2-06-2666/20 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

26.jaanuarini 2005. a. Tööde kvaliteetsemaks teostamiseks taotles hageja töövõtjana tööde lõpetamise tähtaja nihutamist 2005. a. jaanuari lõpuni, mida kostja ka aktsepteeris. Lepingu punkti 5. 1 kohaselt kohustus kostja tööde teostamise eest tasuma hagejale kokku 82.200 krooni + käibemaks 14.796 krooni, seega kokku 96.996 krooni. Lisaks kohustus kostja eraldi tasuma hageja poolt objektile tarnitud ja paigaldatud materjalide eest. Esimese osamaksu summas 20.000 krooni tasus 16. detsembril 2005. a. kostja eest P.K. Rohkem raha Lemmiku 81 ja Lemmiku 83 eramutes teostatud tööde eest hagejale laekunud ei ole. Teostatud tööd on kostja poolt käesoleva ajani vastu võtmata. Seetõttu ei kuulu hagi esitamise seisuga lepingujärgselt tasumisele ka viimane osamakse 17.200 krooni, koos käibemaksuga 20.296 krooni (töövõtulepingu p. 5. 1. 4). Samas ei ole välistatud nimetatud summa tasumise kohustuse tekkimine tulevikus. Seega võlgneb kostja hagi esitamise hetkel teostatud tööde eest 56.700 krooni (96.996 kroonist on tasutud 20.000 krooni ning 20.296 krooni tasumise tähtaeg ei ole saabunud). Lisaks on hageja teinud kulutusi materjalile summas 68.615, 57 krooni, mis on kostja poolt täies mahus hüvitamata. Kaetud tööde aktid ja kanded ehitustööde päevikutes lõppevad 2005. a. jaanuari seisuga. Töövõtulepingu punkti 3. 3 järgi oli kostja kui tellija ülesandeks töövõtja (hageja) varustamine kõikide vajalike projektlahendustega. Kaetud tööde aktides ja ehituspäevikutes on kostjapoolne ehitusjärelevalve kõik lahendused heaks kiitnud. Seetõttu puudub kostjal alus viidata olulistele kõrvalekaldumistele tööde ehitustehnoloogiast. Tööd tuleb lugeda kostja poolt vastuvõetuks. Hagetava summa sissenõudmiseks on hageja kohtuväliselt pöördunud ka OÜ Lilto Inkasso poole ning edastanud tähtkirjaga pretensiooni. Kostjal puudub igasugune tahe võlgnevuse likvideerimiseks ja teostatud tööde vastuvõtmiseks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on kokkulepitud tasu hagejale täies ulatuses ja õigeaegselt tasunud. Asja lahendamisel ei saa lähtuda hageja poolt esitatud töövõtulepingu sõnastusest, kuna see kannab üksnes hageja allkirja, ei vasta pooltevahelisele tegelikule kokkuleppele ning ei ole seetõttu esitatud kujul kostjale siduv. Tegelikult leppisid hageja ühelt poolt ning kostja ja P.K (kolmas isik) teiselt poolt seisuga 9. detsember 2004. a. kokku, et hageja teostab eramutes Lemmiku 81 (P. K kuuluv eramu) ja Lemmiku 83 (kostjale kuuluv eramu) katuse paigaldamisega seotud töid. Kostja ja P. K kohustusid tasuma hagejale teostatud tööde eest 50.000 krooni. Nädal pärast esialgset kokkulepet leppisid pooled kokku täiendavates töödes ning tööde lõplikuks hinnaks kujunes 82.055 krooni. Kostja ja P. K sõlmisid hagejaga kokkuleppe kui tarbijad ning teenuse müügihinnaks tuleb käesoleval juhul lugeda teenuse eest tarbija poolt tasutav lõpphind (s. o. hind koos maksude ja muude lisanditega). Hagile lisatud töövõtulepingu sõnastus ei vasta tegelikule kokkuleppele ka tellijate arvu osas. Reaalselt oli kostja kõrval ehitustööde tellijaks ka P. K, kes osales läbirääkimistes

Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik P.K toetas kostja seisukohta. Esimese astme kohtu otsus 28. juuni 2007. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 52.765,57 krooni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lõikes 1 sisalduvale definitsioonile kohustub üks isik (töövõtja) töövõtulepinguga valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 9 lg. 1 kohaselt võib lepingu sõlmimine toimuda pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lõikest 1 tuleneva üldise vormivabaduse põhimõte võimaldab lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Töövõtulepingule seadus kohustuslikku vormi ette ei näe. Pooltel kirjalikus vormis sõlmitud leping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg. 1 mõistes puudub. Kokkuleppe sisu on võimalik kindlaks teha üksnes poolte väidete, läbirääkimiste käigus toimunud e-kirjade vahetuse ning hageja (töövõtja) esindaja allkirja kandva töövõtulepingu (projekti) põhjal. Kostja vastuväited kokkuleppe tegeliku sisu osas puudutavad tasukokkulepet ning seda, kas töö tellijaks oli lisaks kostjale ka P. K. Tellitud tööde sisu ja mahu osas pooled ei vaidle. Puudub vaidlus ka selles, et töö eest tuli tasuda osamaksetena: 17. detsembril 2004. a. 20.000 krooni, 23. detsembril 2004. a. 20.000 krooni ja 31. detsembril 2004. a. 25.000 krooni. Erimeelsus on pooltel selles, kas summadele lisandub käibemaks (18%) või mitte. Samuti on vaidlus viimase osamakse suuruse üle, kuid sellel ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt määravat tähtsust, kuivõrd selle makse osas hageja nõuet esitanud ei ole. Kokkulepitud tasuks (materjalikulu arvestamata) tuleb lugeda 82.200 krooni koos käibemaksuga. VÕS § 29 lõikest 4 tuleneb, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sama paragrahvi 5. lõike punktide 1 – 3 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada muu hulgas lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud ning lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Hagile lisatud töövõtulepingu lepingudokumendist nähtuvalt lisandub summale 82.200 krooni käibemaks. Samas on hageja vaidlustamata asjaolude kohaselt vastu võtnud esimese osamakse (ettemaksu) tasumisena 20.000 krooni, mis on hagile lisatud töövõtulepingu punktist 5. 1. 1 nähtuvalt osamakse suuruseks käibemaksu arvestamata. Hageja ei ole enne lepingu sõlmimist ega ka hilisemalt lepingu täitmise käigus juhtinud kostja tähelepanu asjaolule, et töö hinnale lisandub käibemaks, ning on 3. jaanuari 2005. a. e-kirjas kinnitanud kostja (ja P. K) poolt esitatud arvutuste vastavust kokkulepetele. Kostja ja P. K sõlmisid lepingu tarbijatena VÕS § 34 ning tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 p. 1 tähenduses. Seetõttu oli neil ka alust eeldada, et hageja poolt nimetatud ehitusteenuse müügihind on tellijate poolt tasumisele kuuluv lõpphind (mis sisaldab ka võimalikku tasumisele kuuluvat käibemaksu). Kostja poolt osundatud TKS § 8 lg. 11 lepingu sõlmimise hetkel ei kehtinud (säte jõustus 8. jaanuaril 2006. a.). Samuti ei ole tegemist tarbijatöövõtulepinguga VÕS § 635 lg. 4 tähenduses, kuna ehitusteenuse osutamine toimus eeldatavalt tellijate kinnisasja suhtes. Tõendatuks ei saa lugeda kostja väidet, et tööde eest kuulus tasumisele kokku 82.055 krooni. Kostja on oma vastuväidetes tuginenud e-kirjade vahetusele, mis on aga määravas osas toimunud ajavahemikus 30. novembrist 9. detsembrini 2004. a., seega enne lõpliku kokkuleppe saavutamist ning tööde alustamist 2004. a. detsembri keskel. Samas on kostja

oma hilisemates avaldustes viidanud 13. detsembri 2004. a. tööettevõtulepingule nr. 4-00 ning tunnistanud hageja õigust tööde eest vähemalt 82.200 krooni saamiseks, juhul kui tööd oleks teostatud vastavalt lepingupoolte kokkuleppele. Ka ülalnimetatud 3. jaanuari 2005. a. e-kirjas on hageja esindaja märkinud, et lõppmakse tööde eest teostatakse pärast ehitustööde üleandmist. Kostja kõrval tuleb töö tellijaks lugeda ka P. Kt. Sisuliselt on hageja oma käitumisega P. Kt töö kaastellijana ka käsitlenud. P K poolt kohtule vande all antud seletuste kohaselt on ta suhelnud hageja esindaja P. Siniväliga telefoni teel lepingu täitmise küsimustes ligikaudu 20 korral, seejuures on helistajaks enamikel kordadel olnud P. Siniväli. Samuti on vaidlustamata ettemaksu summas 20.000 krooni tasunud P. K ning maksekorralduse selgitusest ei nähtu, et tasumine oleks