Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

sõiduautode ümberpaigutamine (teisaldamine) ja hoidmise korraldamine. Lepingu p 2.1.1 kohaselt kohustus kostja tellima sõiduautode ümberpaigutamise teenuse hagejalt, hageja kohustus andma kostja kasutusse kõigil päevadel ja vajadusel 24 h ööpäevas kuni kolm teisaldusautot. 2004.a kevadel asus kostja lepingut süstemaatiliselt rikkuma, planeerides arvestatava osa teisaldamisest tellida teistelt ettevõtjatelt. Kostja leidis, et Tallinna LKK poolt sõlmitud leping ei ole tema jaoks siduv ja leping ei sisalda kohustust tellida teenust ainult hagejalt. Tallinna Linnakohtu 07.03.2005 otsusega tsiviilasjas nr 2/277-6989/04 kohustati kostjat täitma sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi, kohustades kostjat tellima lepingus kokkulepitud teenuseid vastavalt vajadusele kolme teisaldamisauto mahus hagejalt. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 14.06.2005 nr 2-2/799/05 jäeti linnakohtu otsus muutmata. Tallinna Linnavalitsusest saadeti vastuseks hageja järelepärimisele teostatud teisaldustööde tabel, millest nähtub, et perioodil aprill-mai 2004.a telliti 1117 teisaldust, neist 541 hagejalt ja 576 teistelt teisaldajatelt. Hageja küsis kostjalt selgitusi 14.03.2006 kirjas, millistel juhtudel on teenuse tellimisel teistelt ettevõtjatelt olnud hageja kolm teisaldusautot hõivatud või millistel juhtudel teisaldati muid sõidukeid kui poolte lepingus sätestatud. Tallinna Transpordiameti kirjaga teatati, et teabenõude täitmiseks tuleb andmeid süstematiseerida ja analüüsida, mistõttu teabenõudele vastatakse hiljem täiendavalt. Teabenõudele sisulist vastust tulnud ei ole. Ühe auto teisaldamiseks kulub keskmiselt 15 minutit. Teenuse tellimine teistelt ettevõtjatelt oleks põhjendatud, kui tunnis tellitaks rohkem kui 12 sõiduki teisaldamist. Tabelilt nähtub, et kõige rohkem teisaldati 7 autot tunnis 02.04.2004 kell 01.09-01.42 ja kõik teisaldused teostas hageja. Kuivõrd kostja ei toonud välja ühtegi juhtu, kus teisalduse tellimise ajal olid hageja kolm teisaldusautot eelmiste tellimuste täitmisega hõivatud, ei olnud teenuse tellimine teistelt ettevõtjatelt ühelgi juhul kooskõlas kostja lepingujärgse kohustusega. Lepingu p 2.1.7 ja p 2.2.4 kohaselt toimus teenuse eest tasumine selliselt, et ümberpaigutamisele määratud sõiduki juht hüvitas teostatud tööde maksumuse seaduses ettenähtud ulatuses otse teisaldamise teostanud ettevõttele, millega rikkuja vabanes kohustusest hüvitada need kostjale ja kostja vabanes hagejalt tellitud teenuse eest tasumise kohustusest hüvitatud summa ulatuses. 2004.a andis sõidukite ümberpaigutamiseks aluse liiklusseaduse § 202. Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määruse nr 279 „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“ § 1 lg 1 kohaselt sõiduki, mille registrimass ei ületa 3500 kg või millel peale juhikoha ei ole rohkem kui kaheksa istekohta, hoiukohta toimetamise kulude hüvitamise piirmääraks on 400 krooni. Kui hageja oleks teisaldanud täiendavalt 576 sõidukit, oleks hagejale täiendavalt laekunud hüvitis 576 sõiduki teisaldamise eest kogusummas 230 400 krooni. Täiendavate sõidukite teisaldamisega oleks tekkinud kulutused teenust vahetult osutanud alltöövõtjate töö tasustamiseks ja kütuse eest tasumiseks. Alltöövõtjaga sõlmitud lepingu järgi pidi hageja tasuma 115 krooni iga teisaldatud sõiduki eest (kütusekulu ja autojuhi töötasu). 576 täiendava sõiduki teisaldamiseks tulnuks hagejal kanda täiendavaid kulutusi 66 240 krooni. Kui kostja poleks lepingut rikkunud, oleks hageja saanud 230 400–66 240=164 160 krooni. Perioodil 01.06.2004-30.09.2004 tellis kostja 1873 teisaldust, neist 682 hagejalt ja 1191 teistelt teisaldajatelt. Kui hageja oleks teisaldanud täiendavalt 1191 sõidukit, oleks hagejal täiendavalt laekunud hüvitis 1191 sõiduki teisaldamise eest 476 400 krooni (400 krooni x 1191). 1191 täiendava sõiduki teisaldamise eest oleks hageja pidanud tegema kulutusi 136 965 krooni (1191x115). Seega

