Tsiviilasi nr 2-07-19760
Otsuse teinud kohtu nimi
Harju Maakohus
Otsuse kuupäev
Tallinn, 09.mail 2008
Kohtukoosseis
kohtunik Imbi Sidok
Kohtuasi
AS H(registrikood XXX, asukoht: XXX) hagi AK ́i (isikukood XXX, elukoht: XXX) vastu 28 825.93 krooni saamiseks.
Asja läbivaatamise kuupäev
22.aprillil 2008 avalikul sisulisel kohtuistungil
Kohtuotsuse resolutsioon • Hagi rahuldada. • Mõista AK ́ilt välja AS-i H kasuks kokku 28 825.93 (kakskümmend kaheksa tuhat kaheksasada kakskümmend viis krooni 93 senti) krooni. • Menetluskulud jätta kostja kanda.
Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633).
I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS H(edaspidi hageja) ja AK (edaspidi kostja) 08.08.2002 kapitalirendi lepingu, mille esemeks oli sõiduauto XXX. Lepingust tulenevalt sai kostja vara enda valdusesse ja kasutusse ning kohustus tasuma hagejale makseid vastavalt maksegraafikule (t lk 10-11). Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ja jättis süstemaatiliselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed. 31.03.2005 saatis hageja kostjale teatise kapitalirendi lepingu ülesütlemise kohta (t lk 12) ja määras täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks. Saadetud kirjale kostja ei reageerinud. Lepingu üldtingimuste (t lk 14-18) p-st 11.3 tulenevalt kohustus kostja lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tagastama hagejale viivitamatult lepingu objektiks oleva vara. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ei ole kostja vara hagejale tagastanud ega hüvitanud selle maksumust rahas. Kuna kuu aega pärast lepingu ülesütlemist ei olnud kostja vara tagastanud ega tasunud võlgnevust, tellis hageja
tagastusteenuse, mida kinnitab OÜ R arve (t lk 20). Ka OÜ-l R ei õnnestunud vara leida. Tulenevalt eeltoodust, kuna hagejal ei ole õnnestunud lepingu esemeks oleva vara valdust tagasi saada, nõuab hageja vara jääkväärtuse hüvitamist rahas. Kostja lepingust tulenevad kohustused hageja ees seisuga 02.04.2007 moodustavad: vara jääkmaksumus 10 981.33 krooni + debitoorne võlgnevus 13 225.44 krooni + viivisemaksete võlgnevus 142.52 krooni + tagastusteenus 2 500.00 krooni + käibemaks vara jäägilt 1 976.64 krooni, kokku 28 825.93 krooni. Eeltoodu alusel palub hageja kostjalt välja mõista 28 825.93 krooni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Vastuses kostja kirjalikule seisukohale lisas hageja, et kostja väited, et tema kandis 20.12.2002 Lääne-Viru Maakohtu kohtuotsusega KB ́ilt hageja kasuks välja mõistetud kahju summas 30 563.18 krooni, on tõendamata. Samuti lisas hageja, et juhul, kui kostja ka mingeid kulutusi kandis, millest tulenevalt on kostjal õigus esitada hageja vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel, on nimetatud nõue aegunud. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg-le 1 on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Lähtudes asjaolust, et kohtuotsus tehti 20.12.2002, millest alates oli kostjal õigus hageja vastu nõue esitada, on tänaseks päevaks kostja võimalik nõue aegunud. Samuti sätestab võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 4, et tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Samuti lisas hageja, et kuna kostja ei täitnud lepingu p-st 11.3 tulenevat kohustust ega tagastanud vara, oli hageja sunnitud kasutama tagastusteenust, mida osutab OÜ R . Kostja küll teavitas hagejat, et varaga juhtus õnnetus, kuid sellest olenemata oli hagejal huvi oma vara enda valdusesse saada, et vara või vara jäänused nõude vähendamiseks realiseerida. OÜ-le R makstav tasu on fikseeritud summa, mis ei sõltu sellest, kas vara ka faktiliselt hagejale tagastatakse. Kuna antud juhul selgitas OÜ R välja, et vara on täielikult hävinenud, siis otsustati koostöös hagejaga, et vara jäänused ei ole realiseeritavad ja nende valdust üle ei võeta. Tulenevalt eeltoodust seisnes antud juhul OÜ R poolt osutatav teenus vara seisukorra tuvastamises. