Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

kostja esindaja juhatuse liikme TG korraldusel ettemaksu TG isiklikule pangaarvele summas 25 000 krooni. Arvelduste pidamine nii äriühingu pangaarve kui ka juhatuse liikmete pangaarvete kaudu oli OÜ UK praktika. Samal päeval, so 29.04.04 sai hageja AP oma valdusse talu asukohaga XXX, võtmed. Perioodil 29.04.04 - 16.07.04 viis hageja talu koosseisu kuuluvasse elamusse oma vallasvara vastavalt kohtule esitatud nimekirjale (toimiku lk 99-100). 16.07.04. a toimus tulekahju, mille käigus hävis elamu koos selle sees olnud hagejale kuuluva vallasvaraga. Järvamaa Päästeteenistuse õiendi kohaselt on tulekahju põhjuseks rike elektrijuhtmestikus. Tulekahju toimumise hetkel oli ehitiste asukohaga XXX omanikuks kostja. Seega talu võtmete hagejale üleandmisega andis kostja hagejale üle ehitise, asukohaga XXX valduse. Hageja valdas talu koosseisu kuuluvaid ehitisi seaduslikult ja seega oli hagejal õigus sinna viia oma vallasvara Tulekahju toimumise hetkel ei olnud kostjal sõlmitud kehtivat elektrivõrguga liitumislepingut vaidlusaluste ehitiste suhtes. Vaatamata sellele sai kasutada elektrit ja seega olid ehitised ühendatud elektrivõrguga ebaseaduslikult. Osaliselt olid elektrijuhtmed vahetatud. Elektriohutusseaduse (EOS) § 20 lg 1 kohaselt (tulekahju hetkel kehtinud redaktsioonis) on elektritöö elektriseadme remontimine, ümberehitamine, kontrollimine, katsetamine ja hooldamine ning elektripaigalise projekteerimine, ehitamine, paigaldamine, kontrollimine, katsetamine, remontimine ja hooldamine. EIOS § 21 lg 1 kohaselt on elektritöö tegemine majandustegevusena lubatud käesoleva seaduse §-s 31 nimetatud registri registreeringut omaval isikul (edaspidi elektritöö ettevõtja) ja elektritööd juhtiva isiku või § 17 lõikes 4 nimetatud juhul käidukorraldaja olemasolu korral. Elektritöö tegemiseks puudus kostjal vajalik luba. EIOS § 5 lg 1 kohaselt elektriseadet tuleb kavandada, projekteerida, toota, remontida ja ümber ehitada nii, et see nõuetele vastava paigaldamise ja ettenähtud otstarbel kasutamise korral ei ohustaks inimest, kodulooma, vara ega keskkonda. Oma tegudega kostja ei taganud ehitistes olevate elektriseadmete vastavust seadusele, millega põhjustas kahju tekkimist. Hageja kahjuks on hävinenud asjad, materjalid ja kulud töödele järgmiselt (nimekiri lk 99-100) : a) aiatarbed väärtuses 2000 krooni, b) lukksepa- ja puusepatööde instrumendid 2950 krooni, c) köögiinventar: gaasipliit, ballon, tassid, lusikad, kahvlid, kruusid, pokaalid, pitsid, vaasid, kandikud, kastrulid, salatinõud, grillahi, mahlapress, 2 termost, presskohvikann,d) köögikomplekt Hohloma, e) kraanikauss kokku 2250 krooni, f) mööbel: voodi pesukastiga, 2kohaline magamisvoodi, 2 tugitooli, ajakirjalaud, laud, köögilaud 4 taburetiga kokku 2250 krooni, g) raadiotehnika: magnetofon koos 55 audiokassetiga, kassettpleier kõrvaklappidega 1050 krooni, h) elektrikaubad: jalamassaažiaparaat, teekeetja 2 tk, 2 elektrikaminat, põrandalamp, lühter, seinalamp 2 tk, laualamp, elektrisoojendaja 2350 krooni, i) tekstiil: saunalina, köögikäterätikud, kardinad, tekk, voodipesu, padjad, salvrätikud, vaibad 2000 krooni, j) riided ja jalanõud: talvekombinesoon 2 tk, suvekombinesoon 2 tk, 2 nahkjopet, 4 sooja jopet, sportpüksid 3 paari, meestepesu 2 paari, villased riided 3 tk, teksased 2 paari, aluspesu, mantel 2 tk, spordijalanõud 2 paari, töösaapad 2 paari ja talvesaapad 3 paari kokki 5000 krooni, k) matkvarustus: 2 telki, šašlõkivardad 12 tk, taskulambid 3460 krooni, l) lisaks trimmer, kalapüügiseadmed, elektripump 2350 krooni, mis kuuluvad AV, kuid millise kahjunõude on hageja omandanud, m) samuti on kahjuks köögiahju taastamise materjal 2300 krooni ning n) tulekahjujärgsete tööde maksumus 1000 krooni. Hageja palub AP hageja kasuks kahjuhüvitisena 28 960 krooni välja mõista ja jätta menetluskulud kostja kanda. Nõue 35000 krooni tagastamiseks.

