Avateks Trans OÜ hagi FIE Eduard Jablonevi vastu 28.820 krooni ja viivise väljamõistmiseks
Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas
FIE Eduard Jablonevi hagi Avateks Trans OÜ-lt 135.303 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. oktoobri 2007. a. otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Eduard Jablonevi apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja) FIE Eduard Jablonev (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), esindaja adv. Kristina Suvalova Vastustaja (hageja) Avateks Trans OÜ (registrikood 10903453, asukoht Paneeli 2, Tallinn), esindaja adv. Kaspar Lind
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 26. oktoobri 2007. a. otsus Avateks Trans OÜ hagis FIE Eduard Jablonevi vastu võla väljamõistmiseks ja FIE Eduard Jablonevi vastuhagis Avateks Trans OÜ-lt 135.303 krooni saamiseks. Tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
2.Apellatsioonkaebuse nõue osaliselt rahuldada.
3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
23.jaanuaril 2006. a. esitas Avateks Trans OÜ Harju Maakohtusse hagi FIE Eduard Jablonevi vastu võla 28.820 krooni ja viivise väljamõistmiseks. Hageja tellis kostjalt rahvusvahelisi kaubavedusid, mida viimane teostas hagejale kuuluva veokiga. Maikuus 2005. a. teostatud vedude eest esitas kostja 17. mail 2005. a. hagejale arve. Nimetatud arve kohaselt oleks tulnud hagejal tasuda kostjale kolme kaubaveo eest vastavalt 13.860, 10.008 ja 19.035 krooni. Esimese kahe veo osas hagejal pretensioone ei ole, kuid kolmanda veo teostas kostja mittenõuetekohaselt. Kolmanda veo sisuks oli kapsa ja spargli vedu Ungarist Soome14. kuni 17. maini 2005. a. ja selle teostas kostja rikkis külmetusseadmetega, mille tulemusena riknes spargel. Spargli ideaalseks hoidmistemperatuuriks on 0 - +4o C, kauba saabumisel mõõdeti aga selle temperatuuriks +17 – +23 kraadi. Kauba riknemise põhjuse osas ei ole pooltel eriarvamust. Kahju vähendamiseks rakendati hädamüüki, mille tulemusena õnnestus osa kaubast realiseerida. Siiski kohustus hageja tasuma Allando Trailways’ile, kes oli hagejalt veo tellinud, 67.518 krooni. Kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art. 17 lg. 1 alusel vastutab kostja vedajana kauba kahjustamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Vastavalt CMR art. 25 lõikele 1 on kostja kohustatud hüvitama hagejale kahjustunud kauba väärtuse vähenemisele vastava summa (riknenud spargli väärtus), s. o. 67.518 krooni. Tuginedes CMR art. 23 lõikele 4 kuulub vähendamisele veoraha proportsionaalselt kahjustatud kauba väärtusele kogu kauba väärtusest summas 12.830 krooni. Hageja esitas kostjale 1.augustil 2005. a. tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas oma nõude summas 67.518 krooni kostja nõudega summas 36.698 krooni. Kostja ei ole tasaarvestust vaidlustanud. Tasaarvestuse tulemusena vähenes hageja nõue kostja vastu 28.820 kroonile. Lisaks põhivõlale kuulub väljamõistmisele viivis 0, 025% päevas põhinõudelt kuni selle täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja osutas hagejale teenust kauba veol Ungarist Soome. Olles Poola Vabariigis, läks hagejale kuuluvas haagises katki külmutusseadmete kütuse