Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hageja nõue ja põhjendused Hageja ja kostjad sõlmisid 11.02.1998 laenulepingu nr 759, mida on muudetud lepingu lisaga nr 1 ning mille alusel andis AS Eesti Hoiupank laenusaajale laenuks 93 750 DEM-i laenu tagastamise lõpptähtajaga 10.02.2013. Lepingus lepiti kokku intressi tasumises laenusaaja poolt arvestusega Saksa marga kuue kuu LIBOR+10 % aastas ning maksetega viivitamise korral viivise tasumises 0,2 % päevas tähtpäevaks tasumata summadelt. Laenusaajad kohustusid lepingu p 11.5 kohaselt vastutama lepingust ja selle võimalikest lisadest tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. Laenusaajad ei täitnud lepinguga võetud kohustusi hageja ees kohaselt, hageja ütles lepingu üles alates 12.10.1999 ja nõudis laenusaajatelt lepingust tulenevate kohustuste täitmist hiljemalt 11.10.1999. Kostjad hageja nõuet vabatahtlikult ei täitnud. Hageja avalduse alusel algatatud täitemenetluse käigus omandas hageja lepingu kohase täitmise tagamiseks panditud hooned ja rajatised Harjumaal Jõelähtme vallas x hinnaga 574 000 krooni, seoses kordusenampakkumise nurjunuks kuulutamisega ostjate puudumise tõttu. Hageja vähendas hoonete ja rajatiste omandamise tulemusel oma lepingust tulenevat nõuet 574 000 krooni võrra. Järelejäänud osa võlgnevusest ei ole hagejal õnnestunud kostjatelt sisse nõuda. Võlgnevuste kustutamise järjekord on kokku lepitud lepingu p-s 3.2. Lepingu alusel tasumisele kuuluvatest kõigist maksetest kuulub esimeses järjekorras makstuks viivis, seejärel trahvid, seejärel tähtajaks maksmata laenusumma maksed vastavalt nende ajalisele järjekorrale alates varasematest võlgnevustest. 12.12.2000, mil hageja vähendas 574 000 krooni võrra kostjate võlgnevust, oli kostjate võlgnevus lepingu ülesütlemisest juba suurenenud nii intresside kui viiviste arvelt. 12.10.1999-20.05.2000 hageja kostjatele vastu tulles võlgnevuselt viivist ei arvestanud, mistõttu on nimetatud perioodil viiviste igakuised summad väiksemad, kuigi lepingu kohaselt oli hagejal õigus arvestada nimetatud perioodil viivist summas ca 43 880 krooni kuus. Kostjate lepingust tulenev võlgnevus hageja ees on 716 944,74 krooni, millest laenu põhiosa on 483 197,16 krooni ning viivised 233 747,58 krooni (kuni 06.04.2001). Hageja nõuab kostjatelt vaid põhiosa võlgnevuse tasumist ja on loobunud viiviste väljanõudmistest. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Hageja ei teostanud hagi esitamisel oma tsiviilõigusi kooskõlas heade tavadega. Kostjad on laenulepingust nr 759 tulenevad kohustused täitnud. Kostjad nõustusid võlgnevuse suurusega 772 621,84 krooni lepingu ülesütlemisel, millest põhivõlgnevus oli 731 317,78 krooni, intressi võlgnevus 39 818,27 krooni ning viivisvõlgnevus 1485,81 krooni. Täitemenetluse raames arestis kohtutäitur 23.12.1999 kostjatele kuulunud lepingu täitmise tagamiseks hageja kasuks panditud vara (hooned, rajatised x Jõelähtme vald Harjumaa) arestimishinnaga 820 000 krooni. Koguvõla suuruseks märgiti arestimisaktis 798 147,91 krooni. Kuna täitemenetluses leidis rahuldamist kogu hageja nõue kostjate vastu summas 798 147,91 krooni, on kostjate kohustus nõuetekohaselt täidetud. 21.11.2000 vallasvara kordusenampakkumise nurjunuks kuulutamise aktist nähtub, et hagejale anti 2(8)