erastamata. Nimetatud maaüksuse oluliseks osaks oli elamu, kuur ja saun. Lepingu punkti 4.1 kohaselt volitas müüja vahendajat müüma kinnistu Lepingu punktis 2 nimetatud summa eest.

KOSTJA VASTUVÄITED

Vastuväited hagile 35000 krooni väljamõistmiseks

Kostja ei ole hagiga nõus ja palub jätta hagi rahuldamata. Leping, mille tühisuse tunnistamist hageja nõuab, ei ole ehitise võõrandamise leping. Nimetatud leping ei ole sõlmitud ostja ja müüja vahel. Maakleril, kes sõlmis hagejaga lepingu, ei olnud omaniku (kostja) volitust ei ostu-müügi ega ostu-müügi eellepingu sõlmimiseks. Seda lepingut saab käsitleda ainult käsunduslepinguna, millega maakler võttis endale kohustuse abistada hagejat kostjalt talu ostmisel. Käsundusleping ei nõua notariaalset vormi ja seoses sellega on see kehtiv. Asja võõrandamine, abstraktsiooni printsiibi kohaselt, koosneb nii võlaõiguslikust kui ka asjaõiguslikust tehingust. Kostjale kuuluva talu võõrandamine toimus 22.04.2004.a, kui kostja andis hagejale üle täieliku võimu tehingu eseme üle. Sel hetkel oli talu veel vallasi. Selle kinnistamine toimus 1.07.2004.a. See tähendab, et vastavalt AÕS § 92 lg 1 läks omandiõigus hagejale üle alates 22.04.2004. Kostja ei vaidle vastu, et sai maaklerilt 20000 krooni, mis tema arusaamise järgi oli käsiraha. See ilmneb maakleri ja APvahel sõlmitud lepingu peal olevast juurdekirjutusest, mille kohaselt on temale väljamakstud summasid nimetatud tagatiseks (tõlgitud valesti - pant). Käsiraha üleandmiseks ei nõua seadus kindlat lepingu vormi. Notariaalne ostu-müügileping jäi sõlmimata ostja (hageja) süül, kes loobus seda sõlmimast. Vastavalt VÕS § 157 juhul, kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu, jääb käsiraha teisele lepingupoolele. Kui käsitleda kostjale antud summat ettemaksuna siis VÕS § 214 kohaselt peab ostja ostuhinna tasuma ka siis, kui ostetud asi on juhuslikult hävinud või kahjustunud pärast asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut temale. 3 (9)

Juhul, kui kohus ei nõustu ülaltoodud väidetega ja jõuab järeldusele, et kostjal on kohustus tagastada hagejale 20000 (või 35000) krooni seoses eellepingu tühisusega, siis palub kohaldada selle nõude suhtes aegumist. Vastavalt TsÜS § 146 lg. 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt VÕS § 147 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja väidab, et tehing oli tühine algusest peale ja sellest ajast alates puudus kostjal õigus raha saamiseks ja hagejal tekkis õigus üleantu tagasisaamiseks 15.05.2004a., sellel kuupäeval sai kostja viimase summa. Sellest tulenevalt algas aegumise tähtaeg 16.05.2004.a. Hageja esitas tühisuse alusel nõude 11.02.2008.a, st. siis, kui möödunud oli üle kolme aasta. Vastuväited kahju hüvitamise nõudele.

