Osaühing Europark Estonia hagi Keila Alushariduse OÜ vastu võlgnevuse nõudes 70 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: Osaühing Europark Estonia (registrikood 10811490; aadress Estonia pst 9, Kesklinna linnaosa, Tallinn, Harju maakond, 10143) Hageja lepinguline esindaja jurist Elari Arjakas (e-post [email protected]) Kostja: Keila Alushariduse OÜ (registrikood 11426771; aadress Kruusa tn 23, Keila linn, Harju maakond, 76607; e-post xxxx), seaduslik esindaja juhatuse liige M. L. (isikukood xxxx) Kostja lepinguline [email protected])
Asja läbivaatamise viis
esindaja
jurist
Alar
Salu
(e-post
Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Osaühing Europark Estonia hagi Keila Alushariduse OÜ vastu.
2.Välja mõista kostjalt Keila Alushariduse OÜ (registrikood 11426771) hageja Osaühing Europark Estonia (registrikood 10811490) kasuks võlgnevus (leppetrahv) summas 30 eurot ning võla sissenõudmiskulud summas 40 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Jätta menetluskulud kostja Keila Alushariduse OÜ kanda.
4.Rahuldada hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ning mõista välja kostjalt Keila Alushariduse OÜ (registrikood 11426771) hageja Osaühing Europark Estonia (registrikood 10811490) kasuks hageja menetluskulud summas 600 eurot (s.o hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 100 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ning lepingulise esindaja kulu summas 480 eurot).
2-22-120767
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude hüvitamiseni tasumata summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK, ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD
Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõuded
1.Osaühing Europark Estonia (hageja) esitas 01.08.2022 hagi Keila Alushariduse OÜ (kostja) vastu võlgnevuse nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt parkis 08.07.2019 sõiduk registreerimismärgiga xxxx, mille omanikuks / vastutavaks kasutajaks oli eeltoodud kuupäeval kostja, hageja Europark Estonia opereeritaval parkimisalal aadressil Tartu mnt 1 (EP81, 1123), Tallinn. Kontrollimise käigus leidis tuvastamist, et sõiduk oli pargitud parkimistingimusi rikkudes, kuna parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Järelikult parkis kostja parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise eest tasumata. Hageja esitas koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist kostjale kui sõiduki omanikule / vastutavale kasutajale leppetrahvinõude (leppetrahv nr 1410 8071 9153 5153 summas 30 eurot, maksetähtajaga 22.07.2019), paigutades selle sõiduki kojamehe vahele, kuid kostja jättis leppetrahvi tähtaegselt tasumata. Hageja saatis kohtueelselt kostjale meeldetuletused võlgnevuse kohta, kuid kostja nendele ei vastanud.
3.Hageja selgitab, et hageja on parkimisteenust osutav ettevõte, mille iga parkla sissesõidu juurde on paigaldatud liiklus- ja teavitusmärgid, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Samuti on hageja poolt opereeritava parkla sissesõidu juurde paigaldatud vastav infotahvel koos viitega tüüptingimustele (sh parkimistingimustele) ja/või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Eeltoodu tõendamiseks on hagiavalduse lisas 2 esitatud fotod parkimistingimustega seotud alal asuvatest tingimustest ja liiklus- ning teabemärkidest, sh nende paigutusest parkimisala suhtes. Hageja leiab, et kostjale pidid liiklus- ja teavitusmärgid olema nähtavad ja kostjal oli võimalik
2-22-120767 parkimistingimustega tutvuda enne kui ta võttis vastu otsuse parkimislepingu sõlmimiseks sõiduki parkimise näol.
4.Ühtlasi leiab hageja, et kuivõrd tüüptingimustest tuleneb hageja selgesõnaline tahe lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja pargib oma sõiduki hageja parklasse, tuleb seda lugeda hagejapoolseks pakkumuseks leping sõlmida. Juhul, kui sõiduki kasutajale parkimistingimused sobivad ja/või ta omab nõutavat parkimisõigust andvat parkimiskaarti/luba ning ta pargib sõiduki, annab ta sellega ühtlasi nõusoleku lepingu sõlmimiseks. Hageja leiab, et antud juhul on kostja sõiduki parkimisega avaldanud lepingu sõlmimiseks nõustumuse. Kuivõrd oli olemas hageja pakkumus ja kostja kui sõiduki omaniku / vastutava kasutaja nõustumus lepingu sõlmimiseks, oli poolte vahel sõlmitud leping liiklus- ja teavitusmärkidel toodud tingimustel. Poolte vahel ei saa vaidlust olla selles, et leping oli sõlmitud ning sõiduk oli pargitud hageja opereeritavale parkimisalale kuivõrd kostja ei ole kordagi ühtegi teistsugust väidet ega tõendit esitanud.
5.Hageja lisab, et vaidlusalusel kuupäeval, kui hageja parkimiskontrolli teostav isik kontrollis sõiduki parkimise eest tasumist, ei olnud kontrollitavas sõiduautos ega selle juures kedagi. Seega ilmselgelt oli sõiduk pargitud eelnimetatud kuupäeval nimetatud parkimisalal liiklusseaduse § 2 p 49 mõttes.
6.Hageja on seisukohal, et parkimise operaatoril oli õigus eeldada, et sõidukit kasutas, sh parkis hageja parkimisalale, sõiduki omanik / vastutav kasutaja, kelleks antud juhul on Transpordiametist saadud teabe (hagiavalduse lisa 3) alusel kostja, kuivõrd Transpordiameti avaliku teabe alusel ei ole liiklusregistris sõiduki omandi osas alates 03.08.2017 kuni 20.10.2021 muudatusi tehtud. Lisaks pole ka kostja vastupidist tõendanud. Seega on parkimislepingu pooleks kostja.
7.Kostja on lepingut rikkunud, kuna ta parkis sõiduki hageja poolt opereeritavale parkimisalale parkimistingimusi rikkudes, s.t kuna parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Järelikult parkis kostja parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise eest tasumata. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahvi. Seega parkis kostja hageja hallatavale parkimisalale parkimistingimusi rikkudes, mis andis hagejale õiguse nõuda leppetrahvi. Hageja esitas leppetrahvinõude (08.07.2019 väljastatud leppetrahv nr 1410 8071 9153 5153 summas 30 eurot, maksetähtajaga 22.07.2019) koheselt pärast parkimistingimuste rikkumise tuvastamist, s.o 08.07.2019 (hagiavalduse lisa 1), täites leppetrahvinõude mõistlikul viisil ja mõistliku aja jooksul esitamise kohustuse TsÜS § 70 mõttes. Sellest tulenevalt on hagejal kostja vastu leppetrahvinõue summas 30 eurot.
8.Kohtueelselt saatis hageja 20.04.2021 ja 02.06.2022 kostjale meeldetuletuskirjad kostja äriregistrijärgsele e-postile aadressile xxxx (hagiavalduse lisad 4-5). Kostja nõudekirjadele ei vastanud ega asunud oma kohustust täitma. Seetõttu nõuab hageja kostjalt võla sissenõudekulude hüvitamist summas 40 eurot (VÕS § 1131 lg 1), mis on kulud seoses Transpordiametile ja äriregistrile saadetud päringutega sõiduki omaniku / vastutava kasutaja andmete saamiseks ning meeldetuletuskirjade saatmise kulu. Kostja 12.09.2022 vastuväited
9.Kostja on esitanud 12.09.2022 hagile vastuse, milles vaidleb hagiavaldusele vastu ning palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja lisab, et juhul, kui kohtu hinnangul ei ole võimalik jätta hagiavaldust Puuetega inimeste õiguste konventsiooni alusel rahuldamata, palub kostja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse LS § 68 lg 2 suhtes PSJKS § 4 lg 3 mõttes.
10.Kostja ei vaidle vastu, et ta oli 08.07.2019 sõiduki numbrimärgiga xxxx vastutav kasutaja. Samas kostja hinnangul ei ole hagiavaldusele lisatud tõenditest tõsikindlalt järeldatav, et sõiduk oli pargitud hageja poolt viidatud aadressile Tartu mnt 1, Tallinn.