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Kirjalike vastuväidete kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud. Lääne-Viru Maakohtu 20.12.2002 kohtuotsusega on tõendatud, et hagejale kuulunud sõiduautot kahjustati KBi poolt sooritatud kuriteo läbi ning hagejale mõisteti selle kahju hüvitamiseks välja 30 563.18 krooni. Hageja ei ole tegelikkuses nimetatud kahju kandnud. Kahjustatud vara remondi teostas kostja. Tulenevalt eeltoodust on hageja Lääne-Viru Maakohtu 20.12.2002 kohtuotsusega väljamõistetud summa võrra alusetult rikastunud. Kostja on seisukohal, et kuna hageja nõue kostja vastu on 28 825.93 krooni ja hageja kasuks on välja mõistetud 30 563.18 krooni, kuigi auto remondi teostas kostja, tuleb hageja nõue tasaarvestada nõudega, mille kostja saab esitada hageja vastu alusetu rikastumise sätete alusel. Vastavalt Riigikohtu praktikale ei ole tingimata vajalik vastuhagi esitamine, kui kostja õigus nõude esitamiseks on selge. Samuti on kostja seisukohal, et hageja nõude suurus on ebaõige. Hagejal puudub alus nõuda tagastusteenuse tasu, kuna seda teenust ei ole osutatud, sest autot ei ole hagejale tagastatud. Auto hävimisest teavitas kostja hagejat koheselt pärast õnnetuse toimumist ning seetõttu puudus vajadus tagastusteenuse tellimiseks. Vastavalt lepingutingimustele ei kuulunud lepingu objektiks olnud auto tagastamisele. Kostja pidi tasuma auto kogumaksumuse ning lepingu p 12.1 kohaselt pidi leping lõppema vara täieliku väljaostmisega. Vastuses hageja täiendavatele seisukohtadele lisas kostja, et hageja poolt viidatud VÕS § 200 lg 4 on kohaldatav juhtudel, kui nõue, millega soovitakse tasaarvestust teha, on vaieldav. Kostja soovib teha tasaarvestust nõudega, mis on jõustunud kohtuotsusega hageja kasuks välja mõistetud. Kostja on seisukohal, et käesolevas vaidluses esineb seaduslik alus kohaldada VÕS §
197 lg 1 sätteid ja tasaarvestada hageja nõue. Lisaks eeltoodule on VÕS § 200 lg 2 kohaselt õigus tasaarvestada ka aegunud nõuet. Kostja on seisukohal, et ta ei pea tõendama, kas ta on teinud faktilisi kulutusi auto remondiks või mitte, kuna hageja on võtnud õigeks, et tema neid kulutusi ei teinud. Kuna kohtuotsust on võimalik täita 30 aasta jooksul, on hageja talle välja mõistetud summa võrra alusetult rikastunud. Kostja vastuväited hagile on tõendatud ka Viru Maakohtu 03.07.2006 kohtuotsusega (t lk 111-118). Eeltoodu alusel palub kostja teha tasaarvestuse hageja poolt esitatud nõude ja liisinguobjektiks oleva auto remondikulutuste hüvitamiseks kolmandalt isikult välja mõistetud summaga, milline kujutab endast hageja alusetut rikastumist liisinguvõtja arvel. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. IV Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud ning hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Pooltevaheline vaidlus tuleb lahendada kapitalirendi lepingu nr 0043508L 08.08.2002 (t lk 7-11), selle lisaks olnud kapitalirendi üldtingimuste (ÜT, t lk 14-18) ja võlaõigusseaduse (VÕS) sätete alusel.