Kostja hagi ei tunnista. Majas ei töötanud pliit-ahi, hageja hakkas seda parandama, mille tulemusel tekkis tulekahju seega hageja süül, kohtukulud palub jätta kostja kanda. Kahjunõue on tõendamata, kostja ei ole ühtegi kohustust rikkunud. Hageja kasutas elamut kolm kuud enne kui tekkis tulekahju, remontis maja, kasutas rikutud elektrijuhtmeid, võttis endale riski vara hävimise korral. Hagejal tekkis omand asjale siis kui kostja andis talle talu üle ja sellega läks üle ka asja juhusliku hävimise riisiko. Elektrilepingu puudumine ei saa kahju tekitada. Kostja ei ole ise ühendanud talu elektriliiniga, seda tegi eelmine omanik. Tõendamata, et tulekahjus hävis naabri vara ja selle väärtus. Tugines hageja tõenditele, AV ütlustele.

KOTHU PÕHJENDUSED

Nõue 35000 krooni väljamõistmiseks. Vaidlus puudus poolte vahel selles, et hageja soovis aprillis 2004 kostjalt osta XXX talu, mis asub XXX külas. Vaidlus puudus ka selles, et hageja sai kostjalt märgitud talu koosseisu kuuluvate ehitiste, sj elamu võtmed 29.04.2004 ning ka faktilise valduse, sest perioodil 29.04.0416.07.04 valdas märgitud ehitisi, sj viis sinna oma isiklikke asju. Vaidlus puudus ka selles, et märgitud ehitiste alune maa oli kinnistamata sellel ajal kui pooled kavatsesid sõlmida müügilepingut ja seega oli ehitis vallasasi eelmärgitud ajal, kuid ajal, mil ehitis ära põles, oli juba maatükk kinnistatud kostja nimele (kinnistatud 01.07.2004), mille kohta on esitatud kinnistusraamatu väljavõte (lk 13). Asjaõigusseaduse rakendamisseaduse AÕSRS § 13 lg 6 kohaselt peab ehitise või selle osa, st ehitiseks oleva vallasja võõrandmise tehing olema notariaalselt tõestatud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 33 lg 2 järgi siis kui seadusest tulenevalt peab leping olema sõlmitud teatud vormis, peab ka eelping olema sõlmitud samas vormis. Seega peab vallasjaks oleva ehitise ja selle osa müügileping kui ka eelleping müügiks olema notariaalselt tõestatud, vastasel korral on need tehingud TsÜS § 83 lõike 1 kohaselt seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tehing tühised ning TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul alguses peale tagajärgi ning saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätet alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nimetatud õigusnormid omavad tähendust, et hinnata millises vormis pidi olema leping sõlmitud, et saaks rääkida sellest, kas leping on kehtiv ja millised õiguslikud tagajärjed tekivad lepingu pooltele ja kelle vastu ja milliseid õiguskaitsevahendeid saab kehtivast lepingust lepinguosaline kasutada ja millised õiguskaitsevahendeid saab kasutada õiguste kaitseks siis, kui puudub kehtiv leping. Esitatud lepingust 22.04.2004 (lk 176) hageja ja OÜ UK vahel nähtub, et viimane esineb lepingus vahendajana ja hageja vastavalt ostjana. Lepingu p–st 2 nähtub, mida hageja kavatseb ostma hakata, lepingu p-st 3 nähtub, et vahendaja kohustub sõlmima müüjaga müügi kohta lepingu ja muud kohustused, sj et kontrollida, kas kõik asjal lasuvad koormatised oleksid 4 (9)

