Jüri Segali (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXX XX ) hagi F.T.W.Kaubandus OÜ (registrikood: 10912469; asukoht: Valgamaa Puka vald Pedaste küla) vastu omandiõiguse tunnustamiseks Tartu Maakohtu 21.11.2007. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Jüri Segali apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant Jüri Segal, esindaja Vassili Kosteitšuk Vastustaja F.T.W.Kaubandus OÜ (pankrotis), pankrotihaldur Einar Vallandi Kolmas isik kostja poolel Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta Tartu Maakohtu 21.11.2007 otsus muutmata arvestades käesolevas otsuses toodud põhjendusi. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetlusosaliste kantud menetluskulud Jüri Segal ́i kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
1.Hagiavaldusest ja sellele lisatud materjalidest nähtuvalt sõlmiti 01.07.2005 hageja ja kostja vahel laenuleping nr 001/01-07, mille alusel hageja andis kostjale laenu summas 2 500 000 krooni ja kostja kohustus tagastama laenusumma koos intressidega (4% kuus) 1. novembriks 2005. Laenulepingu punkti 2.4 kohaselt tagab kostja laenu soetatava varaga, milleks on kaheksa sõiduautot Volvo S60, ning punkti 2.5 kohaselt juhul kui kostja ei tagasta laenu tähtajaks, s.o 01.11.2005, läheb hagejale üle tagatiseks olevate sõiduautode omandiõigus. Hageja leidis, et laenulepingus sisaldub nii võlaõiguslik leping (laenuleping) kui ka asjaõiguslik leping, mis reguleerib vallasasja omandiõiguse üleminekut laenuandjale laenu tagastamata jätmisel laenusaaja poolt. Kuna kostja jättis laenu tagastamata, siis vastavalt asjaõiguslepingule läks 01.11.2005 hagejale üle kaheksa sõiduauto Volvo S60 omandiõigus. Kohtuistungil avaldas hageja, et tugineb ka 14.11.2005 sõlmitud sõiduautode ostumüügilepingule, millega pooled lugesid laenulepingu lõpetatuks ja autod hagejale üleantuks. Ostu-müügilepingu sõlmimisel andis kostja hagejale üle ka autode valduse, s.o dokumentatsiooni ja võtmed. Sellega sai hageja teostada reaalset võimu autode üle. Hageja palus kohtul tunnustada AÕS § 80 lg 1 alusel hageja omandiõigust kaheksale sõiduautole Volvo S60 (VIN: XXX , VIN: XXX , VIN: XXX , VIN: XXX , VIN: XXX ,
VIN: XXX , VIN: XXX , VIN: XXX ).
2.Kostja võttis 27.01.2006 vastuses hagi õigeks. Tartu Maakohtu 02.07.2007 otsusega kuulutati välja kostja pankrot. Kostja esindaja pankrotihaldur Einar Vallandi palus jätta hagi rahuldamata, leides, et hagiavaldus on põhjendamatu. Hagist ei selgu, kuidas kostja on hageja õigusi rikkunud ja kuidas kohtuotsus saaks rikkumise kõrvaldada. Kui hageja väited tema omandiõiguse kohta oleksid õiged, olnuks hageja väidetava õiguse kohase kaitsmise viisiks kaebuse esitamine tema õigusi väidetavalt rikkuva isiku (tolli) tegevuse peale. Autod on pärast nende kostja poolt soetamist olnud kogu aeg tolli järelevalve all, kuna ei hageja ega kostja ei ole nõustunud tasuma imporditollimaksu. Hageja ei ole autode valdust saanud. Laenulepingu punkt 2.5 ei saanud kaasa tuua autode omandiõiguse üleminekut kostjalt hagejale. Laenulepingus on autosid nimetatud laenulepingu tagatiseks. Sellist kokkulepet saab tõlgendada kui poolte tahet anda hageja nõudele tavapärasest suurem tagatis. Asjaõiguses kehtib numerus clausus ́e põhimõte, st kokkuleppega ei saa luua seaduses sätestamata asjaõigusi ega muuta asjaõiguse seaduses sätestatud olemust. Nimetatud tagatis ei vasta ühegi seaduses sätestatud pandiõiguse tunnustele. Seega kokkulepe autode omandiõiguse automaatse ülemineku kohta on tühine. Menetluse kestel on hageja hakanud väitma, et hageja omandiõigus autodele tekkis 14.11.2005 sõlmitud müügilepingu alusel. Hageja ei ole esitanud nõuet ühegi nimetatud lepingu täitmiseks, vaid on esitanud nõude omandiõiguse tunnustamiseks, millise nõude rahuldamine ei ole toodud asjaoludel võimalik.