seisukohaga. Vastavalt ÜT p-le 11.3 pidi kostja peale lepingu lõppemist liisitud vara hagejale viivitamatult tagastama. Ei pooltevahelisest lepingust ega ÜT tingimustest ei nähtu selle kohustuse sõltuvus vara seisukorrast. Seega oli kostja kohustatud vara, sõltumata selle seisundist, hagejale tagastama. Hagejal vara omanikuna oli õigus otsustada sõltumata talle saabunud infost toimunud õnnetuse kohta, et ta soovib saada tagasi vara jäänused. Ka oli hagejal omanikuna õigus, veendudes vara jäänuste realiseerimise võimatuses ehk tuvastades vara seisukorra, neid reaalselt mitte tagasi võtta. ÜT p 11.3.1 kohaselt oli hageja rentnikupoolsel vara tagastamise kohustuse täitmata jätmisel õigustatud vara oma valdusesse saamiseks rakendama kõiki õigusaktidega omanikule võimaldatud õigusi. ÜT p-st 11.3.2 tuleneb rentniku kohustus liisingufirma poolt vara valdusesse ülevõtmisega kantud lisakulutused kompenseerida. Kostja seisukohalt ei saa olla vahet, kas hageja kasutas talle kuuluva vara seisukorra kindlaks tegemiseks oma lepingupartneri abi või oleks teinud seda oma töötajate abiga --- lisakulud oleksid sellega kaasnenud nii või teisiti. Eeltoodust tulenevalt on seega põhjendatud ka hageja nõue tagastusteenuse summas 2500.00 krooni välja nõudmiseks kostjalt. Nimetatud summa on tõendatud OÜ R arvega 16.05.2005 (t lk 20) ja hageja arveldusarve väljavõttega arve tasumise kohta (t lk 21). Eeltoodu alusel on seega tuvastatud, et hagejal on kostja vastu kapitalirendilepingust tulenev rahaline nõue summas 28 825.93 krooni.
eeldades remondi tegemise kohta tehtud väidete õigsust, nõue hageja vastu vaid selles ulatuses, millised olid tema tegelikud kulutused remondile. Tegelikke kulusid remondile ei tõenda ka kostja enda poolt füüsilisest isikust ettevõtjana kindlustusandjale tehtud hinnapakkumine (t lk 42), kuna ei ole tõendatud, millises ulatuses ja milliseid töid kostja sõidukile tegelikkuses tegi ja milliseid varuosi tegelikkuses kasutas. Hageja ei saanud kostja arvel rikastuda hinnapakkumises näidatud eeldatava rahasumma ulatuses, vaid tegelikkuses kostja poolt kulutatud rahasumma ulatuses. Asjaolu, et hageja on võtnud õigeks, et omanik ise remonti sõidukile ei teinud, ei tõenda iseenesest hageja poolt alusetult rikastumise ulatust. Ka nõustub kohus hageja vastuväitega kostja väidetava alusetu rikastumise nõude aegumise kohta, küll aga mitte hageja esindaja seisukohaga aegumistähtaja algusaja kohta. Nimelt sai või pidi saama kostja teada temal olevast nõudest hageja vastu viimase alusetu rikastumise alusel kostja arvel väidetava remondi teostamisest, mitte aga K.B kahju välja mõistmisest. Seega muutus kostja väidetav nõue hageja vastu remondi lõpetamise ajahetkest sissenõutavaks ning algas aegumistähtaja kulg vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg-le 1. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. Remondi tegemise ajaks sai olla aeg enne sõiduki täielikku hävimist süütamise tulemusena 19.02.2005 (täpne aeg tuvastamist ei leidnud). Seega pidi olema tasaarvestuse avalduse esitamise ajaks 19.02.2008 möödunud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg. Ka kostja vastusest 29.06.2007 (t lk 41) nähtub, et juba üle kolme aasta tagasi oli tal remondikulutustest juttu hageja esindajaga. Õige on kostja esindaja väide, et tasaarvestada saab ka aegunud nõuet, kuid vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 võib kohustatud isik pärast nõue aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest ning hagejal oli õigus esitada kostja väidetavale nõudele vastuväiteid, sealhulgas aegumise alusel.
Imbi Sidok (allkiri) kohtunik
I.Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.