toimunud kostja eest. Kaudselt tõendab kostja väidet ka P. Siniväli 3. jaanuari 2005. a. e-kiri, millega viimane on vastanud kostja ja P. K pöördumisele. Lisaks kinnitas tunnistaja E. K, et vaidlusaluste töödega seoses olid ehitusjärelevalve tellijateks (OÜ-lt Ehitusekspert) nii kostja kui P. K. Arvestades eeltoodud järeldusi, kohustusid tellijad töö eest tasuma kokku 82.200 krooni koos käibemaksuga. Puudub vaidlus, et nimetatud summast on 16. detsembril 2004. a. tasutud (ettemaksena) 20.000 krooni. Esitatud ja kogutud tõendite põhjal on tõendatud ka see, et P. K poolt on 23. detsembril 2004. a. tasutud veel 20.000 krooni ning 31. detsembril 2004. a. 25.000 krooni. Seda saab järeldada kolmanda isiku P. K poolt vande all antud seletusest sularaha üleandmise kohta ning 30. detsembril 2004. a. kostja poolt saadetud e-kirjast, millele hageja esindaja P. Siniväli on vastanud 3. jaanuaril 2005. a. Kaudselt kinnitab kokkulepitud tasu saamist ka asjaolu, et kuni 30. mai 2005. a. kuupäeva kandva pretensiooni koostamiseni ei ole hageja esitanud väiteid raha mittesaamise või tasu maksmisega viivitamise kohta. Eelnimetatud 3. jaanuaril 2005. a. e-kirjas palub P. Siniväli täiendavalt tasuda 45.000 krooni, kuid seda mitte tasuna ehitusteenuse eest, vaid töö tegemisel kulunud ehitusmaterjali eest. Loetletud tõendite kontekstis ei ole veenev hageja seadusjärgse esindaja vande all antud seletus selle kohta, et tasu ei saadud. Tellijad on tasunud hageja poolt teostatud tööde eest kokku 65.000 krooni, seejuures tasuti viimane osamakse 25.000 krooni hiljemalt 31. detsembril 2004. a. Seega oleks hagejal vastavalt poolte kokkuleppele õigus saada veel 17.200 krooni (s. o. 82.200 – 65.000), kuid nimetatud nõue muutuks sissenõutavaks alles töövõtja poolt tööde üleandmisel. Vaidlustamata asjaolude kohaselt lõpetatud töid hageja poolt tellijatele üle antud ei ole. Töid ei saa tellijate poolt ka vastuvõetuks lugeda. Lähtudes kaetud tööde aktidest, ehitustööde päevikust ning tunnistajate R. L ja E. K ütlustest, on tööd mahuliselt olulises osas töövõtja poolt lõpetatud, vaidlus võib pigem olla teostatud tööde kvaliteedis ning tööde ümbertegemise (parandamise) vajaduses. VÕS § 637 lg. 3 kohaselt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest. Sama paragrahvi neljas lõige näeb ette, et kui on kokku lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. VÕS §-st 638 tuleneb tellija töö vastuvõtmise kohustus, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Tellija ei pea vastavalt VÕS § 637 lõikele 5 tasuma töö eest enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks võimalust. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks pakkunud kogu töövõtulepingu järgi teostatud töid tellijatele vastuvõtmiseks või andnud neile töö vastuvõtmiseks tähtaegu. Seega puuduvad hagejal kostja vastu nõuded seoses tööde eest tasumise kohustusega. Õiguslik alus puudub kostja väitel, et tegelikult teostatud tööde mahte arvestades kuuluks hagejale tasumisele 57.438 krooni ning tellijad on tasunud hagejale 7562 krooni

8.aprilli 2005. a. kuupäeva kandvas kirjas on tellijad V. Maripuu ja P. K sisuliselt jätnud endale küll õiguse nimetatud õiguskaitsevahendit kasutada. Samas ei sisalda tellijate kõnealune kiri siiski piisavalt selget ja tingimusteta tahteavaldust hinna alandamiseks (tasu vähendamiseks). Vaidlustamata asjaolude kohaselt pidid tellijad vastavalt poolte kokkuleppele tasuma hagejale (töövõtjale) ehituse käigus kasutatud ehitusmaterjalide eest. Hageja väitel pidi kostja tasuma ehitusmaterjalide eest kokku 68.615, 57 krooni ning nimetatud summa on käesoleva hetkeni tasumata. Kostja vastuväidete kohaselt tuvastas tellijate poolne ehitusjärelevalve plekimaterjali ülekulu seisuga 8. aprill 2005. a. 45%, mis hageja poolt esitatud kulude