Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

2(6)

Tsiviilasi nr 2-05-14793

Kohtukulud ja kostja poolt kantud menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja ei soovi esitada vastuhagi ja on nõus kirjaliku menetlusega. Hageja seisukoht kostja vastuväidetele 20.07.2007 on hageja esitanud oma seisukoha kostja vastuväidetele fakti osas, et hagejal puudub igasugune tõenduslik dokumentatsioon kostja joobeseisundi kohta liiklusõnnetuse põhjustamise hetkel. Hageja leiab, et ei ole alust kahelda Harju Politseiprefektuuri Liikluspolitsei 1995. a. liiklusõnnetuse kohta välja antud õiendi väärtuses, milles on tuvastatud kostja alkoholijoove. Hageja on arvamusel, kui kostja ei ole enam kui 10 aasta jooksul vaidlustanud eelnimetatud joobeseisundi tuvastamise õiguspärasust, ei saa antud hetkel kostja poolt esitatud tees mõjutada menetluse lõpptulemust. Hageja ei nõustu ka kostja hinnanguga hagi aegumistähtaja möödumise kohta. Hageja pöördus kohtusse oma õiguste kaitseks seadusest tuleneva nõude ehk liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 38 lg 2 p 2 alusel. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (jõustunud 01.07.2002) § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Siinkohal aga ei kehti TsÜS-i viimase redaktsiooni § 150 lg 1 õigusvastase kahju tekitamise aegumistähtaeg, vaid TsÜS § 149, mille alusel on seadusest tuleneva nõude aegumistähtajaks 10 aastat. Hageja jääb täies ulatuses hagiavalduses toodud nõude juurde. Kohtuotsuse põhjendused Kooskõlas TsMS § 403 lg-ga 1 võib kohus poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Pooled on kohtule esitatud vastustes teatanud, et nõustuvad tsiviilasja nr 2-05-14793 kirjaliku menetlusega. Vastavalt liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) (muutus kehtetuks 1. juunil 2001) § 27 lg 1 järgi hüvitatakse liikluskahju isikule (kannatanule), kellel ei teki tsiviilvastutust seoses sama liikluskahju tekitamisega, kui kahju on talle tekitatud sõidukiga, mille suhtes vastavalt käesolevale seadusele tuleb sõlmida liikluskindlustusleping. LKindlS § 2 lg 1 p 1 sätestab, et liikluskindlustusleping tuleb sõlmida teeliikluses osalevate ja registreerimisele kuuluvate sõidu- ja veoautode ning nende baasil ehitatud sõidukite suhtes, mille valmistajatehase poolt lubatud suurim kiirus on üle 15 km/h. Vastavalt sama seaduse § 5 lg-le 1 on sõiduki suhtes liikluskindlustuslepingu sõlmimise eest vastutav sõiduki omanik, kelle volitusel võib omaniku nimel lepingu sõlmida ka teine isik. Viimati nimetatud juhul on lepingu kindlustusvõtjaks sõiduki omanik. 17.12.1995 toimus Rannamõisas liiklusõnnetus, mille Harju Politseiprefektuuri Liikluspolitsei õiendi kohaselt põhjustas kostja, kes oli alkoholijoobes ja kellel ei olnud esitada kehtivat liikluskindlustuse poliisi. Nimetatud liiklusõnnetuses sai kannatada Aleksandr Gubar’ile kuulunud sõiduauto riikliku registreerimismärgiga 584 LAG. Kostja ei ole vaidlustanud

3(6)