2(10)

on 2004 juunist septembrini hagejal saamata jäänud tulu 339 435 krooni (476 400-139 965). Kahju tekkimine on lepingu rikkumisega otseses põhjuslikus seoses, kuivõrd see, milline teisaldaja teenuse osutab, oli kostja määrata. Lepingus ei sätestatud nõudeid teisaldatavate autode vanusele. Vaidlusalusel perioodil oli hageja võimeline raskeid sõidukeid ümber paigutama. Kostja muretses 2004.a kevadel täiendavaid teisaldusautosid. Kostjapoolne lepingu rikkumine oli tahtlik ja ettekavatsetud. Tsiviilasjas nr 2/277-6989/03 kinnitas kostja esindaja kohtuistungi protokolli kohaselt: „Kostja ei ole lepingut täitnud ega kavatse täita“. Tallinna linna üheks argumendiks oli, et leping ei ole talle siduv. Kostja hilisemad viited, et temapoolne lepingu mittetäitmine oli tingitud hagejast, ei ole usutavad. Kostja esindaja kinnitas oma allkirjaga 22.11.2004 kohtuistungi protokollis: „kostja tellib alates 2004 märtsist sõidukite ümberpaigutamise teenust peale hageja ka teistelt isikutelt. Hageja poolt pakutav teisaldusautode arv - seitse tükki, on piisav, et katta Tallinna linna vajadusi.“ Hageja arvestas saamata jäänud tulust maha OÜ Vlaeri arved. Arved esitati mõnevõrra suuremas summas, kui tabelist nähtuv teisaldatud sõidukite arv korrutatuna lepingujärgse tasu 115 krooniga, mis on tingitud asjaolust, et tabelis kajastub sõidukite arv, mille teisaldamine viidi lõpule. Arvestatav osa sõidukijuhte jõuab auto juurde enne selle teisaldamist. Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määrusega nr 279 kehtestatud „Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad” § 1 p 6 kohaselt on puksiirauto tellimise kulude hüvitamise määraks 150 krooni sõiduki kohta. Hageja tegelik saamatajäänud tulu on oluliselt suurem võrreldes hagiavalduses nõutuga, kuivõrd ka teised teisaldusteenuse osutajad on saanud puksiirauto tellimise eest hüvitust, mis tabelis ei kajastu. Autode ekspluatatsioonikulu ei olnud hageja kanda. Hageja kasutas teisaldusautosid rendilepingu alusel. Autode korrasoleku tagas lepingu kohaselt üürileandja. Isegi, kui autode ekspluatatsioonikulud oleksid olnud hageja kanda, ei olnuks ekspluatatsioonikulud oluliselt suuremad. Kostja kohustuse täitmine võimaldanuks teha teisaldusautodele õigeaegset hooldust, mis oleks vältinud kulukaid remonte. Hageja palus kostjalt välja mõista lepingu mittekohasest täitmisest tekkinud kahju perioodi eest aprillist septembrini 2004 summas 503 595 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Pooltevahelise varasema kohtuvaidluse esemeks ei olnud kahju tekitamise võlasuhte aluseks olevate asjaolude tuvastamine. Tsiviilvaidlus tulenes kohaliku omavalitsuse soovist korraldada puksiirauto teenuse saamiseks konkurss ja keskendus sellele, kas pooled on kohustatud täitma 16.01.2002 lepingut. Hageja nõude eesmärgiks oli tuvastada, et linn kohustus tellima hagejalt teenust 7 teisaldusauto mahus. Selles osas jätsid kohtud hagi rahuldamata. Lepingut rikkus hageja. Kostja oli sunnitud tellima teisaldamisteenust ka teistelt ettevõtjatelt, kuna hageja ei suutnud tagada lepingu p 2.2.1 kohaselt kuni 3 teisaldusautot. Hageja kasutas alltöövõttu ning sageli põhjendas teisaldusautode mittesaabumist alltöövõtjate kohusetundetu käitumise ning nende õigusrikkumistega. Probleemid alltöövõtjatega ei vabastanud hagejat lepingu kohasest täitmisest. Hageja pakkus kostjale teisaldamiseks mittesobivaid väikeveokeid kandevõimega 285-460 kg (Bkategooria sõiduautod kaaluvad aga kuni 3500 kg) ning lähetas kallurveoki teisaldamisteenuse

3(10)

