Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2(8)

lepingurikkumine on tingitud subjektiivsetest asjaoludest. Maakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis Volvo Estonia OÜ-lt OÜ Kolandria kasuks välja põhivõlgnevuse 155 052 krooni ja viivise 17.10.2007 seisuga summas 9 090,98 krooni, kogussummas 164 112,98 krooni. Samuti mõistis kohus välja Volvo Estonia OÜ-lt alates 18.10.2007 viivise protsendina põhinõudelt 155 052 krooni kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7 % aastas). TsMS § 162 lg 1 järgi jättis maakohus menetluskulud kostja kanda. Kohus tuvastas, et pooled sõlmisid 12.01.2007 müügilepingu nr 64242, millega kostja müüs hagejale Volvo FH 440 4x2 hinnaga 1 550 520 krooni (t lk 11) ja tulenevalt lepingust maksis hageja 22.01.2007 kostjale vastavalt 12.01.2007 ettemaksuteatisele ettemaksu summas 155 052 krooni (t lk 18). Pank keeldus hagejale laenu andmast, millest hageja teavitas kolmel korral kostjat 2007.a märtsikuus telefoni teel (üks kord nendest 13.03.2007, t lk 2, t lk 65). Hageja esitas kostjale 02.05.2007 koostatud avaldus-taotluse, millega teavitas kostjat, et tal puudub veoki ostmise võimalus, kuna pank keeldub laenu andmast ning palus tagastada ettemaksu 155 052 krooni (t lk 19). Kostja esitas hagejale 16.05.2007 koostatud lepingust taganemise avalduse, mille kohaselt taganes kostja lepingust, kuna hageja on viivitanud enam kui 10 päeva hinna tasumisega (t lk 2021). Maakohus leidis, et 12.01.2007 sõlmitud leping on VÕS § 208 lg 1 järgi müügileping. Lepingu on allkirjastanud kostja poolt juhatuse liige Lars Johan Nyström Köhler. Lepingu sõlmimise ajal võis osaühingut esindada kaks juhatuse liiget koos. Maakohus leidis, et kostja kiitis oma faktilise tegevusega TsÜS § 129 lg 1 alusel volituseta sõlmitud müügilepingu heaks. Kuna lepingus on veoki üleandmise kuupäevaks märgitud 20.03.2007 (t lk 11), siis kohustus kostja hagejale veoki üle andma hiljemalt 20.03.2007. Pooled on ühel meelel, et hageja teavitas kostjat 2007.a märtsikuus telefoni teel, et pank keeldus veoki ostmisel laenu andmast. Enne 02.05.2007 on pooled teavitanud teineteist lepingu täitmisest suuliselt, kuigi lepingu p 9.1 on pooled kokku leppinud, et pool edastab lepinguga seotud teated eposti, faksi teel, tähitud kirjaga või isiklikult kätteandmisega. Vaidlust ei ole, et pank keeldus hagejat finantseerimast, mistõttu 02.05.2007 esitas hageja kostjale avalduse-taotluse, mida käsitleb lepingust taganemise avaldusena. Kostja on avalduse kätte saanud. Maakohus on seisukohal, et pangast laenu mittesaamine ei ole vaadeldav vääramatu jõuna. Arvestades veoki ostuhinda, pidi hageja, enne lepingu sõlmimist veenduma, et tal on rahalisi vahendeid ostu finantseerimiseks. Kohus leidis, et hageja 02.05.2007 lepingust taganemise avaldus ei ole kehtiv. Täitmata on lepingust taganemise materiaalsed eeldused. Tulenevalt VÕS § 116 lg 1 võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Käesoleval juhul ei ole kostja hageja ees lepingulisi kohustusi oluliselt rikkunud. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Kohtu arvates ei ole hageja käitumine kooskõlas hea usu põhimõttega, kui ta pärast kostja teavitamist telefoni teel, et ta ei suuda lepingut täita, heidab ette kostja poolt talle arve esitamata ning veoki kokkulepitud päeval üleandmata jätmist. Seega ei saa asjas tugineda sellele, et kostja ei ole hagejale arvet tasumiseks esitanud ega veokit kokkulepitud kuupäeval üle andnud. Lepingu p 7.1 kohaselt kohustub ostja tasuma ülejäänud osa hinnast enne veoki üleandmist vastavalt müüja poolt esitatud arvetele viie päeva jooksul arvates arve edastamisest müüja poolt. Puudub vaidlus, et arvet kostja hagejale ei esitanud. Kostja on lepingust taganemise alusena 3(8)