3.Iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel kaasatud Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu palus jätta hagi rahuldamata. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 16.11.2005 maksuotsusega nr 12-5/390 määrati kostjale tasumiseks käibemaksu summas 5 122 487 krooni. Kuna nimetatud maksuvõla
sundtäitmiseks on arestitud kostja sõiduautod, mille suhtes taotleb omandiõiguse tunnustamist hageja, siis on maksuhalduril oluline huvi antud tsiviilasja lahendi suhtes.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus jättis 21.11.2007 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt on poolte vahel 01.07.2005 sõlmitud laenuleping, mille alusel andis hageja kostjale laenu 2 500 000 krooni. 14.12.2005 esitas hageja kostja vastu hagi omandiõiguse tunnustamiseks, kuna kostja rikkus laenulepingust tulenevat kohustust maksta laenulepingus sätestatud tähtajaks, s.o 01.11.2005 hagejale tagasi laen summas 2 500 000 krooni. 09.11.2006 esitas hageja taotluse hagi aluse täiendamiseks poolte vahel 14.11.2005 sõlmitud sõiduautode müügilepingust tulenevate asjaolude ja nõuetega. Kohus jättis hageja taotluse 12.12.2006 määrusega rahuldamata, kuna leidis, et hagi aluse täiendamisel müügilepingust tulenevate asjaolude ja nõuetega muutub nii hagi alus kui ka ese. Vaatamata hageja esindaja väidetele, et laenuleping on lõppenud ja laenulepingust tulenev kostja kohustus täidetud 14.11.2005 poolte vahel sõiduautode ostu-müügilepingu sõlmimisega, asus kohus seisukohale, et tegemist on kahe iseseisva lepinguga ning laenusuhtest tekkinud kohustust ei saa ümber vormistada muuks võlasuhteks. Seega laenulepingust tulenev võlasuhe ei saa lõppeda laenulepingust tulenevate nõuete tasaarvestamisel müügilepingust tulenevate nõuetega, kuna laenulepingust ja müügilepingust tulenevad nõuded ei ole samaliigilised. Laenulepinguga kohustub võlgnik tagastama võlausaldajale sama rahasumma (VÕS § 396), asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu (VÕS § 208). Nimetatud nõudeid ei saa VÕS § 197 tulenevalt tasaarvestada, kuna tegemist ei ole samaliigiliste kohustustega. Kohus asus seisukohale, et laenulepingust tulenev võlasuhe on lõppenud VÕS § 207 kohaselt, kuna hageja esindaja on avaldanud, et poolte vahel 01.07.2005 sõlmitud laenulepingust tulenev võlasuhe on lõppenud ning laenulepingust tulenev kohustus täidetud. Kostja esindaja ei ole vastavale asjaolule vastu vaielnud. Kohtul on piisav alus käsitleda hageja esindaja avaldusi võlasuhte lõppemise kohta nõudest loobumisena. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna laenulepingust tulenev võlasuhe on lõppenud ja hageja nõudest loobunud. Hagi rahuldamata jätmise teise alusena esineb ka hageja valitud mittekohane õiguskaitseviis. Hageja ei ole esitanud nõuet lepingu täitmiseks, vaid on esitanud omandiõiguse tunnustamise nõude, millise nõude rahuldamine ei ole nimetatud asjaoludel võimalik. Kuna kostja rikkus laenulepingust tulenevat kohustust, s.o jättis tagastamata tähtajaks laenusumma, tekkis hagejal õigus kasutada VÕS § 101 sätestatud õiguskaitsevahendeid. VÕS § 101 on esitatud ammendav loetelu kohustuse rikkumise korral rakendatavatest õiguskaitsevahenditest. Laenulepingus on vaidlusaluseid autosid nimetatud laenulepingu tagatiseks. ÄS § 135 lg 3 kohaselt vastutab võlgnik oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga, ilma et seda vara peaks eraldi nimetama. Kohus nõustus kostja esindajaga, et sellist poolte kokkulepet saab tõlgendada kui poolte tahet anda hageja nõudele tavapärasest suurem tagatis. Kuigi Eesti õiguses kehtib üldreeglina lepinguvabaduse põhimõte, kehtib asjaõigusseaduses numerus clausus ́e põhimõte, st kokkuleppega ei saa luua seaduses sätestamata asjaõigusi ega muuta asjaõiguse seaduses sätestatud olemust. Nimetatud tagatis ei vasta ühegi seaduses sätestatud pandiõiguse tunnustele. Seega ei ole poolte selline kokkulepe õiguslikult realiseeritav.
Laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumise puhul ei saa esitada asjaõiguslikku nõuet. Käesoleval juhul olnuks esitatavateks nõueteks kohustuse täitmise nõue (raha tagastamine) ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivise nõue. Vaatamata kohtu korduvale tähelepanu juhtimisele hageja vastavasisulisi nõudeid esitada ei soovinud. Kuna õiguskaitsevahendi valik ja selle kasutamine on võlausaldaja otsustada, ei saa kohus kohaldada õiguskaitsevahendit, mida ei ole nõutud ega tuvastada õiguskaitsevahendi kasutamist, millele hageja ei ole tuginenud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Jüri Segal taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse, või tühistada kohtuotsus ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) Esialgses hagiavalduses tugines hageja ainult pooltevahelisele 01.07.2005 tagatisega laenulepingule. Vastuses hagiavaldusele võttis kostja hagi õigeks. Mõlemad menetlusosalised palusid kohtul asi lahendada, rahuldades hagi kohtuistungit pidamata (TsMS § 440 lg 1, 3). Kohus ei rahuldanud taotlust ja jätkas asja menetlust. TsMS § 440 lg 4 on toodud ammendav loetelu asjaoludest, mille puhul kohus ei ole hagi õigeksvõtuga seotud. Asjas ei esinenud ühtegi seaduses nimetatud tingimust. Seega pidi kohus tegema hagi õigeksvõtul põhineva kohtuotsuse. TsMS § 440 lg 4 sätestab, et kui kohus ei võta õigeksvõttu vastu, tehakse selle kohta põhjendatud määrus. Kohus ei ole määrust teinud. 2) Pärast kolmanda isiku menetlusse kaasamist esitas hageja kohtule avalduse hagi aluse täiendamiseks ja pooltevahelise 14.11.2005 müügilepingu originaali. Kohus jättis 12.12.2006 määrusega hageja taotluse hagi aluse täiendamiseks rahuldamata, leides, et hageja on muutnud nii hagi alust kui ka eset. Hageja esitas määruskaebuse, kuna leidis, et täiendatud oli vaid hagi alust. Hagi esemeks oli ja jäi kaheksa sõiduauto Volvo S60 omandiõiguse tunnustamine. Hagi aluseks oli hageja ja kostja õigussuhe, mis väljendus kahes lepingus (tagatisega laenuleping ja müügileping). Nii laenulepingujärgseks tagatiseks kui ka müügilepingu objektiks olid sõiduautod, milliste omandiõiguse tunnustamisele oli hagi suunatud. Täiendati vaid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Kohus jättis määruskaebuse menetlemata, tuginedes sellele, et määrus ei kuulunud seaduse kohaselt edasikaebamisele. Ka sellega on kohus rikkunud menetlusõiguse norme ja menetlusosalise õigusi. Määruses räägitakse hageja taotluse rahuldamata jätmisest, kuigi esitatud oli avaldus, samuti muudeti vaid hagi alust. Toimikusse lisatud müügilepingu originaali ei ole kohus hagejale tagastanud. Seetõttu tugines hageja nii laenulepingule kui ka müügilepingule. Asja lahendamisel pidi kohus hindama ka müügilepingut. 3) Hageja esitas taotluse kostja endise juhatuse liikme Olev Pooli tunnistajana ülekuulamiseks ning hageja vande all seletuse andmiseks, kuna kolmanda isiku avaldusega oli kahtluse alla seatud pooltevaheline õigussuhe ja autode omandiõiguse üleminek kostjalt hagejale. Laenulepingu ja müügilepingu sõlmimisel osalesid O. Pool ja J. Segal ning nende ütluste alusel oli võimalik tuvastada hageja nõude aluseks olevad asjaolud. Hageja jäeti asjaolude tõendamise ja tõendite esitamise võimalusest ilma, mis on piisav alus otsuse tühistamiseks. 4) Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et laenulepingu ja autode müügilepingu näol on tegemist kahe iseseisva lepinguga ja laenusuhtest tekkinud kohustust ei saa ümber vormistada