pump, millest koheselt hagejat teavitati. Hageja soovil sõitis kostja Tallinna, kus hageja vahetas pumba filtrid, kuid külmutusseadmeid korda ei saanud. Vaatamata sellele saatis hageja kostja Tallinnast Soome, kus külmutusseadmete pump läks uuesti katki. Remondiraha tuli kostjal oodata peaaegu ööpäev. Hageja peab ise hoolitsema oma tehnika eest ning on kahju tekkimise eest vastutav. Kogu reisi ajal täitis kostja hageja korraldusi ja vastavalt CMR art. 17 punktile 2 ei vastuta hageja ebaõigete juhiste tõttu kauba riknemise eest. Ka ei ole hageja tõendanud riknenud kauba väärtust. Hageja poolt esitatud eksperdiarvamust ei saa tõendina kasutada, kuna ekspertiis tehti ööpäeva möödudes pärast seda, kui kostja oli spargli maha laadinud. Tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) 200 lõikele 4 ei saa hageja kostja nõudeid tema vastu tasaarvestada oma nõuetega kostja vastu, sest kostja tegelik nõue hageja vastu on põhisummas 51.443 krooni. Eduard Jablonevi (esimeses hagis kostja) hagi FIE Eduard Jablonev esitas Avateks Trans OÜ vastu hagi 135.303 krooni saamiseks. Harju Maakohus liitis tsiviilasjad 15. novembril 2006. a. ühte menetlusse. Hagiavalduse kohaselt osutas Eduard Jablonev Avateks Trans OÜ-le kaubaveo teenust
6.maist kuni 17. maini 2005. a. ning esitas selle kohta 17. mai 2005. a. arve nr. 9a summas 51.443 krooni. Esitatud arve sisaldab seisuaega (Poolas 9. mail kella 14. 00-st kuni 10. mail 2005. a. kella 18. 00-ni ja Ungaris 12. mail kella 23. 00-st kuni 14. mai 2005. a. kella
8.00-ni), mis tekkis Avateks Trans OÜ süül (kauba puudumise tõttu). Lisaks põhivõlale tuleb Avateks Trans OÜ-lt välja mõista ka viivis tasumisega viivitatud 318 päeva eest ajavahemikul
16.juunist 2005. a. kuni 30. aprillini 2006. a. 0, 5% päevas summas 82.049, 60 krooni.
16.juunil 2005. a. esitas Eduard Jablonev vastaspoolele arve nr. 11 summas 849, 60 krooni kahe Eestis teostatud kaubaveo eest. Et raha on maksmata, moodustab viivis määras 0, 5% päevas 288 päeva eest 1221, 12 krooni ja kogu nõude suuruseks on 2070, 72 krooni. Viivise võib kohus arvestada ka, tuginedes VÕS § 113 lõikele 1. Avanteks Trans OÜ (esimeses hagis hageja) vastus Eduard Jablonevi hagile Avateks Trans OÜ tema vastu esitatud hagi ei tunnistanud. Eduard Jablonev on teostanud Avateks Trans OÜ-le 2005. a. mais kolm kaubavedu ja tema poolt ekslikult esitatud ebaõige arve on kokkuleppel temaga muudetud. Kaubavedude arvu ja maksumust tõendab hageja muudetud 17. mai 2005. a. arve nr. 9a summas 42.903 krooni. Arvel kajastatud kolmanda veo teostas vedaja mittenõuetekohaselt ja kannab kahju hüvitamise kohustust. Eduard Jablonev on kohustatud hüvitama kahju summas 67.518 krooni ja on õigustatud nõudma kolmanda veo eest veoraha, mida on vähendatud proportsioonis riknenud kauba väärtusega summani 12.830 krooni. Sellest tulenevalt on Avanteks Trans OÜ tasumisele kuulunud veotasu tasaarvestanud 1. augusti 2005. a. tasaarvestuse avalduse alusel: tasaarvestatud on 67.518 krooni nõue Eduard Jablonevi nõudega arve nr. 9a alusel, arvestatud kolmanda veo eest vähendatud tasu, summas 36.698 krooni. Tasaarvestuse avaldust ei ole vastaspool vaidlustanud ja selle tulemusena vähenes Avanteks Trans OÜ nõue Eduard Jablonevi vastu 28.820 kroonini. Vedajal puudub alus Avateks Trans OÜ-lt viivise nõudmiseks, kuna viimane on oma kohustuse täitnud. Pooled ei ole ka kokku leppinud intressimääras 0, 5% päevas. Eduard Jablonev ei saa oma nõudes tugineda arvele, mida ta kokkuleppel vastaspoolega on juba muutnud, välistades omapoolse alusetu seisutasu nõude. Esimese astme kohtu otsus