märkinud, et ostja poolt on tasumata veoki hind. Käesoleval juhul leiab kohus, et kostja poolt lepingust taganemise eeldusena saab olla VÕS § 117 lg 1 ning sellel alusel on kostja lepingu lõpetanud. VÕS § 117 lg 1 kohaselt, kui enne ühe lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on ilmne, et see lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta teatab, et ei kavatse lepingut täita, võib teine lepingupool lepingust taganeda juba enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Võttes arvesse poolte käitumist ning suhtlemist, leiab kohus, et pärast hageja telefonikõnesid 2007.a märtsikuus, taganes kostja lepingust enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Seega ei jätkanud kostja lepingu täitmist ega oodanud ka hagejalt edasist lepingu täitmist, mida kinnitab asjaolu, et arvet kostja ülejäänud veoki ostuhinna tasumiseks hagejale lepingu p 7.1 alusel ei väljastanud. Hageja käitumist arvestades järeldas kohus, et hageja aktsepteeris kostja poolt arve mitteesitamist ning kostjapoolset lepingust taganemist. Tulenevalt VÕS § 13 lg 3, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Suulises vormis taganemine on kostja poolt vormistatud kirjalikult 16.05.2007. Maakohus leidis, et hageja poolt tasutud summa ei ole käsiraha vaid ettemaks, mis maksti müügilepingu täitmiseks ja pooled vaidlevad selle üle, kas see kuulub tagastamisele. Ettemaksu näol ei ole tegemist leppetrahviga VÕS § 158 lg 1 järgi. Pooled on lepingus kokku leppinud leppetrahvi maksmises (lepingu p 7.3, 8.4), kuid ainult juhul, kui ostjal ei olnud ettemaksu tasumise kohustust. Lepingu p 7.3 on pooled kokku leppinud, et kui ostja ei tasu hinna osa, mis ületab ettemaksu suurust, õigeaegselt ning müüja taganeb lepingust, on müüjal õigus jätta endale ettemaks. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et kostja taganes lepingust enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, kuna arvet hagejale lepingu p 7.1 kohaselt ei esitatud ning veokit üle ei antud. Seega ei ole lepingu p 7.3 kohaldatav hagejale ettemaksu tagastamata jätmiseks. Pooled ei ole lepinguga reguleerinud ettemaksu tagastamise aluseid juhul, kui kostja taganeb lepingust enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Sellisel juhul tuleb kohaldada võlaõigusseaduse sätteid. VÕS § 189 lg 1 kohaselt lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Käesoleval juhul ei ole kostja hageja vastu nõudeid esitanud, mis kuuluksid lepingu p 8.3 alusel tasaarvestamisele, seega kuulub hageja poolt ettemaksuna tasutu tagastamise nõue rahuldamisele. Hageja ei nõua kostjalt intressi, vaid viivist. Hageja on arvestanud tagastatavalt summalt viivist alates 01.04.2007 kuni 17.10.2007 summas 9 060.98 krooni. Kostja ei ole viivise arvestusele vastuväiteid esitanud. Maakohus leidis, et hagejal on VÕS § 113 lg 1 järgi õigus nõuda kohustuse täitmise viivitamise eest viivist. Maakohus on tuvastanud, et kostja lõpetas lepingu lepingust taganemisega pärast hagejapoolseid telefonikõnesid 2007.a märtsikuus. Seega tekkis kostjal kohustus ettemaks tagastada ning ta on nimetatud rahalise kohustuse täitmisega viivituses. Kohus on asunud seisukohale, et kostja lõpetas lepingu enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, seega enne 20.03.2007. Hageja on arvestanud viivist lühema perioodi eest, mistõttu on hageja nõue viivise väljamõistmiseks summas 9 060.98 krooni põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. 4(8)