Tsiviilasi nr 2-05-14793 liiklusõnnetuse toimumist, ega ka oma süüd antud liiklusõnnetuses. Seega kuulus kostja poolt kannatanu sõidukile tekitatud kahju hüvitamisele. Kuna kostjal oli sõlmimata LKindlS § 2 lg 1 p-st 1 ja § 5 lg-st 1 tulenev liikluskindlustusleping, siis LKindlS § 27 lg 5 kohaselt hüvitab liikluskahju käesolevas seaduses ning liikluskindlustuse lepingutingimustes ettenähtud korras ja kahjuhüvitiste piirmäärade ulatuses liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja. Sama paragrahvi lõike 6 järgi hüvitas kannatanule kindlustamisele kuuluva kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju XX. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et MTÜ XXi 20. mail 2004 sõlmitud asutamislepinguga kinnitatud põhikirja § 4 kohaselt on MTÜ XX avalik-õigusliku XXi (reg. nr 74000116) õigusjärglane ning MTÜ XX võtab üle kõik XXi varad, õigused ja kohustused. Vastavalt toona kehtinud LKindlS § 38 lg 2 p 2 sätestab, et kindlustusandjal ja XXil on õigus esitada regressinõudeid ka kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu, kui sõiduki juht juhtis sõidukit, olles alkoholi- või narkootikumijoobes või muu tugevatoimelise aine mõju all, või andis sõiduki juhtimise üle alkoholi- või narkootikumijoobes või muu tugevatoimelise aine mõju all olevale isikule. Kostja väidab, et hageja ei ole kohtule esitanud tõendit tema joobeseisundi kohta. Antud väide ei ole põhjendatud, kuna käesoleva tsiviilasja toimikusse on köidetud hageja poolt kohtule esitatud hagiavalduse lisade hulgas ka koopia Harju Politseiprefektuuri Liikluspolitsei õiendist liiklusõnnetuse kohta. Mainitud õiendist nähtub selgesti, et õnnetuse põhjustas kostja, kes oli joobes ja ei esitanud liikluskindlustuse poliisi. LKindlS § 38 lg 1 kohaselt on pärast kindlustamata sõiduki tekitatud liikluskahju hüvitamist XXil õigus nõuda liikluskahju põhjustanud sõiduki juhilt või selle omanikult regressi korras välja liikluskahju hüvitamisel ja juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused. Kuna hageja õiguseellane täitis oma seadusest tuleneva kohustuse kannatanu ees ning hüvitas kannatanule tekitatud kahju, siis tekkis tal kostja vastu põhjendatud õigus esitada regressinõue. Regressinõudeks on kindlustushüvitis, mille kindlustusandja maksis välja liikluskahju kandnud isikule. Kannatanu kantud ja väidetavad vajalikud kulutused peavad LKS § 30 lg 4 kohaselt olema dokumentaalselt tõendatud ning kindlustusandja ei pea juhinduma hüvitise summa arvutamisel kannatanu tegelikult tehtud kulutustest, vaid lähtuma vara taastamiseks või asendamiseks vajalikest põhjendatud kulutustest. Hageja on kohtu hinnangul kannatanud sõiduki vigastuste ja tehtud remonditööde mahtu ning remondieelarvet piisavalt kontrollinud ja ei ole kahjuhüvitiste väljamaksmisel rikkunud LKindlS ega vastavate alamalseisvate õigusaktide nõudeid. Välja makstud hüvitised ei ületa liikluskindlustuse kahjuhüvitiste piirmäärasid (kinnitatud Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 1994.a määrusega nr 477). Arvestades sõidukil tuvastatud vigastuste ulatust, saab hüvitatud varakahju summat lugeda kohtu hinnangul mõistlikuks ja põhjendatuks.

Lisaks hüvitatud liikluskahjule kuulub vastavalt (liikluskahju tekkimise ja hüvitamise ajal kehtinud) LKindlS § 38 lg-le 1 kostjalt regressi korras väljamõistmisele ka hageja õiguseellase poolt juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused. Rahandusministri 19. detsembri 1994.a määruse nr 221 "Liikluskindlustuse üldtingimuste ja maksemäärade kohta" punktist 12 tulenevalt tasutakse kindlustusjuhtumit käsitlevale kindlustusandjale käsitluskulude katteks kuni 15% hüvitise summast (kuid mitte alla 150 krooni ja mitte üle 3750 krooni) isikutelt, kelle vastu tekib kindlustusjuhtumiga seoses regressi õigus, või teiselt kindlustusandjalt või

4(6)

