Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

0,25% päevas põhinõudest alates 01.06.2006 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus tugines TsMS § 440 lg-le 1 ja § 444 lg-le 1 ning jättis otsusest välja kirjeldava osa. Kooskõlas TsMS §-ga 450 tegi kohus osaotsuse, sest leidis, et hagi on lõplikuks otsustamiseks valmis, märkides, et otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel (reservatsioon). Maakohus, tuginedes VÕS § 101 lg 1 p-dele 1 ja 6 ning § 113 lg-le 1, rahuldas hagi. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Viivist võib võlausaldaja nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lahendamata nõude (tasaarvestuse vastuväite) osas jätkas kohus menetlust. Tasaarvestuse vastuväite põhjendus 13.07.2006 esitatud vastuväites palus kostja hageja nõude tema nõudega tasaarvestada, sest kostjal on hageja vastu samaliigiline nõue. Vastuväite kohaselt töötas hageja alates 01.07.2005 töölepingu alusel ettevõtte tegevjuhina põhipalgaga 19 960 krooni, olles ajavahemikus 16.09.2005 kuni 28.03.2006 ka juhatuse liige (tagasi kutsutud juhatuse 18.03.2006 otsusega). Kostja vastuväite kohaselt on hageja ettevõttes töötamise ajal saanud töötasu ületavate summadena 27 075 krooni (2005. a 34 119 krooni + 2006. a 2936 krooni, saadaolev puhkusekompensatsioon 13 307 krooni), mille hulgas sisaldusid alusetult makstud komandeeringutasu ja majanduskulu. Lisatasu sai maksta vastavalt töölepingule vaid tööandja otsusel. Nimetatud otsuseid tehtud ei ole. Hageja pidi olema tegevdirektorina ja juhatuse liikmena teadlik, et tal puudub õiguslik alus täiendavate väljamaksete tegemiseks. Kostja ei nõustunud hageja viitega PalS § 37 lg-le 1, kuna tegemist ei olnud ekslikult makstud summadega. Hageja on teinud tööandja teadmata oma arvele ülekandeid, tema tööülesannete hulka ei kuulunud palga määramine ega maksmine. Hageja on ÄS § 187 lg-te 1 ja 2 kohaselt vastutav äriühingule tekitatud kahju eest ka juhatuse liikmena, kuna ei täitnud nimetatud makseid tehes oma ülesandeid korraliku ettevõtja hoolsusega. Majanduskulude katmiseks oleks hageja saanud võtta raha kassast, mistõttu ei olnud põhjendatud ülekande tegemine arvelduskontolt. Samuti sai hageja tööülesannete täitmisega oma valdusse sülearvuti HP NX6125 väärusega 17 850, 58 krooni, selle lisaseadmed väärtusega 1935 krooni ning digikaamera Olympus SP-500UZ väärtusega 7868 krooni. Nimetatud esemete soetamismaksumus moodustas kokku 27 653, 58 krooni, mille hüvitamist on kostja väitel tal õigus hagejalt nõuda. Esemed soetati kostjaga kooskõlastamata ning need ei ole kunagi kostja valduses olnud, kostja sai nende soetamisest teadlikuks raamatupidamist kontrollides. Hageja vastus vastuväitele Tasaarvestuseks esitatud nõue on paljasõnaline ja tõendamata. Töötasu ületavad summad olid lisatasu, mille maksmise võimalus oli ette nähtud töölepingu punktis 5.2. Osa summadest on käsitatavad lähetuskuludena, osa puhkuserahana ning osa kostja poolt hagejale hüvitatud majanduskuludena. Ka oleks kostjal tulnud ekslikult enammakstud summad PalS § 37 lg 1 alusel kinni pidada kolme kuu jooksul arvates nimetatud summade maksmisest. Kuna kostja ei ole seda teinud, on ta kaotanud õiguse nende summade tagasinõudmiseks. Kostja ei ole tõendanud, et maksmine oleks toimunud PalS § 37 lg 1 kohaselt töötaja poolt teadvalt valeandmete või võltsitud dokumentide alusel. Ka ei ole hageja jätnud enda kätte ühtegi kostjale kuuluvat töövahendit. Kuna hageja ei olnud saanud ühtegi töövahendit allkirja vastu, ei olnud tal ka kohustust töölt