tabelit arvestades moodustab 15.850 krooni. Seega tuli kostja arvates hagejale hüvitada ehitusmaterjalide kulud summas 52.765, 57 krooni (s. o. 68.615, 57 – 15.850). Kostja vastuväide plekimaterjali ülekulu kohta on tõendamist leidnud. Tuvastatud ülekulule on tellijad juhtinud hageja tähelepanu oma 8. aprilli 2005. a. kirjas. Kirjast nähtuvalt on kulunormi ületamine tingitud puudustega teostatud töö ümbertegemise vajadusest. Tööde ümbertegemise vajadust ja plekimaterjali ülekulu on kinnitanud tunnistaja E. K, kes teostas vaidlusalusel ehitusobjektil ehitusjärelevalvet. Nimetatud tunnistaja ütluste kohaselt arvutas ta kostja soovil välja materjali kulu ja see erines 30 - 40%, s. t. kulutati plekki rohkem kui oleks tohtinud (tööde mahtu arvestades) kuluda. Asja materjalide hulgas ei ole tõendeid, millest saaks teha vastupidise järelduse. Tunnistaja R. L ütluste kohaselt oli töö lõpptulemus küll puudusteta (töö oli tunnistaja hinnangul 99% lõpetatud), kuid ka tema ei ole iseenesest eitanud tööde ümbertegemist. R. L väitel tingisid ümbertegemise 2005. a. jaanuaris tekkinud tormikahjustused. Lähtudes eeltoodust, oli tellijatel kohustus hüvitada ehitusmaterjalide kulud summas 52.765, 57 krooni. Vastavalt VÕS § 646 lõikele 4 kannab töövõtja töö puuduste kõrvaldamise või uue töö tegemisega seotud kulud, eelkõige veo-, töö-, reisi- ja materjalikulud. Seega pole tellijatel kohustust tasuda puudustega teostatud töö ümbertegemisele kulunud materjali eest. Tõendatuks ei saa lugeda kostja väidet, et ehitusmaterjalide kulude katteks on P. K hageja esindajale P. Sinivälile tasunud 45.000 krooni. Nimetatud summa tasumist sularahas on kinnitanud üksnes P. K vande all antud seletuses. Samas on hageja seadusjärgne esindaja P. Siniväli eitanud igasuguste sularahamaksete toimumist. Puudub objektiivne põhjus eelistada kõnealuses küsimuses ühe menetlusosalise seletust teisele ning teiste olemasolevate tõendite põhjal ei saa teha järeldust vaidlusaluse rahasumma tasumise või mittetasumise

kohta. P. K pangakonto väljavõttele perioodist 16. detsember 2004. a. -10. jaanuar 2005. a. rahasummade tasumist puudutavalt mingit iseseisvat tõenduslikku tähendust omistada ei saa. Samuti ei ole kostja väited OÜ Sun Marketing rolli kohta hagejalt tellitud tööde finantseerimisel piisavalt tõendatud. Üksnes oletuslik on ka kostja väide, et rahasumma tasumisele viitab see, et hageja ettevõttes toimus edukalt palgapäev, mis hageja kinnituste kohaselt sõltus 45.000 krooni maksmisest. Liiatigi puuduvad tõendid, et kõnealune palgapäev edukalt toimus. Samuti ei kinnita summa tasumist asjaolu, et hageja jätkas tööde teostamist kogu 2005. a. jaanuarikuu jooksul. Tööde katkestamine maksete viibimise korral oli üksnes hageja õigus, mitte kohustus. VÕS § 95 lg. 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Võlgnik võib nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud huvi. Sama paragrahvi 6. lõikest tuleneb, et kui võlausaldaja või kolmas isik, kellele kohustus tuleb täita, keeldub kviitungit välja andmast, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest kuni kviitungi saamiseni keelduda. Sel juhul loetakse võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitanuks. Puuduvad tõendid selle kohta, et tellijad oleksid hagejalt täitmise kviitungit nõudnud. Kostja viited tarbija erinevale õiguslikule positsioonile ei ole VÕS § 95 lg. 1 kontekstis asjakohased. Tellijate kohustus hüvitada hagejale ehitusmaterjalide kulu summas 52.765,57 krooni on täitmata. Kirjalikus vormis lepingut tellijate (kostja ja 3. isik) ning töövõtja (hageja) vahel sõlmitud ei ole. Lähtuvalt VÕS § 65 lõikes 4 sätestatust tuleb eeldada, et tellijate näol on tegemist solidaarvõlgnikega. Samuti on kostja oma vastuväidetes käsitlenud tellijaid solidaarvõlgnikena ning