2-22-120767
11.Kostja leiab, et vastupidiselt hagiavalduse punktis 4.1.1 toodule, ei sisalda hagiavalduse lisa nr 2 ühtegi tõendit parklasse sissesõidu võimalustest ja seal asetsevatest infotahvlitest, mille kohaselt mõistlik inimene aduks, et ta on sattunud parklasse, kus pakutakse tasulist parkimise teenust. Kostjale teadaolevalt käivad tänasel päeval (s.o rohkem kui kolm aastat väidetavast juhtumist) kõnealusel aadressil ehitustööd, mistõttu on raskendatud sellekohase vastuväite tõendamine. Lisaks oli veel mõnda aega tagasi võimalus siseneda kõnealusesse parklasse bussipeatuse tagant (Laikmaa poolt) LS sätteid rikkumata. Kostja esitas eeltoodu tõendamiseks Google kaart pildi august 2022 seisuga.
12.Kostja toob välja, et hagiavalduse punkti 3.2 järgi on justkui mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päring, mille järgi ei ole alustatud ka mobiilset parkimist, kuid viidatud päring ei sisaldu tõendina hagi lisades, mistõttu ei saa olla õiguskindel faktiväide, et parkimise eest oli mobiiliga tasumata. Seejuures selgitab kostja, et tal pole võimekust nimetatud asjaolu tõestada, sest mobiili operaatorid säilitavad andmeid vaid ühe aasta ning sideteenuste arvelt parkimine ei kajastu.
13.Hagiavalduse punktis 3.3 väidetakse, et koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist paigutati sõiduki kohamehe vahele leppetrahvinõue. Hagi lisas nr 1 toodud fotodel on näha kollast värvi sedelit ja samas lisas asetsev leppetrahvinõue on aga valget värvi. Kostja möönab, et on kahel korral avastanud enda kasutuses oleva sõiduki kojamehe vahelt kollast värvi sedeli, mis on aga olnud hoiatused liikumispuudega märgisega sõiduki juhile, et antud kohas ei kohaldu liikumispuudega isikule soodustus. Sedelitel oli eesti keeles ja selgelt kirjas, et käesolev teade ei too enesega kaasa mitte mingeid kohustusi, vaid on mõeldud hoiatamiseks. Kohustuste puudumise tõttu kostja neid ei säilitanud, kuid on valmis oma sellekohast väidet kinnitama tunnistaja ütlustega.
14.Peamise vastuväitena toob kostja välja, et tema kasutuses olevale sõidukile oli paigaldatud nähtavale kohale puudega inimese sõiduki parkimiskaart, mida kinnitavad ka hagiavaldusele lisatud fotod. Kostja selgitab, et Eesti Vabariigi Riigikogu on 21.03.2012 vastu võtnud Puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise seaduse (jõustus 14.04.2012). Konventsioon ise on vastu võetud ÜRO Peaassamblee poolt 13. detsembril 2006 ja mille art 9 p 2 a sätestab järgmist: välja töötada ja kehtestada avalikele ehitistele ja teenustele juurdepääsu miinimumnõuded ja juhendid ning kontrollida nende täitmist. Sama art p 2 b sätestab: tagada, et avalikke ehitisi ja teenuseid pakkuvad eraõiguslikud isikud arvestaksid puuetega inimeste juurdepääsetavuse kõigi aspektidega.
15.Kostja leiab, et eraõiguslikud isikud peavad seega avalikku teenust (parkimist - LS § 186 lg 4) pakkudes järgima samu juhendeid ja nõudeid, mis on sätestatud avalikõigulike isikutele. Viimased on peaasjalikult samased EÜ Nõukogu soovitusega 98/376/EÜ, s.t mh parkimiskaardi omanikul tasuta parkimise võimaldamine. Eesti Vabariigis reguleerib tänases redaktsioonis liikumispuudega või pimedat inimest teenindava sõiduki parkimist parkimiskaardi olemasolul LS § 68 lg 2. Viidatud sätte kohaselt võib parkimiskaardiga sõiduk avalikes tasulistes parkimiskohtades parkida tasuta. Kostja on seisukohal, et LS § 68 lg 2 oma sõnastuses läheb vastuollu Puuetega inimeste õiguste konventsiooni art 9 p 2 a ja b-ga juhul, kui parkimiskaardi omanikul ei ole õigust tasuta parkida eraõigusliku isiku poolt opereeritavas, kuid avalikku teenust pakkuvas parklas. PS § 123 teine lause reguleerib vastuolud järgnevalt: Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Kostja leiab, et järelikult tuleb PS mõtte kohaselt kohaldada Puuetega inimeste õiguste konventsioonisätteid.
16.Kostja leiab, et hageja väide kohtueelselt meeldetuletuste saatmise osas on asjakohatu, kuna esimest korda on pöördutud kostja poole alles pea kaks aastat hiljem, teisel juhul aga vähem kui nädal enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. Viimasel juhul on e-posti lähetajaks hageja lepinguline esindaja, mida ei ole võimalik kirjast tuvastada. Kostja märgib lisaks, et sõiduki omaniku/vastutava kasutaja selgitamisega kaasnev kulu oli 2021. aastal 1,5 eurot, 2022. aastal aga juba 10 eurot.
2-22-120767
17.Seoses hagejapoolse võla sissenõudekulude hüvitamise nõudega märgib kostja, et VÕS § 1131 lg 1 võimaldab küll nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist, kuid kostja hinnangul on VÕS kirjeldanud võlausaldaja õigust, mitte kohustust. Sellise õiguse rakendamisel tuleb järgida mh proportsionaalsuse printsiipi (sh põhinõude suurusest, kohtueelset menetlust, reaalseid kulutusi jms). Sarnaselt viivistega ei ole mõistliku suurusega sissenõudekulud, mis ületavad põhinõude suurust – vastasel juhul peab kahju tekkimine olema põhistatud. Hageja ei tohi menetlusõigust kuritarvitada ega valida endale soodsamat/lihtsamat lähenemist kujul, mis omakorda kostjat menetluslikult täiendavalt koormab. Hageja 20.09.2022 seisukoht kostja 12.09.2022 vastuväidetele
18.Hageja esitas 20.09.2022 seisukoha kostja vastusele ning tõi välja, et nõustub sellega, et VÕS § 1131 lg 1 annab õiguse nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist ning seejuures on hageja seda õigust ka vastavalt kasutanud. Hageja selgitab, et VÕS §-d 1131 mõte on katta erinevaid võla sissenõudmisega tekkivad kulud ehk kahju. Hageja selgitab, et ta on teinud päringud erinevatesse registritesse (Transpordiamet, äriregister), et saada teada sõiduki omanik/vastutav kasutaja ning et saadud andmete alusel saata kostjale meeldetuletuskiri – mis on kulu (mitte hagejapoolne „pahausklik käitumine), mida hageja ei oleks pidanud tegema, kui leppetrahv oleks tasutud tähtaegselt. Lisaks hagejal ei ole kohustust saata kostjale meeldetuletuskirja, samas on hageja ka oma meeldetuletuskirjas kostjat informeerinud sellest, et kui võlgnevust vabatahtlikult ei likvideerita, siis pöördub hageja oma õiguste kaitseks kohtusse, millega kaasnevadki täiendavad menetluskulud. Hageja on saatnud meeldetuletuskirjad lootuses lahendada tekkinud olukord kohtuväliselt.