Tsiviilasi nr 2-05-14793 eelarveliselt asutuselt. Hagiavaldusele lisatud õienditest nähtuvalt on hageja õiguseellane kandnud käsitluskulusid kokku 2 081 krooni ulatuses (käsitluskulude arvestuse koopia toimikus). Käsitluskulude summa ei ületa eelnimetatud piirmäära. Kostjale esitati 26.01.1996 regressinõue nr 05/225 (koopia toimikus), mille kohaselt kostja kohustus hiljemalt 10.02.1996 tasuma kannatanule liikluskahju hüvitamisest ning juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused kokku summas 15 955 krooni. Samas viidati ka asjaolule, et regressinõude korras välja mõistetavat summat on võimalik tasuda ka ositi kuumaksetena, mille kokkuleppimiseks paluti kostjal isiklikult pöörduda hageja poole. Kostja ei avaldanud soovi summat ositi tasuda ja jättis nõudele vastamata ning nimetatud summa tasumata. Lähtudes eeltoodust, kuulub kostjalt regressi korras hageja kasuks väljamõistmisele tekitatud liikluskahju summas 13 874 krooni ning juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused 2 081 krooni. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Kostjale regressinõude esitamise ajal kehtis tsiviilkoodeks (TsK), mille § 163 kohaselt tekivad kohustused lepingutest või muudest alustest. Hageja regressiõigus on sätestatud LKS §-s 38. Teise isiku tekitatud kahju hüvitanud isikul on TsK § 460 lg 1 kohaselt tagasinõudeõigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra. TsK § 173 lg 1 järgi tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduses või lepingus sätestatule. Vastavalt TsK § 231 lg-le 1 on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Teistsugust protsendimäära ei ole kindlaks määratud. Tulenevalt eelpool öeldule kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlg summas 15 955 krooni ning viivis summas 4 290,06 krooni. Kokku nõue kostja vastu 20 245,06 krooni, mida kostja ei ole tasunud, olenemata mitmest hageja poolt saadetud kirjast ja meeldetuletusest. Seetõttu on hageja pöördunud hagiavaldusega kohtusse. Kostja hagi ei tunnista. Kostja oma 20.02.2006 kohtule esitatud kirjalikus vastuses palub kohtul kohaldada hagi aegumist kuivõrd hagi on kohtule esitatud 04.07.2005. Kostja viitab TsÜS § 150 lg-le 1, mis sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kolmeaastane hagi aegumise tähtaeg lõppes kostja arvates 01.07.2005. Kohus peab siinkohal vajalikuks selgitada, et hageja poolt kohtule esitatud hagiavaldus on postitatud 30.06.2005, milline asjaolu nähtub kohtutoimikusse koos hagiga köidetud ümbrikult. 2005 aastal kehtinud TsMS § 41 lg 2 kohaselt aastatega määratud tähtaeg lõpeb tähtaja viimase aasta vastaval päeval. Sama seadustiku § 41 lg 4 kohaselt protsessitoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00. Vastavalt TsMS § 41 lg 5 kohaselt loetakse dokument tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastamiseks üle antud tähtaja viimasel päeval enne kella 24.00. Sideasutusele esitamisega võrdsustatakse dokumendi teksti edastamine faksi või muu sidevahendiga. Käesoleva tsiviilasjaga seotud nõude aegumisele ei ole kohaldatav aga kostja poolt viidatud TsÜS § 150 lg 1, vaid TsÜS § 149. Hageja nõue tuleneb liiklusõnnetuse juhtumise ajal kehtinud LKindlS § 38 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2. Kostja põhjustas joobeseisundis liiklusõnnetuse, milles sai kannatada Aleksandr Gubar’ile kuulunud sõiduauto. Kostjal ei olnud ka kehtivat 5(6)

Tsiviilasi nr 2-05-14793 liikluskindlustusepoliisi. XX hüvitas kannatanule kahjud kostja eest ning tulenevalt LKindlS § 38 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2 oli hagejal õigus nõuda regressi korras kostjalt välja kahju hüvitamisega seonduvad kulutused. Seega on antud juhul tegemist seadusest tuleneva nõudega kostja vastu ning seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat vastavalt TsÜS §-le 149. Arvestades eelpool öeldut leiab kohus, et hageja on hagiavalduse esitanud õigeaegselt ja hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud. Kohus leiab, et hagiavalduses esitatud asjaolud on õiguslikult põhjendatud ja hagi kuulub rahuldamisele. Tõendatud on fakt, et kostja oli liiklusõnnetuse põhjustamise ajal alkoholijoobes ning tal puudus kehtiv liikluskindlustusepoliis, mis oli nõutav tuginedes liikluskindlustuse seadusele. Kohus on seisukohal, et hagejal oli õigus regressi korras nõuda kostjalt kindlustusjuhtumi hüvitamisel ja käsitlemisel tehtud kulutusi. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevus 20 245,06 (kakskümmend tuhat kakssada nelikümmend viis krooni ja 06 senti) krooni, millest tekitatud liikluskahju on summas 13 874 krooni, juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused 2 081 krooni ning viivis rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest 4 290,06 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (jõust 01.01.2006.a.) § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Juhindudes eelpool öeldust tuleb hageja kohtukulud jätta kostja kanda. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv 1 750 (üks tuhat seitsesada viiskümmend) krooni, mille hageja tasus hagiavalduse esitamisel.

Hannes Olev Kohtunik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.