osutamiseks. Hageja ei taganud teisaldussõidukeid ja põhjendas seda asjaoluga, et sõidukid vajavad sageli remonti. Hageja poolt teisaldamiseks kasutatavad sõidukid on väga vanad, väljalaskeaastaga 1979-1988. 2004.a kevadel murdus hageja sõiduk keskelt pooleks ja tekkis keskkonnareostus. Hageja lepingurikkumiste tõttu oli kostja pidevalt olukorras, kus hageja tehnikaga ei olnud suuremaid sõiduautosid võimalik teisaldada, sest hageja teisaldusautode kandevõimed olid minimaalsed. Kostja oli sunnitud olukorra lahendamiseks tellima teisaldusteenust ka kolmandatelt isikutelt. Hageja poolt toimus lepingu täitmine sedavõrd halvasti, et 02.03.2004 tehti Tallinna kommunaalameti koosolekul ettepanek korraldada uus konkurss suutliku teisaldaja leidmiseks. Hageja lubas parandada teenuse kvaliteeti, mistõttu otsustati mitte lõpetada olemasolevat lepingut ning konkursi korraldamisest loobuti. Kõik jätkub endistviisi tänaseni. Hageja arvutused ühe sõiduki teisaldamiseks kuluva aja kohta ei vasta tegelikkusele. Instructor OÜ informatsiooni kohaselt kulus Tallinna kesklinnas 2004.a kevadkuudel ühe sõiduki teisaldamiseks keskmiselt 50 minutit, Rosqvist OÜ kulutas 60-90 minutit. Ainuüksi teisaldusauto sündmuskohale jõudmiseks võib Tallinna linna liikluskoormust arvestades kuluda rohkem aega, kui hageja näitas kogu teenuse peale kokku. Hageja ei tõendanud saamata jäänud tulu suurust. Hageja ei näidanud reaalseid kulusid tegelikult teisaldatud sõidukite osas. Kostjale ei ole teada, et hageja oleks esitanud pretensiooni kostjale väidetaval lepingu rikkumise perioodil. Õiguslik olukord oli enne ringkonnakohtu lahendit ebaselge ning kostja ei pidanud vajalikuks üles öelda lepingut, mida loeti kehtetuks. Hiljem tegi kostja kõik endast oleneva, et saavutada mõlemat poolt rahuldav tulemus, toimus mitu töökoosolekut, kus hageja lubas tõsta töö kvaliteeti. Kostja ei pidanud seetõttu lepingu ülesütlemist otstarbekaks, samuti oli teisaldamisteenust vaja ja uut konkurssi ei oleks jõudnud ajaliselt korraldada. Hageja arvutused nõude suuruse kohta ei vasta tegelikkusele. Eksitav on hageja väide, et hageja kulu olnuks üksnes 115 krooni alltöövõtjale teisalduse soorituse eest. Hageja kinnitas, et 115 krooni olnuks üksnes kütusekulu ja autojuhi töötasu. Sama kinnitab ka hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud alltöövõtuleping, mille kohaselt oli teisaldusautode ekspluatatsioonikulu hageja kanda. Kui hageja oleks suutnud pakkuda teisaldusteenust hagis nimetatud mahtudes, oleks lisandunud 115 kroonile veel teisaldussõidukite ekspluatatsioonikulud. Teisaldusautode ekspluatatsioon on võrreldes tavasõidukiga oluliselt kallim. Teisaldamisega kaasnevad kasutataval tehnikal hoolduse-, remondi-, side-, tehniliste ülevaatuste-, teisaldamisagregaatide-, fotografeerimise- jms kulud, hageja neid hagi esitamisel ei arvestanud. Hageja seaduslik esindaja Guido Grünberg kinnitas oma pöördumises Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, et juba 2001.a kaitses ta Tartu Ülikoolis teisaldamistemaatikat sisaldava diplomitöö, milles tõestas, et teenuse tegelik hind oli 2001.a juba 900 krooni. Nii eeltoodu kui ka hageja poolt 2004 äriregistrile esitatud majandusaasta aruande kohaselt kandis teisaldusega tegelev ettevõte kahju 147 000 krooni. Kui hageja oleks linnale suuremas mahus teenust osutanud, võinuks kahjum veelgi suurem olla. Käesoleval ajal kostjale teisaldamisteenust osutav AS Ühisteenused kinnitas, et sõidukite teisaldamine on kahjumit teeniv teenus ning üksnes juuni 2007 arvestus näitab teisaldamisteenuse osas kahjumit 40 000 krooni. Eeltoodust ilmneb, et teenuse osutamisel oleks hageja kandnud hoopis kahjumit. Kohtu seisukoht ja põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis Tallinna linnalt välja 503 595 krooni 15075 OÜ kasuks. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda.

4(10)