26.oktoobri 2007. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus Avateks Trans OÜ hagi, mõistes Eduard Jablonevilt Avateks Trans OÜ kasuks välja põhivõla 28.820 krooni ja viivise – ühekordselt summas 5860, 80 krooni ning alates 27. oktoobrist 2007. a. kuni põhinõude täitmiseni 0, 025% ulatuses võlgnetavalt summalt päevas. Eduard Jablonevi hagi jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus Eduard Jablonevi kanda. Vaidluse lahendamisel kuuluvad kohaldamisele CMR vastavad sätted. CMR art. 17 p. 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. CMR art. 17 p. 2 kohaselt vabaneb vedaja vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine toimus nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja poolt antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Kostja väide, et kauba riknemise põhjustasid hageja poolt antud ebaõiged juhised, ei ole õige. Hageja poolt kostjale antud juhis Tallinnasse sõiduks, pärast seda, kui selgus, et Poolas ei ole võimalik külmutusseadet remontida, ei põhjustanud iseenesest kauba riknemist. Kaup riknes põhjusel, et vedaja kasutuses olnud sõiduki külmutusseade läks rikki ning haagises olev temperatuur tõusis tunduvalt üle spargli säilitamiseks lubatava temperatuuri. Sellistes mittevastavates hoiutingimustes seisis kaup umbes ühe ööpäeva. Kauba riknemise ärahoidmiseks oleks tulnud külmutusseade pärast rikkiminekut võimalikult kiiresti korda teha, sõiduki remontimiseks aga puudus kostjal raha. Lähtuvalt tunnistajate T.R ja B. J ütlustest oli vajalik vahetada külmutusseadme pump, mille maksumuseks oli 347, 50 eurot (Soomes) ning remondile kuluv aeg oli pool tundi. Tunnistaja T.R ütluse kohaselt oli ta vedajal soovitanud leida lähim remonditöökoda, et külmutusseade korda teha, kostja aga vastas, et tal puudub raha. Tunnistaja B. J ütlusest nähtub, et vedaja nõudis hagejalt raha remondi teostamiseks, kuid hagejal raha ei olnud ning hageja nõudel tuli kostjal sõita Tallinnasse. Seega on tunnistajate seletustega tõendatud, et remondi teostamist Poolas, mis ilmselt oleks ära hoidnud kahju tekkimise, takistas rahaliste
vahendite puudumine, mitte hagejapoolsete ebaõigete juhiste andmine. Veo keskel ilmnenud kostja kasutuses oleva sõiduki pisirikke kõrvaldamise kohustus lasus kostjal kui asja valdajal, sest teisiti ei olnud pooled kokku leppinud. Veose saatelehel on märgitud kauba säilitamise temperatuuriks +2o – +4o C. Lähtuvalt Verus Nordica eksperdi poolt märgitust, on spargli ideaalne hoiutemperatuur 0 – +4o C. Kui hoida sparglit +8o C juures, kaob müügikõlblikkus nelja päeva möödumisel saagikoristusest. Kauba saaja on teinud saatelehele märkuse „mahalaadimistemperatuur +17 – +23C“. Tunnistaja B.J ütluse kohaselt tõusis temperatuur plussi Poolas. Seega ei olnud vahet, kas seista Poolas edasi