arestitud vara 12.12.2000 sissenõude katteks üle kordusenampakkumise hinnaga 574 000 krooni. Kohtutäituril oli TMS § 58 järgi õigus vara ümber hinnata juhul, kui vara ei õnnestunud enampakkumisel müüa ja selle müümine vara arestimise aktis märgitud hinnaga osutus võimatuks. TMS § 64.6 võimaldas sel juhul vara müüa alla arestimisaktis märgitud hinna. Täitetoimikust nähtub, et täituri ja hageja vahel toimus kirjavahetus vara ümberhindamise, kordusenampakkumise korraldamise ning vara sissenõude katteks hagejale jätmise osas. Täitetoimikust ei nähtu, et täitur oleks teavitanud täitetoimingutest võlgnikku. Tegemist on enampakkumise oluliste tingimuste rikkumisega, kohtu pädevuses on enampakkumine TMS § 64.7 järgi kehtetuks tunnistada 5 aasta jooksul enampakkumise päevast. Hagejal tuli 574 000 krooni arvelt kostjate võlgnevust kustutada järgnevalt – kogu viivisvõla jääk s.o 1485,81 krooni, kogu intressivõla jääk, s.o 39 818,27 krooni ning ülejäänud summa, s.o 532 695,92 krooni, põhivõlana. Hageja sai hagiavalduses nõuda üksnes põhivõla tasumata summat 198 621,84 krooni. Kohtuistungil tunnistasid kostjad hagi summas 198 621,84 krooni. Intressivõlgnevus ei saa pärast lepingu ülesütlemist kasvada, intressivõlgnevus on ka 12.12.2000 seisuga 39 818,27 krooni. Hageja kostjate vastu viivisenõuet ei esitanud. Hagis märgitud seisukohtadest jääkvõla kujunemise osas, nähtub, et hageja suurendas 12.10.1999–06.04.2001 viivisenõuet 489 423,10 krooni võrra ning vähendas 06.04.2001 osalise tasumise arvel 292 717,88 krooni võrra. Hageja võlgnevuse arvestus perioodil 2001 jaanuarist viivisearvestuse lõpuni on arusaamatu. 2000.a esimesed 4 kuud kasvab viivisenõue iga kuu ca 1000 krooni, kuid mais tõusis viivis 15 000 kroonini ja juunist aasta lõpuni igakuise kasvuni ca 45 000 krooni ulatuses. Hageja väitis, et 2000 augusti seisuga oli kostjate viivisvõlg 155 964,35 krooni. Samas kinnitas hageja 2000 augustis Harju Maakohtu Täitevosakonnale, et kostjate viivisvõlg on 134 191,05 krooni. Tõenditega manipuleerimine ning hagihinna alusetu suurendamine jätab mulje soovist kohut eksitada. Pärast kostjatelt vara äravõtmist ning selle hagejale üleandmist hageja kostjate poole võla tasumise küsimuses ei pöördunud. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis solidaarselt Ain Kruutmannilt ja Õie Kruutmannilt AS-i Hansapank kasuks välja 198 621,84 krooni põhivõlana. Kohus jättis AS-i Hansapank kantud riigilõivu 15 000 krooni osas AS-i Hansapank enda kanda. Kohus mõistis Ain Kruutmannilt ja Õie Kruutmannilt kummaltki AS-i Hansapank kasuks välja 5500 krooni kantud riigilõivu katteks. Kohus mõistis AS-ilt Hansapank Ain Kruutmanni ja Õie Kruutmanni kasuks 7000 krooni kummalegi õigusabikulude katteks. Puudub vaidlus, et kostjad said laenulepingu alusel laenu 93 750 DEM-i tagastamise lõpptähtajaga 10.02.2013. Pooled leppisid kokku intressi tasumises Saksa marga kuu LIBOR+10% aastas ning viivise tasumises 0,2 % päevas tähtpäevaks tasumata summalt (lepingu p-d 1.3 ja 1.6). Laenusaajad kohustusid laenu ja intressi tasuma igakuiste maksetena 1998 märtsist. Hageja ütles lepingu üles alates 12.10.1999 ja nõudis kostjatelt lepingust tulenevate kohustuste täitmist hiljemalt 11.10.1999. Lepingu ülesütlemise ajal 12.10.1999 oli kostjate võlgnevus laenu põhiosana 731 317,76 krooni. Hagi kohaselt 12.10.1999-20.05.2000 hageja viiviseid ei arvestanud ning hageja on loobunud kogu ulatuses intressi viivistest. Kostjad