Puudub vaidlus, et 16.01.2002 sõlmisid hageja ja kostja lepingu sõiduautode ümberpaigutamise ja hoidmise korraldamiseks, mille p 2.1.1 kohaselt kohustus kostja tellima sõiduautode ümberpaigutamise teenuse hagejalt, hageja kohustus andma kostja kasutusse kõigil päevadel ja vajadusel 24 h ööpäevas kuni kolm teisaldusautot (tlk 7-8). Kostja hakkas alates 2004.a tellima teisaldamist teistelt ettevõtjatelt (tlk 15-41). Poolte vahel oli kohtuvaidlus lepingu täitmisele sundimiseks ja kohtud tuvastasid kostja kohustuse tellida hagejalt vaidlusaluse lepingu alusel lepingus kokkulepitud teenuseid vastavalt vajadusele 3 teisaldamisauto mahus (tlk 9-14). Graafikutes märgistavad hageja autosid numbrid 72 ja 75 ning tabelist nähtub, et aprill-mai 2004.a tellis kostja 1117 teisaldust, neist 541 hagejalt ja 576 teistelt isikutelt. Hageja pöördus 14.03.2006 kostja poole, selgitamaks, millistel juhtudel oli teistelt ettevõtjatelt teenuse tellimine seotud asjaoluga, et hageja autod olid hõivatud või teisaldati muid sõidukeid, kui oli lepingus sätestatud. Teabenõudele sisulist vastust ei esitatud (tlk 42-44). Kostja selgitused, et lepingut rikkus vaadeldaval perioodil hageja ning kostja oli seetõttu sunnitud tellima teenust kolmandatelt isikutelt, ei ole usutavad, kuivõrd kostja ei lükanud ümber hageja väidet, et teistelt ettevõtjatelt teenuse tellimine oli kostja poolt seoses vastavate graafikute (tlk 132137) koostamisega ette planeeritud. Kostja suutis tõendada hageja teisaldussõiduki 72 remondis oleku 14.05.2004 kell 19:30 ja 30.08.2004. Päevaaruandeid (tlk 100-101) ei saa lugeda usaldusväärseks tõendiks lepingu mittetäitmise kohta, kuna tõenditest ei nähtu, kas remonti vajanud sõidukite asemel telliti hagejalt asendussõiduk ja kas see asus tellimust täitma. Vastusega halduskohtule ja eelistungi protokollidega (tlk 121, 122-131) on tõendatud, et kostja oli veendunud, et hageja ja kostja vaheline leping ei ole kehtiv, hageja vaiet ei peetud võimalikuks enne kohtumenetlust rahuldada. Kostja ei toonud esile asjaolusid, millal jäid hageja kohustused sõidukeid teisaldada täitmata seoses sellega, et hageja ei suutnud tagada lepingu täitmist teisaldusautode pakkumisel. Kostja väited, et hageja pakkus teisaldamiseks mittesobivaid kallurveokeid, ei ole asjakohased, kuna sõidukite registreerimistunnistuste koopiatelt nähtub, et tegemist on kallurist ümberehitatud hooldussõidukiga (tlk 60 ja 61) või sõidukiga, mille kasutusalaks on puksiirabi (tlk 61). Väited, et sõidukite väljalaskeaasta oli 1979-1988, ei oma tähendust, kui hageja nendega tegelikult lepingut täitis ja lepingus puuduvad kokkulepped, millistele nõuetele pidid teisaldussõidukid vastama. Väited, et sõidukid olid halvas tehnilises seisundis, on paljasõnalised ja tõendamata. Väide, et nendega ei olnud võimalik suuremaid sõidukeid teisaldada, on ümber lükatud kostja esindaja ütlustega kohtuistungil (tlk 124), mille kohaselt ei olnud hageja võimeline raskeid sõidukeid teisaldama kuni 2002 märtsini. Kostja vastusega hagejale (tlk 58) on tõendatud, et kostja lükkas ise tagasi hageja pakkumise täiendavate teisaldussõidukite kasutusele võtmiseks. Kostja pretensioon (tlk 59) ei ole asjakohane tõend, kuna ei hõlma vaidlusalust perioodi aprill-mai 2004.a. Kostja töötajate ilma kuupäevata kiri (tlk 62) teisaldusautode kasutamisest ei ole usaldusväärne tõend selle kohta, et hageja lepingut rikkus. Töötajatel puudub pädevus anda hinnangut auto tehnilisele seisundile ja avarii põhjustele. Kirjast ei nähtu, kellele tõend adresseeriti ja on tõenäoline, et kiri koostati eesmärgiga luua tõend kostja väidete tõendamiseks. Hageja võttis omaks, et autol oli tehniline rike, kuid see parandati koheselt, auto töösolekut on võimalik tuvastada hageja esitatud tabelist ja tegelikkuses saadeti rikke ilmnemisel kostja kasutusse koheselt asendusauto (tlk 119). Koosoleku protokoll (tlk 63) ei tõenda hageja poolset lepingu rikkumist, kuna selles kajastatakse üldsõnaliselt teisaldusfirmade probleeme. Kostja väited hageja poolt varasemate pretensioonide puudumise kohta on ümber lükatud hageja esitatud tõenditega varasemate kohtuvaidluste kohta (tlk 121-131).

5(10)