19.Seoses kostja vastuväitega, et sõiduk ei olnud pargitud hageja opereeritavale parkimisalale ning hageja ole esitanud tõendeid infotahvlite ja sissesõitude kohta, märgib hageja, et hagiavalduse lisas nr 2 toodud fotodel on välja toodud kaks võimalikku ja legaalset sissesõitu parkimisalale ning sellel ajal kehtinud parkimistingimused. Hageja esitas eeltoodu tõendamiseks hagiavaldusele lisatud fotode originaalid (hageja 20.09.2022 seisukoha lisad 3-8). Hageja selgitab, et originaalfotode meta- andmetest on võimalik välja lugeda, et need on tehtud 14.05.2018, s.t alates sellest ajast kehtivad parkimistingimused, mis mh kehtisid ka 08.07.2019, kui väljastati leppetrahv. Kui kostja soovib väita, et sel päeval, kui leppetrahv väljastati, kehtisid teistsugused parkimistingimused (või oli võimalik parkimisalale siseneda ajutise sissesõidu vmt teel), siis seda asjaolu peaks tõendama kostja ise. Hagejale jääb arusaamatuks kostja esitatud Google Maps Street View vaade Tartu mnt 1 asuvale parklale. Viidatud fotol on näha selgelt, et parklat ümbritseb aed, kust mõistlik inimene läbi ei sõida, kui sooviks sõidukit parkida parkimisalale. Isegi hüpoteetiliselt juhul, kui viidatud võrkaial oleks avaus, millest läbi oleks võimalik sõiduautoga mahtuda, siis tekib paratamatult küsimus, kas selline sisenemine parkimisalale on kõigi LS sätetega kooskõlas, s.t sellisel juhul tuleks sõita sisuliselt üle kõnnitee ja läbi ühistranspordipeatuse ning inimeste, et jõuda soovitud sihtkohta. Samas tulenevalt liiklusseadusest ei ole lubatud sõidukiga sõita kõnniteel (v.a. eritalituse sõidukiga).
20.Hageja lisas oma seisukohale täiendavalt originaalfoto(hageja 20.09.2022 seisukoha lisad 1 ja 2), mis on tehtud leppetrahvi väljastamise ajal ja millelt on näha GPS-koordinaadid (59.43524444444444, 24.75845027777778 ehk 59°26'06.9"N 24°45'30.4"E) selle kohta, et fotod sõidukist on tehtud Tartu mnt 1 parkimisalal (tsoon EP81).
21.Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis viitaks, et sõiduk paikneks mujal kui Tartu mnt 1 parkimisala. Hagejale jääb mõistmatuks väide, et ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et sõiduk on parkinud Tartu mnt 1 tasulisel parkimisalal, kui ainuüksi hagiavalduse lisas 1 (sõidukist tehtud fotod leppetrahvi väljastamise ajal) on näha taustal erinevaid hooneid, mis mh on samad hooned millele kostja on viidanud oma Google Street View-ga ning näha on ka infotahvleid selles osas, et sõiduk asub tasulisel parkimisalal.
2-22-120767
22.Hageja esitas 20.09.2002 seisukohas ka väljavõtte parkimise infosüsteemist, millest on näha, et mobiilset parkimist on kontrollitud nii 15:31 kui ka 15:35 ning mõlemal korral on saadud informatsioon, et sõiduk ei ole parkima pandud ühelgi moel (s.t ei sõnumiga saates ega ka mõnd rakendust vm partnerprogrammi kasutades).
23.Hageja selgitab leppetrahvi paberi värvuse osas, et hagiavalduse lisas nr 1 on esitatud väljatrükk leppetrahvist. Väljatrükk põhineb samal infol, mis on esitatud leppetrahvil (v.a fotod). Erinevuseks on paber – üks neist (kollasel paberil leppetrahv sõiduki tuuleklaasi ja klaasipuhastajate vahel) on esitatud ilmastikukindlal kollasel paberil ja teine (väljatrükk) on tehtud A4 formaadis, et esitada tõendina kohtumenetluses. Hageja on oma sellise töökorralduse kujundanud just eelkõige silmas pidades asjakohast kohtupraktikat (Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 2-17-117146 p 14.5; Harju Maakohtu kohtumääruses nr 2-17-107944 p 15.
24.Kostja on oma vastuses toonud välja, et ta on ka varasemalt saanud kollasel paberil hoiatuse, millel on kirjas, et liikumispuudega isikul ei ole õigust parkida eraparklas tasuta. Sellest hoolimata on kostja jätkanud teadlikult parkimistingimuste rikkumist, kuigi teda on varasemalt hoiatatud.
25.Seoses sõiduki armatuurlauale paigaldatud invakaardiga märgib hageja, et eramaale ei laiene LS § 68 lg 2 ega Puuetega inimeste õiguste konventsiooni art 9 p 2 a ja b. Hageja leiab, et ramaa kasutamise tingimuste üle otsustab maaomanik. Samuti on hageja seisukohal, et kostja on tõlgendanud mõistet ligipääsetavus meelevaldselt leides, et ligipääsetavus/juurdepääsetavus on puuetega inimeste põhiõigus ja seda reguleerivad nii Puuetega inimeste õiguste konventsioon kui ka EÜ Nõukogu soovitus 98/376/EÜ. Hageja hinnangul ei ole ligipääsetavus nende kahe dokumendi mõistes võrdsustatav teenuse tasuta pakkumise kohustusega. Ligipääsetavus on hoonetesse ligipääsetavus (kaldteed jne) ja arusaadava info jagamine erinevate erivajadustega inimestele alates teeviitadest jms. Antud juhul ei saa olla vaidlust selles osas, kas parkimisalale oli võimalik ligi pääseda erivajadustega isikul, kuivõrd esitatud tõendite alusel on selge, et sõiduk parkimisalal parkis. Samuti peab hageja vajalikuks täiendavalt märkida, et hageja puhul on tegemist parkimisteenust haldava operaatoriga, mitte maaomanikuga ning tasuta parkimise nõue tuleks esitada hoopis maaomaniku vastu.
26.Täiendavalt on hageja arvamusel, et kui väidetavalt mobiilioperaator ei väljasta enam andmeid sõiduki parkimise kohta, siis isikutuvastust tegevatelt asutustelt (sh AS LHV Pank) on kostjal võimalik saada ja esitada tõendid selle kohta, kes parkis sõiduki vaidlusalusel parkimisalal. Kostja 02.12.2022 täiendav seisukoht
27.Kostja kinnitab oma täiendavas seisukohas, et jääb oma varasemate vastuväidete juurde ning taotleb jätkuvalt algatada põhiseadusliku järelevalve menetlus LS § 68 lg 2 suhtes. Kostja esindaja kinnitab, et vaidlusalust sõidukit vaidlusalusel ajavahemikul juhtis tema isiklikult, kasutades just talle endale väljastatutud parkimiskaarti.
28.Kostja ei nõustu väitega, et LS ei kohaldu eramaal ega eraoperaatori poolt hallatavas parklas. Teisalt on kostja hinnangul ilmselge, et parkimisteenuse operaator osutab avalikku teenust, s.t parkimisteenust, mis on suunatud kõigile – mitte piiratud ulatuses klientuuriga ja teistele piiratud alal. Seega ei käsitleta puuetega inimesi ühetaoliselt ega võrdselt olukorras, kus neile avaliku sektori parkimisvõimalused on tasuta. Kostja leiab, et avaliku teenuse pakkuja ei tohi teha vahet ega diskrimineerida puuetega inimesi, koheldes neid avalik-õiguslikust teenuse pakkujast teisiti.
29.Kostja palub ühtlasi mõista hagejalt välja menetluskulud summas 990 eurot (s.o 5,5 tundi tööd tunnihinnaga 180 eurot ilma käibemaksuta). Hageja 08.12.2022 täiendav seisukoht kostja 02.12.2022 seisukohale
30.Hageja kinnitab, et jääb kõigi oma varemesitatud seisukohtade juurde, kuivõrd on selge, et kostja on lepingut rikkunud. Hageja leiab, et kui tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel, siis tulenevalt Riigikohtu praktikast vastutab leppetrahvi eest sõiduki
2-22-120767 omanik/vastutav kasutaja kuni pole tõendatud vastupidist. Äriregistri andmetel on kostja lepingulise esindaja (Alar Salu) puhul tegemist kostja (Keila Alushariduse OÜ) nõukogu esimehega.