tasutud, lisaks on reguleeritud lepingus ka hageja kohustused. Lepingust 21.02.2004, mis on sõlmitud kostja ja UK vahel (lk 8-10, 161) nähtub, et viimane esineb lepingus vahendajana ja kostja müüjana ja lepingust tulenevalt on vahendaja kohustatud leidma kostjale ostja vaidlusalustele taluhoonetele, samuti kohustub ostjaga sõlmima lepingu, lepitud on kokku ka müüdava asja hind. Kuivõrd mõlemad esitatud lepingud on sõlmitud eraldi, st hageja eraldi OÜ-ga UK ja kostja eraldi OÜ-ga UK ja mõlemas lepingus ei osale vahendaja ei ostja ega müüja esindajana korraga, vaid esineb õigussuhtes kas vastavalt hagejaga ja teises lepingus vastavalt kostjaga eesmärgiga organiseerida konkreetse asja, milleks on XXX talu, ostu ja teisel juhul selle sama asja müüki, leiab kohus, et õiged on kostja väited sellest, et nende lepingute puhul ei ole tegemist mitte müügilepingu või müügi eellepinguga. Asjaolu, et nendes lepingutes on deklareeritu müüdav, ostetav asi ja selle hind, viitab vastavalt hageja ja kostja antud korraldustele ja soovidele, kuidas peaks OÜ UK suhtlema vastavalt teise poolega ehk teisisõnu sisaldavad need lepingud hageja ja kostja antud juhiseid ning piire vaidlusaluse objekti müügi ja ostu organiseerimisel. Eeltoodu tõttu nõustub kohus kostjaga, et nende lepingute näol ei ole tegemist hageja ja kostjavahelise müügi eellepinguga, mistõttu ei laiene nendele lepingutele vastavalt vallasajajaks oleva ehitise müügi eellepingu ja müügilepingu seadusest tulenev vorminõue. Seega ei ole hageja väited sellest, et tegemist oleks pooltevahelise tühise müügi eellepinguga, õiged. Millised suhted olid hagejal maakleriga OÜUK või millised suhted olid OÜUK kostjaga vaidlusaluse talu koosseisu kuuluvate ehitiste võõrandamisel, asjaajamise korraldamisel, ei oma vaidluses kaalu, sest vaidlust ei olnud poolte vahel selles, et kostja tahtis hagejale müüa mainitud ehitist ja hageja soovis neid osta, ent pooled ei sõlminud müügi kohta ei notariaalses vormis eellepingut ega ka müügilepingut, seega ei tekkinud hagejal kohustust tasuda ka müügihinda või osa sellest, sest poolte vahel puudus üldse kehtiv müügileping. Hageja on asunud aga AP tulevikus müüdava asja eest raha üle andma. Eeltoodu tõttu on alusetu kostja väide sellest, et tegemist oli käsiraha ja käsirahalepinguga poolte vahel, sest VÕS § 141 p 2 järgi on käsiraha andmisest tulenevad kohutused kõrvalkohustused. VÕS § 11 lg 3 tulenevalt siis kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta. Kuna poolte vahel ei ole sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis müügilepingut, ei saa tõusetuda küsimust ka käsirahast tulenevate õiguste ja kohustuste kohta, sest kostja ei ole tõendanud, et hageja ja kostja oleks sõlminud VÕS § 11 lg 3 järgi notariaalses vormis käsiraha lepingu. Eeltoodud tõttu on alusetud kostja väited käsirahast ja õigusest käsirahale VÕS §157 järgi. Kuna pooled ei ole sõlminud notariaalses vormis vallasasja müügilepingut, siis ei tekkinud hagejal müügilepingust tulenevat kohustust tasuda müügihinda, mistõttu on alusetud kostja väited sellest, et hageja kui ostja peab VÕS § 214 järgi ostuhinna tasuma ka siis, kui ostetud asi on juhuslikult hävinud või kahjustunud pärast asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut temale. Poolte vahel kehtiva müügilepingu puudumine ei tekita mingeid müügilepingujärgseid õigusi ja kohustusi ning seega ei ole asjakohased viited VÕS § 214. Eeltoodu alusel puudub hagejal kohustus tasuda kostjale 35000 krooni kui väidetavalt müüdava asja eest tasu. Kohus ei nõustu kostja väitega, et asja üleandmisega 22.04.2004 läks omand hagejale üle. AÕS § 92 lg 1 alusel tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse ole omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega on AÕS 92 lg 1 järgi vallasomandi tekke eelduseks eelkõige valduse üleandmine omandajale ning kehtiv kokkulepe omandi võõrandamiseks (võlaõiguslik kokkulepe), mida antud asjas ei ole. Seega ei saanud hagejale ehitise valduse üleandmisega 22.04.2004 omand üle minna. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt siis kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära ning VÕS § 1029 siis 5 (9)