hageja nõuet tasuda võlgnevus koos intresside ja viivistega seisuga 11.10.1999 kogusummas 772 621,84 krooni ei täitnud ning kostjate omandis olnud lepingu tagatisvara suhtes algatati hageja avalduse alusel täitemenetlus. Täitemenetluse käigus omandas hageja tagatisvara hinnaga 574 000 krooni, mille võrra vähendas hageja kostjate võlgnevust. Hageja arvestuse kohaselt on seisuga 09.02.2005 kostjate lepingust tulenev võlgnevus hageja ees 775 915,04 krooni, millest laenu põhiosa võlgnevus 483 197,16 krooni ja viivisevõlgnevus

3(8)

292 717,88 krooni, mille arvestas hageja kuni 06.04.2001. Viivise nõuet hageja kostjate vastu ei esitanud ning hageja kinnitusel on ta selle nõude esitamisest loobunud. Kostjate vastuväited tuginevad põhilises osas lepingu p-des 1.3.4, p-s 1.1, p 1.5, p 1.6, p 3.2 kokkulepitule, seega on kostjate vastuväited kooskõlas TsK § 173 lg-s 1 sätestatuga. Ain Kruutmanni seletuse kohaselt kaotas ta 1999 kevadel töö ning tal tekkisid makseraskused. Ain Kruutmann pöördus väidetavalt laenuandja poole ettepanekuga, et tal võimaldataks maksta 8000 krooni kuus, pank seda ei võimaldanud ning ütles lepingu üles. Hageja nentis, et kui kostja oleks tasunud 8000 krooni kuus, poleks lepingut lõpetatud. Põhiline vaidluse ese on tagastamata laenusummalt intresside arvestamine pärast 12.10.1999, mil hageja ütles kostjatega sõlmitud laenulepingu üles. Panga poolt välja toodud lepingujärgne võlgnevus 12.10.1999 seisuga oli kokku 772 621,84 krooni, millest tagastamata laenuosa oli 731 317,76 krooni, intressid 39 818,27 krooni ning viivised 1485 krooni (tlk 13). 15.08.2000 hageja avalduses kohtutäiturile nõude suurendamiseks märgiti, et seisuga 14.08.2000 on kostjate võlgnevus AS-i Hansapank ees juba 993 333,66 krooni, millest põhiosa võlgnevus 731 317,76 krooni, intressivõlgnevus 127 824,87 krooni ning viivisvõlgnevus 134 191,03 krooni. Lepingu ülesütlemisest 12.10.1999 muutus kostjate kohustus sissenõutavaks ning langes ära õiguslik alus tagastamata laenusummalt intresse arvestada. Viivise või kahjuhüvitise nõudeid hageja kostjate vastu ei esitanud. Seega oli hageja poolt kohustuse sissenõutavaks muutumisest 12.10.1999 intresside arvestamine õigusliku aluseta. Kostjate võlgade katteks võttis pank 12.12.2000 tagatisvarana ehitised ja rajatised Harjumaal Jõelähtme vallas x väärtusega 574 000 krooni enda omandisse. Hageja kustutas tagatisvara arvelt väärtusega 574 000 krooni kostjate võlga alljärgnevalt – põhivõlga 247 984,10 krooni ulatuses, intressivõlga 127 824,87 krooni ulatuses ja viivisevõlga 198 191,03 krooni ulatuses, hageja nõudeks kostjate vastu jäi põhivõla tasumata osa summas 483 197,16 krooni. Pangal tuli kostjate võlgnevust tagatisvara arvelt kustutada alljärgnevalt: 574 000 krooni miinus viivisevõlgnevus seisuga 11.10.1999 summas 1485,81 krooni, miinus intressivõlgnevus seisuga 11.10.1999 summas 39 818,27 krooni ning ülejäänud põhivõla summa katteks 532 695,92 krooni. Viivisenõuet summas 292 717,88 krooni hageja kostjate vastu käesolevas asjas ei esitanud. Ilmnes veenvalt, et hageja kustutas viivised seisuga 20.12.2000 tagatisvara arvelt summas 198 191,03 krooni. Hageja väitis hagis, et 12.10.1999-20.05.2000 hageja tagastamata laenusummalt ja intressidelt viivist ei arvestanud, seega ei olnud tagatisvara arvelt viiviste kustutamine õigustatud, kuna hageja kinnituse kohaselt