31.Hageja ei nõustu kostja väitega, et eraparkla puhul on tegemist avaliku parklaga liiklusseaduse mõttes ning et sellele kohaldub liiklusseadus. Liiklusseaduse § 1 kohaselt peab tee puhul olema tegemist äratuntavalt liiklemiseks mõeldud rajatise või muu alaga. Samas liiklusseaduse erinorm § 166 ütleb, et liikumispuudega ja pimeda inimese liiklemist ja neid teenindavate sõidukite parkimist ning liikumispuudega inimeste juhitavate sõidukite parkimist korraldab kohalik omavalitsus. Kohalik omavalitsus aga ei saa korraldada tegevust eramaal, mida reguleerib asjaõigusseadus. Seega liiklusseaduse § 68 lg 2 välja toodud „avalik tasuline parkimiskoht“ on sisustamata õigusmõiste ning on selge, et silmas on peetud parkimisalasid kohaliku omavalitsuse territooriumil. Käesoleval juhul on tegemist lepinguga, mille raames väljastati leppetrahv (alus tuleneb VÕS-ist), mitte viivistasuotsusega, mis eraparklates ei kohaldu ning mida reguleerib liiklusseadus. Asjaõigusseaduse alusel on igal omanikul õigus käsutada oma omandit selliselt, nagu omanik ise soovib. Hageja ei nõustu sellega, et ta ei käsitle puuetega inimesi ühetaoliselt ega võrdselt, vastupidi – kõik niinimetatud invakaardi kasutajad peavad järgima ka muid parkimistingimusi.
32.Hageja leiab, et kostja menetluskulud ei ole põhjendatud ega tõendatud, kuna kostja pole välja toonud täpset ajaarvestust ning juristi tunnihind on ebamõistlikult suur. Hageja märgib veel, et segaseks jääb ka kostja väljatoodud väide, et käibemaksu ei lisandu, kui kostja (registrikood 11426771) on käibemaksukohuslane. Lisaks esitas hageja oma täiendatud menetluskulude nimekirja (s.o 7 tundi ja 15 min tööd tunnihinnaga 96 eurot).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
33.Kohus leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja hagi kuulub rahuldamisele. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
34.Tulenevalt TsMS §-s 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras menetlusse võtmise määruses. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3 500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7 000 eurole. Menetlusosalised ärakuulamist ei taotlenud.
35.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
2-22-120767
36.Riigikohus on 26.01.2017 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16 punktis 22 leidnud, et parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 mõttes. Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala.
37.VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral sätestab VÕS § 101, mille lg 1 p 1 järgi on võlausaldajal muu hulgas õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse täitmise nõude eeldusi täpsustab VÕS § 108. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 2 kohaselt kohaldatakse leppetrahvi kohta sätestatut ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema.
38.Kohus selgitab, et leppetrahvinõude edukaks esitamiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: a) poolte vahel on kehtiv leping, sh peab olema poolte vahel sõlmitud kehtiv leppetrahvikokkulepe (VÕS §-d 9, 16 ja 20); b) võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100); c) võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS §-d 103 ja 160); d) võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2); Kõigi nende asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal.
39.Kohus on tuvastanud, et käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et kostja oli 08.07.2019 sõiduki registreerimismärgiga xxxx omanikuks / vastutavaks kasutajaks. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka väljavõttega Transpordiametist saadud andmetega (hagiavalduse lisa 3, dtl 54), mille kohaselt oli sõiduki omaniku / vastutava kasutaja registrikoodiks 11426771, mis kuulub äriregsitri andmetel Keila Alushariduse OÜ-le. Kostja lepinguline esindaja on kinnitanud oma 12.09.2022 vastuses (dtl 106) ja 02.12.2022 seisukohas (dtl 157), et vaidlusalust sõidukit vaidlusalusel ajavahemikul juhtis tema isiklikult, kasutades just talle endale väljastatutud parkimiskaarti. Kohus loeb tsiviilasja materjalidega tuvastatuks, et sõiduk numbrimärgiga xxxx parkis 08.07.2019 aadressil Tartu mnt 1 (EP81, 1123), Tallinn – sõiduk parkis hageja poolt opereeritaval parkimisalal parkimistasu maksmata. Ka parkimistasu maksmata jätmise osas pole kostja vastu vaielnud. Vaidluse all ei ole samuti asjaolu, et parkimistingimuste rikkumise tõttu esitati kostjale leppetrahvinõue (leppetrahv nr 1410 8071 9153 5153 summas 30 eurot, maksetähtajaga 22.07.2019) summas 30 eurot, mis on käesoleva ajani tasumata.
40.Pooled on antud tsiviilasjas erineval seisukohal, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi ja võla sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas 70 eurot, kuivõrd pooled ei ole üksmeelel selles osas, kas parkimisleping on sõlmitud ja kas kostja on lepingut rikkunud. Vastavalt kostja vastuväidetele tuleb kohtul seega analüüsida järgmist: kas kostja on sõlminud hagejaga 08.07.2019 parkimislepingu (sh kas kostja parkis hageja opereeritaval parkimisalal ning kas kostjale pidi olema aru saada, et tegemist on hageja poolt opereeritava tasulise parkimisalaga) (I); kas kostja on parkimislepingut rikkunud (s.t kas kostja kohustus parkimise eest tasuma või võis kostja parkida parkimisalal tasuta, kasutades invakaarti) (II); kas hageja on esitanud kostjale leppetrahvinõude ja kas nõue on esitatud mõistliku aja jooksul pärast rikkumise tuvastamist (III); Lisaks analüüsib kohus, kas hageja nõuded kostja vastu leppetrahvi summat ületavas osas (s.o sissnõudekulude nõue) ja menetluskulude hüvitamise nõue on põhjendatud (IV).
2-22-120767 (I)
41.Hageja leiab, et parkimisleping oli sõlmitud hageja ja kostja vahel, kuivõrd kostja sõiduk registreerimismärgiga xxxx oli pargitud 08.07.2019 aadressil Tartu mnt 1 (EP81, 1123), Tallinn, s.o hageja poolt opereeritaval parkimisalal ja parkimistingimusi rikkudes, kuna parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti või parkimisautomaadist ostetud parkimispiletit ning mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu vastuse järgi ei oldud alustatud ka mobiilset parkimist. Hageja hinnangul oli poolte vahel sõlmitud leping liiklus- ja teavitusmärkidel toodud tingimustel, kuivõrd oli olemas hagejapoolne pakkumus (s.o liiklus- ja teavitusmärkide tüüptingimustest tulenev hageja selgesõnaline tahe lepingu sõlmimiseks) ja sõiduki kasutaja (kostja) nõustumus (s.o sõiduki parkimine hageja hallatavale parkimisalale hageja tingimustel) lepingu sõlmimiseks. Hageja selgitab, et hageja on hagiavalduse lisaga 2 tõendanud, et hageja poolt hallatavas kõnealuses parklas olid vastavad märked ja infotahvlid olemas. Parkimislepingu sõlmimine ning leppetrahvi väljastamine on tõendatud hagiavalduse lisas 1 esitatud fotodega. Kostja tähtaegselt (s.o 22.07.2019) leppetrahvi ei tasunud, mistõttu saatis hageja e-posti teel kostjale 20.04.2021 ja 02.06.2022 võlgnevuse kohta meeldetuletuskirjad.
42.Kohus luges käesoleva otsuse punktis 39 tsiviilasja materjalidega tuvastatuks, et sõiduki registreerimismärgiga xxxx omanikuks / vastutavaks kasutajaks oli vaidlusalusel kuupäeval, s.o vastavalt 08.07.2019 seisuga, kostja ehk Keila Alushariduse OÜ (hagiavalduse lisa 3, dtl 54, dtl 106 ja dtl 157). Kohus selgitab lisaks, et juriidiliseks isikuks oleva kostja puhul eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses isiku nimel, kuivõrd on selge, et juriidiline isik ise sõidukit juhtida ei saa. Seega järelikult saab eeldada, et leping sõlmiti hageja ja kostja Keila Alushariduse OÜ vahel, kuivõrd kostja on kinnitanud, et on sõiduki vastutav kasutaja ning lisaks on kostja lepinguline esindaja Alar Salu kinnitanud (dtl 157), et juhtis vaidlusalust sõidukit vaidlusaluse kuupäeval.