Analüüsides kostja koostatud tabelit, selgitas hageja, et ühe auto teisaldamiseks kulub keskmiselt 15 minutit. Instructor OÜ vastusest arupärimisele (tlk 74-75) nähtub, et nimetatud ettevõttel kulub autode teisaldamiseks aega rohkem. Kostja ei lükanud ümber hageja väiteid, et Instructor OÜ kasutas teisaldamiseks vaid üht teisaldusautot, seega ei ole tegemist hagejaga sarnases olukorras oleva ettevõttega. Instructor OÜ vastus ei ole usaldusväärne tõend selle kohta, kui palju autosid suudab hageja tunnis keskmiselt teisaldada. Hageja kasutas vaidlusalusel perioodil kolme teisaldusautot ning tabelist (tlk 15-41) nähtub, et hageja teisaldas kõige rohkem 7 autot tunnis (02.04.2004). Rosqvist OÜ esitatud vastus arupärimisele (tlk 76), mille kohaselt kulus neil teisaldamiseks 60-90 minutit, ei ole usaldusväärne tõend, kuna kostja ei lükanud ümber hageja väiteid, et nimetatud äriühing tegeles teist liiki teisaldustega ja tunnistas kohtuistungil, et nimetatud firma teisaldused olid keerulisemad. Seega ei olnud tegemist hagejaga sarnase olukorraga. Hageja ei eitanud kohtuistungil, et kulud teisaldamisele on suuremad, kui hageja seda hagiavalduses väidab, kuid erinevus hageja kantud kuludega ja kuludega üldiselt tuleneb sellest, et hageja püsikulud on kantud ja täiendavate tellimuste täitmiseks oleks tulnud täiendavaid kulusid 115 krooni auto kohta. Kuna hageja kiri Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (tlk 196-197) käsitleb teenuse tellimist üldse, ei ole see asjakohane tõend hagejal esinevate kulude kohta teenuse täiendaval tellimisel. Nimetatut ei tõenda ka AS Ühisteenuste kiri kostjale (tlk 199-200). Kostja poolt lepingus ettenähtud mahus teenuse tellimata jätmine hagejalt on kostja lepingulise kohustuse rikkumine ja otseses põhjuslikus seoses hagejal tekkinud kahjuga (saamatajäänud tuluga). Kostja ei suutnud konkretiseerida, millal jäi leping täitmata hagejast tulenevatel asjaoludel ja kostja vastavate väidetega kohus ei arvestanud. Hageja lähtus saamata jäänud tulu arvestamisel kostja koostatud tabelist (tlk 15-41, 178-189), milles kajastub erinevate teisaldusfirmade poolt teisaldatud sõidukite arv. Kostja ei vaidlustanud hageja arvutuste matemaatilist õigsust nimetatud tabelite järgi. Rendilepinguga (tlk 206), arvete ja maksekorraldustega (tlk 144-155, 207-208) on tõendatud, et hageja kandis vaidlusalusel perioodil kulutusi seoses hageja ja OÜ Vlaeri vahelise alltöövõtulepinguga (115 krooni iga teisaldusauto eest), kuid hageja kasutas teisaldussõidukeid Baconsult Inc. Eesti filiaaliga sõlmitud rendilepingu alusel ja lepingust ei tulene hageja kohustust kanda sõidukite hooldus- ja remondikulusid, nimetatud kulutused kandis rendileandja. Hageja seisukohad lubavad väita, et hageja oleks saanud tulu, kui kostja oleks lepingut nõuetekohaselt täitnud. Seega on hageja nõue kostjalt saamata jäänud tulu saamiseks summas 503 595 krooni põhjendatud. Kohus ei rahuldanud kostja taotlust ekspertiisi määramiseks, mistõttu ei analüüsinud kohus vastava taotlusega esitatud dokumentaalseid tõendeid (tlk 211-240). Apellatsioonkaebuse põhjendused Tallinna linn palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada, saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kohus lähtus hageja paljasõnalistest väidetest ning arvestas saamata jäänud tulu aluseks 285 krooni teisaldamise kohta. Kostja esitas kohtule taotluse nõuda hagejalt välja 01.01.2004-30.12.2006 raamatupidamisdokumendid, mis kajastaksid teisaldusteenuse tegelikke tulusid ja kulusid, et kohtul oleks objektiivselt võimalik hinnata hagi põhjendatust. Teisaldamisteenusega ei kaasne üksnes kütuse- ja töötasu kulu, vaid arvestada tuleb ka sõiduki hooldus-, remondi-, teisaldatavate sõidukite kahjustamisega kaasnevaid hüvitisi ja õigusabikulusid jms. Kohus jättis kostja taotluse menetlusnormi eirates tähelepanuta. Hageja esitas kohtuistungil taotluse dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks (tlk 241). Kohus

6(10)

