Ulvi Loonurm, Ande Tänav, Iko Nõmm AS SEB Liising hagi AS STOPPTULI ja Aleksander Pismennõi vastu põhivõla ja viivise saamiseks Harju Maakohtu 07.01.2008 otsus
Tsiviilasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetluse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
AS
STOPPTULI
apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus
ja
Aleksander
Pismennõi
Hageja AS SEB Liising (endine ärinimi AS SEB Ühisliising, registrikood 10281767), esindaja Katrin Verma Kostjad AS STOPPTULI (registrikood 10308176) ja Aleksander Pismennõi (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja Danil Lipatov
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 07.01.2008 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta esimese astme menetluskulud 90% ulatuses kostjate AS STOPPTULI ja Aleksander Pismennõi kanda solidaarselt ja 10% ulatuses hageja AS SEB Liising kanda. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostjate kanda solidaarselt. Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Asjaolud ja hageja nõue
1.AS SEB Liising esitas 24.11.2006 hagiavalduse AS STOPPTULI (kostja I) ja Aleksander Pismennõi (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhinõudena 61 082,78 krooni ja viivisena 61 081,78 krooni.
Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja I vahel 29.10.2003 rendileping nr L03107670, mille kohaselt kostja kohustus tasuma rendiobjektiks oleva sõiduauto Mercedes-Benz E200 Kompressor eest rendimakseid vastavalt rendilepingu tingimusele ja lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Rendilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ning kostja II samal päeval käenduslepingu. Kostja I ei tasunud makseid nõuetekohaselt perioodil 24.12.2004-24.02.2005 ning seetõttu lõpetas hageja rendilepingu ühepoolselt selle lisaks olevate üldiste tingimuste p 10.1.1 alusel. Lepingu lõpetamisest teavitati kostjat I kirjaliku teatisega. Kostjate põhivõlg oli 22.11.2006 seisuga 61 082,78 krooni, mis koosneb tasumata rendimaksete võlast 19 679,01 krooni, remondikulust 3513,66 krooni, teisaldustasust 5900 krooni, tasumata
kindlustusmaksetest 2385,50 krooni, müügikahjumist 19 568,60 krooni, müügiteenuse tasust 9436 krooni ja hindamisakti koostamise kulust 600,01 krooni. Hagetav müügikahju väljendub rendiobjekti maksegraafikujärgse väljaostuhinna ja edasimüügihinna vahes. Rendilepingu p 10.2 järgi kohustub kostja hüvitama hagejale lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tulenevad kahjud.
3.Vastavalt rendilepingu üldtingimuste p-le 6.7 oli viivise määraks 0,3% päevas, so 108% aastas tähtaegselt tasumata summast. 22.11.2006 seisuga oli viivise suuruseks 87 756,03 krooni, millest hageja palus välja mõista 61 081,78 krooni. Kostjate vastuväited
4.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostja I vastuväidete kohaselt rendileping lõpetati 22.02.2005 ja sõiduauto tagastati hagejale 2005 märtsis. Hageja esitas rendilepingu lõpetamise hetkeks kõik lõpparved, mis on täies ulatuses tasutud. 30.06.2005 kanti kostja II arvelt hagejale üle 23 826 krooni ja 28.09.2005 kostja I arvelt 5000 krooni. Rendimaksed 19 679,01 krooni perioodi 24.12.200424.02.2005 eest on tasutud. Teisaldustasu nõue on põhjendamatu, kuna rendiobjektiks olnud sõiduauto tagastati hagejale tehniliselt korras seisundis. Samal põhjusel vaidles kostja I vastu remondikulule 3513,66 krooni. Kindlustusmaksed kuni 2005. a märtsini said tasutud eelnimetatud ülekannete arvelt. Alates 2005. a märtsist ei ole aga kostja I sõiduautot kasutanud, mistõttu puudub ka kindlustusmaksete tasumise kohustus. Kostja I ei nõustunud ka sellega, et põhjustas hagejale rendilepingu ennetähtaegse lõpetamisega müügikahjumi 19 568,60 krooni. Sõiduauto müük alla turuhinna oli hageja enda otsus ning kostja ei ole kohustatud seda kahju hüvitama. Kulutused müügiteenusele ja hindamisaktile ei kuulu hüvitamisele, kuna need on otseselt seotud hageja põhitegevusega. Kuivõrd kostja I ei tunnistanud põhinõudeid, pidas ta põhjendamatuks ka viivise nõuet.