43.Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja on sõlminud hagejaga 08.07.2019 parkimislepingu liiklus- ja teavitusmärkidel toodud tingimustel, sh kas kostja parkis hageja parkimisalal ning kas kostjale pidi olema aru saada, et tegemist on hageja poolt opereeritava tasulise parkimisalaga.
44.Kostja väidab, et hagiavaldusele lisatud tõenditest ei ole tõsikindlalt järeldatav, et sõiduk oli pargitud hageja poolt viidatud aadressile Tartu mnt 1, Tallinn. Hageja on esitanud kohtule sõiduki parkimisest originaalfoto (hageja 20.09.2022 seisukoha lisad 1 ja 3; dtl 130-132), mis on tehtud leppetrahvi väljastamise ajal, s.o 08.07.2019 ja millelt on näha GPS-koordinaadid (59.43524444444444, 24.75845027777778 ehk 59°26'06.9"N 24°45'30.4"E) selle kohta, et fotod sõidukist on tehtud just vaidlusalusel kuupäeval Tartu mnt 1 parkimisalal (tsoon EP81). Seega on kostja vastuväide alusetu, kuna hageja on tõendanud, et kostja sõiduk parkis hageja opereeritaval parkimisalal Tartu mnt 1, Tallinn.
45.Kostja vaidleb lepingu sõlmimisele vastu ning väidab, et hagiavalduse lisast 2 ei nähtu parklasse sissesõidu võimalusi ja arvu ega võimalikke infotahvleid, mis annaks parkijale teada, et ta on sattunud tasulisse eraparklasse. Lisaks oli kostja hinnangul võimalik vaidlusalusesse parklasse siseneda bussipeatuse tagant (Laikmaa poolt) LS sätteid rikkumata. Kostja esitas eeltoodu tõendamiseks Google kaart pildi august 2022 seisuga.
46.Hageja kostja väidetega ei nõustu. Hageja on seisukohal, et kostjale pidi olema aru saada, et tegemist on tasulise eraparklaga, kuivõrd kõik sellekohased liiklus- ja teavitusmärgid olid vaidlusalusel parkimisalal olemas ka leppetrahvi väljastamise kuupäeval.
47.Kohus nõustub hagejaga ning leiab, et kostjale pidi olema aru saada, et vaidlusaluse parkimisala puhul on tegemist hageja poolt opereeritava ja tasulise parkimisalaga, kus on kehtestatud parkimistingimused. Nimelt nähtub hagiavaldusele lisatud lisast 2 (dtl 48-53), s.o vaidlusalusest parkimisalast tehtud fotodelt, nii parkimisala, liiklus- ja teavitusmärgid kui ka parkimistingimused. Eelnimetatud lisaga on tõendatud, et tegemist on eraparklaga, kus opereerib just hageja ja kus on kehtestatud parkimistingimused, mis pidid olema kostjale ka nähtavad.
2-22-120767 Hageja on nii hagiavalduses (s.o lisas 2; vt ka otsuse p 41) kui ka oma 20.09.2022 esitatud seisukohas toonud selgelt välja, et parkla sissesõidu juurde, sh parkimisalale on paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke, mis annavad parkimisalale sõitjale teada, et ta siseneb eraparklasse ja hageja kui eraparkla operaator on seal parkimiseks kehtestanud tingimused. Parkimistingimustest nähtuvalt ei ole võimalik Tartu mnt 1 (EP81, 1123), Tallinn parkimisalal tasuta parkida, mida tõendavad hagiavalduse lisas 2 (dtl 48-53) esitatud parkimistingimused. Lisaks on fotodelt (hagiavalduse lisa 2) näha, et parkimisalale sissesõidul on infotahvel tüüptingimustega või viitega, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Parkimisalale sissesõitudel on parkimismärkidelt selgelt näha (ka autoga parklasse sisenemisel), et tegemist on Europark Estonia OÜ parkimisalaga ning et parkimine on tasuline.
48.Hageja on esitanud parkimistingimuste olemasolu tõendamiseks hagiavaldusele lisatud fotode originaalid (hageja 20.09.2022 seisukoha lisad 3-8; dtl 133-138), millede meta-andmetest on võimalik välja lugeda, et need on tehtud 14.05.2018, s.t alates sellest ajast kehtivad parkimistingimused, mis mh kehtisid ka 08.07.2019, kui väljastati leppetrahv. Kohus märgib samuti, et kuna tegu on tüüptingimustel sõlmitava lepinguga, siis hageja ei vaheta neid tingimusi sageli (Tallinna Ringkonnakohtu lahend tsiviilasjas 2-19-123666 p 39) ning need on kas identsed või sarnased pea kõikides hageja opereeritavates parklates. Lähtudes Tallinna Ringkonnakohtu praktikast (Tallinna Ringkonnakohtu lahend tsiviilasjas 2-19-123666 p 39) kui ka TsMS § 230 lgs 1 väljatoodud põhimõttest, kui kostja soovib väita, et sel päeval, kui leppetrahv väljastati, kehtisid teistsugused parkimistingimused (või oli võimalik parkimisalale siseneda mõne ajutise sissesõidu vmt teel), siis seda asjaolu peaks tõendama kostja ise.
49.Lisaks on Riigikohus 06.12.2017 lahendis nr 2-15-3430 seoses leppetrahvinõude tõendamisega märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks piisab sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Sellisel juhul tuleb parkijal vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Antud hetkel ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis viitaks, et sõiduk paikneks mujal kui Tartu mnt 1 parkimisala. Samuti jääb kohtule mõistmatuks kostja väide, et ei ole võimalik aru saada, et sõiduk oli pargitud Tartu mnt 1 tasulisel parkimisalal, kui ainuüksi hagiavalduse lisas 1 (sõidukist tehtud fotod leppetrahvi väljastamise ajal) on näha taustal erinevaid hooneid, mis mh on samad hooned, millele kostja on viidanud oma Google Street View-ga ning seejuures on näha ka infotahvleid selles osas, et sõiduk asub tasulisel parkimisalal.
50.Seega on hageja poolt tõendatud, millised parkimistingimused vaidlusalusel ajal kehtisid ning kus parkimistingimused ning liiklus- ja teavitusmärgid asetsesid. Kohus leiab, et iga keskmine mõistlik inimene pidi aru saama, et ta siseneb tasulisele eraparkla alale, kus parkla operaator on kehtestanud kindlad parkimistingimused ning kostja väide, et tal polnud võimalik aru saada, et tegemist on hageja poolt opereeritava tasulise parkimisalaga, ei oma asjas tähtsust. Hageja on tõendanud, et Osaühing Europark Estonia on parkimisteenust osutav ettevõte, kes opereerib aadressil Tartu mnt 1 (EP81, 1123), Tallinn asuval parkimisalal (sh ka leppetrahvi väljastamise kuupäeval).
51.Kostja on toonud välja, et lisaks hageja tõenditest nähtuvatele kahele võimalikule sissepääsule, oli võimalus parklasse siseneda ka bussipeatuse tagant (Laikmaa poolt) ning esitas selle tõenduseks Google Street View. Eeltooduga seoses märgib kohus, et hageja on esitanud hagiavalduse lisas nr 2 kogumiku fotodest, millel on selgelt välja toodud kaks võimalikku ja legaalset sissesõitu parkimisalale. Kostja on küll esitanud oma väite tõendamiseks Google Maps Street View vaate Tartu mnt 1 asuvast parklast, kuid viidatud fotolt on näha selgelt, et parklat ümbritseb aed, mistõttu pole legaalselt (s.o kooskõlas liiklusseadusega) võimalik kuskilt bussijaama tagant üle kõnnitee sõidukiga parkimisalale siseneda.
