Hageja Kiirost24 OÜ, rg-kood 14904745, asukoht Ahtri 12, Tallinn Hageja lepinguline esindaja A S, Companion Õigusbüroo OÜ, e-post xxx Kostja T I, ik xxx, elukoht xxx Määruse peale ei saa esitada määruskaebust.
Edasikaebamise kord
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt, T Ilt (isikukood xxx) hageja Kiirost24 (registrikood 14904745) kasuks välja 3 000 (kolm tuhat) eurot.
3.Jätta Pärnu Maakohtu 28.04.2022 määrusega hagi tagamiseks korteriomandile Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa numbriga xxx ja eriomandi esemega nr xxx (aadress xxx) IV jakku esimesele vabale järjekohale seatud kohtulik hüpoteek summas 3000 (kolm tuhat) eurot Kiirost24 OP (rg-kood 14904745) kasuks kehtima kuni kohtuotsuse täieliku täitmiseni.
5.Mõista kostjalt, T Ilt välja hageja Kiirost 24 OÜ kasuks menetluskulud kogusummas 1055 eurot (millest 455 eurot riigilõiv ja 600 eurot õigusabikulud).
6.Mõista kostjalt T Ilt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludeld (1055 eurot) käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele.
2-22-6082
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kuivõrd käesoleval juhul on tegemist lihtmenetluse vaidlusega TsMS § 405 järgi (põhinõue alla 3500 € ja koos kõrvalnõuetega kuni 7000 €), siis teeb kohus otsuse lihtsustatud vormis kooskõlas TsMS § 444 lg 2.
2.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.
3.Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei ilmnenud tema avaldustest, mistõttu kohus saab need lugeda TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:
3.1.Hageja ja Kostja sõlmisid 08.03.2022.a eelostu broneerimislepingu, mille alusel broneeris hageja lepingu objektiks olnud kahetoalise korteri asukohaga xxx (registriosa nr xxx); 3.2.Hageja tasus 08.03.2022 kostja pangakontole broneerimistasu 2 000 euro ulatuses. 3.3.Pooled leppisid kokku asjaõiguslepingu ja müügilepingu sõlmimiseks notari aja 30.03.2022.a.
3.4.Enne kinnisasja ostu-müügitehingut võttis Kostja Hagejaga ühendust ning teatas, et lepinguobjektiks olnud korter on koormatut hüpoteeklaenuga ning, et kostja vajab lisaraha enda kohustuste katmiseks eelnimetatud korteri arestimise vältimiseks. 3.5.Pooled sõlmisid 25.03.2022.a. broneerimislepingu lisa 1, mille kohaselt kohustus Hageja tasuma kostjale lisa broneerimistasu summas 1000 eurot;
3.7.Kostja jättis korduvalt notari juurde ilmumata, mistõttu ei ole asjaõigus- ja müügilepingut kuni käesoleva ajani sõlmitud.. 3.8.Kostja ei ole broneerimistehingut tühistanud ega hagejale tagastanud hageja poolt tasutud 3000 eurot. 3.9.Kostja esitatud PPA teatest kriminaalmenetluse nr xxx1 nähtub, et Põhja Prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna menetlustalituse varavastaste süütegude menetlusgrupp menetleb kriminaalasja nr xxx, milles alustati menetlus 25.05.2022 KarS § 213 lg. 1 tunnustel, selles et 01.02.2022 leidis asukohas/aadressil xxx aset järgmine sündmus T I sai teada, et tema poeg A I, ik xxx, võttis tema nimele ilma tema teadmata ja nõusolekuta erinevatest krediidiasutustest (xxx AS, xxx AS, xxx AS, xxx OÜ, xxx AS, xxx AS) laenud. Samuti 18.03.2022 A I püüdis maha müüa Kiirost24 OÜ-le emale kuuluvat korterit aadressil xxx ning sai Kiirost24 OÜ-lt korteri müümise eest ettemaksu 3000 eurot, millest T I ei olnud teadlik ega andnud oma nõusolekut korteri müügiks. Samuti poeg avas ilma T.I teadmata ja nõusolekuta tema nimele erinevates pankades kontod.
4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 3 kohaselt võib võlasuhe tekkida alusetust rikastumisest. § VÕS § 1027 esitab alusetu rikastumise üldmõiste - isik peab käesolevas peatükis sätestatud
2-22-6082 alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1028 lg 2 p-de 13 kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui: üleandmisega täideti mittetäielik kohustus; õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud; tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga.
5.Riigikohus on lahendis 2-16-124450 punktides 22-24 selgitanud järgmist:
5.1.p. 22 Kolleegium asub seisukohale, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt.