ta selle perioodi eest kostjatele viiviseid ei arvestanud. Hageja esitatud tabelist (tlk 14–17) ei nähtu, millistelt summadelt hageja 20.12.2000 seisuga kostjate tagatisvara arvelt viivised 198 191,03 krooni kustutas. Kuna viivisearvestus ei ole esitatud tõendite põhjal kontrollitav ja hageja kinnituse kohaselt ta 12.10.1999–20.05.2000 viiviseid ei arvestanud, ei olnud viiviste kustutamine summas 198 191,03 krooni selle perioodi eest põhjendatud. Kohtuistungil tunnistasid kostjad nõuet tasumata põhivõla osas summas 198 621,84 krooni, nimetatud seisukoht on asjas ilmnenud asjaolusid aluseks võttes põhjendatud ja mõistlik. Kostjate vastuväited hagile täitemenetluse õiguspärasuse ja reeglite kohasuse osas tuleb jätta tähelepanuta kui asjasse mittekuuluvad. Kostjatel oli täitemenetluse läbiviimise ajal võimalik teostada oma seadusest tulenevat kaebeõigust, kui nende õigusi võlgnikena täitemenetluse läbiviimisel rikuti.

4(8)

Apellatsioonkaebuse põhjendused AS Hansapank palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ning teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada. Kohus ei näidanud, millise normi alusel jättis kohus hageja nõude osaliselt rahuldamata. Kohus tuvastas ekslikult, et hagis märgitud asjaolude kohaselt ei ole hageja 12.10.1999-20.05.2000 kostjatele vastu tulles viiviseid arvestanud. Nimetatud väidet hageja ei esitanud. Hageja selgitas (t lk 77), et viivist ei arvestatud kogu lepingust tulenevalt võlgnevuselt, mistõttu on nimetatud perioodil ka viiviste igakuised summad väiksemad, kuigi lepingu kohaselt oli hagejal õigus arvestada nimetaud perioodi eest igakuiselt viiviseid 43 880 krooni. 12.10.1999-20.05.2000 arvestas hageja viivist igakuiselt väiksemas määras kui lepingus kokkulepitud määr, viivist arvestati kuni 06.04.2001. Laenukonto väljavõttest nähtub viiviste arvestamine ja tasumine tagatisvara enampakkumisel saadud raha arvel. Kohus asus ekslikult seisukohale, et hageja loobus hagiavalduse esitamisega kostjatele varem tasutud viivistest tagantjärele. Ühestki kohtule esitatud dokumendist ega hageja väitest selline seisukoht ei ilmne ning kohtu järeldus on üllatuslik. Hagiavalduses hageja viiviste temaatikat ei analüüsinud. 07.09.2005 seisukohtades selgitas hageja varem tasutuks loetud viiviste arvestust ning lisas, et seisuga 06.04.2001 on tasumata viivis 233 747,58 krooni ning loobus nimetatud summas viiviste nõudmisest. Hageja piirdus viiviste nõudmisel täitemenetluses laekunud summadest tasutud viivistega ning loobus hagiavalduses täiendavate viiviste nõudmisest, kuid ei loobunud tagantjärele juba võetud viiviste nõudmisest. Hagejal oli õigus viivist arvestada täitemenetluse ajal. Hageja tugines viiviste arvestamisel ja kustutamisel lepingu p-dele 1.6 ja 3.2. Kohus ei näidanud, miks ta ei arvesta hageja väitega, et hagejal oli õigus viiviste arvestamiseks ja kustutamiseks täitemenetluse ajal. Kostjad ei esitanud seaduse nõuete kohaselt vastuväiteid viivise arvestamisele täitemenetluses. Kohus ei analüüsinud, miks võib kostja esitada vastuväiteid vara enampakkumisel saadud rahast tasutud viivistele 4 ja pool aastat hiljem väljaspool täitemenetlust. Kohus luges varem tasutud viivised tagantjärele mitteõiguspäraseks, kuigi kostjad viiviste kustutamise mitteõiguspärasust täitemenetluses ei argumenteerinud. Kui kostjad soovisid esitada vastuväiteid