muuks võlasuhteks. Laenulepingu alusel tekkis kostjal kohustus tagastada laen, tasuda intress ja viivis. Hagejal tekkis vastav nõudeõigus. Müügilepingu sõlmimisel võttis kostja kohustuse autod hagejale üle anda. See kostja kohustus oli täidetud lepingu sõlmimise päeval. Hagejal tekkis kohustus maksta kostjale ostuhind 2 500 000 krooni. Nii tekkis pooltel vastastikune kohustus tasuda teineteisele 2 500 000 krooni. Kohustused täideti tasaarvestamisega. Kui hageja oleks muutnud hagi eset, nõudes kostjalt võlgnevuse väljamõistmist, siis oleks kostja vastanud, et müügilepingu kohaselt on hageja ise kohustatud kostjale maksma sama palju raha, ning et poolte nõuded on tasaarvestatud. Asja õige lahendamine ei ole võimalik müügilepingut hindamata. 5) Kohtu seisukoht, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna laenulepingust tulenev võlasuhe on lõppenud ja hageja on nõudest loobunud, on alusetu. Poole lepingulise esindaja kohtuistungil antud seletused väljendavad poole õiguslikku hinnangut teatud asjaoludele. Lepingulise esindaja seletused ei tekita ega muuda esindatava ja kolmandate isikute vahelisi õigussuhteid. Lepinguline esindaja ei olnud pädev hageja nimel nõudest loobumiseks. Ei ole ka selge, mis nõudest on hageja kohtu arvates loobunud. Hageja nõudeks oli ja jääb autode omandiõiguse tunnustamine. Selleks oli kohtule esitatud kaks pooltevahelist lepingut.
6.F.T.W.Kaubandus OÜ (pankrotis) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist või kohtuotsuse tühistamise korral asja saatmist tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Vastuväidete kohaselt esitab apellant faktiliste asjaolude kirjelduses väite, nagu ta oleks saanud autode valduse ning paigutanud autod teise tollilattu. AÕS § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Autod on alates Eestisse toomisest olnud tolli järelevalve all ning paigutatud OÜ Vaba Ladu tollilattu. Selle kohta on 15.08.2005 koostatud ladustamisteade nr 2005/T/EE800/016/14. Autode suhtes kohaldatud tolliprotseduuri ei ole pärast 15.08.2005 muudetud. Ühel korral on muudetud autode parkimise kohta, kuid sellega ei kaasnenud muudatust autode staatuses. Isegi kui hageja oli abiks tolli järelevalve all olevate autode ühest parklast teise toimetamisel, ei ole autode paigutamine tolli poolt aktsepteeritud punktist A tolli poolt aktsepteeritud punkti B käsitatav hageja tegeliku võimuna nende autode üle. Hageja on oma väidetes ebajärjekindel. Kui pidada õigeks hageja väiteid, et laenulepingust tulenev kostja kohustus on täidetud ning hageja sai kostjaga sõlmitud müügilepingu alusel autode omanikuks, jääb selgusetuks, miks hageja esitas hagi kostja vastu (milles seisneb kostja rikkumine). Sellisel juhul puudub TsMS § 3 lg 1 sätestatud eeldus tsiviilasja menetlemiseks. Hageja 07.11.2006 avaldusest selgub, et kostja ei saavat oma kohustust hageja ees täita seetõttu, et toll ei väljasta kostjale autosid. Olukorras, kus hageja on kinnitanud, et ta on laenu katteks saanud kostjalt autode valduse ja omandi, jääb arusaamatuks, missugune kostja kohustus hageja ees on täitmata ning miks hageja soovib, et toll loovutaks autod kostjale kui hageja väitel omanikuks mitteolevale isikule. Pärast hagi rahuldamist puuduks üldse väljavaade, et toll võiks loovutada autod kostjale. Kui hageja soovib, et toll väljastaks autod hagejale, on mõistetamatu, miks on hagi esitatud kostja vastu. Ebaõige on apellandi seisukoht, et juhul kui kostja on hagi õigeks võtnud, siis on kohtu tegevusvabadus piiratud üksnes TsMS § 440 sätestatuga. TsMS § 436 lg 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse nõue kehtib ka hagi õigeksvõtu korral. Hagiavaldusest ei selgunud, kuidas kostja rikub hageja õigusi ja kuidas taotletav kohtuotsus saab väidetava rikkumise kõrvaldada. Hageja on väitnud, et teadis kohtusse pöördudes, et kostja ei soovi tema õigusi
