Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium
Kohtukoosseis
Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
22. aprill 2008. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-07-3203
Tsiviilasi
KFL Service OÜ hagi AS ABT vastu 348 800 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. novembri 2007.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KFL Service OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
2. aprill 2008.a
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant KFL Service OÜ (registrikood 10940017, asukoht Linnamäe tee 24-1, 11413 Tallinn), esindaja Aleksander Strelov: Vastustaja AS ABT (registrikood 10035376, asukoht Punane 42, Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tiia Nurm
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 24.01.2007.a esitas KFL Service OÜ kohtusse hagi AS ABT vastu 348 800 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 01.02.2006.a firmaga OÜ Natural Solution ( pankrotis) rendilepingu ja andis rendile üheks aastaks diiseltõstuki, väärtusega 218 300 krooni. OÜ Natural Solution (pankrotis) pankrotihaldur andis 16.01.2007.a tõstuki hagejale üle tootmisruumis, mida OÜ Natural Solution (pankrotis) rentis kostjalt. Kostja esindaja keelas tõstukit ära viia kostja territooriumilt, viidates asjaolule, et see on pandiese, kuivõrd OÜ Natural Solution ( pankrotis) ei kustutanud võlgnevust. Vaidlusalune tõstuk ei kuulunud OÜ-le Natural Solution (pankrotis) ega saa olla panditud, kostjal puudub kirjalik kokkulepe pandi seadmiseks tõstuki suhtes. Hageja palub hüvitada pandieseme väärtus 218 300 krooni ja saamata jäänud tulu 130 500 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ja OÜ Natural Solution (pankrotis) sõlmisid 28.03.2006.a üürilepingu kostjale kuuluvate laoruumide kasutamiseks, diiseltõstuki paigutamisel üüritud ruumi ei teavitanud ta kostjat, et ei ole selle vara omanik. OÜ Natural Solution (pankrotis) võlgnevus oli kostja ees 221 097.90 krooni. Kostja informeeris seadusest tuleneva pandiõiguse kasutamisest üürnikku 11.08.2006.a ning pandiõigus tekkis oluliselt varem enne seda, kui hageja informeeris kostjat asjaolust, et diiseltõstuki omanik ei ole üürnik. Seadusjärgse pandiõiguse tekkimiseks ei ole vajalik pandilepingu sõlmimine kirjalikult. 01.11.2006.a, mil toimus pankrotis oleva OÜ Natural Solution (pankrotis) vara üleskirjutamine, oli pandiõigus tekkinud. Hagejat informeeriti enampakkumisest 20.10.2006.a, teistkordselt 26.01.2007.a, hageja enampakkumisel ei osalenud. Hageja viidatud diiseltõstuki väärtust ei kinnita ükski tõend. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused 26.11.2007.a otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Poolte vahel puudus vaidlus, et OÜ Natural Solution (pankrotis) valduses oli hagejaga sõlmitud rendilepingu alusel diiseltõstuk, mille OÜ Natural Solution (pankrotis) pankrotihaldur Kalev Mägi 16.01.2007.a hagejale vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga üle andis. Vaidlust ei olnud ka asjaolu üle, et kostja on käesolevaks ajaks vaidlusaluse vara enampakkumisel võõrandnud, viidates OÜ-ga Natural Solution (pankrotis) sõlmitud üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks seadusjärgsele pandiõigusele. Vaidlus seisnes asjaolu üle, kas kostja AS ABT pidas talle kuuluval kinnisasjal asuvat vallasasja OÜ Natural Solution (pankrotis) nõuete tagamiseks kinni põhjendatult ehk kas tal oli õigus kasutada seadusjärgset pandiõigust diiseltõstuki suhtes. Kostjal oli täidetud kõik pandiõiguse teostamiseks vajalikud eeldused: oli olemas kehtiv üürileping kinnisasjal asuva laoruumi üürimiseks ja vaidlusaluse tõstuki asumine laoruumis oli kooskõlas ruumi kasutamise otstarbega, võlanõude arvestusest nähtub, et tegemist oli jooksva aasta üüri- või hüvitisenõuetega, vaidlusalune tõstuk on käesolevaks ajaks enampakkumisel võõrandatud. Pandiõigus tekib kõikidele vallasasjadele, mis asuvad üüritud asjal, eeldusel, et need kuuluvad üürimisel selle sisutuse või kasutuse juurde. Tulenevalt VÕS § 305 lg 3 pandiõiguse teostamist ei välista see, et asi kuulub kolmandale isikule, käesoleval juhul hagejale, pandiõiguse teostamisele eelistakse kolmanda isiku õigust juhul kui üürileandja kolmanda isiku õigusest teadis või pidi teadma või kui asi on kolmandalt isikult varastatud, kadunud või muul viisil omaniku või eelmise valdaja tahte vastaselt
valdusest välja läinud. Hageja ei ole tõendanud, et üürnik või teised isikud oleksid kostjat informeerinud asjaolust, et hageja on vara omanik. Kostja vastuväited tuginedes viitega VÕS § 305 lg 4, ei ole asjakohased, seaduse mõtte kohaselt ei vaja pandiõiguse teostamine VÕS § 305 lg 1 alusel kirjalikku pandilepingut. Kostja saamata jäänud tulu nõue ei ole põhjendatud, kuivõrd kostja pandinõudel on seaduslik alus. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palus tühistada Harju Maakohtu 26.11.2007.a otsuse ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kohus on õigustamatult ja motiveerimata aktsepteerinud ainult vastustaja esitatud tõendeid, apellandi esitatud dokumente tõenditeks ei pidanud. Kohus on juhindunud ainult vastustaja arvamustest, mis tuginesid oletustel ja eeldustel. Apellant on veendunud, et VÕS § 305 lg 1, millele kohus viitab, ei anna vastustajale õigust kehtestada tingimusi ja sõlmida pandilepingut ühepoolselt, jättes arvestamata üürniku ja kolmandate isikute tahtega, õiguste ja huvidega. Kohus on jätnud apellandi argumendid õigustamatult analüüsimata ning ei uurinud tõendeid, millele apellant viitas. Seega on kohus rikkunud TsMS § 339 p 5 ja § 442 lg 8 ning kohaldanud valesti VÕS § 305 lg 1. Apellant on tõendanud, et vaidlusalune laadur kuulub omandiõiguse alusel apellandile ning et vastustaja sai sellest teada rendilepingu kehtivuse jooksul. Apellant palus vastustajalt välja mõista VÕS § 113 alusel viivise 24 013 krooni. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlus poolte vahel on selles, kas kostja oli õigustatud kasutama seadusjärgset pandiõigust diiseltõstuki (mudel FD3OT-14,FV 4,0 m, seeria 551365) suhtes. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga selles, et VÕS § 305 lg 1 sätestatud pandiõiguse tekkimise eelduseks on asjaolu, et pandipidaja ja pantija vahel on sõlmitud kirjalik pandileping. VÕS §-s 305 sätestatud üürileandja pandiõiguse tekkimine ei eelda pandilepingu sõlmimist pandipidaja ja pantija vahel, kuivõrd sellisel juhul on tegemist üürileandja kaitseks mõeldud tagatisega ja maakohtu seisukoht, et seaduse mõtte kohaselt ei vaja pandiõiguse teostamine VÕS § 305 lg 1 alusel kirjalikku pandilepingut, on õige.