kolmas isik P. K on kostja positsiooni toetanud. Seega tuleb kostjat ja P. Kt kõnealuse kohustuse täitmisel vaadelda solidaarvõlgnikena, mis tähendab, et hageja võib nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg. 1). Järelikult kuulub kostja V. Maripuu vastu esitatud hagi 52.765,57 krooni ulatuses rahuldamisele. AS-i Gerrante apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata AS-i Gerrante nõue summas 53.100 krooni (45.000 krooni + 18% käibemaks), mis tuleneb kahe kokkulepitud osamakse (23. detsember 2004. a. ja 31. detsember 2004. a.) kostja poolt maksmata jätmisest. Apellant ei nõustu maakohtu järeldustega osas, millega maakohus on lugenud tõendatuks, et asjasse kaasatud kolmanda isiku P. K poolt on peale varasema 20.000 kroonise makse 23. detsembril 2004. a. tasutud veel 20.000 krooni ning 31. detsembril 2004. a. 25.000 krooni. Maakohus leidis, et kaudselt kinnitab kokkulepitud tasu saamist asjaolu, et kuni 30. mai 2005. a. kuupäeva kandva pretensiooni koostamiseni ei ole hageja esitanud väiteid raha mittesaamise või tasu maksmisega viivitamise kohta. Kohus on tõendite hindamisel rikkunud poolte võrdsuse põhimõtet. Kohus ei ole motiveerinud, miks peab ta Peeter Sinivälja poolt vande all antud ütlusi ebausutavateks, lugedes usaldusväärseks kolmanda isiku P. Kaljusete poolt antud paljasõnalised ütlused sularaha üleandmise kohta. Tuginedes varasemale kohtupraktikale, ei saa sularaha üleandmist tõendada vaid tunnistajate (antud juhul kolmanda isiku) ütlustega ning ka mitte sellise kaudse tõendiga, millele on osundanud maakohus, nagu ei oleks hageja küsinud kostjalt raha enne, kui kirjaliku pretensiooniga 30. mail 2005. a. ehk seega ca 5 kuud peale tööde teostamist. P. Siniväli andis ütlusi, mille kohaselt raha küsis ta korduvalt telefonitsi ning kirjalikult läbi advokaadi pöördus ta kostja poole alles siis, kui sai selgeks, et suulisest raha küsimisest ei ole kasu. Neid ütlusi ei ole maakohus hinnanud. Hageja ei ole kirjaliku pretensiooni esitamisega alles 5 kuud hiljem jätnud muljet, nagu oleks ta kokkulepitud tasu kätte saanud. Vastupidi, ta on kasutanud seadusega antud vahendeid ja võimalusi kokkulepitud tasu saamiseks ega ole rikkunud nõude

esitamiseks seadusandja poolt fikseeritud tähtaegu või muul viisil põhjendamatult venitanud nõude esitamisega. Ebaõige on ka maakohtu järeldus, et kokkulepitud tasuks (materjali kulu arvestamata) tuleb lugeda 82.200 krooni koos käibemaksuga. Hageja on kohtule esitanud tööettevõtulepingu nr. 4-00, mida kohus on sisuliselt aktsepteerinud ja lugenud selles sisalduvad erinevad kokkulepped ka poolte tegeliku tahtega kooskõlas olevaiks. Seetõttu on ebaõige järeldus, et pooled olid leppinud kokku tasudes ilma käibemaksuta, arvestades siinkohal ka seda, et AS Gerrante on käibemaksukohuslane ning igal juhul tulnuks tal tasuda riigile käibemaksu. Veikko Maripuu apellatsioonkaebus Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega hageja nõue rahuldati, ja palub uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on osa tõendeid hinnanud lahus teistest tõenditest ning see on viinud eksliku järelduseni hageja nõuete osalise põhjendatuse kohta. Kohus jõudis järeldusele, et tellijad on sularahas tasunud 65.000 krooni, seega oleks selle järelduse loogilise edasiarenduse tulemusena pidanud sama järeldama ka ülejäänud 45.000 krooni tasumise kohta. Kuna peamisteks tõenditeks raha maksmise või mittemaksmise kohta olid vande all antud seletused, siis otsustus, et 65.000 krooni on siiski tasutud, tähendab ühtlasi, et hageja seadusliku esindaja vande allantud seletused "ei ole kohtu jaoks veenvad". Niisuguse "mitteveenvuse" üheks põhjuseks on hageja väidete äärmine ebausutavus, kui neid võrrelda hageja faktilise käitumisega. Hageja sisuliselt soovib kohut panna uskuma, et