remontimata külmutusseadmega või sõita Tallinnasse ning seejärel kauba vastuvõtmise kohta Soomes. Kostja arvamus, et ekspertiisiakti ei saa kasutada tõendina, sest ekspertiis viidi läbi ööpäeva möödudes spargli mahalaadimisest, on ekslik. Kostja poolt üleantud kaup (spargel) oli tõenäoliselt mõeldud kasutamiseks pärast selle mahalaadimist tööpäeva lõpus ka järgneval päeval. CMR art. 18 p. 4 sätestab, et kui kaupa veetakse sõidukiga, mis on eriliselt varustatud kauba kaitsmiseks kuumuse, külma, temperatuurimuutuse või õhuniiskuse mõjutuse eest, ei ole vedajal õigust taotleda vastutusest vabanemist, viidates art. 17 punkti 4 alapunktile d, kui ta ei tõesta, et kõik seadmete valiku, korrashoidmise ja kasutamise abinõud, mida ta oli kohustatud asjaolusid arvestades tarvitusele võtma, olid tarvitusele võetud ja et ta tegutses vastavalt temale antud erijuhistele. Hageja poolt oli antud esialgselt korraldus leida remondikoht. Ka kostja ise pidas vajalikuks külmutusseadme remondi teostamist, kuid remont jäi teostamata kostjast tingitud põhjusel. Pooled ei ole kokku leppinud selles, et kostja kasutuses oleva hageja haagise remondi vajadusel tasub remondi teostamiseks vajaliku rahasumma eelnevalt hageja. Vastavalt CMR art. 17 punktile 3 ei vabane vedaja vastutusest veol kasutatava sõiduki defektsuse või sõiduki rendile andnud isiku või tema teenistuses olevate agentide ja teenistujate ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu. CMR art. 25 p. 1 järgi, kui kaup on vigastatud, tasub vedaja kauba väärtuse vähenemisele vastava summa, mis on arvutatud artikli 23 punktides 1, 2 ja 4 kindlaksmääratud kaubamaksumuse järgi. Hageja on tõendanud kahju suuruse 67.518 krooni Allando Trailways AS-i poolt esitatud arvega ning selle kohustuse tasaarvelduse ettepanekuga. Lisaks sellele on hageja õigustatud vähendama CMR art. 23 p. 4 alusel veomaksu proportsionaalselt kahju suurusele kauba osalise vigastamise korral. Kostja on hagejale esitanud arve summas 19.035 krooni. Hageja on õigustatud tasuma kostjale vastavalt hageja poolt esitatud arvestusele 12.830 krooni. Kauba koguväärtus pealelaadimisel oli 13.239, 34 eurot ehk 207.150, 65 Eesti krooni ja riknenud kauba väärtus 67.518 krooni, millest tulenevalt moodustab riknenud kauba väärtus ümardatult 32, 6% kauba koguväärtusest (67.518 x 100 : 207.150, 65).
1.juulil 2005. a. esitas hageja kostjale arve kahju hüvitamiseks summas 67.518 krooni ning 1. augustil 2005. a. tasaarvestuse avalduse, mille kohaselt hageja tasaarvestas oma nõude summas 67.518 krooni kostja nõudega 36.698 krooni. Kostja esitas 17. mail 2005. a. hagejale arve nr. 9a nelja veo eest kokku summas 42.903 krooni. Hageja on arvestanud nimetatud summast maha 6205 krooni vastavalt CMR art. 23 punktile 4. VÕS § 197 lg. 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama paragrahvi
2.lõike järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Eduard Jablonev on hagejale esitanud sama kuupäevaga veel teise arve summas 51.443 krooni, mis sisaldab tasu seisuaja eest 8540 krooni, mida hageja ei tunnistanud põhjusel, et pooled ei olnud kokku leppinud tasus seisuaja eest. Vastav märge on kostja arvele tehtud T. R poolt 30. juunil 2005. a.