VÕS § 305 lg 1 kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. Asja materjalidest nähtuvalt teavitas AS ABT 11.08.2006.a üürnikku OÜ-d Natural Solution 28.03.2006.a sõlmitud üürilepingu ülesütlemisest ja seadusest tuleneva pandiõiguse kasutamisest mistahes üüritud laoruumis asuva vara suhtes võlgnevuse 221 097.90 krooni katteks (tl 51-52). Üürnik üürilepingu ülesütlemisest vaidlustanud ei ole. Seega tekkis kostjal pandiõigus oluliselt varem enne seda, kui hageja 18.10.2006.a informeeris kostjat asjaolust, et üürnik diiseltõstuki omanik ei ole (tl 118). Vastupidist apellant tõendanud ei ole ja see ei tulene ka 01.11.2006.a vara üleskirjutamise ja arestimise aktist, kuivõrd selleks ajaks oli kostja pandiõigus juba tekkinud. VÕS § 305 lg 3 kohaselt üürileandja pandiõigusele eelnevad kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule, samuti üürniku valduses olevatele asjadele, mis on omanikult või eelmiselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil omaniku või eelmise valdaja tahte vastaselt valdusest välja läinud. Tulenevalt eeltoodust kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et diiseltõstuki omanik ei ole üürnik, mistõttu eelnevad tema õigused apellandi õigustele. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-8-08-11, leidnud, et seaduse kohaselt ulatub pandiõigus seega eelduslikult kõigile üüritud ruumis asuvatele vallasasjadele ja mitte üksnes üürnikele kuuluvatele asjadele. See ilmneb üheselt VÕS § 305 lg-st 3, millest järeldub, et üürileandja pandiõigusega võivad olla koormatud ka kolmandate isikute vallasasjad, mis asuvad üüritud ruumis. Ka need vallasasjad peavad vastama VÕS § 305 lg-te 1 ja 2 üldistele nõuetele, esmajoones peab olema tegemist üüritud ruumi sisustusse või selle kasutamise juurde kuuluvate vallasasjadega. Käesoleval juhul oli ruumide kasutamise otstarbega kooskõlas diiseltõstuki paigutamine üürniku poolt üüritavatesse ruumidesse. Viidatud lahendist tuleneb ka, et pandiõigus laieneb ruumis olevatele kolmandate isikute asjadele ka siis, kui üürileandja on asjade kolmandatele isikutele kuulumisest teadasaamise ajaks üürilepingu juba üles öelnud. Lisaks tuleneb VÕS § 307 lg-st 1, et üürileandja võib üüritud ruumis olevaid asju oma valdusse võtta üksnes ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. AÕS § 292 lg 1 kohaselt toimub pandipidaja nõuete rahuldamine panditud asja müügiga. Tõendatud on, et kostja teavitas apellanti vara müügist avaliku enampakkumise teel kahel korral - 20.10.2006.a ja 26.01.2007.a ja apellant sai vastava teate kätte 29.01.2007.a. Apellant enampakkumisel 06.02.2007.a ei osalenud. Kuna kostja pandiõigus oli tekkinud õiguslikul alusel, oli ta õigustatud rahuldama oma nõudeid panditud asja müügist saadud raha arvel ja eeltoodud asjaoludel tegi maakohus põhjendatult järelduse, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Et kostja õigused eelnevad apellandi õigustele, on asjakohatud apellandi väited selles, et pankrotihaldur oleks pidanud diiseltõstuki talle OÜ Natural Solution pankrotimenetluses välja andma. Apellandi väide, et kohus ei ole arvestanud tema vastuväiteid viitega VÕS § 305 lg-le 4 on paljasõnaline, sest kaebusest ei nähtu ühtegi tõendit, millele apellant oleks viidanud. Apellandi nõue kostjalt viivise saamiseks tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd sellist nõuet hageja esimese astme kohtu menetluses esitanud ei ole (TsMS § 652 lg 4).
Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 koosmõjus TsMS § 171 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega apellant.
Gaida Kivinurm
Mare Merimaa
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.