52.Kohus selgitab, et vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pakkumus on lepingu sõlmimise
2-22-120767 ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (VÕS § 16 lg 1). Nõustumus on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping (VÕS § 20 lg 1). Riigikohus on seisukohal, et parkimislepingu võib sõlmida tahteavalduste vahetamise teel selliselt, et parkimiskorraldaja avaldab lepingu sõlmimise tahet tasulist parkimist väljendavate infotahvlitega ja teine pool annab nõustumuse teoga ehk parklasse parkimisega (RKTKo 3- 2-175-10, p 14).
53.Kohus on otsuse p-des 41-52 tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud parkimisleping VÕS § 8 lg 1 mõttes ning seega oli kehtiv ka poolte vahel sõlmitud leppetrahvikokkulepe. (II)
54.Järgnevalt analüüsib kohus, kas kostja on parkimislepingut rikkunud, jättes parkimise eest tasumata või võis kostja parkida parkimisalal tasuta, kasutades invakaarti.
55.Kostja väidab, et hageja pole tõendanud, et kostja on jätnud parkimise eest maksmata, kuivõrd hageja ei ole esitanud tõendit väidetava mobiilse parkimise tuvastamiseks tehtud päringu kohta. Eeltoodud kostja väide on põhjendamatu, kuna hageja on oma 20.09.2002 seisukohas esitanud ka väljavõtte parkimise infosüsteemist (dtl 126), millest on näha, et mobiilset parkimist on 08.07.2019 sõiduki numbrimärgiga xxxx osas kontrollitud nii 15:31 kui ka 15:35 ning mõlemal korral on saadud informatsioon, et sõiduk ei ole parkima pandud ühelgi moel (s.t ei sõnumit saates ega ka mõnd rakendust vm partnerprogrammi kasutades).
56.Peamise vastuväitena hagiavalduses esitatud nõuetele toob kostja välja, et tema kasutuses olevale sõidukile oli paigutatud nähtavale kohale puudega inimese sõiduki parkimiskaart, mis andis õiguse parkida sõidukit tasuta (s.o ilma parkimistasu maksmata) hageja opereeritavale parkimisalale vastavalt Puuetega inimeste õiguste konventsioonile. Kostja leiab, et EÜ Nõukogu soovitustest 98/376/EÜ tuleneb mh parkimiskaardi omanikul tasuta parkimise võimaldamine. Kostja on seisukohal, et LS § 68 lg 2 oma sõnastuses avalike tasuliste parkimiskohtade osas läheb vastuollu Puuetega inimeste õiguste konventsiooni art 9 p 2 a ja b-ga juhul, kui parkimiskaardi omanikul ei ole õigust tasuta parkida eraõigusliku isiku poolt opereeritavas, kuid avalikku teenust pakkuvas parklas. Kostja hinnangu peavad eraõiguslikud isikud avalikku teenust (antud juhul parkimist) pakkudes järgima samu juhendeid ja nõudeid, mis on sätestatud/loodud avalikõigulike isikutele vastavalt Põhiseaduse § 123 teisele lausele. Kostja leiab, et avaliku teenuse pakkuja ei tohi teha vahet ega diskrimineerida puuetega inimesi, koheldes neid avalik-õiguslikust teenuse pakkujast teisiti.
57.Seoses sõiduki armatuurlauale paigaldatud invakaartiga märgib kohus, et nõustub hagejaga selles osas, et eramaale (sh eraoperaatori poolt hallatavale parkimisalale) ei laiene LS § 68 lg 2 ega Puuetega inimeste õiguste konventsiooni art 9 p 2 a ja b. Seadusandja eesmärgiks ei ole olnud panna eramaa omanikule viidatud sätetes märgitud ja avalik-õiguslikele isikutele ettenähtud kohustusi. Maaomaniku õigused tulenevad asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 68, mille kohaselt omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle ning omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Seega eramaa kasutamise tingimuste üle otsustab maaomanik. Kohus on seisukohal, et kostja on tõlgendanud mõistet ligipääsetavus meelevaldselt, kuivõrd kostja väidab, et ligipääsetavus/juurdepääsetavus, mis hetkel väljendub tasuta parkimise õiguses, on puuetega inimeste põhiõigus ja seda reguleerivad nii puuetega inimeste õiguste konventsioon kui ka EÜ Nõukogu soovitused 98/376/EÜ. Kohtu hinnangul ei ole ligipääsetavus nende kahe dokumendi mõistes võrdsustatav teenuse tasuta pakkumise kohustusega. Kohus nõustub hagejaga, et ligipääsetavus on hoonetesse ligipääsetavus (kaldteed jne) ja arusaadava info jagamine erinevate erivajadustega inimestele alates teeviitadest (jms). Seetõttu ei saa antud juhul olla vaidlust selles osas, kas parkimisalale oli võimalik ligi pääseda erivajadustega isikul, kuivõrd esitatud tõendite alusel on selge, et kostja sõiduk parkis hageja opereeritaval parkimisalal. Samuti nõustub kohus
2-22-120767 hagejaga, et kuivõrd hageja puhul on tegemist parkimisala operaatoriga (mitte maaomanikuga), kes lähtub parkimise korraldamisel maaomaniku soovidest, siis juhul, kui kostja leiab, et invakaardi kasutamine tähendab, et ka eramaal võiks parkimine olla tasuta, tuleks kostjal selline nõue esitada hoopis maaomaniku vastu.
58.Kohus ei nõustu kostja väitega, et erivajaduse/puude tõttu pidanuks parkimiskaardi omanikul olema õigus parkida eraparklas tasuta ehk üldistatult olema õigus erasektori osutatavale teenusele tasuta, kui avalikus ruumis on analoogne hüve tasuta tagatud. Sellise põhimõtte jaatamine tooks kaasa ebaõiglase olukorra, kus iga eraettevõtja peaks võimaldama oma teenuseid puudega isikutele tasuta olukorras, kus analoogseid hüvesid pakub tasuta avalik sektor. Nii näiteks on riigisisesel liinil tee-, vee- ja raudteeliikluses vedaja kohustatud tasuta vedama seaduses sätestatud puude raskusastmega isikut (ühistranspordiseadus § 34), mistõttu peaks kostja vastuväites käsitletud põhimõtte kohaselt sama kohustus olema näiteks ka kommertslennuettevõtjal. Või näiteks olukorras, kus riigimuuseumi külastus on seaduses sätestatud puude raskusastmega isikule (muuseumiseadus § 20) tasuta, peaks kostja käsitluses olema tasuta ka iga eraõigusliku muuseumi külastus.
59.Kostja leiab, et LS kohaldub eramaal ja ka eraoperaatori poolt hallatavas parklas, kuivõrd on ilmselge, et parkimisteenuse operaator osutab avalikku teenust, s.t teenust, mis on suunatud kõigile – mitte piiratud ulatuses klientuuriga ja teistele piiratud alal. Kohus ei nõustu kostja väitega, et eraparkla puhul on tegemist avaliku parklaga liiklusseaduse mõttes ning sellele kohaldub liiklusseadus. Liiklusseaduse §-d 1 ja 2 näevad ette, et seadus sätestab liikluskorralduse Eesti teedel ja tee on jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ettenähtud muu ala. Parkla on sõidukite parkimiseks ettenähtud ehituslikult või liikluskorralduslikult kujundatud ala, mille moodustavad parkimiskohad ja neid ühendavad teeosad. Seega nõustub kohus hageja seisukohaga, et konkreetse rajatise või muu ala lugemine teeks sõltub eeskätt rajatise loomise eesmärgist (liiklemiseks avatud rajatis), maaomaniku objektiivselt väljendatud tahtest (maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud muu ala või teeks rajatud ala) või sellest, kas maa-ala on sõidukite liikumise tulemusena teeks kujunenud. Eeltoodust tulenevalt peab tee puhul olema tegemist äratuntavalt liiklemiseks mõeldud rajatise või muu alaga. Seejuures leiab kohus, et vaidlusaluse eraparkla Tartu mnt 1, Tallinn puhul on tegemist sõidukite parkimiseks ettenähtud alaga, mille moodustavad parkimiskohad ning mida ei saa lugeda liiklemiseks avatud, maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud või sõidukite liikumise tulemusena teeks kujunenud alaks. Lisaks LS § 166 sätestab, et liikumispuudega ja pimeda inimese liiklemist ja neid teenindavate sõidukite parkimist ning liikumispuudega inimeste juhitavate sõidukite parkimist korraldab kohalik omavalitsus. Liiklusseaduse § 68 lg 2 välja toodud „avalik tasuline parkimiskoht“ all on silmas peetud parkimisalasid kohaliku omavalitsuse territooriumil. Kohus selgitab, et kohalik omavalitsus ei saa korraldada tegevust eramaal, mida reguleerib asjaõigusseadus. Käesolevas tsiviilasjas on hageja ja kostja vahel sõlmitud leping, mille raames väljastati kostjale leppetrahv (VÕS § 158) ja mitte viivistasuotsusega, mis eraparklates ei kohaldu ning mida reguleerib liiklusseadus. Kohus märgib, et asjaõigusseaduse (§ 68) alusel on igal omanikul õigus käsutada oma omandit selliselt, nagu omanik ise soovib.