5.Kostja II vastuväidete kohaselt on käenduslepingus kohustatud isikuna märgitud kostja I. Kostja II ei teadnud midagi hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingust. Kostja II leidis, et hagi ei ole tõendatud. Kostjate esindaja teatas 10.12.2007 eelistungil, et kostajad tunnistavad hagi vara remonti puudutavas osas, so 3513,66 krooni ulatuses. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
6.Kohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhinõudena 3513,66 krooni, põhinõudena täiendavalt 51 069,11 krooni, sealhulgas tasumata rendimaksed 19 679,01 krooni, tasumata kindlustusmaksed 2385,50 krooni, rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu tekkinud kahju hüvitise 19 568,60 krooni, lisakulu müügiteenusele 9436 krooni, ning viivitusintressi 54 582,77 krooni.
7.Remondikulu 3513,66 krooni osas kuulus hagi rahuldamisele seoses õigeksvõtuga. Pooltel puudus vaidlus, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud rendileping (kasutusrendileping) lõpetati hageja poolt ennetähtaegselt 22.02.2005 kuupäeva kandva teatisega üldtingimuste p 10.1.1 alusel, lepingu ülesütlemine toimus lepingu rikkumise tõttu kostja I poolt, rendiobjekti valduse sai hageja tagasi 03.03.2005 ning 01.12.2005 võõrandas hageja sõiduki Balti Realiseerimiskeskuse OÜ-le 186 440,68 krooni eest (hind koos käibemaksuga 220 000 krooni). Kohtu hinnangul on rendilepingu näol tegemist liisingulepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 361 tähenduses. Lepinguga kohustus hageja omandama sõiduki Mercedes-Benz E200 Kompressor Alsines Auto AS-ilt ning andma selle kostja I kasutusse tähtajaga kuni 24.10.2007. Üldtingimuste p 6.1 kohaselt oli kostja I kohustuseks tasuda hagejale rendimakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Lähtudes üldtingimuste p-st 17.2 oli tegu kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga. Vaidlustamata asjaolude kohaselt olid kostjal I rendilepingu ülesütlemise hetkeks tasumata rendimaksed perioodi 24.12.2004-24.02.2005 eest 19 679,01 krooni ja kohustusliku liikluskindlustuse maksed ajavahemiku 01.11.2004-31.10.2005 eest 2385,50 krooni. Kostjate väitel on nimetatud kohustused täidetud 30.06.2005 kostja II poolt tehtud ülekandega 23 826 krooni ja 28.09.2005 kostja I poolt tehtud ülekandega 5000 krooni. Hageja on 23 826 krooni arvestanud lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kaasnenud kulu
(müügikahjumi) katteks ning selles osas nõuet vähendanud. Hageja taoline käsitlus on kooskõlas rendilepingu üldtingimuste p 6.6 teise lausega ja VÕS § 88 lg-ga 8. Seetõttu on kostjate eelnimetatud vastuväited õiguslikult asjakohatud. Kõnealuse nõude seisukohast on asjakohatu ka vastuväide, et alates 2005. a märtsist ei ole kostja I sõiduautot kasutanud, mistõttu puudub ka kindlustusmaksete tasumise kohustus. Nimetatu võiks tähtsust omada rendiobjektiks oleva sõiduki kindlustamise puhul. Tulenevalt vaidlusalusel perioodil kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) §-st 2 teenis kehtiva liikluskindlustuse olemasolu eelkõige kostja I kui sõiduki valdaja huvisid. Lähtudes eeltoodust ning LKindlS § 23 lg-test 1 ja 3 ning VÕS § 101 lg 1 p-st 1 tuli hageja nõuet nii tasumata rendimaksete kui kohustusliku liikluskindlustuse maksete osas lugeda põhjendatuks.
