Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

2 263 krooni, käsitluskuludega kokku 2 663 krooni, mis sisaldab hageja poolt kantud käsitluskulusid. Õnnetuse hetkel puudus liikluskahju tekitanud autol liikluskindlustuse leping. Tulenevalt eeltoodust hüvitas hageja õnnetusega tekkinud liikluskahju. Liikluskindlustuse seaduse alusel tekkis MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fondil (LKF) tagasinõude õigus kostja vastu, millest tulenevalt esitas hageja kostjale 23. mail 2001.a. regressinõude 2 663 krooni tasumiseks. Hageja esindaja on olnud ühenduses kostjaga, kuid ei ole õnnestunud kohtuvälist kompromissi sõlmida. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse (VÕSRakS) §-le 11 kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002.a., s.o enne VÕSRakS jõustumist, varasemalt kehtinud seadust. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 231 lg 1 kohaselt on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas 3 % viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. LKS § 68 lg 5 sätestab, et enne käesoleva seaduse jõustumist toimunud liikluskahju hüvitamisel rakendatakse kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seadust. Kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil on õigus kostja vastu tagasinõue LKS § 38 lg 2 p 4 alusel kui kahju tekitanud sõiduk oli kindlustamata. Liikluskindlustuse seadusega lõpetati Eesti Liikluskindlustuse Fondi kui Vabariigi Valitsuse poolt liikluskindlustuse seaduse alusel moodustatud avalik-õiguslik juriidiline isik ning asutati Eesti Liikluskindlustuse Fond kui mittetulundusühing, millele läksid üle esimese õigused ja kohustused. Hageja palus kostjale 23. mail 2001.a. saadetud regressnõudega kostjal teostada tagasimakse hiljemalt 5. juunil 2001.a. Hagiavalduse esitamise seisuga ei ole kostja kohustust täitnud. Seisuga 29. november 2007.a. on kostja viivisevõlgnevus hageja ees 517,09 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palub kohtul mõista kostjalt viivise summa välja kuni nõude täitmiseni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

Kostja oma 28.12.2007.a. vastuses hagile (tl 19) leidis, et hageja nõue on aegunud. Hageja nõue põhineb väidetavalt asjaolul, et kostjale kuuluva sõidukiga tekitati liikluskahju, mille hageja väidetavalt hüvitas. Seega on tegemist kahju hüvitamisega seotud nõudega. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 9 kohaselt rakendatakse antud kaasuses uue tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning võlaõigusseaduse põhimõtteid. VÕS § 521 lg 4 kohaselt aegub kahjustatud isiku nõue kindlustusandja vastu sama tähtaja jooksul nagu nõue kindlustusvõtja vastu. Isikute võrdsuspõhimõttest tulenevalt ei saa olla ka hageja nõudeõiguse tähtaeg pikem kui kahjustatud isikul kostja vastu. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hiljemalt 23.05.2001.a. oli hageja teadlik enda väidetavast regressnõudest kostja vastu. Hageja väidetav nõue aegus seega hiljemalt 2. juuliks 2005.a. Kostja leiab, et hageja nõue on õiguslikult põhjendamatu. Hageja väide, et sõidukil puudus kahju tekitamise ajal liikluskindlustuse leping, on väär. 30.11.2000 kehtis auto suhtes kindlustuspoliis nr L051571277T, mille periood oli 06.11.00-05.12.00. Nimetatud asjaolu kinnituseks esitas kostja Eesti Liikluskindlustuse Fondi infosüsteemist tehtud väljatrüki. Hageja oma 17.01.2008.a. vastuses kostja vastusele (tl 23-24) avaldab, et kostja sõlmis kindlustusandjaga kindlustuspoliisi 05.11.2000.a. ning poliisi kehtivusajaks oli 06.11.200005.12.2000.a. 08.11.2000.a. toimus Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse Tartu büroos kindlustamisele kuuluva sõiduki omaniku vahetus, mille kohaselt sai sõiduki uueks omanikuks Rait Kuusik. Järelikult ei olnud liiklusõnnetuse toimumise hetkel kostja tsiviilvastutus kindlustatud, mistõttu on hagejal õigus esitada regressnõude LkindlS § 38 lg 2 p 4 alusel. Hageja peab vajalikuks lisada, et 01.07.1995.a. jõustunud LkindlS redaktsiooni kohaselt ei astu kindlustamisele kuuluva objekti omandaja kindlustuslepingu suhtes kindlustusvõtja kohale.

Hageja ei nõustu kostja väitega, et esitatud kahjunõude aegumistähtaeg on möödunud. Kostja on ekslikult viidanud TsÜS § 150 lg-le 1, mille kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Tegelikkuses kohaldub antud juhul TsÜS § 149, mis sõnastab seadusest tuleneva nõude aegumistähtajaks kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Nimelt on hageja nõue seadusest tulenev nõue, mille tekkimise aluseks LkindlS § 38 lg 2 p 4. 22.04.2008.a. istungil väitis kostja (tl 40), et ta ei ole kunagi midagi maksnud ja on Liikluskindlustuses võlas. Auto on registreeritud teise inimese nimel, kasutus oli olemas, kindlustus oli kostja nimel, auto märge oli teise inimese nimel. Kostja jäi oma seisukoha juurde, et nõue on aegunud. Hageja jäi seisukohale, et asi ei ole aegunud ning aegumistähtaeg on 10 aastat.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et kostja taotlus kohaldada nõudele aegumist on põhjendatud. VÕSRS § 9 lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Hageja on viidanud (tl 24) TsÜS §-le 149, mis on üldine norm. TsÜS §-st 150, mis on erinorm TsÜS § 149 suhtes, tuleneb kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõude aegumistähtaeg. TsÜS § 152 lg-st 1 tuleneb, et kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel, kohaldatakse nõude aegumisele käesoleva peatüki 2. jaos sätestatut. Teine jagu käsitleb tehingust tuleneva nõude aegumist. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on aegumistähtajaks kolm aastat. Hagiavalduse kohaselt (tl 4) saatis hageja kostjale regressinõude juba 23. mail 2001.a., paludes kostjat teostada tagasimakse hiljemalt 5. juunil 2001.a. Kuna kostja ei täitnud oma kohustust, oleks hageja pidanud esitama kohtusse hagi 3 aasta jooksul. Hagiavaldus on esitatud 3. detsembril 2007.a. ning kuna TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt on aegumistähtaeg 3 aastat, siis on hageja nõue kostja vastu aegunud. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et taotlus aegumise kohaldamiseks hageja nõudele on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 järgi Kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus leiab, et antud juhul on aegumise kohaldamine põhjendatud.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.