Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

mobiiltelefoni eest 1 600 krooni, sai enda kasutusse soodustingimustel mobiiltelefoni Nokia 5110 ning asus mobiilsideteenuseid kasutama. Kostja sõlmis 04.12.1999 teise tähtajalise Q GSM mobiiltelefonisideteenuste lepingu ning valis teenuspaketiks Q 30, mille kuutasu oli 200 krooni kuus. Kostja tasus vastavalt pakkumisele nr T4 06003 ettemaksuna esimese kuumaksu ja mobiiltelefoni eest 699 krooni, sai enda kasutusse soodustingimustel mobiiltelefoni Ericsson 1018 ning asus mobiilsideteenuseid kasutama. Kostja kinnitas allkirjaga lepingul, et on tutvunud lepingu ja lepingu lahutamatuks lisaks olevate Q GSM mobiiltelefonisideteenuste kasutamise tingimustega (üldtingimused). Lepingu allakirjutamisega kohustus Tele2 Eesti AS pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust ja kostja kohustus saadud kauba (mobiiltelefoni) ja teenuste eest tähtaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arvetele. Vastavalt üldtingimuste peatükile VII pidi kostja tasuma arved 15 päeva jooksul arve väljastamisest arvates ning maksmisega viivitamise korral oli kostja kohustatud tasuma viivist 0,15 % tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid mitte vähem kui 60 krooni. Kuigi perioodil 27.04.1997 kuni 28.02.2001 oli üldtingimuste järgi viivise määraks 0,5 % päevas, arvestas hageja nimetatud perioodil viivisevõlgnevust määraga 0,15 % päevas. Kostja tasus teenuste eest esitatud arvete alusel kuni 2000. a. augustini. Tele2 Eesti AS esitas kostjale koondarveid kahe mobiiltelefonisideteenuste lepingu alusel saadud teenuste eest kuni 2001. a. jaanuarini (kaasa arvatud). Kostjal on tasumata arved nr 896565 19.08.2000, nr 948951 19.09.2000, nr 1007467 19.10.2000, nr 1074371 19.11.2000, nr 1210286 19.01.2001 kokku summas 1 391,18 krooni. Lähtudes kostja poolt toimepandud lepingurikkumisest ja juhindudes üldtingimustest, lõpetas Tele2 Eesti AS lepingu kostjaga ennetähtaegselt ja saatis selle kohta 24.11.2000 lepingu lõpetamise teate. 20.04.2005 loovutas Tele2 Eesti AS võlanõude koos kõrvalnõuetega hagejale. Hageja on arvutanud viivist ajavahemiku 01.01.2002 kuni 18.06.2005 eest 2 633,50 krooni, kuid tegutsedes heas usus, vähendas hageja viivise nõuet põhivõla suuruseni. Hageja OÜ Aktiva Finants palus kostjalt välja mõista mobiilsideteenuste kasutamise lepingust tuleneva võla 1 391,18 krooni ja viivise 1 391,18 krooni, kokku 2 782,36 krooni. Hageja tugines nõudes TsK § 173 lg-le 1, §-le 174, § 191 lg-le 1, §-le 192, § 222 lg-le 1 ja § 230 lg-le 1. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja väitis, et ta ei ole saanud hagis märgitud AS RITABELL 24.11.2000 teadet lepingu lõpetamise kohta. AS RITABELL esitas kostjale Q GSM liitumislepingute alusel 04.12.2000 võlanõude summas 1 765,40 krooni ja palus võla tasuda 11.12.2000. Võlanõude saamisel ja seoses sooviga liituda EMT-ga käis kostja Q GSM Jõe tn kontoris ning tasus arved sularahas kas Jõe tn kontoris või teistes kontorites. 2000. a. detsembris tekkis kostjal seoses Q GSM teenusest loobumisega ja siirdumisega EMT võrku vajadus kasutada telefone edasi. Telefonid vabastati Q GSM kontorites koodidest. Kostja märkis, et tema kasutuses olnud telefone ei oleks koodidest vabastatud, kui kostjal oleks olnud Q GSM mobiilsideteenuse osutaja ees võlgnevus. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 07.11.2007 otsusega osaliselt ning mõistis Lembit Mõistuselt OÜ Aktiva Finants kasuks välja 1 516,39 krooni, millest põhivõlgnevus on 1 391,18 krooni ja viivis 125,21 krooni. 01.01.2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku 2(6)