rikkuda. Hagiavalduses nimetatud asjaoludel ei ole omandiõiguse üleminek kostjalt hagejale Eestis kehtiva seaduse kohaselt võimalik. Mõistetamatu on apellandi ettekujutus, et kohus pidanuks tegema põhjendamatu ning sisuliselt ebaõige otsuse isegi pärast seda, kui nii kolmas isik kui kostja uus seaduslik esindaja olid esitanud vastuväited hagile. Hageja taotlus O. Pooli tunnistajana ülekuulamiseks ja hageja vande all seletuse andmiseks ei olnud kooskõlas TsMS § 236 lg 3. Hageja ei ole põhjendanud, milliseid asjas tähtsust omavaid asjaolusid saab nende isikute ütlustega tõendada. TsMS § 238 lg 1 kohaselt ei pidanud kohus koguma asjasse mittepuutuvaid tõendeid. Hagejat saanuks TsMS § 268 kohaselt vande all ära kuulata üksnes vastaspoole nõusolekul. Kostja ei ole andnud nõusolekut hageja vande all antavate seletuste kuulamiseks. 14.11.2005 lepingu alusel ei saanud hagejal tekkida omandiõigust autodele, sest sel ajal puudus O. Poolil õigus kostjat esindada ja hageja pidi seda teadma. AÕS § 95 lg 2 kohaselt on omandaja pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Isegi kui hageja oleks saanud autode valduse, ei saaks ta tugineda AÕS § 95 lg 1. See, et kohus ei ole hageja lepingulise esindaja avaldusi mõistnud samamoodi kui hageja esindaja neid mõistis, võib olla tingitud sellest, et hageja esindajate poolt asja läbivaatamise käigus tehtud avaldused on vastukäivad. Põhistades oma nõuet kahe lepinguga, avaldas hageja asja läbivaatamise käigus, et loeb mõlemad lepingud täidetuks (laenulepingu alusel kostjale antud võla tasutuks, müügilepingus märgitud asjad omandatuks ning tal ei ole kummagi lepingu alusel kostja suhtes pretensioone). Sellisel juhul esitas hageja hagi vale isiku vastu. Hageja valis oma väidetavalt rikutud õiguse kaitsmiseks ebasobiva viisi ega revideerinud oma positsiooni ka pärast seda, kui kohus oli sellele tähelepanu juhtinud. Ringkonnakohus ei saa oma otsusega hagi rahuldada ning hageja omandiõigust tunnustada. Maakohus on käsitlenud laenulepinguga seotud asjaolusid ja õigesti leidnud, et selle lepingu alusel puudub alus hageja omandiõiguse tunnustamiseks. Maakohus ei ole käsitlenud müügilepinguga seotud asjaolusid. Kui ringkonnakohus leiab, et selle tsiviilasja raames tuleb käsitleda hageja väidet, et tema omandiõigus autode suhtes tekkis 14.11.2005 müügilepingu alusel, siis tuleb saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
7.Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu taotleb apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on hagejal olnud raskusi oma nõude määratlusega nii hagi aluse, eseme kui ka õiguskaitsevahendi osas. Apellatsioonkaebusest ei selgu, milliseid materiaalõiguse norme on kohus valesti kohaldanud või kohaldamata jätnud. Kohus ei olnud seotud kostja poolse hagi õigeksvõtuga ning on õigesti leidnud, et müügilepingust tulenevate nõuete esitamisega muutuks nii hagi alus kui ka ese. Seoses sellega ei olnud põhjendatud ka tunnistajate ülekuulamine ega selgituste andmine. Tulevalt TsMS § 2 on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega ning kohtuotsused peavad olema tulenevalt TsMS §dest 434 ja 436 lg 1 seaduslikud, põhjendatud ja sisulised lahendid. Tõendite osas peab kohus järgima TsMS § 238 sätestatud tõendite asjakohasust ja lubatavust. Kohus on jõudnud õigele järeldusele, et hageja toodud asjaolude, lepingute ja taotluste järgi ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust hagi rahuldamiseks. Maakohtu otsus on lõppjärelduses õige. Ringkonnakohus muudab kohtulahendi põhjendusi ning hagi tuleb jätta rahuldamata käesolevas otsuses toodud põhjendustel.