antud objektiga seoses toimusid juhuslikult kõik alljärgnevad asjad: lepingu ehitustööde tegemiseks sõlmis AS Gerrante, kuid "kogemata" andis juhatuse liige ettemaksu tegemiseks mitte ettevõtte arvelduskonto andmed, vaid oma isikliku konto andmed; juhatuse liikme isiklikule kontole kantud raha osas ei ole esitatud arvet ei enne ega tagantjärgi (kusjuures arve esitamine oleks ilmselgelt välja toonud eksituse ka kontonumbri osas, samuti oleks ilmnenud vajadus arvel välja tuua ka tasuda tulev käibemaks); enne kokkuleppe sõlmimist hoiatab ehitaja, et rahade õigeaegne maksmine on äärmiselt oluline ning et "vahemakse viibimisel üle 2 ööpäeva tööd katkestatakse", ehituse käigus viitab ka tungivale vajadusele 45.000 krooni tasumiseks materjalide eest, et "tunduvalt lihtsustada asutuse palgapäeva läbiviimist", kuid samas, väidetavalt mitte üldse raha saades, ei pea vajalikuks mingite pretensioonide esitamist enne, kui ta on töid vastuvõtmiseks esitamata objektilt lahkunud; pretensiooni esitab ehitaja alles peale tellijate omapoolset pretensiooni ning kokku ca 4 kuud peale objektilt lahkumist; kuigi ehitaja väidetavalt ei saanud tellijatelt raha ning pidi ehitust sisuliselt ise finantseerima, tegi ehitaja töid ja ostis materjale pretensioone esitamata ning lisaks veel taotles veidi täiendavat aega "tööde kvaliteetsemaks teostamiseks" . Maakohus on eksinud, öeldes, et 45.000 krooni tasumise kohta on tõenditeks üksnes P.K ja Peeter Sinivälja vande all antud seletused ning et puudub objektiivne põhjus eelistada kõnealuses küsimuses ühe menetlusosalise seletust teisele. Kohus jõudis veendumusele, et Peeter Sinivälja vande all antud seletused ei ole usaldusväärsed, samas kui P.K ütlused sobituvad asjas olemasolevate muude tõenditega ning on usaldusväärsed. Seega on kohus, arutledes 65.000 krooni tasumise üle, jõudnud veendumusele, et P.K on vande all andnud usaldusväärseid ja usutavaid, muude asjaolude ja tõenditega kokkulangevaid seletusi, Peeter Siniväli aga ebausaldusväärseid ja ebausutavaid seletusi. Peeter Siniväli eitas ka 65.000 krooni saamist, kummatigi ilmnes, et alusetult. Ehitaja väidab, et sõlmis lepingu üksnes Veikko Maripuuga, samas objekti hulka kuulus ka P.K elamuosa ning ettemakse tegi P.K. Samuti on kohus lugenud tõendatuks P.K poolt veel 65.000 krooni üleandmise sularahas Peeter Siniväljale. Alati, kui ehituse eest oli vaja maksta, laekus eelnevalt Sun Marketing OÜ-lt P.K kontole vastav summa, mis seejärel sularahas välja võeti. Erandiks on üks kord 31. detsembril 2004. a., mil laekunud raha ei

25.aprilliks 2005. a. tööde lõpetamise graafikut. Hageja vastavat graafikut ei esitanud. Hinna alandamise esialgne ulatus tuleneb tellijate 8. aprilli 2005. a. pretensiooni punktist 4a, kuid tellijate lõplikuks tahteks võib lugeda kostja vastuse punktis 29 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kuulub hagejale tööde mahtu ja kvaliteeti arvestades tasumisele kokku 110.203 krooni. Kuna P.K kui kaastellija on menetlusse kaasatud ja nõustus kostja seisukohtadega, siis on täidetud ka VÕS § 112 lg. 2 sätestatud nõue, et hinna alandamine toimuks kõigi tellijate poolt ühiselt. Seega on hinna alandamise avaldus tehtud hiljemalt P. K nõustumisega 30. mail 2007. a. kohtuistungil kostja seisukohtadega, m. h. kostja vastuses tooduga. Maakohus ei ole võtnud selget seisukohta küsimuses, kas lugeda tööd teostatuks täielikult või apellandi väidetud ulatuses. Täies ulatuses töid teostatuks ilmselt lugeda ei saaks, kuna seda ei võimalda ka hageja seadusliku esindaja ja tunnistaja R. L ütlused, mis kinnitavad, et vähemalt mingid tööd jäid tegemata ning objektilt lahkuti töid vastuvõtmiseks esitamata. Seega on sisuline alus hinna alandamiseks olemas. Puudused töödes on tuvastatud ning ei ole tuvastatud, et puudused