täitemenetluses nõude suurendamisele, pidid nad esitama vastuväited täitemenetluse seadustikus sätestatud tähtajal. Kostjad kohtutäituri poolt nõude suurendamisele täitemenetluses vastavalt hageja esitatud 15.08.2000 taotlusele, ei kaevanud. Kohus arvestas otsuses kostjate poolt esitamata jäetud nõudmisega mitte suurendada nõuet täitemenetluses. Otsus on põhjenduste osas vastuoluline. Kostjate vastuväited nõude suurendamise kohta täitemenetluses tuleb jätta tähelepanuta ning arvestuse aluseks tuleb võtta täitemenetluse järgne võlgnevuse arvestus. Kohus märkis otsuses võlgnevuse summad, mis tuli kohtu arvates kustutada tagatisvara arvelt. Kohtu poolt viiviste ja intressi arvestamise lõppkuupäevaks laenulepingu lõpetamise kuupäeva arvestamine ei ole põhjendatud. Laenulepingu lõpetamisel oli laenuvõlgnevus 772 621,84 krooni. Lepingu lõpetamise järel arvestas hageja kõrvalnõudeid vastavalt lepingule ning 12.12.2000, kui hageja võttis enampakkumise nurjumisel vara vastu, oli laenu põhiosa viivisvõlgnevus 290 527,23 krooni ja intressivõlgnevus 140 293,96 krooni, kokku 430 821,19 krooni. Hageja kustutas pärast põhivõlgnevust kõrvalnõudeid lepingu ülesütlemise päeva seisuga 41 304,08 krooni ning 284 711,82 krooni. Seega ei kustutatud kogu viiviste võlgnevust. Arvestades, et 06.04.2001 oli viiviste võlgnevus kasvanud täiendavalt, moodustades 233 747,58 krooni, mis suureneb igakuiselt, kuid mille kohta hageja nõuet ei esitanud, on kõrvalnõuete kustutamine täitemenetluses summas 284 711,82 krooni mõistlik ega ole ülemäära suur. Võlgnevuse arvestusest nähtub igakuiselt põhiosa summa ning vastava kuu osas ka viivise arvestus. Hageja luges viivised ja intressid tasutuks, alustades varasemast võlgnevusest, nagu leping ette näeb.

5(8)

Vastus apellatsioonkaebusele Ain Kruutmann ja Õie Kruutmann ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel edasikaevatud osas osaliselt tühistada ja nõue osaliselt rahuldada. Kuna kaebuses on vaidlustatud maakohtu otsus osas, millega jäeti hageja nõue osaliselt rahuldamata, siis 198 621,84 krooni väljamõistmist kolleegium ei kontrolli. Pooltevaheline laenuleping on sõlmitud ja lõpetatud ning hageja poolt arvestatud viivised ja intressid on arvestatud perioodi eest enne 30.06.2002. Seega tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-st 11 tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud seadust. Kostjate ja AS Eesti Hoiupank vahel oli 11.02.1998 sõlmitud laenuleping, millega anti kostjatele laenu 93 750 DEM. Kostjad ei täitnud laenulepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust kohaselt, mille tõttu ütles hageja 27.09.1999 kirjaga laenulepingu üles. Laenulepingu ülesütlemise ajal oli kostjate võlg hageja ees 772 621,84 krooni, millest põhivõlga 731 317,76 krooni, intressi 39 818,27 krooni ja viivist 1 485,81 krooni. Täitemenetluses ei õnnestunud kohtutäituril vara müüa ja 30.11.2000 teatas hageja Harju Maakohtu täitevosakonnale, et ta soovib vastavalt TMS § 648 lgle 1 vara võla katteks endale. Vara anti hagejale üle teise enampakkumise alghinnaga, milleks oli 574 000 krooni. Eeltoodud asjaolude osas ei ole poolte vahel vaidlust. Hageja väidab, et üleantava vara väärtus ei katnud kõiki kostjate kohustusi, mis tulenesid laenulepingust, mistõttu jäid kostjad, olenemata vara laenu katteks üleandmisest, hagejale võlgu. Vaidlus on võla suuruse