tööettevõtjale vajalik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, selle nõude määratud tähtajaks tööettevõtja poolt mittetäitmisel aga kas loobuda lepingust ja nõuda kahjude hüvitamist või teha töö jätkamine ja parandamine ülesandeks kolmandale isikule. Hageja kui tellija ei esitanud tööde tegemise ajal ega pärast tööde lõpetamist mingeid pretensioone. Hageja lepingust ei loobunud, enda muretsetud mittesobivat kilematerjali ei asendanud, kuid kasutades töövõtja töötajaid,

korraldas töid ise. A.Buzoverja selgitusest tulenevalt ei võtnud hageja kasutusse neid materjale, mis tehnoloogiliselt oleksid olnud vajalikud. Vastavalt TsK § 173 tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks ning sama seaduse § 174 kohaselt on kohustise täitmisest ühepoolne keeldumine lubamatu. TsK § 363 sätestatust tulenevalt tellijal ei ole õigust anda tööettevõtjale selliseid juhiseid, mis on seotud viimase tootmistegevusega või töö organiseerimisega. Järelikult ei saanud ka hageja kohustise täitmisest ühepoolselt keelduda ja tal tulnuks lubada teha katusekattetööd töövõtja töödejuhataja juhendamisel. Kehtinud TsK § 222 kehtestas kohustise mittetäitmise või mittekohase täitmise üldised õiguslikud tagajärjed, mis kuuluvad kohaldamisele kõigis lepingutest tekkinud kohustistes, kui kahju tekitanu oli kahju tekitamises süüdi. Ainult seaduse või lepinguga ettenähtud juhtudel võib järgneda mittesüüliselt tekitatud kahjude hüvitamine (TsK § 227). Poolte vahel sõlmitud lepingust ei tulene, et kostja OÜ Daafeks peab vastutama ka siis, kui kohustist rikuti ilma süüta. Kohtuliku arutelu käigus ei leidnud tõendamist, et OÜ Daafeks oleks jätnud oma kohustused täitmata või oleks oma kohustuste täitmata jätmises süüdi. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud TsK § 227 järgi tsiviilvastutuse alusena eeldatakse süüd. TsK § 222 lg. 1 kohaselt kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju ja lg. 2 kohaselt mõistetakse kahju all kreeditori poolt tehtud kulutusi, mida ta tegi seoses antud kohustisega, lootes selle täitmisele. Hageja on algselt nõudnud kostjalt katuse parandamist, kuid hiljem sellest loobunud ja nõuab kahju hüvitamist. Hageja nõustaja teada on hageja katuse ise parandanud ja soovib nüüd kahju hüvitamist kostjale makstud lepingusumma ulatuses. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 91 lg. 1 sätestas, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Analoogne säte sisaldub ka kehtiva TsMS §-s 230, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Samas on hageja poolt täielikult tõendamata, et kostja oleks jätnud lepingu täitmata või et kostja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt, milles kahju seisneb ning et kostja oleks kahju tekkimises süüdi. Lähtudes tuvastatust kohus leidis, et hageja ei ole oma nõuet kostja vastu tõendanud, mistõttu tuleb jätta hagi tõendamatuse tõttu tervikuna rahuldamata. 01.01.2006.a. jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagiavaldus on saabunud Narva Linnakohtule 28.12.2000.a. Vastavalt kehtinud TsMS §-le 60 lg. 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna hagi jääb rahuldamata, jätab kohus hageja tehtud kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 61 lg. 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Seega on põhjendatud hagejalt kostja kasuks ja õigusabikulude katteks välja mõista kostja nõutud 800 krooni. Lähtudes tuvastatust kohus kohaldas kehtinud TSK §-de 173-174, 222, 227, 355, 359, 363-365 sätteid ja juhindus TsMS §-de 230, 438-439, 441-442, § 632 lg. 1 nõudeist. Kohtunik: /allkiri/ S. Tooming Ärakiri õige Nooremreferent L. Herne Kohtuotsus jõustus 7. juulil 2008. a. Nooremreferent L. Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.