8.Rendilepingu lõppemisel jäi auto omandiõigus hagejale, mistõttu säilitas ta nii sõiduauto kui omandas ka tasutud rendimaksed koos intressiga. Seega jäi hagejale kogu sõiduki väärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses, mistõttu tasumata rendimakseid tuleb kõrvutada sõiduki väärtusega tagastamise ajal. Pärast rendilepingu ülesütlemist tasuda jäänud rendimaksete summa (VÕS § 367 lg 2) ehk rendiobjekti jääkväärtus oli hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt 234 835,28 krooni ning seda asjaolu kostjad ei vaidlustanud. Rendiobjekti väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel (VÕS § 367 lg 3) oli hageja väitel 186 440,68 krooni. Seejuures lähtus hageja sõiduki käibemaksuta hinnast selle müümisel 01.12.2005. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Samas ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Selliselt on kõnealuse normi kohaldamisega seonduvat selgitanud ka Riigikohus 28.02.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07. Juhul kui leping seoks kulude hüvitamise nõude suuruse vara võõrandamisest saadud summaga, peaks leping nägema ette ka vara võõrandamise konkreetsed tingimused. Tõendeid rendiobjektiks olnud sõiduki väärtuse kohta selle liisinguandjale tagastamise hetkel kohtule ei esitatud. Seda arvestades võib sõiduki võõrandamise hinda lugeda eelduslikult harilikuks väärtuseks. Sõiduki jääkmaksumuse ja hariliku väärtuse vaheks tuleb lugeda seega 48 394,60 krooni, millest kostjad on hüvitanud 28 826 krooni. Kostjad ei esitanud tõendeid oma väite kinnituseks, et sõiduki harilik väärtus oli suurem hageja poolt nimetatust ning et ka kostja II tegi hagejale ise ettepaneku sõiduki omandamiseks kõrgema hinnaga. Tulenevalt VÕS § 367 lg-test 1-3 ja rendilepingu p-st 10.2 sai seega lugeda põhjendatuks ka 19 568,60 krooni suuruse müügikahjumi nõude kui kulutuste hüvitamise nõude VÕS § 367 lg 1 tähenduses.
9.Tulenevalt rendilepingu p-st 10.2 ja VÕS § 367 lg-st 4 lasub liisinguvõtjal kohustus hüvitada liisinguandjale lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Kostjad leidsid, et nad ei ole kohustatud hüvitama hagejale kulusid teisaldustasule ja müügiteenusele. Ühelt poolt on selge, et nimetatud lisakulud peavad olema kausaalses seoses lepingu ülesütlemisega. Teiselt poolt ei täpsusta sõlmitud rendileping ega ka seaduse dispositiivsed normid seda, millised võimalikud kulud nimetatud lisakuludena hüvitada tuleb. Lähtudes Riigikohtu poolt 08.11.2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 tehtud otsuse p-des 9-11 sisalduvast käsitlusest, peavad taolised kulud olema mõistlikult põhjendatud. Kõnealuse lahendi kohaselt võivad lisakuludena põhimõtteliselt hüvitamisele kuuluda näiteks müügikulud, puhastusteenuse kulu, samuti võib lisakuluks olla sõiduauto tagastustasu. Lahendi p-s 9 on muu hulgas märgitud, et liisinguandja tegevus on reeglina suunatud üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Arvestades eeltoodud kaalutlusi, tuli kohtu hinnangul hageja kantud lisakulu müügiteenusele 9436 krooni lugeda vajalikuks ning mõistlikuks kuluks. Sõidukite võõrandamine ei ole vaadeldav hageja
põhilise äritegevusena. Isegi kui see nii oleks, kaasneksid võõrandamisega täiendavad kulud. Kostjad ei väitnud, et kulud müügiteenusele oleksid ebamõistlikult suured või et vastavat teenust oleks hageja saanud osta odavamalt. Kohus ei pidanud aga põhjendatuks nõuet sõiduki teisalduskulude hüvitamiseks, kuna asja materjalidest ei nähtunud, et kostja I oleks viivitanud rendiobjektiks oleva sõiduauto hagejale tagastamise kohustuse täitmisega.