osas. Vastavalt laenulepingu p-le 3.2 olid pooled kokku leppinud, et kostjate poolt tasutust arvestatakse kõigepealt viivised, siis trahvid, seejärel intressid ja kõige viimasena tasumata laenu põhiosa. Selline võlgnevuse kustutamise järjekord kehtis olenemata kostjate poolt maksekorraldusele märgitust ja seda võis muuta poolte kokkuleppel. Kuna pooled ei olnud teisiti kokku leppinud, siis tuli võla kustutamisel lähtuda laenulepingu p-st 3.2. Hageja kustutas talle 2000. a detsembris üle antud vara arvel kostjate laenust viivisvõlga 198 191,03 krooni, intressivõlga 127 824,87 krooni ja põhivõlga 247 984,10 krooni. Arvestades kostjate põhivõlast 731 317,76 krooni maha 247 984,10 krooni ja 136,50 krooni, on hageja saanud kostjate põhivõla suuruseks 483 197,16 krooni, mida hageja hagiavalduses nõuab. Kostjad on väitnud, et hageja oli õigustatud kustutama viiviseid ja intresse suuruses, mis olid muutunud sissenõutavaks laenulepingu ülesütlemisel 27.09.1999. Selleks, et kontrollida hageja nõude põhjendatust, tuleb tuvastada, kas hageja on üleantud vara maksumuse arvel õigesti võlgnevuse kustutanud. Kolleegium leiab, et õige on kostjate väide, mille kohaselt ei olnud hagejal õigus pärast lepingu ülesütlemist kostjatelt nõuda laenulepingu järgi intressi. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku TsK § 274 alusel lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise nõudmine. Hageja seisukoht, et laenulepingus kokkulepitud intressi tuleb laenu kasutamise tasuna maksta pärast laenulepingu ülesütlemist, on ekslik. Seega oli hageja õigustatud saama intressi kuni laenulepingu ülesütlemiseni summas

6(8)

39 818,27 krooni. Hageja on vastavalt esitatud võla arvestusele arvestanud üleantud vara maksumusest maha intressi 127 824,87 krooni. Järelikult on hageja arvestanud intressi ilma õigusliku aluseta 88 006,60 krooni (127 824,87 – 39 818,27). Ebaõige on kostjate väide, et hageja ei olnud õigustatud pärast lepingu ülesütlemist arvestama ja nõudma tasumata võlalt viivist. Vastavalt TsK § 231 lg-le 1 oli rahalise kohustuse täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Seoses laenulepingu üleütlemisega laenulepingu p 8.1 alapunktide g, h ja i järgi muutus vastavalt p-le 8.2 kogu võlg sissenõutavaks 20 päeva jooksul pärast üleütlemisteate saamist. Vaidlust ei ole pärast ülesütlemist tagastamata põhivõla summas, milleks oli 731 317,76 krooni. Kuna kostjad 20 päeva möödudes laenulepingu ülesütlemisest võlga ei tasunud, siis olid nad võla tasumisega viivituses ja hagejal oli õigus arvestada tagastamata laenult laenulepingu p-s 1.6 kokkulepitud viivist 0,2 % päevas tasumata summalt kuni võla tasumiseni. Hageja arvestuse kohaselt oli tasumata viivis 20.11.1999 seisuga 290 527,23 krooni. Ebaõige on kostjate väide, et hageja on loobunud viivise nõudest. Hageja on selgitanud hagiavalduses, et ta soovib seisuga 09.02.2005 põhivõlga. Viivist, mis on arvestatud vara üleandmisest kuni 06.04.2001 hageja ei nõua. Hageja ei ole väitnud, et ta on loobunud enne laenu tasumiseks täitemenetluses arestitud vara üleandmist võlalt arvestatud viivisest. Enne tagatisvara üleandmist arvestatud viivise on hageja osaliselt võla kustutamiseks maha arvestanud üleantud tagatisvara maksumusest. Kuigi täitemenetluses vara üleandmise ajaks oli viivist arvestatud 290 527,23 krooni, on hageja arvestanud laekunud vara maksumusest