kui üleandja on võlasusaldaja või isiku korraldusel, keda ta ekslikult peab võlausaldajaks, täitnud oma kohustuse kolmandale isikule, võib üleandja käesoleva seaduse § 1028 lg 1 nimetatud juhul nõuda üleantud tagastamist üksnes võlausaldajalt või isikult, keda ta ekslikult pidas võlasusaldajaks. Kuna poolte vahel ei ole müügilepingut nõutavas vormis, st hagejal ei ole tekkinud kohustust tasuda kostjale väidetava asja müügihinda, siis on hagejal õigus nõuda VÕS § 1028 lg 1 ja VÕS § 1029 järgi 35000 krooni kui üleantu tagastamist kostjalt. Järgnevalt vaatleb kohus küsimust, kas nõue kostja vastu väidetavalt tema poolt 35000 krooni saamiseks on aegunud. Kostja väitis, et hagejal tekkis õigus üleantu tagasisaamiseks 15.05.2004, sellel kuupäeval sai kostja viimase summa. Märgitud osas poolte vahel vaidlus puudus. TsÜS § 151 lg 1 alusel on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat, mil õigustatud isik teada sai või pidi teadma saama, et tal on alusetust rikastusemist tulenev nõue. Hageja pidi juba raha üleandmisel ja läbirääkimistel kostjaga teadma ja ka OÜUKesindajatega lepinguid sõlmides teadma, et tulenevalt AÕSRS § 13 lg 6 peab ehitise müügileping, sj ka eelleping olema sõlmitud notariaalses vormis, vastasel korral ei ole leping kehtiv ja on TsÜS § 83 järgi tühine. Seda, et hageja ei soovinud müügilepingut sõlmida kostjaga, teadis hageja juba mais 2004, kui ta sai asja valduse, sest hageja on ise kahju hüvitamise nõude esitamisel AP vastu avaldanud, et tulevikus müüdav asi ei vasta hageja soovidele, sj ei olnud kantud kinnistusraamatusse (lk 5). Seega ei saanud hageja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg hakata kulgema päevast, mil jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas 2-05-670 11.01.2008 jäeti hageja hagi alusetult saadu tagastamiseks 35000 krooni rahuldamata, kuna hageja oli esitanud sama nõude valede kostjate, so UK juhatuse liikmete vastu. Kohus on ka vaidluse käigus varasemalt juhtinud hageja tähelepanu antud nõudele AP vastu (vt. prot. 22.01.2007, nr 2-05-670 lk90). Kohtu arvates hakkas aegumise tähtaeg kulgema 16.05.2004.a, so järgmisel päeval päevast, mil hageja andis üle viimase osas rahasummast (TsÜS § 135 lg 1). Hageja esitas alusetult saadu tagastamise nõude AP vastu 11.02.2008.a, st. siis, kui oli möödunud oli üle kolme aasta. Kostja palus kohaldada aegumist. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et hagi AP vastu kui alusetult saadu tagastamiseks 35000 krooni väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata selle tõttu, et hagi on aegunud. Kuna nõue on aegunud, ei anna kohus hinnangut sisuliselt väidele ja tõenditele sellest, kui palju sai AP hagejalt alusetult raha. Kahju nõue VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1048 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 1050 lg 1 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1045 lg 1 p 1 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumise või sellesarana õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Vaidlus puudus poolte vahel selles, et hageja soovis aprillis 2004 kostjalt osta XXX talu, mis asub XXX külas. Vaidlus puudus ka selles, et hageja sai kostjalt märgitud talu koosseisu kuuluvate ehitiste, sj elamu võtmed 29.04.2004 ning ka faktilise valduse, sest perioodil 29.04.0416.07.4 valdas märgitud ehitisi, sj viis sinna oma isiklikke asju. Vaidlus puudus ka selles, et 16.07.2004 põles märgitud elamu ära. Vaidlus puudus ka selles, et märgitud ehitiste alune maa 6 (9)