Apellant nõustub maakohtuga, et poolte vahel oli sõlmitud müügileping, tasutud oli ettemaks, vastustaja poolne rikkumine ei olnud tingitud vääramatust jõust ja vastustaja lepingust taganemine ei ole kehtiv. Samas on apellandi arvates maakohus ületanud hagi piire, asjaolud valesti tuvastanud ning tõendeid valesti hinnanud. Maakohus on rikkunud TsMS §-s 436 sätestatut. Maakohus on tuvastanud, et apellant taganes lepingust 2007 märtsis pärast vastustaja poolt tehtud telefonikõnesid. Samas ei ole kohus selgitanud, milles seisnes apellandi poolne lepingust taganemine ja mis hetkest on apellant lepingust taganenud. Apellant on võtnud omaks telefonikõned ka aprillis 2007 (tlk 19), kuid kohus pole sellele hinnangut andnud. Otsuses toodud viisil ei ole kumbki pooltest käsitlenud lepingust taganemist ja seda pole kohus arutanud pooltega istungil. Kohtu poolt tuvastatud lepingust taganemise viis on vastuolus poolte tahtega ja tõenditega. Hilisemate kirjalike avalduste tegemine tõendab, et pooled ei ole kokku leppinud lepingust taganemises suuliselt ega aktsepteerinud apellandi poolt arve väljastamata jätmist lepingu lõpetamise alusena. Maakohus pole arvestanud, et lepingust saab VÕS § 188 lg 1 järgi taganeda ainult taganemisavalduse tegemisega teisele poolele, mis muutub TsÜS § 69 lg 1 ja 2 alusel kehtivaks kättesaamisega. Käesolevas asjas ei ole pooled väitnud, et nad oleksid teinud tahteavalduse lepingust taganemiseks enne 02.05.2007. Puudusid eeldused, et TsÜS § 68 lg 4 järgi lugeda vaikimisena tahteavalduseks apellandi poolt arve väljastamata jätmist, kuna see on vastuolus pooltevahelise praktikaga. Pärast kohtu poolt tuvastatud lepingust taganemist 2007. a märtsikuus on pooled esitanud kirjalikud taganemise avaldused. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei võinud apellant pärast vastustaja poolt rahalise kohustuse täitmata jätmisest teatamist VÕS § 101 lg 1 p 2 alusel jätta täitmata oma kohustuse arve väljastamiseks. Maakohus on leppetrahvi regulatsiooni tõlgendamisel kohaldanud ebaõigesti seadust. Apellant leiab, et VÕS § 158 lg 1 ei välista, et juba makstud summa jäetakse leppetrahvina lepingut rikkunud poolele tagastamata. Isegi juhul, kui ei peaks saama lepingu p-des 7.3 ja 8.4 sätestatud ettemaksu müüjale jätmise regulatsiooni lepingu rikkumisel tõlgendada leppetrahvina, on pooled lepingus kokku leppinud regulatsioonis, millal ettemaks jääb müüjale. Apellant on juhtinud maakohtu tähelepanu sellele, et olenemata sellest, kas tegemist oli leppetrahviga, oli apellandil õigus jätta vastutaja poolt makstud summa endale (tlk 70 p 11 ja tlk 65). Maakohus ei ole apellandi väiteid arvestanud, sealhulgas on maakohus jätnud hindamata lepingu p 8.4 kohaldamisega seonduva. Maakohus on TsMS § 436 lg-d 4 ja 6 rikkudes kohaldanud VÕS § 117 lg-s 1 sätestatud lepingust taganemise regulatsiooni enne kohustuse sissenõutavaks muutumist. Enne 16.05.2007 oli vastustaja tasumise kohustus ettemaksu ületavas osas sissenõutavaks muutunud olenemata arve esitamisest. Lepingu kohaselt muutus tasumise kohustus sissenõutavaks igal juhul 20.03.2007. Seega oli 16.05.2007 vastustaja lisaks VÕS § 116 lg 2 p-le 5 ka lepingu p 8.2 alusel lepingut oluliselt rikkunud, mis andis aluse lepingust taganemiseks. Apellant leiab, et kui vastustaja teatas, et ta ei kavatse lepingut täita, millest tulenevalt on välistatud ka lepingu täitmine muus osas, siis tuleb lugeda vastustaja nii lepingust tuleneva rahalise kui mitterahalise kohustuse täitmist rikkunuks ja sellest tulenevalt on apellandil õigus jätta lepingu p-de 7.3 ja 8.4 alusel lepingust tulenev ettemaks endale. Apellandi arvates lepingu p 7.3 ja 8.4 alusel saaks nõuda leppetrahvi ka juhul, kui ostja lepingu täitmata jätmise kavatsusest apellanti teavitab, sest nimetatud tegevus on lepingu oluline rikkumine VÕS § 116 lg 2 p 5 tähenduses. Apellant on kogu menetluse käigus esitanud vastuväiteid viivise nõudele ja maakohtu vastupidine järeldus on ebaõige (tlk 57, 71), kuid maakohus on jätnud need vastuväited tähelepanuta.