5.2.p. 23. Praeguses asjas esitatud väidete kohaselt andis kostja talle väljastatud ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes väidetavalt andis kostjana esinedes lepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse. Juhul, kui asja arutamisel peaks tuvastatama, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid ei väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja PINkoodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele lepingulisi kohustusi, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas ID-kaardi ja PIN-koodide andmist kolmandale isikule tuleks käsitada kostjalt kolmandale isikule üldvolituse andmisena. Tsiviilõigus võimaldab anda teisele isikule esindusõigust (volitust) kas kõikide tehingute tegemiseks või väga laiaulatusliku tehingute ringi jaoks. ID-kaardi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Riigikohus on oma varasemas praktikas asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt Riigikohtu
21.detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja
Kostja 16.11.2022 seisukoht PPA 15.11.2022 tõend nr 3-2-1/18904-1 dtl 60
2-22-6082 vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (vt TsÜS § 131).
5.3.p. 24. Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia tähenduses. TsÜS § 118 lg 2 kohaselt, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana, ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, peab möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus.
6.Kostja ei ole käesolevas vaidluses kohtu hinnangul tõendanud, et ta ei ole hagiavalduses kirjeldatud tahteavaldusi andnud. Üksnes kriminaalmenetluse algatamise tõend ei tõenda antud juhul seda, et kostjal puudus teadmine nii oma ID-kaardi kui ka pangakontode korduvast kasutamisest (kostja LHV kontole laekus 08.03.2022 summa 2000 eurot ja 30.03.2022 täiendavalt samale LHV kontole 1000 eurot kostja tahte vastaselt. Kohtupraktikas kehtib eeldus, et isik on kohustatud hoidma eraldi oma ID-kaarti ja selle koode ning hoiduma nende kättesaadavaks muutumisest kolmandatele isikutele. Kohus märgib, et kostja ei ole selgitanud hoolsuskohustuse täitmata jätmist. Samuti ei ole kostja selgitanud ega tõendanud, mil viisil ja millisel ajahetkel on kostja isikut tõendav dokument koos PIN-koodidega üle läinud kolmanda isiku kätte kostja tahte vastaselt. Kuna kostja ei ole tõendanud seda, et tema ID-kaart ja PIN-kood oleks läinud kolmandale isikule üle tema tahte vastaselt, saab broneerimislepingu kostja ja hageja vahel lugeda sõlmituks.
7.Kohus on seisukohal, et isegi arvesse võttes kostja esitatud tõendit kriminaalmenetluse algatamise kohta, on kohtu hinnangul kõiki asjaolusid ja kehtivat kohtupraktikat arvesse võttes tegemist näivusvolitusega, kus kostja ja kostja poolt väidetava kolmanda isiku (kostja poja) käitumine kostja eest kostja ID-kaardi, PIN-koodide ja pangakontode kasutamisega on mõjutanud hagejat usukuma, et kostja ise on soovinud tehingu sõlmimist.
8.Kohus on seisukohal, et hageja on käesoleval juhul kohtu ette toodud tõenditega piisavalt tõendanud VÕS § 1028 lg 1 tuleneval aluse broneerimislepingust tuleneva alusetu rikastumise nõude olemasolu. Kohus on seisukohal, et VÕS § 1028 lg 2 p-de 1-3 toodud alused nõude rahuldamata jätmiseks käesoleval juhul puuduvad. Kostja poolt menetluses esitatud kostja vastuväited on tõendamata ning ei anna alus hagi rahuldamata jätmiseks.
9.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3000 (kolm tuhat) eurot.
10.Tulenevalt TsMS § 445 lg 2 Kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Hageja ei ole taotlenud hagi tagamise abinõu tühistamist. Sellest tulenevalt jätab kohus
2-22-6082 Pärnu Maakohtu 28.04.2022 määrusega hagi tagamiseks korteriomandile Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosa numbriga xxx ja eriomandi esemega nr xxx (aadress xx) IV jakku esimesele vabale järjekohale seatud kohtulik hüpoteek summas 3000 (kolm tuhat) eurot Kiirost24 OP (rg-kood 14904745) kasuks kehtima kuni kohtuotsuse täieliku täitmiseni. Menetluskulud
11.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hageja hagi, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskulud koosnevad hagiavalduses märgitud hagiavalduselt tasutud riigilõivust summas 455 eurot ning õigusabikuludest kokku 6 tunni eest tunnitasuga 100 eurot kogusummas 600 eurot. Hageja taotleb lisaks kostjalt TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni hageja kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses menetluskuludelt kogusummas 1055 eurot. Kostja ei ole menetluskuludele vastuväiteid esitanud.
12.Kohus leiab, et tegemist on mõistlike ja põhjendatud menetluskuludega ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kogusummas 1055 eurot (millest 455 eurot riigilõiv ja 600 eurot õigusabikulud). Vastavalt TsMS § 177 lg 4 ja hageja esitatud taotlusele, tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
13.TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Leanika Tamm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.