oleksid kõrvaldatud. Tunnistaja E. K ütlustest ilmneb selgesti, et ca 30 - 40% töödest oli ebakvaliteetselt teostatud, puudused olid olulised (näit. katus ei pidanud vett). Asjas olevatest materjalidest ei selgu ei otseselt ega kaudselt, et ehitaja oleks puudused kõrvaldanud, samas kui tellijad veel oma 8. aprilli 2005. a. pretensioonis jätkuvalt räägivad teostamata töödest. Apellant ei nõustu AS-i Gerrante väitega, justkui sularaha üleandmist ei saaks tõendada tunnistajate ütlustega või kaudsete tõenditega. Niisugust piirangut apellandile teadaolevalt õiguses ega kohtupraktikas ei ole. Apellant ei nõustu ka AS-i Gerrante väitega, justkui maakohus oleks ebaõigesti tuvastanud, et kokkulepitud tasu summas 82.200 krooni pidi sisaldama käibemaksu. Kogu tellijate ja töövõtja vaheline kirjavahetus ning nende tuvastatud tegelik käitumine näitab, et töövõtja leppis kokku lõplikud hinnad, mis seaduse kohaselt pidid sisaldama käibemaksu. Poolte vastastikused seisukohad vastaspoole kaebuse kohta Kumbki pool peab vastaspoole esitatud apellatsioonkaebust põhjendamatuks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning see tuleb jätta muutmata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lõikega 6 ei pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud. Nõustuda ei saa hageja apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks kohus pidanud tööettevõtulepingu nr. 4–00 alusel tuvastama, et kokkulepitud tasu 82.200 krooni ei sisaldanud käibemaksu. Lepingutekstile, millele hageja oma apellatsioonkaebuses tugineb, ei olnud kostja alla kirjutanud ning maakohus jõudis õigele järeldusele, et kirjalikku töövõtulepingut ei ole pooled sõlminud. Seega ei saa ka osundatud lepingutekstis märgitu alusel vaidlust lahendada. Nõustuda ei saa ka selle

apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus osundatud lepinguteksti sisuliselt aktsepteerinud: maakohus on otsuses märkinud, et pooltevahelise kokkuleppe sisu kindlakstegemisel on ta lähtunud poolte väidetest, läbirääkimiste käigus toimunud e-kirjade vahetusest ning hageja esindaja allkirja kandvast töövõtulepingust (projektist). Seega on kohus lepinguprojektis märgitut hinnanud koos teiste tõenditega, arvestades vaidlustamata asjaolusid, ja otsusest ei nähtu, nagu oleks kohus lugenud kõik lepinguprojektis sisalduvad tingimused poolte tahtega kooskõlas olevateks, nagu hageja oma kaebuses on väitnud. Kolleegium nõustub maakohtu otsusest tulenevaga, mille kohaselt ainuüksi ühe poole poolt alla kirjutatud lepinguprojekti märgitud tingimuse alusel ei saa poolte kokkulepet tuvastada. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, miks ei nõustu apellant maakohtu otsuses sisalduva põhjendusega selle kohta, et poolte poolt kokkulepitud tasu 82.200 krooni oli lõpphind, mis sisaldas käibemaksu. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata maakohtust erinevalt tõendeid hagejale lepinguliste tööde eest sularaha maksmise kohta. Nõustuda ei saa hageja apellatsioonkaebuse väitega, nagu ei oleks tõendatud 23. detsembri 2004. a. sularahamakse summas 20.000 krooni ja 31. detsembri 2004. a. sularahamakse summas 25.000 krooni. Samuti ei saa nõustuda aga ka kostja apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus pidanud tuvastama, et lisaks maakohtu poolt tuvastatud sularahamaksetele maksis P. K hagejale tööde tegemisele kulutatud materjali maksumuse katteks sularahas 45.000 krooni. Nii ei ole põhjendatud hageja etteheide, nagu oleks maakohus rikkunud poolte võrdsuse põhimõtet, kui pidas usaldusväärseks kolmanda isiku P. K vande all antud seletust sularaha üleandmise kohta ning luges ebausutavaks hageja esindaja Peeter Sinivälja vande all antud seletust selle kohta, et talle sularaha üle ei antud. Järeldusele selle kohta, et P. K andis hageja esindajale