60.Kohus on kokkuvõtvalt seisukohal, et eramaale ei laiene LS § 68 lg 2 ega Puuetega inimeste õiguste konventsiooni art 9, mistõttu polnud kostjal võimalik parkida vaidlusalusel eramaa parkimisalal tasuta, kasutades invakaarti.
61.Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et LS § 68 lg 2 mittekohaldumine eramaal on vastuolus Põhiseadusega. Kohus on ülal selgitanud avaliku maa ja eramaa olulisi erisusi ning omaniku absoluutset õigust AÕS § 68 alusel oma omandit oma soovi kohaselt käsutada. Tõsiasi, et omaniku õigusi ei piirata läbi LS § 68 lg 2 ega panda omanike kohustusi tagada eramaal tasuta parkimise võimalust puuetega isikutele, ei ole põhiseadusega vastuolus. Vastupidi, põhiseadusega võiks suure tõenäosusega olla vastuolus olukord, kus vastav kohustus eraomanikule seadusest tuleneks, sest see kujutaks endast ebaproportsionaalselt omandiõiguse kui põhiõiguse riivet.
2-22-120767
(III)
62.Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja on esitanud kostjale leppetrahvinõude ja kas nõue on esitatud mõistliku aja jooksul pärast rikkumise tuvastamist.
63.Hagiavalduse lisaga 1 ja selles esitatud fotodega (dtl 35-47) on tõendatud, et hageja on kostjale esitanud leppetrahvinõude koheselt pärast rikkumise tuvastamist (s.o 08.07.2019), paigutades kollasel paberil oleva leppetrahvinõude kostja sõiduki tuuleklaasi ja kojamehe vahele. Seega on leppetrahvinõue esitatud mõistlikul viisil ja aja jooksul TsÜS § 70 mõttes.
64.Kostja väidab, et pole tõendatud, et koheselt peale rikkumist paigutati sõiduki kojamehe vahele lepetrahvinõue. Kostja toob välja, et hagi lisas nr 1 toodud fotodel on näha kollast värvi sedelit, kuid samas lisas asetsev leppetrahvinõue on aga valget värvi. Kostja leiab, et sõiduki kojamehe vahele asetatud kollane sedel võis vabalt olla taaskord hoiatus liikumispuudega märgisega sõiduki juhile, et antud kohas ei kohaldu liikumispuudega isikule soodustus. Kostja on varemgi saanud kollast värvi hoiatava sedeli. Kostja on valmis oma sellekohast väidet kinnitama tunnistaja ütlustega.
65.Leppetrahvi paberi värvuse osas on hageja selgitanud (dtl 126), et hagiavalduse lisas nr 1 on esitatud väljatrükk leppetrahvist. Väljatrükk põhineb samal infol, mis on esitatud valgel taustal oleval leppetrahvil (v.a fotod). Hageja selgitab täiendavalt, et erinevuseks on paber – üks neist (kollasel paberil leppetrahv sõiduki tuuleklaasi ja klaasipuhastajate vahel) on esitatud ilmastikukindlal kollasel paberil ja teine (väljatrükk) on tehtud A4 formaadis, et esitada tõendina kohtumenetluses. Hageja on oma sellise töökorralduse kujundanud just eelkõige silmas pidades asjakohast kohtupraktikat (Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 2-17-117146 p 14.5; Harju Maakohtu kohtumääruses nr 2-17-107944 p 15.
66.Kostja on oma vastuses toonud välja, et ta on ka varasemalt saanud kollasel paberil hoiatuse, millel on kirjas, et liikumispuudega isikul ei ole õigust parkida eraparklas tasuta. Sellest hoolimata on kostja jätkanud teadlikult parkimistingimuste rikkumist, kuigi teda on varasemalt hoiatatud. Nimelt kostja on kinnitanud, et ta on need hoiatused kätte saanud ja valmis seda asjaolu ka tunnistama/tõendama. Eelnevat arvesse võttes on kostja ise kinnitanud oma 12.09.2022 vastuses (dtl 107), et teda on varasemalt hoiatatud selle eest, et liikumispuudega isikul ei ole õigust parkida eraparklas tasuta, kuid vaatamata hoiatustele on kostja teadlikult parkinud tasulisse eraparklasse parkimistingimusi rikkudes, s.t parkimistasu maksmata jättes.
67.Kohus on otsuse p-des 41-53 tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud parkimisleping VÕS § 8 lg 1 mõttes ning seega oli kehtiv ka poolte vahel sõlmitud leppetrahvikokkulepe. Kuna kostja on parkimislepingut rikkunud (jätnud parkimise eest tasumata, vt ka otsuse p-d 54-59) ja jätnud leppetrahvinõude (leppetrahv nr 1410 8071 9153 5153 summas 30 eurot, maksetähtajaga 22.07.2019) tasumata (VÕS § 100), on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS §-s 158 sätestatud leppetrahvi. Seega kostja poolt kuulub tasumisele hageja poolt esitatud leppetrahvinõue summas 30 eurot. (IV)
68.Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja nõuded kostja vastu leppetrahvide summat ületavas osas, s.o võla sissenõudekulud summas 40 eurot ning hageja menetluskulud, on põhjendatud.
69.Kostja leiab, et hageja väide kohtueelselt meeldetuletuste saatmise osas on asjakohatu. Nimelt esimest korda on pöördutud kostja poole alles pea kaks aastat hiljem, teisel juhul aga vähem kui nädal enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist. Viimasel juhul on e-posti lähetajaks hageja lepinguline esindaja, mida ei ole võimalik kirjast tuvastada. Kostja toob välja, et sõiduki omaniku/vastutava kasutaja selgitamisega kaasnev kulu oli 2021. aastal 1,5 eurot ja 2022. aastal juba 10 eurot. Seoses hagejapoolse võla sissenõudekulude hüvitamise nõudega märgib kostja lisaks, et VÕS § 1131 lg 1 annab õiguse nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist, kuid ei kohusta selleks ning seejuures tuleb kostja hinnangul järgida mh proportsionaalsuse printsiipi (sh
2-22-120767 põhinõude suurusest, kohtueelset menetlust, reaalseid kulutusi jms). kostja leiab, et sissenõudekulud, mis ületavad põhinõude suurust, on ebamõistlikud, v.a juhul, kui kahju tekkimine on põhistatud.
70.Kohus nõustub kostja väitega, et VÕS § 1131 lg 1 annab hagejale õiguse nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist ning samas selgitab, et hageja on antud juhul seda õigust ka vastavalt kasutanud. Kohus aga ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja ei peaks/tohiks kasutada vastavat õigust ja justkui peaks sissenõudmiskulude nõudest loobuma. Kohus selgitab, et kostjal oli võimalus sissenõudmiskulude tekkimist vältida, kui ta oleks talle väljastatud leppetrahvi tasunud tähtaegselt ning asja materjalidest nähtub, et hageja on ka oma meeldetuletuskirjades kostjat informeerinud sellest, et kui võlgnevust vabatahtlikult ei likvideerita, siis pöördub hageja oma õiguste kaitseks kohtusse, millega kaasnevadki täiendavad menetluskulud.