rahuldas taotluse (tlk 206, 207). Tõendite esitamise eesmärk oli näidata, et sõidukite seonduvad remondikulud kandis kolmas isik – rendileandja. Hageja tõendite ümberlükkamiseks esitas kostja taotluse raamatupidamisekspertiisi tegemiseks (tlk 209-210). Ka selle taotluse jättis kohus rahuldamata, lugedes selle esitatuks hilinenult. Samal istungil hageja poolt uute tõendite esitamist ei lugenud kohus hilinenuks. Kohus rikkus TsMS § 5 lg-t 2 ja § 7. Kostja taotles tunnistajate ülekuulamist. Kostja soovis tunnistajate ütlustega tõendada, et kostja poolt töötabelite koostamine oli tingitud hageja käitumisest, kuna hageja vananenud tehnikapargist võis arvestada kahe töökorras teisaldusautoga. Kohus eelistas hagejat ja jättis taotluse rahuldamata. Hageja raamatupidamisdokumendid ja kostja taotletud ekspertiis oleksid näidanud, kas ja millises ulatuses on hagi põhjendatud. Kohus rajas otsuse hageja paljasõnalistele väidetele. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et remondi- ja hoolduskulud kandis hageja eest kolmas isik. Kohus rikkus poolte võrdsuse printsiipi ning eelistas põhjendamatult hagejat. Kohus pani põhjendamatult tõendamiskoormuse kostjale, samas võttis kostjalt võimaluse hageja paljasõnalisi väiteid kummutada. Selline menetlusnormide rikkumine viis ebaõige kohtulahendini. Kohus viitas VÕS § 127 lg-le 5, kuid kohaldas seda ebaõigesti. Kohus ei arvestanud kulusid, mis oleksid hagejal kaasnenud teisaldamisega. Kohus lähtus hageja kuludena hageja väidetud 115 kroonist teisaldamise kohta. Hageja väitel sisaldas 115 krooni üksnes kütusekulu ja autojuhi töötasu. Tegelike kulude kohta hageja tõendeid ei esitanud. Hageja esitatud OÜ Vlaeri arved ja maksekorraldused (tlk 144-156) näitavad tasumist transporditeenuste, mitte teisaldamisteenuste eest. Ka kohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et hagi alus ei ole tõendatud (tlk 77, 139). Pooltevahelise lepingu p 2.2.2 kohaselt on hageja kohustus varustada teisaldusautod digitaalsete fotoaparaatidega ja võimaldada fotografeerimist, mis on hageja kulu ja mis oleks kaasnenud täiendavalt hagejale täiendavate teisaldamiste korral. Kohus seda hüvitisest maha ei arvestanud. Samuti ei arvestanud kohus hageja ja Merkturv AS vahel sõlmitud lepingust tulenevate kohustustega (tlk 239-240) kaasnevate kuludega. Nimetatud lepingu p 3.1.4 kohaselt olnuks hagejal kohustus esindada Merkturv AS huve antud lepinguga seotud küsimustes kolmandate isikute ees. Suurema teisaldusarvu juures olnuks suuremad õigusabikulud ja teisalduse käigus sõidukitele tekkivate vigastustega kaasnevad kulud. Samuti oleksid suurema töömahu juures suuremad side-, raamatupidamise jms kulud. Kohus ei arvestanud hageja juhatuse liikme Guido Grünbergi poolt 17.10.2005 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile saadetud taotlusega sõidukite ümberpaigutamise kulude hüvitamise määrade muutmise vajalikkusest, milles ta kinnitas, et juba 2001.a oli teenuse tegelik hind üle 900 krooni. Eeltoodust tulenevalt ei saanud hageja tegelik kulu olla ainult 115 krooni teisaldamisühiku kohta. Hageja tegelikke kulusid tõendanuks ekspertiis või raamatupidamisdokumendid. Hageja poolt kohtuistungil esitatud rendilepingu koopial on näha, et rendilepingu allkirjastas mõlema poole poolt hageja seaduslik esindaja Guido Grünberg. Selline hageja esindaja loodud tõend ei ole objektiivne hindamaks, et muid teisaldamisega kaasnevaid kulusid kandsid kolmandad isikud. Hageja jättis esitamata Baltconsult Inc. Eesti filiaali ja hageja vahelise arve, mille kohaselt oli lõplikuks tasujaks teisaldusautode hoolduse ja remondi eest hageja. Hageja esitatud rendilepingus ei ole sätestatud kulude kandmist rendileandja poolt. Rendisuhte tava kohaselt kannab rendieseme ekspluateerimisega kaasnevad kulud rentnik, ka kütuse ostab tavaliselt rentnik. Hageja kinnitas, et kütusekulu kandis hageja, makstes seda arvete alusel kolmandatele isikutele. Seega on ilmne, et sõiduki kütuse- ja hoolduskulud kandis rentnik ehk hageja. Formaalloogika reeglitega ei ole kooskõlas hageja väide, et rendileandja nõustuks andma teisaldusautod rendile sellise äririskiga, et teisaldussõidukite hoolduskulud võiksid rendisõidukite intensiivsel kasutamisel olla suuremad

7(10)