Hagejal oli õigus tasaarvestada oma nõue arve nr. 5219 järgi summas 67.518 krooni, kostja nõudega tema vastu arve nr. 9a järgi summas 36.698 krooni, sest arvestati tasa üheliigilisi nõudeid. Kostja poolt esitatud 42.903 krooni nõudest on maha arvatud 6205 krooni veosetasu vastavalt CMR art. 23 punktile 4. Tõendeid selle kohta, et pooltel oleks olnud kokkulepe tasu maksmise osas seisuaja eest, esitatud ei ole, mistõttu kostja vastav nõue on põhjendamatu. VÕS § 113 lg. 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg. 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja nõuab viiviseid alates 4.augustist 2005. a. kuni põhinõude täitmiseni 0, 025% päevas. Viivise arvestuse õigsuse üle vaidlus puudub. Seega tuleb ajavahemiku eest
4.augustist 2005. a. kuni 26. oktoobrini 2007. a. kostjalt välja mõista viivis summas 5860, 80 krooni (0, 025% 28.820 kroonist = 7, 20; 7, 20 x 814 päeva = 5860, 80). Kuna hageja poolt 1. augustil 2005. a. tehtud tasaarvestus on õige ja kostjal puudus õigus nõuda hagejalt tasu seisuaja eest, siis puudub Eduard Jablonevil nõue Avateks Trans OÜ vastu summas 53.513, 72 krooni. Võlakohustuse puudumisel on alusetu nõuda kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Seega ei kuulu FIE Eduard Jablonevi hagi Avateks Trans OÜ vastu rahuldamisele. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub Eduard Jablonev maakohtu otsuse tühistada ning jätta uue otsusega Avateks Trans OÜ hagi rahuldamata ja rahuldada tema hagi. Maakohus ei ole põhjendanud, mille alusel ta jõudis järeldusele, et Avateks Trans OÜ-le kuuluva haagise remondi kohustus oli Eduard Jablonevil. Kohus eksis, viidates CMR art. 17 punktile 3, kuna seal peetakse silmas vedajale kuuluva või vedaja poolt kolmandatelt isikutelt üürile võetud veol kasutatava sõiduki defektsust. Antud juhul tekkis rike Avateks Trans OÜ-le kuuluva haagise külmutusseadmes, mille eest E. Jablonev ei vastuta ja mida ta ei pidanud omal kulul remontima. Pooltel oli kokkulepe, et remonti pidi teostatama vastustaja vahendite arvel, nagu see oli ka varem toimunud, s. t. vastustaja kandis remondi vajaduse korral reisi ajal raha apellandi arvele ning viimane teostas siis remondi. Tunnistaja T. R ütluste kohaselt sel korral juhatus lihtsalt ei kandnud raha üle, põhjust selgitamata. Lõpuks siiski teostati remont vastustaja vahendite eest, mida tõendab toimikus olev arve. Apellant täitis vastustaja juhiseid ning tema vastutus oli välistatud CMR art. 18 p. 4 ja art. 17 p. 2 alusel. Kohus ei põhjendanud, miks kauba riknemine toimus apellandi süül. Apellant täitis reisi ajal kõik vastustaja juhised ning tegi kõik temast sõltuva, et vältida kauba riknemist. Kohus ei põhjendanud apellandi hagi rahuldamata jätmist. Kohus leidis, et vastustajal oli õigus tasaarveldada oma nõuet apellandi nõudega arve 9a alusel. Kohus jättis tähelepanuta, et apellant ei ole vastustaja nõuet kunagi tunnistanud ja pöördus juba 2. juunil 2006. a. inkassofirmasse OÜ Pektra Grupp võla sissenõudmiseks. Seega ei saanud apellant oma nõuet vastustaja nõudega tasaarvestada. Kohtu järeldus, et apellandil puudus õigus nõuda vastustajalt tasu seisu eest, ei ole põhjendatud, kuna vastav kokkulepe tasu maksmiseks oli poolte vahel sõlmitud. Kohus jättis tähelepanuta Eduard Jablonevi ja tunnistaja B. J sellekohased ütlused.