oli kinnistamata sellel ajal, kui pooled kavatsesid sõlmida müügilepingut ja seega oli ehitis vallasasi eelmärgitud ajal, kuid ajal, mil ehitis ära põles, oli juba maatükk kinnistatud kostja nimele (kinnistatud 01.07.2004), mille kohta on esitatud kinnistusraamatu väljavõte (lk 13). Kohus on ülalpool otsuses tuginedes AÕS § 13 lg 6, AÕS § 92 lg 1 tuvastanud, et sellel ajal kui vaidlusalune ehitis ära põles, oli maatüki omanik kostja, sest valduse üleminekul aprillis 2004 hagejale vallasasjale omand ei tekkinud. Tulekahju ajal oli maatükk kinnistatud ja TsÜS § 54 lg 1 järgi oli ehitis maatüki oluliseks osaks, mille omanik oli A. Pani, ehitise valdus oli samal ajal hagejal. Eeltoodu tõttu ei ole õiged kostja väited, et hageja oli tulekahju ajal ehitise omanik ja kannab seega riisikot asja juhusliku hävimise eest, sj selle asja sees olevate asjade hävimise eest. Kohtule esitatud Järvamaa Päästeteenistuse õiendi /19.07.04/ kohaselt oli tulekahju põhjuseks rike elektrijuhtmestikus. Nimelt nähtub Järvamaa Päästeteenistuse poolt väljastatud tulekahju uurimismaterjalidest, et vaidlusaluses talu elamus olid elektrijuhtmed vanad nn „kuulo" tüüpi pleekkestas alumiiniumjuhtmed. Maja küttekolletes ei olnud põlevmaterjali jääke ning küttekollete ja suitsulõõride välispinnal puudusid defektid. Nimetatu arvamusest nähtub veel, et tulekahju põhjus ei ole seotud kõrvaliste isikutega, küttekolletega ning hooletult lahtise tule kasutamisega või tingitud suitsetamisest. Tulekahju on puhkenud magamistoas riidekapi kohal asuva elektriharukarbi juures, mille põhjuseks oli halb kontakt harukarbi elektrijuhtmete ühenduses ja arvestades seda, et elektrijuhtmed olid vanad „kuulo" tüüpi alumiiniumjuhtmed, kus aja jooksul ühenduse ülemineku takistus suureneb seoses juhtme pinna oksüdeerimisega. Arvamuses nähtub, et ülemineku takistuse suurenemine võib olla põhjustatud ka aja jooksul toimunud juhtmete ühenduse lõtvumisega. Ülemineku takistuse suurenemine põhjustas kontaktkoha kuumenemise ning harukarbi juures põlevmaterjalist seinakatte süttimise. Eeltooduga on hageja tõendanud, et tulekahju sai alguse ebakorrektsetest elektriuhtmetest ja et sellise juhtmetega elektri kasutamisest tekkis tulekahju. Tunnistaja AV ütluste kohaselt olid tema elamust veetud juhtmed AP elamusse, osaliselt oli AP elamus ka uued juhtmed, kes need vedas, ei teadnud. Elektriohutusseaduse (EOS) § 20 lg 1 kohaselt (tulekahju hetkel kehtinud redaktsioonis) on elektritöö elektriseadme remontimine, ümberehitamine, kontrollimine, katsetamine ja hooldamine ning elektripaigalise projekteerimine, ehitamine, paigaldamine, kontrollimine, katsetamine, remontimine ja hooldamine. EOS § 21 lg 1 kohaselt on elektritöö tegemine majandustegevusena lubatud käesoleva seaduse §-s 31 nimetatud registri registreeringut omaval isikul (edaspidi elektritöö ettevõtja) ja elektritööd juhtiva isiku või § 17 lõikes 4 nimetatud juhul käidukorraldaja olemasolu korral. Elektritöö tegemiseks puudus kostjal vajalik luba. EOS § 5 lg 2 kohaselt tuleb elektripaigaldist kavandada, projekteerida, toota, remontida ja ümber ehitada nii, et see nõuetele vastava paigaldamise ja ettenähtud otstarbel kasutamise korral ei ohustaks inimest, kodulooma, vara ega keskkonda. EOS § 16 lg 1 järgi peab elektripaigaldise omanik tagama, et elektripaigaldise kasutataks õigusaktides kehtestatud nõuete kohaselt, sealhulgas: tagama elektripaigalise käidu vajaliku korralduse (p1), korraldama ettenähtud juhtudel elektripaigaldise tehnilist kontrolli. Elektripaigaldis on EOS § 3 p 2 järgi elektriseadmete ja -juhtide statsionaarselt paigaldatud talitluslik kogum. Hinnates Järvamaa Päästeteenistuse arvamust tulekahju põhjuste kohta, samuti tunnistaja AV ütlusi selle kohta, kuidas juhtmed olid veetud tema majast AP majja, leiab kohus, et kostja ei ole taganud seda, et temale kuuluvas ehitises oleks elektripaigaldis, so elektriseadmed, -juhtmed paigaldatud vastavalt EOS § 5 sätestatule, st et juhtmestik oleks olnud ülamärgitud seadusest tulenevalt korras ja paigaldatud, kontrollitud selleks pädeva isiku poolt ja need olid paigaldatud elamus ebakorrektselt, mistõttu elektri kasutamisel selliste ebakorras seadmete abil tekkis tulekahju. Kohtu arvates on EOS § 5 tulenev nõue suunatud sellele, et elektri otstarbekohasel kasutamisel ei tekiks kahju kellelegi, sj isikule, kes valdab ehitist sõltumata kasutamise alusest 7 (9)