5(8)

Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada ja hageja nõue jätta rahuldamata. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmistes asjaoludes:

6(8)

suhelnud ka 2007. a aprillikuus. Pigem on kolleegiumi arvates poolte väidetega ja esitatud tõenditega kooskõlas apellandi väide, mille kohaselt pärast hageja poolt suuliselt teatamisest, et tal pole võimalik laenu saada ja seetõttu lepingut täita, ei täitnud kostja VÕS § 101 lg 1 p 2 järgi ka oma kohustust arve esitamiseks ja auto üleandmiseks. Arvestades eeltoodut leiab kolleegium, et kostja taganes lepingust 16.05.2007 hagejale saadetud kirjaliku avaldusega. Õige on apellandi väide, et maakohus on tuvastades, et kostja taganes lepingust 2007. a märtsikuus, rikkunud TsMS §-s 436 lg-s 4 sätestatut. Pooled ei ole väitnud, et nad oleksid lepingust taganenud 2007. a märtsis ja kuna maakohus ei ole juhtinud poolte tähelepanu sellisele hinnangu andmise võimalusele, siis ei saanud maakohus TsMS § 436 lg 4 järgi otsust tehes sellele tugineda. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas kostja oli õigustatud lepingust taganema. Seega tuleb tuvastada, kas tegemist oli olulise lepingu rikkumisega, mis on aluseks VÕS § 116 lg 1 järgi lepingust taganemisele. Lepingu üldtingimuste p 8.2 järgi loevad pooled oluliseks lepingu rikkumiseks hinna tasumisega või objekti vastuvõtmisega viivitamist vähemalt 10 päeva. Kuna hageja on teatanud, et ta lepingut ei täida, see tähendab ei tasu lepingus kokkulepitud hinda ega soovi veokit vastu võtta, siis oli kostja õigustatud VÕS § 116 lg 4 järgi lepingust taganema ilma täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. Õige on maakohtu järeldus, et hageja lepingu rikkumine ei olnud VÕS § 103 lg 2 järgi vabandatav. Hagejal oli võimalus lepingu sõlmimisel arvestada asjaoluga, et pangad võivad talle veoki ostmiseks laenu mitte anda. Järelikult on kostja 16.05.2007 taganemine hagejaga sõlmitud müügilepingust kehtiv ja VÕS § 189 lg 1 järgi võivad pooled nõuda teiselt poolelt lepingu järgi üleantu tagastamist. Hageja on nõudnud kostjalt 155 052 krooni tagastamist. Poolte vahel on vaidlus, kas lepingu alusel tasutud 155 052 krooni on käsiraha, ettemaks või on tegemist leppetrahviga. Selleks, et otsustada hageja nõude põhjendatuse üle, tuleb tuvastada, millisel alusel on raha makstud. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et 155 052 krooni ei ole käsiraha ega leppetrahv. VÕS § 156 lg 1 sätestab, et käsiraha on ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud rahasumma. Kumbki pooltest pole tõlgendanud 155 052 krooni maksmist käsirahana ja see ei tulene ka lepingust. Leppetrahv on VÕS § 158 lg 1 järgi lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud poolele lepingus määratud rahasumma ja lõige 2 järgi kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mida lepingut rikkunud pool peab kahjustatud poole huvides tegema. Üldtingimuste p-s 7.3 on pooled kokku leppinud, et juhul, kui ostja ei tasu hinna osa, mis ületab ettemaksu suurust õigeaegselt ning müüja taganeb seetõttu lepingust, on müüjal õigus jätta endale ettemaks ja p-s 8.4 on kokku lepitud, et juhul, kui müüja taganeb lepingust mitterahalise kohustuse täitmata jätmise tõttu, on müüjal õigus jätta endale ettemaks. Lepingust tulenevalt on pooled kokku leppinud, et teatud tingimuste esinemisel ettemaksu ei tagastata. Arvestades, et VÕS § 189 on dispositiivne säte, siis võisid pooled kokku leppida sellisel moel ettemaksu tagastamata jätmises. Viidatud üldtingimuste punktides on sätestatud juhuks, kui ostja ei tasunud ettemaksu, võimalus samadel alustel (arve tasumata jätmise ja veoski vastuvõtmisest keeldumise tõttu) lepingu lõpetamisel nõuda ostjalt leppetrahvi 10% lepingu hinnast. Kolleegium möönab, et üldtingimustes kokkulepitud ettemaksu tagastamata jätmine on oma eesmärgilt sarnane leppetrahviga, kuid arvestades leppetrahvi määratlust seaduses ja üldtingimustes sisalduvat, siis ettemaksu tagastamata jätmine ei ole samastav kohustusega maksta lepingu rikkumisel leppetrahvina lepingu teisele poolele rahasumma.

7(8)

Kuna pooled olid kokku leppinud, et hageja lepingu rikkumise tõttu kostja poolt lepingust taganemisel on kostjal õigus jätta ettemaks endale, siis ei olnud kostja kohustatud hagejale tagastama ettemaksuna tasutud 155 052 krooni, mistõttu tuleb hagi nii põhivõla 155 052 krooni kui ka viivise nõudes jätta rahuldamata. Seoses hagi rahuldamata jätmise ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta hageja kanda.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar.

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.