Vastustaja seisukoht
Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellandil kui vastustajast sõltumatul rahvusvahelise autoveoteenuse osutajal lasus kohustus remontida haagise külmutusseadme riket, kuna tegemist oli pisipuudusega ning mõistliku isikuna oleks apellant pidanud arvestama, et pikkade vedude puhul võib tehnika osas rikkeid ilmneda. Poolte vahel puudus kokkulepe, et remondi teostamiseks vajaliku rahasumma tasub kõigepealt vastustaja. CMR art. 17 p. 1 kohaselt vastutab apellant kui kauba vedaja, ühtki vastutust välistavat asjaolu ei eksisteeri. Maakohus on ka õigesti leidnud, et vastavalt VÕS § 197 lg. 1 olid pooltel samaliigilised kohustused, mille kumbki pool võis tasaarvestada. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ning rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Otsus tuleb seetõttu tühistada ja tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 656 lg. 2 lause 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka selle paragrahvi esimeses lõikes nimetamata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumit ning otsus ei ole seetõttu kooskõlas TsMS § 436 lõikega 1, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Asjas oluliste asjaolude esmakordne tuvastamine apellatsiooniastmes riivaks oluliselt poolte õigust kohtulahendi peale edasi kaevata, sest kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei saaks pooled sel juhul üldse kaevata kohtuotsuse peale tõendite hindamise ja faktide tuvastamise osas. Kolleegium leiab ka, et samuti ei ole maakohus täiel määral täitnud eelmenetluse ülesandeid. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et 14. maist kuni 17. maini 2005. a. vedas apellant kui füüsilisest isikust ettevõtja vastustaja tellimusel haagisega autoveokiga kaupa (kapsast ja sparglit), toimetades selle Ungarist Tallinna kaudu Soome. Samuti ei vaielda selle üle, et
16.mail läks Poolas katki veoki haagise külmutusseadmete kütuse pump, et rahapuudusel ei saanud apellant seda kohapeal remontida, et vastustaja korraldusel toimetas apellant veose Tallinna ja siit edasi Soome, kus kauba saajale üle andis. Vaidlust ei ole ka selle üle, et haagis kuulus hagejale, aga samuti, et saajale üleantud kaup oli osaliselt riknenud. Pooled vaidlevad selle üle, kummal pooltest lasus kohustus katkine kütusepump remontida ning kas kostja vastutab kauba riknemisega tekitatud kahju eest. Vastustaja leiab, et kohustus katkine kütusepump remontida oli apellandil kui vedajal, kelle vastutusest vabastamiseks vajalikke asjaolusid ei esine. Apellant leiab, et veokit pidi remontima vastustaja, aga samuti, et sellest tulenevalt, et apellant täitis vastustaja korraldusi, ei vastuta ta tekkinud kahju eest. Maakohus leidis õigesti ja ka vaidlust ei ole selle üle, et pooltel oli veoleping ning kooskõlas CMR art. 1 punktiga 1 tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada CMR-i sätteid. Nii kohaldatakse osundatud normi kohaselt seda konventsiooni igasuguse kauba autoveo lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja kauba üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks on konventsiooni osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest. Et apellant kui vedaja vastutab vastavalt CMR art. 17 punktile 1 muuhulgas kauba vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, siis nähtub saajale kahjustatud kauba üleandmisest veolepingu rikkumine. Põhjendatud on maakohtu poolt CMR art.17 punkti 3 alusel tehtud järeldus, et apellant kui vedaja ei vabane vastutusest veol kasutatava sõiduki defektsuse tõttu. Et CMR art. 41 p. 1 kohaselt on art. 40 sätteid järgides kehtetu igasugune kokkulepe, milles otse või kaudselt lubatakse kõrvale kalduda selle konventsiooni sätetest, siis ei saanud veolepingu poolteks olevad apellant ja vastustaja kokku leppida, nagu vastutaks veoks kasutatava veoki defektsuse eest vastustaja, sest see oleks vastuolus art. 17 punktiga 3.