ja kasutab ehitises elektrit. Nimetatud paigaldise korrasoleku peab tagama EOS § 16 järgi selle omanik. Vaidlust ei olnud selles, et ehitis koos selle juurde kuuluva elektripaigaldisega kuulus kostjale, kostja ei ole ümber lükanud ka hageja väiteid sellest, et märgitud juhtmestik oleks olnud seaduses sätestatud nõutavas korras ja kontrollitud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja on jätnud täitmata EOS § 5, §16 tuleneva kohustuse tagada tema elamus eletripaigaldise korrasolek ega ole nende korrasolekut kontrollinud. Järgnevalt vaatleb kohus küsimust, kas hagejale tekkinud kahju ja selle ulatus on tõendatud. VÕS § 128 lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline ja lg 3 alusel on otsene varaline kahju kaotsiläinud vara väärtuse vähenemist, kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sj kahju ärahoidmiseks, vähendamiseks, hüvitise saamiseks, kindlakstegemiseks, nõuete esitamiseks. VÕS § 132 lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Hageja esitas kohtule nimekirja asjadest, materjalidest, mis tal olid majja viidud. Nendeks on aiatarbed väärtuses 2000 krooni, lukksepatööde ja puusepatööde instrumendid 2950 krooni, köögiinventar: gaasipliit, balloon, tassid, lusikad, kahvlid, kruusid, pokaalid, pitsid, kandikud, kastrulid, vaasid, salatinõud, grillahi, mahlapress, 2 termist, presskohvikann, köögikomplekt Hohloma, kraanikauss kokku 2250 krooni, mööbel: voodi pesukastiga, 2-kohaline magamisvoodi, 2 tugitooli, ajakirjalaud, laud, köögilaud 4 taburetiga kokku 2250 krooni, raadiotehnika: magnetofon koos 55 audiokassetiga, kassettpleier kõrvaklappidega 1050 krooni, elektrikaubad: jalamassaažiaparaat, teekeetja, 2 tk, 2 elektrikaminat, põrandalamp, lühter, seinalamp 2 tk, laualamp, elektrisoojendaja 2350 krooni, tekstiil: saunalina, köögikäterätikud, kardinad, tekk, voodipesu, padjad, salvrätikud, vaibad 2000 krooni, riided ja jalanõud: talvekombinesoon 2 tk, suvekombinesoon 2 tk, 2 nahkjopet, 4 sooja jopet, sportpüksid 3 paari, meestepesu 2 paari, villased riided 3 tk, teksased 2 paari, aluspesu, mantel 2 tk, spordijalanõud 2 paari, töösaapad 2 paari ja talvesaapad 3 paari kokui 5000 krooni, matkavarustus: 2 telki, šašlõkivardad 12 tk, taskulambid 3460 krooni, köögiahju taastamise materjal 2300 krooni. Hageja on kahjuks märkinud tulekahjujärgsete tööde maksumuse 1000 krooni. Kohtus ülekuulatud tunnistaja AV ütlustest nähtub, et elektripump, trimmer, kalapüügivahendid on tunnistaja omand, teisi nimekirjas olevaid asju (lk 99-100) täpselt ei mäletanud, kuid seal võisid olla hageja riided, voodi, gaasipliit, kraanikauss, taburetid, seinalambid, elektrisoojendaja, ehitusmaterjal. Hageja selgitas, et ta elas majas umbes 3 kuud. Märgitud kohtule esitatud nimekirjale on AV alla kirjutanud, kuid istungil ta enam täpselt ei mäletanud nimekirjas olevaid asju. Hinnates AV ütlusi tema poolt asjade nimekirjale antud allkirja, leiab kohus, et märgitud nimekirjas olevad asjad on koduse sisustuse esemed, igapäevatarbed, rõivad, jalanõud, mille olemasolu elamus oma isiklikuks tarbeks on tõenäoline ja kuivõrd elamu põles suures osas ära, puudub kohtul alus kahelda, et märgitud nimekirjas olevate esemete näol, va elektripump, trimmer, kalapüügivahendid, oli tegemist hagejale kuuluvate asjadega, mis tulekahjus hävisid ja mille väärtus on kokku 25610 ja millele lisandub trimmeri, kalapüügivahendite ja elektripumba väärtus kokku 2350 krooni. Hageja tõendas, et ta sai 12.08.2006 AV nõudeõiguse tulekahjus hävinud vara hüvitamiseks summas 2350 krooni kostja vastu (lk 138) ja mis on lubatav VÕS § VÕS 164 lg 1 järgi, mille kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine) ning lg 2 järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on tõendanud temale kuulunud asjade väärtust ja nende kahjustumist ja hävimist tulekahju käigus ja ka AV kuulunud ja vaidlusaluses majas tulekahju ajal olnud asjade hävimist väärtuses 2350 krooni, mille hageja omandas nõudena kostja vastu. Seega on hageja tõendanud kahju ulatust VÕS § 128 lg 2, 3 ja § 132 tähenduses kokku 27960 krooni. Kohtu arvates on hageja kahju ka VÕS § 128 lg 3 järgi kulud, mis on seotud kahju tekkimisega ja nimelt tulekahjujärgsete koristamistöödega seostuvad kulud 1000 krooni. 8 (9)