10.Tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja § 113 lg-st 1 ja rendilepingu üldtingimuste p-st 6.7 saab sisuliselt lugeda õiguslikult põhjendatuks ka viivise nõude. Kuivõrd kohus rahuldas põhinõuded kokku 54 582,77 krooni ulatuses, oli põhjendatud rahuldada ka viivise nõue nimetatud summas. Kuivõrd vara hindamise kulu 600,01 krooni ja teisaldustasu 5900 krooni hüvitamise nõuete olemasolu ei leidnud tuvastamist, puudus alus ka vastavas osas viivise nõude esitamiseks. Samas palus hageja viivise väljamõistmist üksnes 61 081,78 krooni ulatuses ning tegelik viivisenõue ületab seda märkimisväärselt. Seega kuulus viivise nõue rahuldamisele 54 582,77 krooni ulatuses.
11.Tulenevalt VÕS § 145 lg-test 1 ja 2 ning kostja II poolt 29.10. 2003 võetud kohustusest käendada hageja ja kostja I vahel sõlmitud rendilepingust tulenevate kohustuste täitmist, kuulus hagi rahuldamisele ka kostja II suhtes. Asjaolu, et kostja II avalduses kostja I kohustuste käendamise kohta on kohustatuna märgitud STOPPTULI OÜ, mitte AS STOPPTULI, ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks käendaja suhtes. Võttes aluseks TsÜS § 75 lg 1 ning asjaolu, et kostja II avaldas tahet käendada kostja I rendilepingust tulenevaid kohustusi hageja ees, avalduses on otseselt viidatud 29.10.2003 sõlmitud lepingule nr L03107670, selles on märgitud kostja I registrikood, rendilepingu allkirjastas kostja I seadusjärgse esindajana kostja II ning rendilepingu p 1.9 osundab kostja II käendusele, on kohtu hinnangul üheselt tuvastatav kostja II tegelik tahe käendada hageja ja kostja I vahel sõlmitud rendilepingust tulenevate kohustuste täitmist. Apellatsioonkaebuse põhjendused
12.Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega kostjatelt mõisteti välja põhinõudena 54 582,77 krooni ja sama palju viivisena, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse põhjenduste kohaselt tunnistavad kostjad hageja nõuet üksnes remondikulude 3513,66 krooni osas. Hageja nõudis liikluskindluse makseid perioodi 01.11.2004-31.10.2005 eest. Vastavalt LKindlS § 23 lg-le 1 läksid aga alates 03.03.2005 lepingujärgsed kohustused üle uuele valdajale, so hagejale. Võlgnevus perioodi 01.11.2004-03.03.2005 eest sisaldus lõpparves, mille kostja I tasus. Rendilepingu lõpetamise ajaks ei esitanud hageja muid pretensioone.
13.Kostjad nõustusid, et vastavalt seadusele ja lepingule peavad kõik kulutused olema tasutud. Kuid müügikahjumit 19 568,60 krooni ja müügiteenuse kulu 9436 krooni ei saa pidada väljamõistmisele kuuluvaks kahjuks. Kostja I tasus lepingu lõpetamise hetkeks esitatud arved. Need sisaldavad juba kõiki lepingu lõpetamisega seotud hageja kulutusi. Müügikahjumi kindlaksmääramisel lähtus hageja sõiduauto maksumusest selle müügimomendil 01.12.2005, mitte aga tagastamisajal 22.02.2005 vastavalt VÕS § 367 lg-le 3. Hageja kinnitas, et liisinguobjekti väärtus oli tagastamise hetkel 234 835,28 krooni. Hageja omanikuna otsustas ise müügitingimuste üle ja müüs sõiduauto turuhinnast madalama hinnaga. Hageja poolt endale tekitatud kahju hüvitamiskohustust ei saa panna kostjatele.