lahkumisel neid allkirja vastu üle anda. Kostja ei ole seega tõendanud hageja poolt kahju tekitamist, samuti ei ole käibemaks kostja kahju, kuna kostja saab selle tagasi. Hageja vaidles vastu TööK § 128 lg 1 p 7 kohaldatavusele tasaarvestamisel, leides, et antud nõue on oma sisult individuaalne töövaidlus, millise nõude aegumise tähtajaks on neli kuud. Seetõttu on kostja nõue aegunud. Juhatuse liikme kohustuste kohta arvas hageja, et ta on neid täitnud vajaliku hoolsusega. Kostja osanike erakorralise koosoleku protokollist ei nähtu, et hageja tagasikutsumise

põhjuseks oleks olnud mõni kostja poolt käesolevas kohtuasjas esiletoodud asjaolu. Juhatuse liikme kohustuste rikkumine on tõendamata. Hageja volitused juhatuse liikmena ei olnud millegagi piiratud, kostja viited omavolile ja töötasu maksmisele vaid osanike otsuste olemasolul on paljasõnalised. Tunnistaja ütlustega ja viis kuud hiljem koostatud varade inventeerimise aktiga ei saa tõendada asjaolu, et hageja ei ole digikaamerat ja sülearvutit tagastanud. Tunnistaja ütlustega ei saa tõendada kassa arvestust hõlmavat raamatupidamise korraldamist. Oktoobris 2005 käis hageja komandeeringus seoses kavandatava kostja osaluse omandamisega Box Delivery Helsinki OY poolt. Kõik tema kulutused olid vajalikud ja põhjendatud. Hageja väitel ei saa kostja tasaarvestuse nõudeid VÕS § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestada, kuna hageja saab neile esitada vastuväiteid. Harju Maakohtu otsus ja põhjendus 12.07.2007 otsusega tühistas Harju Maakohus oma 11.04.2007 osaotsuse tasaarvestuse 27 075 krooni ulatuses ning menetluskulude jaotuse osas. Uue otsusega mõistis maakohus Rattakuller OÜlt välja Veronika Laidi kasuks 11 381, 16 krooni ning viivise 0,25% päevas põhinõudest (9564 krooni) alates 02.06.2006 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Lahendades kostja vastuväidet tasaarvestuse tegemiseks asus kohus seisukohale, et töötamise ajal Rattakuller OÜ-s maksti hagejale tema töötasu ületavate summadena 27 075 krooni, mille saamise põhjendatust ei ole hageja tõendanud. Hageja ei tõendanud, milles majanduskulud seisnesid ega ole esitanud kulude kandmist tõendavaid dokumente. Välislähetuses viibimise tõendamiseks ei ole hageja esitanud tööandja kirjalikku otsust. Kohus ei nõustunud hageja väitega, et osa töötasu ületavatest summadest on käsitletavad majanduskulude ning komandeeringutasuna. Kohus nõustus, et ITVS § 6 kohaselt on nõude aegumise tähtajaks neli kuud, kuid leidis, et palgaseadus ei laiene isikutele, kes töötavad mõne muu lepingu alusel (PalS § 1 lg 1). Kohus tuvastas, et hageja töötas kostja tegevjuhina 01.07.2005 sõlmitud töölepingu alusel kuni 16.09.2005, mil ta sai juhatuse liikmeks, juhatuse liikme lepingut temaga ei sõlmitud. Kuivõrd hageja töökohustused juhatuse liikmeks saamisel ei muutunud, asus kohus seisukohale, et hageja töötasuks oli jätkuvalt 19 960 krooni. Asja materjalist ei nähtu, et hagejale oleks lisatasu makstud juhatuse otsuste alusel või oleks tema tasu suurendatud nõukogu otsusel. Hageja ei eitanud, et tal oli kostja arvelduskontole ligipääs. Seega oli hagejal võimalik kanda oma arvele töötasu ületavaid summasid. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kuigi osanike erakorralise koosoleku protokollis ei ole nimetatud hageja juhatusest tagasikutsumise põhjust, ei võimalda see järeldada, et juhatuse liige oleks oma kohustusi täitnud vajaliku hoolsusega. Ka muud asjaolud ei tõenda hageja sellekohaseid väiteid. Digikaamera, sülearvuti ja selle lisatarvikute väärtuse hüvitamise nõude osas leidis kohus, et kostja ei ole tõendanud, et neid esemeid ei ole hageja kostjale üle andnud. Kohus nõustus hagejaga ning leidis, et viis kuud hiljem koostatud vara inventeerimise aktiga ja tunnistaja ütlustega ei ole kostja väide piisavalt tõendatud. Kohus leidis, et kostja vastuväide 27 653, 58 krooni suuruse kahju tekkimise kohta ei ole piisavalt tõendatud ja jättis selles osas vastuväite rahuldamata. Tasaarvestuse vastuväite osalisel rahuldamisel tugines kohus VÕS § 197 lg-le 2, mille kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kostja nõue hageja vastu eksisteeris hetkel, mil hagejal tekkis nõue kostja vastu. Pärast tasaarvestust on kostja põhivõlgnevus hageja ees 9564 krooni (36 639 – 27 075) ning viivisevõlgnevus 1817, 16 krooni (põhinõue 9564 krooni, viivis 0,25% päevas 76 päeva eest). Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 11 381, 16 krooni ning viivis 0,25% päevas põhinõudelt alates 02.06.2006 kuni põhinõude täitmiseni. Seoses tasaarvestuse vastuväite osalise rahuldamisega jaotas kohus ümber menetluskulud, jättes need

kummagi poole enda kanda. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu 12.07.2007 otsuse osas, millega kohus jättis tasaarvestamata kostja nõude hageja vastu summas 11 381, 16 krooni ja mõistis selle summa kostjalt hageja kasuks välja, sest ei pidanud tõendatuks asjaolu, et hageja ei olnud ettevõttest lahkudes üle andnud ettevõttele kuulunud vara. Apellant palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega tasaarvestada Veronika Laidi nõue Rattakuller OÜ vastu ka 11 381, 16 krooni osas ning seega tühistada Harju Maakohtu 11.04.2007 osaotsus täies ulatuses. Kostja poolt esitatud tõendite analüüsi ja põhjendusi sisaldab kohtu põhjendustest vaid üks lause, milles kohus märgib, et inventariseerimise akti, tunnistaja ütluste ja kostja väidetega ei ole piisavalt tõendatud, et vaidlusaluseid esemeid ei ole hageja töölt lahkumisel kostjale üle andnud. Muu analüüs ja põhjendused, miks kohus neid tõendeid ei arvesta, apellandi arvates puuduvad. Sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg 8 sätteid. Juhul, kui kohus peaks siiski kostja tõendeid arvestama, tulnuks teha teistsugune otsus. Kohus ei ole millegagi põhjendanud, miks kostja esitatud tõendid ei sobi nende asjaolude tõendamiseks ega viidanud seadusele, mis takistas nende asjaolude tuvastamist selliste tõenditega. Ka on apellant seisukohal, et kohus on eksinud, pannes kostjale kogu tõendamiskoormuse. Kohtu arvates peab kostja tõendama, et Veronika Laid ei ole talle töösuhte lõppemisel tagastanud kostja vara. Tegemist on negatiivse asjaolu tõendamisega, millise tõendamine on oluliselt raskendatud võrreldes millegi olemasolu tõendamisega. Kui kostja väidab, et talle ei ole asju üle antud, peaks Veronika Laid tõendama, et ta seda tegi. Hageja ei ole oma väidet millegagi tõendanud, väites vaid, et temast jäid kõik asjad ettevõttesse maha. Rattakuller OÜ juhatuse liige Martin Künnap on kinnitanud allkirjaga varade inventeerimise aktil, et Veronika Laid ei ole ettevõttele üle andnud digikaamerat, arvutit ja selle lisaseadmeid. Apellandi arvates ei muuda akti koostamise kuupäev selle sisu tühiseks. Nii suuliselt kui kirjalikult võib kinnitada asjaolusid, mis on esinenud minevikus. Tunnistaja ütlustest oleks kohus pidanud tegema järelduse, et kostja vahendite eest ostetud arvuti jäi hageja kätte. Kohtuotsusest ei selgu, miks neid ütlusi ei arvestatud. Vastus kaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle muutmata. Kohus on oma järeldusi seaduse nõuetele vastavalt põhjendanud ning tõendeid käsitlenud. Ka tõendamiskoormuse on kohus jaganud õigesti. Kostja näol on tegemist äriühinguga ning raamatupidamisseaduse § 11 kohaselt koostatakse äriühingutes sise-eeskiri, mis reguleerib majandustehingute dokumenteerimist ja kirjendamist, varade ja kohustuste inventeerimist jne. Kostja seaduslik esindaja kinnitas kohtus, et hageja lahkumisel inventuuri ei tehtud. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb see jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda ringkonnakohus esimese astme otsuse põhjendusi, sest nõustub nendega. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Antud juhul on kostja vaidlustanud maakohtu otsuse 11 381, 16 krooni tasaarvestamata jätmise ja kohtukulude jaotamise osas. Kostja vastava nõude rahuldamata jätmisel tugines maakohus selle tõendamatusele: kostja ei tõendanud oma väidet selle kohta, et hageja jättis töösuhte (juhatuse liikmena tegutsemise) lõpetamisel tema kasutuses olnud esemed kostjale tagastamata. Maakohus on tõendamiskoormuse jaganud õigesti. Kostja, väites hageja poolset kahju tekitamist – vara tagastamata jätmist – , pidi

oma vastavat väidet tõendama. Ka kostja ise on kõnealuse vara kohta andnud vastakaid selgitusi. Nii on kostja 14.03.2007 esitatud vastuses (tl 88-92) märkinud, et vara „ei ole kostja valduses kunagi olnud“ (tl 91), samas mõni rida varem on kostja väitnud, et vaidlusalune vara oli hageja (kes oli sel ajal kostja juhatuse liige) valduses ja hageja kasutas seda. Ka tunnistaja Jaanus Mäesalu teadis öelda, et hageja töötas sülearvutil, arvates küll, et see oli hageja isiklik arvuti („sain niimoodi aru, et ostis isiklikult endale“). Maakohus leidis õigesti, et tunnistaja Jaanus Mäesalu ütlustest ei ole võimalik teha kostja soovitud järeldust. See, et tunnistaja ütluste kohaselt ta pärast hageja töölt lahkumist arvutit enam ei näinud, ei võimalda väita, et see jäi hageja valdusse. Kostjal kui äriühingul lasus seadusest tulenev kohustus oma vara üle arvet pidada. Seetõttu oli temal võimalik vara tagastamata jätmist fikseerida ja seega ka käesolevas menetluses oma vastuväidet tõendada. Tegemist ei ole negatiivse asjaoluga, mille tõendamine oleks raskendatud, nagu väidab apellant. Hagejale ei olnud äriühingu vara nõuetekohaselt üle antud, mistõttu ei pidanud tema ka tõendama, et oli selle allkirja vastu tagastanud. Pealgi on apellandi sellekohane väide vastuolus tema varasema menetlusliku käitumisega, takistades oluliste asjaolude tõendamist. Kolleegium peab vajalikuks juhtida apellandi tähelepanu hageja 08.05.2007 esitatud kirjalikule taotlusele (mida arutati 17.05.2007 kohtuistungil) kuulata hageja üle vande all vaieldavate asjaolude kohta (digikaamera ja sülearvuti ostmise vajadus, kasutamine ja tagastamine ning komandeeringu ja majandusrahade kasutamine), mis jäeti rahuldamata seetõttu, et kostja ei nõustunud taotlusega (tl 134). Kostja poolt kohtule 14.03.2007 esitatud (vastusele lisatud) inventeerimisakt ei võimaldanud tuvastada, et vaidlusalune vara jäi hageja valdusse. Maakohus leidis õigesti, et 24.08.2006 kuupäeva kandev vara inventeerimise akt ei võimalda panna varalist vastutust hagejale. Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus õige ka menetluskulude jaotamise osas. Nõude osalisel rahuldamisel on kohtul õigus jätta kummagi poole menetluskulud selle poole enda kanda (TsMS § 163 lg 1). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ü. Jänes

M. Klaar

U. Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.