Kõike eeltoodu arvestades leiab kohus, et hageja on tõendanud, et kostja tegevusetuse tagajärjel, hagejale tekkinud kahjul on põhjuslik seos, sest kui kostja oleks piisavalt kontrollinud, hoidnud ja taganud talle kuuluvas asjas elektripaigaldist, taganud viimase korrasoleku, ei oleks tulekahju tekkinud elektri kasutamisel ja hagejal ei oleks kahju tekkinud ja kuna hageja on kandnud varakahju, on tõendatud ka kahju tekitamise õigusvastasus. Kostja väitis, et tema pole süüdi kahju tekitamises, kuid kostja ei ole seda tõendanud. Kostja väited sellest, et majas ehitati ahju, et tulekahju võis tekkida ebakorrektselt ehitatud ahju kasutamisest, ei ole tõendatud. Nimelt ütles tunnistaja AV, et ahi ei olnud ümber ehitatud. Eeltoodu alusel vastutab kostja hagejale tekkinud varakahju ees VÕS § 1045 lg 1 p5, § 1045, § 127 lg 1, 4 järgi. VÕS § 139 lg 1 järgi siis kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Vaidlust ei olnud selles, et hageja soovis osta kostjalt märgitud talu, mille koosseisu kuulus elamu, hageja sai asja valduse ja hakkas seda kasutama, viis sinna oma asjad, hiljem otsustas, et ei osta märgitud asja kostjalt, kuna see ei vastanud tema ootustele, sj sai teada, et elektrienergia tarbimiseks ei olnud lepingut (vt hagiavaldus lk 47), juhtmestik on vana, ent hoolimata sellest asus elektrit kasutama. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on ka ise vastutav tekkinud kahjujuhtumis, kuna ta ei vältinud elektri kasutamist, soodustades sellega ise ka kahju tekkimist, mistõttu tuleb hüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada 40 % võrra ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 17376 krooni. Menetluskulud

Hagi alusetult saadu hüvitamiseks /35000 krooni/ on esitatud 2008.a. ja TsMS § 163 lg 1 järgi jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda ja kostja menetluskulud hageja kanda. Hagi kahju hüvitamiseks on esitatud enne 01.01.2006 kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustikku ja seega kohalduvad kohtukulude jaotamisele varemkehtinud TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 sätted. Hageja soovis tõendi tõlkekulude hüvitamist, ent hageja ei ole tõendanud tõlkekulude tasumist ja suurust ja seega jäävad need tema enda kanda. Hageja õigusabikulude hüvitamise nõuet ei esitanud. Kostja kasutas õigusabikulusid, tasudes selle eest 8000 krooni. Hagi kuulus rahuldamisele 17376 krooni ning jäi rahuldamata summas 11584 krooni. TsMS § 61 lg 1 p1 alusel tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabikulude katteks hagi rahuldamata jäetud osast 5%, so 579,20 krooni. Kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.