hageja poolt tehtud tööde eest sularahas üle 23. detsembril 2004. a. 20.000 krooni ja 31. detsembril 2004. a. 25.000 krooni, jõudis maakohus tõendite kogumi hindamise tulemusena, kusjuures vaid üheks tõendiks selles kogumis oli kolmanda isiku vande all antud seletus. Seda tõendite kogumit on maakohus otsuses kirjeldanud ja analüüsinud ning oma hinnangut tõenditele põhjendanud. Hageja on apellatsioonkaebuses jätnud täiesti märkimata kostja 30. detsembri 2004. a. e-kirja hagejale ja hageja 3. jaanuari 2005. a. vastuse sellele, mida kohus on otsuses käsitlenud ja mille sisust tulenevalt ta on hinnanud P. K seletust ning hageja käitumist, jõudes järeldusele, et nende tõendite kontekstis ei ole hageja seadusliku esindaja vande all antud seletus veenev. Hageja apellatsioonkaebusest ei nähtu, milline hinnang tuleks nimetatud kirjalikele tõenditele hageja arvates anda. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu muutmiseks ei ole alust. Samas ei ole põhjendatud ka kostja väide, nagu oleks kohus pidanud selle otsustuse, et tellijad on 65.000 krooni (17. detsembril 2004. a. 20.000 krooni, mille üle ei ole vaidlust,

Nõustuda ei saa ka kostja käsitlusega hinna alandamise kui õiguskaitsevahendi kohaldamisest. Maakohus tuvastas otsuses, et poolte kokkuleppe kohaselt tuli töövõtulepingu järgi maksta tasu ositi: 17. detsembril 2004. a. 20.000 krooni, 23. detsembril 2004. a. 20.000 krooni, 31. detsembril 25.000 krooni ja viimane osa pärast tööde lõpetamist ja üleandmist. Kohus leidis õigesti, et töövõtulepingujärgsest tasust 65.000 krooni tuli tellijatel maksta kokkulepitud tähtpäevadel tööd üle vaatamata, aga samuti, et 31. detsembri 2004. a. seisuga oli tasu maksmise kohustus selles summas muutunud sissenõutavaks. Et osundatud maksed tähtaegselt tasuti, ei ole kostja vaidlustanud. Samas tuvastas maakohus, et töövõtulepingujärgse tasu viimase osa maksmise kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud, kuna tellijad ei ole valmis tööd vastu võtnud ja seda ei saa ka lugeda tellijate poolt vastuvõetuks, aga samuti, et hageja ei ole tellijatele valmis tööd vastuvõtmiseks pakkunud. VÕS § 112 lg. 1 kohaselt on hinna alandamise kui õiguskaitsevahendi kohaldamise eelduseks õigustatud lepingupoole poolt kohustuse mittekohase täitmise vastuvõtmine. Et kostja ja P. K ei ole mittekohast täitmist vastu võtnud, siis on asjakohatu rääkida ka hinna alandamisest. Samas on õige ka see maakohtu seisukoht, mille kohaselt hinda on võimalik alandada avalduse tegemisega vastaspoolele, seda ei ole aga kostja ega P. K teinud. Seda, miks hagejale saadetud 8. aprilli 2005. a. pretensiooni ei saa pidada hinna alandamise avalduseks, on maakohus otsuses piisavalt põhjendanud. Hagiavaldusele esitatud vastuse punktis 29 on kostja märkinud vaid, milline summa kuulub tema arvates hagejale tööde mahtu ja kvaliteeti arvestades tasumisele, sellest ei saa aga tuletada, nagu sisaldakski osundatud punkt hinna alandamise avaldust, nagu kostja on apellatsioonkaebuses leidnud. Pealegi, kuna kostja ja kolmas isik on leidnud, et osalevad mõlemad lepingus tellija poolel, maakohus on selle asjaolu tuvastanud ning apellatsiooniastmes ei ole seda vaidlustatud, siis said nimetatud hinna alandamise avalduse vastaspoolele teha üksnes ühiselt (VÕS § 112 lg. 2). Asjaolu, et kolmas isik on kohtumenetluses kostja poolt esitatud seisukohti toetanud, ei anna alust järeldusele, nagu oleks kolmas isik ühtlasi kostja poolt hagiavaldusele esitatud vastuse esitaja ja selles tehtud avalduste osaline, isegi kui vastuses mingeid avaldusi sisalduks. Arvestades asjaolu, et mõlemad apellatsioonkaebuse jäävad rahuldamata, tuleb kummagi poole apellatsioonimenetluse menetluskulud kooskõlas TsMS § 163 lõikes 1 ja § 171 lõikes 1 sätestatud põhimõtetega jätta tema enda kanda.