saadavast renditulust (tlk 206 p 1.2-1.3). Ka hageja ei ole oma nõude suuruses kindel (tlk 205). Vastus apellatsioonkaebusele 15075 OÜ ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus hagi rahuldamise kohta tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja hagi rahuldada osaliselt. Kaebuses on apellant vaidlustanud ainult väljamõistetud kahju suuruse. Lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise aluseks olevate muude asjaolude esinemist, mille maakohus tuvastas, apellant kaebuses vaidlustanud ei ole. Nii ei ole vaidlustanud apellant poolte vahel 16.01.2002 sõlmitud sõiduautode teisaldamise ja hoidmise korraldamise lepingust tulenevate kohustuste rikkumist tema poolt, mis seisnes teenuse kokkulepitud mahus hagejalt tellimata jätmises. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib kolleegium ainult seda, kas maakohus on kahju suuruse õigesti tuvastanud, muude kahju hüvitamise aluseks olevate asjaolude tuvastamist maakohtu poolt ringkonnakohus ei kontrolli ja võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi selles osas aluseks maakohtu poolt tuvastatud asjaolud. Tulenevalt poolte vahel sõlmitud lepingust ja Tallinna Linnakohtu 07.03.2005 otsusest oli kostja kohustatud tellima hagejalt sõiduautode teisaldamise teenust vastavalt vajadusele 3 teisaldusauto mahus. Hageja väitis, et ta oleks olnud võimeline teostama kõik Tallinna linnas vajalikud teisaldused, kuid kostja on ajavahemikus 2004 aprill kuni mai tellinud 576 teisaldust ja juuni kuni september 1191 teisaldust teistelt ettevõtjatelt. Hagejale oleks laekunud iga teisalduse eest 400 krooni ja kulu teisaldusele oli 115 krooni, mis tuli tasuda alltöövõtjale, kes tegelikult autod teisaldas. Seega jäi iga teisaldamise eest hagejal väidetavalt saamata tulu 285 krooni. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Hageja peab nõuet esitades esile tooma ja tõendama asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus ja kostja peab esile tooma asjaolud, millest saab järeldada, et sellist tulu ei oleks hageja saanud. Hageja saamata jäänud tuluks on ettevõtlustulu. Ettevõtlustulu moodustub hagejale arvatavalt ettevõtluse tulemina laekunust, millest on maha arvatud VÕS § 127 lg 5 järgi kulud, mida oleks hageja pidanud tulu saamiseks tegema. Kostja on vastu vaielnud hagejale tekkinud kahju suurusele, väites, et hageja poolt esitatud ühe teisaldamise kohta tehtavad kulutused ei ole õiged ja vastavuses tegelikult tehtud kuludele. Kolleegium leiab, et kostja väide on õige. Hageja poolt alltöövõtja OÜ-le Vlaer tasutud 115 krooni sisaldas hageja enda väidete kohaselt ainult teisaldusautode kütusekulu ja autojuhi töötasu (tlk 4). Tavapäraselt tuleb lisaks eeltoodud kuludele kanda ka autode remondi-, ja ekspluatatsioonikulud ning teisaldusteenuse osutamiseks tuleb teha lisakulutusi fotografeerimisele ja õigusabile seoses teisalduste vaidlustamisega. Samuti tuleb hagejal kanda äriühingu toimimiseks vajalikud üldkulud. Hageja väitis, et ta ei olnud kohustatud tasuma autode ekspluatatsioonikulusid, kuna nende eest tasus 14.05.2004 sõlmitud rendilepingu alusel Baconsult Inc. Eesti filiaal, kes andis hagejale rendile teisaldusautod. Kolleegium leiab, et viidatud rendilepingust (tlk 206) ei tulene rendileandjale kohustust kanda autode ekspluatatsioonikulud. Ekspluatatsioonikulude kandmises ei ole lepingus kokku lepitud ja sellest ei saa järeldada, et hageja neid kulutusi ei kandnud. Arvestades autode vanust ja osutatava teenuse eripära – autod olid varustatud tõstemehhanismidega ja neid kasutati intensiivselt – on ekspluatatsioonikulud tõenäoliselt suuremad kui tavalistel sõidukitel ja

8(10)