maha 198 191,03 krooni. Seega oluliselt vähem kui ta oli õigustatud tegema. Kolleegium leiab, et väiksemas määras viivise arvestamine hageja poolt oli hageja tahteavaldus, mida ta võis teha olenemata eelnevast kokkuleppest kostjatega. Järelikult tuleb lähtuda viivise arvestamisel summast, mille on hageja ise maha arvestanud. Pärast pangale tagatisvara üleandmist arvestatud viivist ei ole hageja nõudnud. Ebaõige on kostjate väide, et hageja viivisearvestus on arusaamatu. Vastavalt hageja seletusele arvestas ta kostjatele vastu tulles alates lepingu ülesütlemisest kuni 2000. a maikuuni vähem viivist ja alates juunist on arvestatud viivist vastavalt lepingu p-le 1.6. Eeltoodu nähtub ka hageja poolt esitatud laenu, intressi ja viivise arvestusest. Ebaõige on kostjate väide, täitemenetluses on tegelikult tasutud kogu võlg, kuna võla tasutuks lugemisel ei saanud võtta arvesse mitte vara arestimise hinda, vaid seda, millise hinnaga vara hagejale üle anti. Õige on apellandi väide, et ta oli õigustatud arvestama viivist ka ajal, kui nõude täitmiseks oli alustatud täitemenetlust. Samas ei ole õige apellandi väide, et hageja poolt kõrvalnõuete suurendamisel täitemenetluse ajal oleksid saanud kostjad seda vaidlustada ainult täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kaevates täituri tegevuse peale. Täitemenetluses on õigus kõrvalnõudeid suurendada võlausaldajal ja samuti on võlausaldaja see, kes arvestab, millise nõude katteks ta täitemenetluses laekunud summasid kasutab. Seega ei pidanud kostjad vaidlustama kohtutäituri tegevust, vaid nad saavad esitada vastuväite mahaarvatud summade osas käesolevas menetluses. Arvestades eeltoodut on kostjate poolt tasumata põhivõla suuruseks 395 190,56 krooni, millise summa võlgnevad kostjad hagejale. Kuna maakohus on välja mõistnud 198 621,84 krooni, siis tuleb täiendavalt kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 196 568,72 krooni. Kuna asja menetlus on alanud enne 31.12.2005, siis tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku §-st 3 tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja jagamisel kohaldada kuni 31.12.2005 kehtinud seadust. Seoses hagiavalduse osalise rahuldamisega tuleb kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1, 8 ja 11 järgi hageja poolt hagi esitamisel tasutud riigilõivu kostjatelt

7(8)

välja mõista proportsionaalselt hagi rahuldatud osale. Hageja on tasunud hagi esitamisel 26 000 krooni ja hagi on rahuldatud 81,786% ulatuses. Seega tuleb välja mõista kostjatelt 21 264 krooni. Apellatsioonkaebuse esitamisel on hageja tasunud riigilõivu 14 750 krooni. Apellatsioonkaebus on rahuldatud 69,07% ulatuses, mistõttu tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista 10 187,80 krooni. Kokku tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista 31 451,80 krooni riigilõivu. Kostja Ain Kruutmann on tasunud maakohtu menetluses õigusabi eest 14 000 krooni. Kuna hagi rahuldati osaliselt, siis kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi tuleb hagejalt kostjatele välja mõista 4 400 krooni, arvestades hagi rahuldamata osa 88 006.60 krooni. Kolleegium teeb poolte menetluskulude osas tasaarvestuse ja väljamõistmisele kuulub kostjatelt hageja kasuks 27 051,80 krooni.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Margo Klaar

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.