9.Asja materjalide kohaselt: 1) hageja esitas 14.12.2005 hagi 8-le sõiduautole omandiõiguse tunnistamise nõudes. Hagi alusena tugines hageja poolte vahel sõlmitud ja kostja poolt täitmata laenulepingule (I kd tl 3-4). Hageja väitel andis ta 01.07.2005 kostjale laenu, laenulepingu p.2.5 lepiti kokku, et kui laenu tähtajaks (01.11.2005) tagasi ei maksta, siis läheb laenuandjale üle lepingu tagatiseks olevate sõiduautode omandiõigus; 2) kostja võttis 27.01.2006 vastuses hagi õigeks; 3) Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Lõuna Maksu- ja tollikeskuse kaudu) esitas 23.02.2006 avalduse 3.isikuna menetlusse astumiseks. Menetlusse astumise põhjusena tõi 3isik esile asjaolu, et kostja suhtes on tehtud maksuotsus ja algatatud kriminaalasi, vaidlusalused autod on arestitud nii maksuotsuse kui kriminaalasjaga seoses. Kostja on autode kättesaamiseks esitanud 03.10.2005 sõlmitud müügilepingu, mille kohaselt müüs kostja autod RTD Invest OÜ-le, ja 14.11.2005 sõlmitud müügilepingu samade sõiduautode müügi kohta hagejale (I kd tl 43-44); 4) Maakohus rahuldas 3.isiku taotluse 11.04.2006 (I kd tl 85); 5) Hageja esitas 29.09.2006 seisukoha täienduse, milles märkis, et hagi aluseks olevas laenulepingus sõlmiti nii võlaõiguslik kui asjaõiguslik kokkulepe (I kd tl 46). 6) Hageja esitas 29.09.2006 täiendavad seisukohad, mille kohaselt, kuna laenusaaja laenu ei tagastanud, leppisid laenulepingu pooled, et laenusaaja kohustuse täitmisena võtab hageja vastu lepingu alusel tagatiseks olevad autod. Laenulepingu lõpetamiseks ja autode omandi üleandmiseks sõlmisid pooled 14.11.2005 autode müügilepingu. Selle müügilepingu sõlmimise hetkest läks autode omandiõigus üle hagejale (I kd tl 139- 140; 143); 7) hageja esitas 09.11.2006 avalduse hagi aluse täiendamiseks. Avalduse kohaselt on hageja nõude aluseks tagatisega laenuleping ja nimetatud laenulepingu lõpetamiseks ning autode omandi üleandmiseks poolte vahel 14.11.2005 sõlmitud müügileping (I kd tl 157);
8) maakohus jättis 12.12.2006 määrusega hageja taotluse hagi täiendamiseks rahuldamata. Maakohus leidis, et kuna hageja tugines algselt vaid laenulepingule, siis ei saanud ta täiendava haginõude alusena tugineda ka müügilepingule, kuna sellega muutis hageja nii hagi alust kui ka hagi eset. Kuna menetluse käigus ei ole lubatav nii hagi aluse kui eseme muutmine, siis jättis kohus taotluse rahuldamata (I kd tl 160-161).
10.Õige ei ole apellandi väide, et kuna kostja hagi õigeks võttis, siis oli maakohus sellega seotud ja oleks pidanud kohtuistungit pidamata hagi rahuldama.