Seega ei saa apellant vabaneda vastutusest veolepingu rikkumise eest veoki defektsusele tuginedes. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et alust apellandi vabastamiseks vastutusest veolepingu rikkumise eest ei anna ka CMR art. 18 p. 4, mille kohaselt juhul, kui kaupa veetakse sõidukiga, mis on eriliselt varustatud kauba kaitsmiseks kuumuse, külma, temperatuurimuutuse või õhuniiskuse mõjutuse eest, ei ole vedajal õigust taotleda vastutusest vabanemist, viidates artikli 17 punkti 4 alapunktile d, kui ta ei tõesta, et kõik seadmete valiku, korrashoidmise ja kasutamise abinõud, mida ta oli kohustatud asjaolusid arvestades tarvitusele võtma, oldi tarvitusele võetud ja et ta tegutses vastavalt temale antud erijuhistele. CMR art. 17 punkti 4 alapunktis d sätestatu kohaselt vabaneb vedaja vastutusest artikli 18 punktide 2 kuni 5 järgimise korral, kui kauba kaotsiminek või vigastamine on erilise riski tagajärg, mis on lahutamatult seotud mõnda liiki kaupade loomulise omadustega, mille tagajärjel nad võivad täielikult või osaliselt kaotsi minna või viga saada, muuhulgas eriti mädanemise mõjul. Et apellant ei saa eespooltoodud põhjendusel tugineda veoki defektsusele, siis on põhjendatud maakohtu järeldus, mille kohaselt apellandil oli kohustus tarvitusele võtta abinõud külmutusseadme kordategemiseks ning et ta seda ei teinud, siis ei ole CMR art. 18 p. 4 kohaldamise eeldused täidetud. Samas ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, nagu ei saaks vastustaja poolt apellandile antud juhistel olla tähtsust CMR art. 17 punktist 2 tulenevalt. Osundatud normi kohaselt vabaneb vedaja vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või kohaletoimetamisega viivitamine toimus nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja poolt antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Maakohus on pidanud apellandi vastutuseks piisavaks asjaolu, et apellant külmutusseadme rikke tekkimisel Poolas seda ei kõrvaldanud, ja leidnud, et vastustaja poolt antud juhised kauba riknemist ei põhjustanud. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus on oletuslik ega põhine esitatud tõendite hindamisel ja selle alusel tuvastatud faktilistel asjaoludel: otsusest ei nähtu, milliseid juhiseid vastustaja andis, millal ja millises seisundis kaup saajale üle anti, aga ka, millal kaup kahjustus ning seega, ega kahju tekkinud või suurenenud vastustaja poolt antud juhiste tagajärjel. Hinnatud ei ole ka seda, kas vastustaja poolt antud juhised olid ajendatud apellandi ebaõigest tegevusest või mitte. Vaidlust ei ole selle üle, et, saanud teada külmutusseadme rikkest, andis vastustaja apellandile juhise Tallinnasse sõiduks. Apellant on vaidluses tuginenud sellele, et külmutusseade läks rikki 16. mail kell 8 hommikul ning et Tallinna jõudis veok sama päeva õhtul kell 22. 30, et Tallinnasse jõudes oli kaup visuaalselt korras, et apellant soovis remontida külmutusseadme järgmise päeva hommikul Tallinnas, kuid vastustaja korraldusel sõitis apellant kaubaga seadet remontimata 17. mai hommikul Soome, et kell 10. 30 oli ta mahalaadimiskohas, kuid saaja keeldus kaupa vastu võtmast, põhjendades seda asjaoluga, et kaupa sel päeval ei oodatud ja kauba jaoks ei ole kohta, ning et kaup laaditi maha alles
17.mail kell 15. 