tavapärane ei ole, et rendileandja kannab selliste kulutuste tekkimise riski. Kolleegium märgib, et kui ka rendileandja kannaks ekspluatatsioonikulud, tuleb hagejal ikkagi kanda kulud vara rentimiseks. Hageja väide, et tema üldkulud olid kaetud tehtud teisaldustega ja sellepärast ei ole neid nõude esitamisel arvestatud, ei ole kolleegiumi arvates veenev. Hageja ei ole avaldanud, kui suured olid tema tegevuskulud 2004. a ja kuidas neid arvestati. Suurematele kuludele teisalduste tegemisel viitab ka sama teenust osutava AS Ühisteenused vastus järelepärimisele (tlk 199), mille kohaselt on teisaldamisteenuse osutamine kahjumlik. Hageja on ise esitanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile 17.10.2005 taotluse (tlk 196), mille kohaselt ei kata parkimisest saadu tegelikke kulutusi. Kolleegium märgib, et hageja saamata jäänud tulu hindamisel tuleb hinnata ka hageja majandusaasta aruannetes kajastuvat. 2004. a majandusaasta aruande kohaselt on hageja müügikäive 2004. aastal võrreldes 2003. aastaga suurenenud (2003. a 1 259 879 krooni ja 2004. a 1 551 685 krooni). Eeltoodust nähtub, et seoses kostja poolse lepingurikkumisega ei ole hageja tegevuse rahaline maht vähenenud. Ka sellest järeldub, et usutav ei ole hageja saamata jäänud tulu määras, nagu hageja on hagiavalduses esitanud. Samuti ei ole veenev hageja väide, mille kohaselt keskmiselt üheks teisalduseks kulub 15 minutit. Kostja on esitanud teisaldusteenust osutava Instructor OÜ 06.11.2006 vastuse järelepärimisele (tlk 74-75), mille kohaselt kulus 2004. a ühele teisaldusele keskmiselt 50 minutit. Instructor OÜ on oma kirjas täpselt selgitanud ajakulu iga toimingu kohta. Hageja ei ole veenvalt põhistanud, kuidas on võimalik, arvestades Tallinna suurt liikluskoormust ja ummikuid, teisaldada üks auto keskmiselt 15 minutiga. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik täpselt teha kindlaks hageja saamata jäänud tulu suurust. Arvestades poolte poolt esitatud asjaolusid ja tõendeid, oleks kahju suuruse täpne selgitamine raskendatud ka asja saatmisel uueks arutamiseks maakohtule. Kolleegiumi arvates on käesolevas vaidluses otstarbekas kohaldada VÕS § 127 lg-t 6, mis sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kolleegium leiab, et arvestades eeltoodut, samuti kostja poolse lepingu rikkumise iseloomu ja saamata jäänud tulu suuruse kohta esitatud asjaolusid ja tõendeid arvestades, on kahju hüvitamiseks põhjendatud välja mõista saamata jäänud tuluna 300 000 krooni. Apellant on kaebuses viidanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumisele, mis on tema arvates toonud kaasa ebaõige lahendi. Maakohus on jätnud rahuldamata kostja taotluse hageja raamatupidamisdokumentide väljanõudmiseks, millest selguks hageja tegelikud tulud ja kulud. Kolleegium leiab, et kuna tegemist on saamata jäänud tulu nõudega, siis hageja eelnevalt kantud kulude üldsuuruse saab tuvastada ka esitatud majandusaasta aruandest. 2004. a majandusaasta aruande kohaselt (tlk 214) on hageja 2003. a kulud kaubale, toorele, materjalidele ja teenustele olnud 945 148 krooni ja muud tegevuskulud 98 222 krooni ja 2004. a on vastavad näitajad 524 760 krooni ja 1 098 793 krooni. Arvestades eeltoodut ei olnud äriühingu kahe aasta raamatupidamisdokumentide esitamine vajalik. Samuti ei ole arvestades nõuet vajalik teha raamatupidamisekspertiisi. Kostja on soovinud eksperdile esitada järgmised küsimused: esiteks, millised kulud kaasnevad tavaliselt teisaldamisteenuse osutamisel, teiseks, kas enam kui 500 sõiduki teisaldamisel esineb tõenäosus teisaldatava sõiduki vigastamisega kahju tekkimiseks ja kolmandaks, kui suured võisid olla teisaldamisteenuse kulud keskmiselt 2004. a iga teisaldamise kohta. Kostja poolt eksperdile esitatavad küsimused on asjaolude kohta, mida oli kostjal võimalik tõendada ka muude tõenditega ja nendele vastamiseks ei olnud vajalik määrata kallist ja töömahukat ekspertiisi.

9(10)

08.11.2006 on kostja esitanud kohtule taotluse üle kuulata tunnistajatena 6 isikut, kes teavad anda tunnistusi hageja poolsete lepingust tulenevate kohustuste rikkumise kohta (tlk 53-56). 05.03.2007 ja 24.04.2007 kordas kostja oma taotlust nelja isiku suhtes. Hageja vaidles taotlusele vastu. 21.06.2007 kirjaga rahuldas kohus kostja taotluse ja selgitas kostjale, et asjaolud, mida tunnistajate ütlustega tõendatakse, tuleb kostjal eelnevalt esitada. 12.09.2007 toimunud kohtuistungil jättis maakohus kostja taotluse rahuldamata, kuna kostja ei ole toonud esile lepingurikkumisi, mille olemasolu tunnistajad tõendaksid (tlk 244). Kolleegiumi arvates ei ole maakohus apellandi õigusi rikkunud, kuna apellant ei esitanud eelnevalt neid asjaolusid, mida oleks saanud tõendada tunnistajate ütlustega. Apellatsioonimenetluses apellant ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt hageja poolne lepingust tulenevate kohustuste rikkumine on tõendamata ja lepingut oli rikkunud kostja. Seoses maakohtu otsuse tühistamise ja hagi osalise rahuldamisega tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskuludest 50% jätta hageja kanda ja 50% jätta kostja kanda. Hageja esitas ringkonnakohtule taotluse, milles palus jätta 16.01.2008 kuni 25.03.2008 ringkonnakohtu istungitest tulenevad menetluskulud TsMS § 169 lg 1 järgi Tallinna linna kanda, kuna Tallinna linn venitas asja arutamist ilmse kavatsuseta pidada läbirääkimisi kompromissi sõlmimiseks. Kolleegium ei nõustu hageja väitega. Kostja on teatanud, et arvuti andmebaasi salvestatud tabeleid, mida hageja soovis kompromissi sõlmimiseks, ei olnud võimalik tehnilistel põhjustel koheselt esitada. Seega on kostja teatanud takistusest. Kolleegiumi arvates ei ole kostja tegutsenud viisil, mis annaks alust TsMS § 169 lg-s 1 sätestatu kohaldamiseks.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Ande Tänav

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.