Ringkonnakohus leiab, et kuigi TsMS § 440 ei ole sõnaselgelt sätestatud kohtu õigust hagi õigeksvõtu vastuvõtmisest keelduda ka asjades, mida ei ole nimetatud sama paragrahvi
4.lõikes, tuleneb kohtul selline õigus menetluse üldsätetest ning eesmärgist lahendada asi õigesti. TsMS § 328 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta olema tõesed. Käesolevas asjas oli kohtule avaldatud, et kostja oli vaidlusalused autod esmalt püüdnud tagatiseks anda, seejärel aga samad autod kahel korral erinevatele isikutele võõrandanud müügilepingu alusel. Ringkonnakohtu arvates ei pidanud maakohus sellises olukorras arvestama kostja üldsõnalise hagi õigeksvõtuga.
11.Apellandi väide, et hagi täiendamisega 09.11.2006 täiendas ta üksnes hagi alust, on formaalselt õige. Asja materjalidest nähtub, et hageja jäi omandiõiguse tunnustamise nõude juurde ning taotleb sellise nõude rahuldamist ka ringkonnakohtus.
12.Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja põhistanud, mida ta soovib esitatud hagiga saavutada. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kui eeldada hageja ja kostja esitatud väidete ja tõendite õigsust, siis ei ole käesolevas asjas hageja esile toonud, milles seisneb tema õiguslik huvi kostja vastu esitatud hagiga tuvastada, et hageja on vaidlusaluste autode omanik. Hageja esitas küll oluliselt hagiavaldusest hiljem müügilepingu, milles kinnitab, et annab allkirja kostjalt kauba vastuvõtmise kohta: „Ostja (hageja) kinnitab, et on müügiobjektiks oleva kauba vastu võtnud. Ostja teab, et kauba vastuvõtmise hetkest läheb temale üle kauba omandiõigus „(tl 143). Ringkonnakohtu arvates kinnitaks nimetatud müügileping sellisel juhul hageja väidetavat omandiõigust ning seega puudub igasugune alus väitel, et kostja on hageja õigusi rikkunud viisil, mis andis aluse hagi kohtusse esitamiseks. Kuna juhul, kui eeldada faktiliste asjaolude õigsust, puudub hagejal õiguslik huvi omandiõiguse veelkordseks tuvastamiseks, siis tuleks hagi jätta läbivaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kuna hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Sellises olukorras on hagejal õigus esitada omandikaitse hagi isiku(te) vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.
13.Ringkonnakohus on aga seisukohal, et käesolevas asjas ei ole poolte esitatud asjaolud tõesed. Asja materjalidest nähtub, et hageja tugines menetluses väga pikka aega (14.12.2005 29.09.2006) üksnes laenulepingule. Ringkonnakohtu arvates ei saa laenulepingu alusel hageja omandiõigust tunnustada ega hagi rahuldada. Kostja aga võttis kirjalikus vastuses motiveerimatult hagi õigeks. Kostja poolt hagi õigeksvõtt olukorras, kus hageja poolt esiletoodud asjaolude kohaselt hagi rahuldamine ei ole võimalik, ning kus asja materjalidest nähtub, et kostja võõrandas autod müügilepinguga kellelegi kolmandale, ei ole usutav ega kohtumenetluses arvestatav. Ringkonnakohtu arvates on alus jätta menetluses arvestamata hageja poolt pärast ca 10-kuulist kohtumenetlust esitatud müügileping, kuna nimetatud leping oli sõlmitud enne hagi
esitamist hageja poolt, leping oli tema valduses ning ta oli lepinguga seotud asjaoludest teadlik. TsMS § 329 lg 1 kohaselt peavad menetlusosalised esitama menetluses oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Hageja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta müügilepingu sõlmimise fakti kui hagi alusesse kuuluva asjaolu tõi esile menetluse kulgu arvestades sellise hilinemisega. TsMS § 238 lg 3 p 3 kohaselt on kohtul õigus keelduda tõendi vastuvõtmisest, kui tõend esitatakse hilinenult. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt, kui kohus on juba tõendi vastu võtnud või tõendeid kogunud, võib ta jätta asja lahendamisel käesoleva paragrahvi lõigetes 1– 3 sätestatud juhtudel tõendi arvestamata. Tõendi võib selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Hageja väitel lõpetas 14.11.2005 sõlmitud müügileping laenulepingu, kuid müügileping seda väidet ei kajasta. Vastupidi, müügilepingus on kokkulepitud autode müügihinna tasumine ostja (hageja) poolt müüjale (kostjale) (I kd tl 143). Seega on hageja väited otseses vastuolus müügilepingu sõnastusega ning pooled ei ole menetluses andnud selgitusi, millest see vastuolu tulenes. Arvestades müügilepingu teksti, hageja vastuolulisi väiteid müügilepingu kohta ning seda, et käesolevas hagimenetluses tõi hageja asjaolu, mis oli talle teada enne hagi esitamist, esile olulise hilinemisega, on ringkonnakohtu arvates põhjendatud 3.isiku seisukoht, et 14.11.2005 müügileping on fiktiivne ning koostatud tagantjärele üksnes eesmärgiga saada kätte tolliasutuse valduses olevad autod. Ringkonnakohtu arvates on 14.11.2005 müügilepingu puhul tegemist ilmselt ebausaldusväärse tõendiga, millega ringkonnakohus otsuse tegemisel ei arvesta.
14.Apellandi väide, et ta jäeti asjaolude tõendamise ja tõendite esitamise võimalusest ilma, kuna teda ja kostja endist seaduslikku esindajat ei kuulatud tõendi allikatena ära, ei ole põhjendatud. Maakohus on õigesti leidnud, et poolte vahel kokkulepitud laenulepingu tingimus, et tagatiseks olevate autode omandiõigus läheb laenuandjale teatud tingimustel üle, ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi. Kui pooled soovisid laenulepingut tagada, siis pidid nad valima seadusega lubatud tagatise vormistamise viisi. Käesolevas asjas ei ole pooled tagatise andmist nõuetekohaselt vormistanud, mistõttu ei saa ka laenulepingu p.2.5 alusel hageja nõuda omandiõiguse tunnustamist. TsMS § 238 lg 1 kohaselt kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui: 1) tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune; 2) asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Käesoleval juhul poolte esitatud väidete kohaselt ei ole omandiõiguse küsimus vaidluse all, teisalt ei saa esiletoodud asjaolu hageja poolt taotletud tõenditega tõendada, seega esines alus tõendite vastuvõtmisest keeldumiseks.
15.Apellandi väide, et laenuleping vormistati ümber müügilepinguks, on alusetu. Kuna samas väidab hageja, et laenulepingu alusel oli kostjal kohustus tasuda 2 500 000 krooni ja hagejal tekkis müügilepingu alusel kohustus maksta kostjale ostuhind 2 500 000 krooni, siis tekkis pooltel vastastikune kohustus tasuda teineteisele 2 500 000 krooni. Kohustused täideti tasaarvestamisega.
Ringkonnakohus leiab, et kui laenulepingust tulenev kohustus tasaarvestati, siis pidi see tasaarvestuse ajal olemas olema. Ringkonnakohus märgib, et ka apellatsioonkaebuses rõhutab apellant, et kostja kohustus autod hagejale üle anda on täidetud lepingu sõlmimise päeval.
16.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus kohaldas ebaõigesti hagist loobumise sätteid, kuid see ei viinud kohut ebaõigele lõppjäreldusele. Ringkonnakohtu arvates on käesoleval juhul põhjendatud hagi rahuldamata jätmine tõendamatuse tõttu, kuigi esineb ka formaalne alus jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, seda põhjusel, et hagi läbi vaatamata jätmine võib tekitada ebaõige mulje, et hagejal on põhjendatud alus esitada omanikuna hagi igaühe vastu, kes tema omandiõigust rikub. 17.Menetluskulude jaotuse osas leiab ringkonnakohus, et kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad kõik apellatsioonimenetluses kantud kulud apellandi kanda. TsMS § 167 lg 1 kohaselt iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule. Kuna nii hagi kui apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, siis kooskõlas TsMS § 162 kannab menetlusosaliste poolt menetluses kantud kulud hageja.
Üllar Roostoja
Egon Konsand
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.