71.Kohus märgib, et VÕS § 1131 lg 1 puhul on tegemist kindlaksmääratud summaga (40 eurot), mille võlausaldaja võib sisse nõuda, kui võlgnik on sattunud kohustuste nõuetekohasel täitmisel viivitusse ja tegemist on majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuga, kelleks kostja ka antud juhul on. Samas kindlaksmääratud hüvitise suurus ei sõltu otseselt võlausaldaja konkreetsetest pingutustest ega tegelikest kuludest võla sissenõudmisel ehk tegelikust kahjust. Selle sätte mõte on panna seaduses paika üks konkreetne summa, mis peaks eelduslikult tavaolukorras katma erinevaid võla sissenõudmisega tekkivaid kulusid ehk kahju. Seega hagejal ei ole üldse kohustust saata kostjale meeldetuletuskirjasid, et nõuda sissenõudmiskulusid.
72.Tsiviilasja materjalidest (hagiavalduse lisad 3-5; dtl 54-56) nähtub, et hageja on teinud päringud erinevatesse registritesse (Transpordiamet, äriregister), et saada teada sõiduki omanik/vastutav kasutaja ning et saadud andmete alusel saata kostjale meeldetuletuskiri. Kõik eelnev on kulu, mida hageja ei oleks pidanud tegema, kui leppetrahv oleks tasutud tähtaegselt. Kohtu hinnangul on vastavate päringute tegemine ja meeldetuletuskirjade saatmine võla sissenõudmisega tekkiv kulu, mitte hagejapoolne pahatahtlik käitumine, millele kostja on oma vastuses viidanud.
73.Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hageja on saatnud 20.04.2021 ja 02.06.2022 meeldetuletuskirjad kostja äriregistrijärgsele e-posti aadressile xxxx (hagiavalduse lisad 4 ja 5; dtl 55-56). Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt võla sissenõudmiskulude summas 40 eurot hüvitamist. Hageja sisustab nimetatud nõuet transpordiametile ja äriregistrile saadetud päringutega ning kirjaliku meeldetuletuskirjade saatmisega kostjale (dtl 54-56). VÕS § 1131 lg 1 järgi, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja väljastas leppetrahvi 08.07.2019 ning leppetrahv tuli tasuda hiljemalt 22.07.2019, mistõttu muutus leppetrahv alates 23.07.2019 sissenõutavaks ning kostja oli alates 23.07.2019 oma kohustuse täitmisega viivituses, kuivõrd jättis leppetrahvi tähtaegselt tasumata. Kohtu hinnangul on sissenõudmiskulude nõue summas 40 eurot VÕS § 1131 lg 1 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, tegemist on mõistlike kuludega kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks.
74.Ülaltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel leiab kohus, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel täies ulatuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista leppetrahv summas 30 eurot ja vastavalt VÕS § 1131 lg-le 1 sissenõudmiskulud summas 40 eurot, kokku 70 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
75.TsMS § 174 lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
2-22-120767
76.Kohus selgitab, TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.
77.Hageja esindaja esitas hagiavalduses avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab TsMS § 176 lg-te 1 ja 5 nõuetele. Hageja esitas 01.08.2022 (täiendatud 20.09.2022 ja 08.12.2022) oma menetluskulude nimekirja, millest nähtub, et hageja on hagilt tasunud riigilõivu summas 100 eurot ning kandnud lepingulise esindaja kulusid summas 696 eurot ilma käibemaksuta (s.o 7 tundi ja 15 minutit (7,25 tundi) tööd tunnihinnaga 96 eurot). Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja 20 eurot kindlaksmääratud menetluskulu, mis on tekkinud maksekäsu kiirmenetluses. Hageja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega.
78.Kostja ei ole hageja menetluskulude rahalisele suurusele vastuväiteid esitanud.
79.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §s 218 sätestatu kohaselt.
80.Hagejat esindas lepingulise esindajana EFTA Legal OÜ jurist. Menetluskulude hüvitamist nõuab hageja lisaks riigilõivule ja maksekäsu kiirmenetluse kulule ka lepingulise esindaja töö eest. Esindaja õigusabikulud on põhimõtteliselt hüvitatavad.
81.Hageja esindaja tasumäär oli maakohtus 96 eurot (ilma käibemaksuta). Tunnihinna põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14 p 14.). Kohus leiab, et asja mahtu ja keerukust arvestades võib TsMS § 175 lg 1 järgseks esindaja põhjendatud ja vajalikuks tunnitasuks pidada 96 eurot käibemaksuta. Seega kohtu hinnangul vastab hageja esindaja tasumäär kohtupraktikas mõistlikuks peetud tasemele, asja sisule ja keerukusele ning sellist tasumäära saab Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda ja Riigikohtu senist praktikat arvestades pidada mõistlikuks.
82.TsMS § 174 lg 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Kuivõrd hageja ei ole kohtule kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ja et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta.
83.Hageja lepingulise esindaja ajakuluna on näidatud kokku 7 tundi ja 15 minutit (s.o 7,25 tundi). Riigikohus on varasemalt leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus
2-22-120767 rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohus on 14.04.2021.a määruses tsiviilasjas nr 2-19-10324/42 muutnud varasemaid seisukohti ja leidnud, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga, vaid lähtuda tuleb eelkõige kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele.
84.Käesolev tsiviilasi on pigem vähemahukas ning õiguslikult vähese keerukusega. Lisaks on tegemist n-ö tüüphagiga, mille sarnaseid on hageja kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitanud sadu kui mitte tuhandeid. Seejuures kattuvad hagide põhjendused peaaegu sõna-sõnalt. Esitatud hagides erinevad sisuliselt üksnes kostjate andmed, summad ja kuupäevad. Sellise hagi koostamisel on esindaja tööks sisuliselt arvutada kokku nõude suurus, täita lüngad ja komplekteerida hagi lisad. Kohtu hinnangul saab põhjendatud ajakuluks pidada hagiavalduse koostamisel 1 tund ning kostja 12.09.2022 ja 02.12.2022 esitatud vastuväidetele seisukoha koostamisel kokku 4 tundi. Eeltoodust tulenevalt võib kohtu hinnangul tsiviilasja mahtu ja keerukust ning hageja menetlusdokumentide ja kostja esitatud vastuväidete sisu arvestades pidada põhjendatud ajakuluks kokku 5 tundi. Kohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu on käesolevas menetluses kokku 480 eurot (5 x 96).
85.Hageja on hagilt tasunud riigilõivu 100 eurot. Riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2 ning § 139 lg 2), mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. Riigilõivu väljamõistmine vastaspoolelt on põhjendatud, kuivõrd hagi võeti menetlusse ning rahuldati – tegemist on vältimatu kuluga. Eelpooltoodust lähtuvalt tuleb kostjal hagejale hüvitada avalduselt tasutud riigilõiv summas 100 eurot.
86.Kooskõlas TsMS§ 144 punktiga 1 on maksekäsu kiirmenetluse kulud kohtuvälised kulud. Vastavalt TsMS § 172 lõikele 9 kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. Kohtu hinnangul on maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu hüvitamise nõue summas 20 eurot põhjendatud vastavalt TsMS §-le 4842.
87.Kohus rahuldab hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Kohus määrab hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva põhjal 600 eurot (ilma käibemaksuta), mille moodustavad hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 100 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulud summas 20 eurot ning lepingulise esindaja tasu summas 480 eurot (s.o 5 töötundi tasumääraga 96 eurot). Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hageja menetluskulud summas 600 eurot. Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata kostja menetluskulude rahalist suurust.
88.Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus TsMS § 177 lg 4 alusel lahendisse, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
89.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280
2-22-120767 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Anna Liiv kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.