14.Kostjatele jääb arusaamatuks, miks nad peavad kandma müügiteenuse kulu 9436 krooni ja hindamisakti koostamise kulu 600,01 krooni, mis on otseselt seotud hageja põhiäritegevusega. Kostjatel ei ole võlgnevust kahjuhüvitise või kulutuste osas. Seoses sellega tasusid kostjad rendimaksed 19 679,01 krooni. Kuna põhivõlga kostjad ei tunnista, on põhjendamatu ka viivise nõue. Vastus apellatsioonkaebusele
15.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
16.Vastavalt TsMS § 651 lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Seega vaatab ringkonnakohus otsuse läbi osas, milles maakohus hageja nõuded rahuldas.
17.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
18.Pooltel puudub vaidlus selles, et 29.10.2003 sõlmitud kasutusrendilepingu ülesütlemine toimus 22.02.2005 hageja poolt saadetud teatisega seoses lepingu rikkumisega kostja I poolt. Maakohus tuvastas õigesti, et sisuliselt oli tegemist liisingulepinguga, mille puhul jäävad lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima vastavalt VÕS § 195 lg-le 2. Seega tuli kostjal tasuda kuni 24.02.2005 tasumata rendimaksed 19 679,01 krooni ja tasumata kohustusliku liikluskindlustuse makse 2385,50 krooni. Selles osas on maakohus hagi õigesti rahuldanud. Ringkonnakohus nõustub otsuse põhjendustega ning leiab, et kuna kostjad on apellatsioonkaebuses korranud esimese astme kohtus hagile esitatud vastuväiteid, on neile ka otsuses piisava põhjalikkusega vastatud. Vaidlust ei ole selles, et kostjad on tasunud pärast lepingu ülesütlemist 23 826 krooni. Hagejal oli lepingu p-st 6.6 ja VÕS § 88 lg-st 8 tulenevalt õigus arvestada summad lepingu lõpetamisega kaasnenud kulu katteks ja sellevõrra vähenda vastavat nõuet, mitte lugeda tasutuks rendimaksed ja kindlustusmakse, nagu on ekslikult arvanud kostja.
19.Kostjad on kaebuses vaidlustanud müügikahjumi 19 568,60 krooni ja müügiteenuse kulu 9436 krooni väljamõistmise, korrates kaebuses väiteid, millele maakohus on otsuse p-des 17 - 21 vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega sõiduki jääkmaksumuse ja hariliku väärtuse tuvastamisel ning leiab, et kohus on õigesti kostjatelt välja mõistnud 19 568,60 krooni müügikahju katteks VÕS § 367 lg 1 tähenduses. Lepingu p 10.5 järgi kannab rentnik kõik lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulud. Kohus on põhjendanud müügiteenuse lisakulu 9436 krooni väljamõistmist ja ringkonnakohus nõustub sellega. Kuna kohus rahuldas põhinõude osaliselt, oli õiguslikult põhjendatud ka samas ulatuses viivisenõude rahuldamine VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel. Kostja I kohustus rendilepingu üldtingimuste p-s 6.7 sisalduva kokkuleppe kohaselt tasuma hagejale viivist 0,3% tähtaegselt tasumata summast, juhul kui ta hilineb ükskõik millise makse või muu lepingujärgse summa maksmisega. Hagejal oli õigus alustada viivise arvestamisega maksmispäevale järgnevast päevast kuni tegeliku maksmise päevani. Viivise 54 582,77 krooni väljamõistmine oli õige ja otsus selles osas piisavalt põhjendatud.
21.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
U.Loonurm
A.Tänav
I.Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.