30. Nendele apellandi väidetele ei ole maakohus tähelepanu pööranud, ometi võib neil olla asja lahendamiseks oluline tähtsus. Nii oleneb maakohtu poolt viidatud Verus Nordica asjatundja arvamuse kohaselt veoseks olnud spargli säilivus nii hoiutemperatuurist kui ajast, mille kestel kaupa vastaval temperatuuril hoitakse. Kohus on viidanud otsuses tunnistaja B. J ütlustele, mille kohaselt temperatuur tõusis plussi Poolas, ja järeldanud sellest, et seega ei olnud vahet, kas seista rikkis külmutusseadmega Poolas või sõita Tallinna ja siit edasi Soome. Kohus on aga jätnud tähelepanuta, et selle tunnistaja ütluste kohaselt oli temperatuur haagises Tallinna jõudes +9o (tl. 94) ning kohtu poolt otsuses viidatud asjatundja arvamuse kohaselt säilib spargel +8o juures nelja päeva jooksul saagikoristusest. Millel põhineb kohtu järeldus selle kohta, et plusskraadide juures spargel kohe rikneb, otsusest ei nähtu. Kohus on otsuses viidanud sellele, et kauba mahalaadimistemperatuur oli +17o - +23oC, kuid sellest ei nähtu, mis asjaoludel toimus kauba üleandmine, kas kauba vastuvõtmisel leidis aset viivitus, nagu apellant on kirjeldanud, kellest see tulenes, aga ka, millist mõju see omas
kahju tekkimisele või suurenemisele. Veel ei ole kohus põhjendanud otsuse käsitlusest tuletatavat järeldust, mille kohaselt vastustaja korraldus sõita rikkis külmutusseadmega Soome oli ajendatud apellandi poolt Poolas külmutusseadme remontimata jätmisest, sest vastasel juhul oleks kohtul tulnud kaaluda CMR art. 17 p. 2 eelduste olemasolu. Selles osas ei ole ka täiel määral täidetud TsMS § 392 lg. 1 punktis 3 sätestatud eelmenetluse ülesannet, mille kohaselt selles menetluses selgitab kohus eelkõige välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, sest vastustaja vastuväiteid apellandi eespoolkirjeldatud faktiväidetele ei ole välja selgitatud. Otsusest ei nähtu samuti, milline kogus, millise hinnaga ja millist kaupa riknes. Vastustaja on oma nõude alusena väitnud vaid, et täielikult riknes roheline spargel ja osaliselt valge spargel ning et osa valgest sparglist õnnestus hädamüügil müüa, kuid mingeid andmeid, mis võimaldaksid määrata kahju summa vastavalt CMR art. 25 punktidele 1 ja 2, ei ole vastustaja esile toonud. Oma nõude suurust on vastustaja põhjendanud üksnes asjaoluga, et on ise apellandilt nõutava summa oma lepingupartnerile hüvitanud. Kolleegium leiab, et oma teisele lepingupartnerile kahju hüvitamine ei vabasta vastustajat vaidlusaluses asjas kahju suuruse põhjendamisest vastavalt CMR art. 25 punktide 1 ja 2 nõuetele. Maakohus on pidanud võimalikuks hagi vaatamata kahju suurust puudutavate faktiliste asjaolude puudulikkusele rahuldada, ilma et oleks sellele puudulikkusele hageja tähelepanu vastavalt TsMS § 392 lg. 1 punkti 3 mõttele juhtinud. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, nagu peetaks CMR art. 17 punktis 3 silmas vedajale kuuluvat või tema poolt kolmandatelt isikutelt, mitte veolepingu teiselt poolelt üüritud sõidukit, sest seda osundatud sättest ei tulene ja CMR ei reguleeri sõidukite üürilepinguid. Samas ei välista see iseenesest apellandi üürilepingust tulenevaid nõudeid vastustaja vastu, kui pooltel niisugune leping oli. Apellant tugines väitele, et vastustajalt veoki kasutusse saamisel lepiti kokku, et veoki remondikohustus jääb vastustajale. Maakohus ei tuvastanud faktilisi asjaolusid, mis puudutavad apellandi poolt vastustaja veoki kasutamist, sealhulgas poolte sellekohaste kokkulepete sisu, ei kvalifitseerinud pooltevahelist õigussuhet seoses selle veoki kasutamisega, ei selgitanud välja, kas apellant soovib sellest suhtest tulenevalt oma nõuet täiendada ega arutanud kooskõlas TsMS § 400 lõikega 5 pooltega veoki kasutussuhtest tulenevat õiguslikku olukorda. TsMS § 392 lg. 1 punktide 1 ja 3 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muuhulgas eelkõige välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Eespooltoodust tulenevalt ei täitnud maakohus eelmenetluse ülesandeid täiel määral. Otsuses ei ole ammendavalt käsitletud ka apellandi poolt esitatud hagi asjaolusid. Nii ei sisalda otsus mingit põhjendust selle kohta, miks ei rahuldanud kohus apellandi hagi veotasu saamiseks vastustajale 16. juunil 2005. a. esitatud arve nr. 11 alusel. Menetluskulu tuleb poolte vahel jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.
Margo Klaar
Urmas Reinola
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.