rakendamise seaduse § 3 ning kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 1998, 43/45, 666; 2005, 15,85) § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 alusel mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 280 krooni riigilõivu 75,82 krooni hageja õigusabikulude katteks. TsMS § 61 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni 5 % hagi rahuldatud osast. Kokku mõistis kohus Lembit Mõistuselt OÜ Aktiva Finants kasuks välja 355,82 krooni menetluskulu. Tsiviilasja menetleti lihtmenetluses (TsMS § 405). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama seaduse § 12 lg 2 kohaselt kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg 1 järgi tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seadusele või lepingule. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hagimaterjalidest nähtuvalt on poolte vahel 20.08.1999 sõlmitud tähtajatu Q GSM leping nr 10041280, mille alusel kostja kasutas telekommunikatsiooniteenust ja kohustus selle eest tasuma. Hagile on lisatud allkirjastamata väljatrükk 24.11.2000 lepingu lõpetamise teatest. 20.04.2005 saldo kinnituse kohaselt on leping kostjaga ühepoolselt lõpetatud 17.12.2001. Saldo kinnitusest nähtuvalt on kostjale väidetavalt 17.12.2001 esitatud lõpparve nr 2416764, milles on põhivõlaks arvestatud telefonimaksed summas 982,14 krooni, kõneteenused summas 409,04 krooni. Nimetatud arvet ei ole hageja kohtule esitanud ning ei ole ka tõendanud, et 17.12.2001 lõpparve nr 24167644 on kostjale väljastatud. Seega jättis kohus tähelepanuta hagi esitamisest 1,5 aastat hiljem kohtule esitatud arvete väljatrükid, kuna ei nähtu nende seos väidetavalt kostjale 17.12.2001 esitatud lõpparvega nr 2416764. Kohus leidis, et on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg tasumata kõneteenuste ja telefonimaksete eest kokku summas 1 391,18 krooni. Kostja on küll vastuväidetes märkinud, et on võlgnevuse tasunud sularahas Jõe tn kontoris, kuid selle kohta kohtule tõendeid esitanud ei ole. Viivis kuulub kostjalt väljamõistmisele TsK § 231 lg 1 alusel, mille kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivised 125,21 krooni ulatuses (3 % x 1 391,18 krooni x 3 aastat). Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada Harju Maakohtu 07.11.2007 otsuse viivisenõude osalise rahuldamata jätmise osas ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ Aktiva Finants viivisenõue Lembit Mõistuse vastu täies ulatuses summas 1 391,18 krooni ning mõista kostjalt hageja kasuks välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 250 krooni. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on esimese astme kohus viivise väljamõistmisel ebaõigesti rakendanud TsK § 231 lg-st 1 tulenevat seadusjärgset viivisemäära 3 % aastas ja on jätnud tähelepanuta, et poolte vahel oli Q GSM lepingus kokku lepitud teistsugune 3(6)

viivisemäär. Kohtuotsuses on tuvastatud, et Tele2 Eesti AS ja kostja vahel oli 20.08.1999 sõlmitud Q GSM liitumisleping nr 10041280 ning nimetatud lepingu alusel on kostja võlgnevus hageja ees 1 391,18 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust lepingu sõlmimise üle ja selle üle, et poolte vastastikused õigused ja kohustused on määratud lepingu lahutamatuks osaks olevate Q GSM-i mobiiltelefonisideteenuste kasutamise tingimustega. Kohtuotsuse kirjeldavas osas on maakohus õigesti märkinud, et lepingu üldtingimuste punkti 7.4 kohaselt pidi kostja maksmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5 % tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid kokku vähemalt 60 krooni. Hageja on arvestanud viivist madalama protsendimääraga 0,15 % päevas. 1 262 päeva eest moodustab viivise summa kokku 2 633,50 krooni, kuid tegutsedes heas usus, vähendas hageja viivise nõuet oluliselt kuni põhivõla summani ja nõudis kostjalt viivise tasumist summas 1 391,18 krooni. Seega nõudis hageja viivist madalama protsendimääraga ja vähendas viivise nõuet kuni põhivõla suuruseni. TsMS § 436 [lg 1] kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei ole kaevatavas otsuses põhjendanud, miks ta poolte vahel Q GSM lepingus kirjalikult kokkulepitud viivise protsendimäära ei arvesta. TsK § 191 kohaselt on viivis leppetrahvi alaliigiks, mida võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja oma maksekohustust rikkus ja selle eest oli lepingus ette nähtud viivise arvestamine 0,5 % päevas (lepingu p 7.4). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid viivise nõudele ega vaidlustanud pooltevahelist kokkulepet viivise protsendimäära kohta. Põhjendamatu on kohtu poolt viivise arvestamine seadusjärgse protsendimääraga, kui kostja seda taotlenud ei ole ning kohtu menetluses ei ole olnud vaidlust viivisemäära üle. Kohus ei ole kaevatavas otsuses viivist vähendanud ning on nõustunud hagejaga, et kostja on kohustatud tasuma viivist 3 aasta eest, kuid on ekslikult kohaldanud seadusjärgset viivise protsendimäära. Apellandi arvates on esimese astme kohus materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud ja menetluses esitatud tõendite ning asjaolude kohaselt tuleks kostjalt välja mõista viivis vastavalt poolte vahel kokkulepitud protsendimäärale. Kaebuse kohaselt on põhjendatud kostjalt viivise väljamõistmine protsendimääraga 0,15 % päevas 1 262 päeva eest maakohtu poolt rahuldatud hagi põhinõude ulatuses kokku summas 1 391,18 krooni, milles tuleks apellatsioonkaebus rahuldada. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja jääb esimese astme kohtus hagile esitatud vastuväidete juurde. Kostja väidab, et ta on hagis nõutava võla tasunud 2000. a. detsembris, kuid ei ole säilitanud selle kohta tõendeid, kuna ta ei osanud arvata, et tasutud võlga hakatakse temalt uuesti nõudma. Hageja väidetud 17.12.2000 lõpparvet ei ole kostjale väljastatud ning hageja ei ole tõendanud nõude suurust. Kostja ei ole nõus hageja nõutava viivise suurusega. Harju Maakohus leidis kaevatavas otsuses, et hagi on ainult osaliselt tõendatud ja sellega seoses nõutav viivis on ebamõistlikult suur. Kostja palub vähendada viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel, kuna kostja ei võta võlga omaks ja hageja ei ole suutnud võla mittetasumist tõendada. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus viiviste nõudes kuulub tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel osalisele tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu tõendite hindamisel.

4(6)

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas, see on viivisenõude osalise rahuldamata jätmise ja kohtukulude jaotamise osas, ning peab võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse, asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kuivõrd otsust põhinõude osas ei ole vaidlustatud, siis ringkonnakohus otsust antud osas ei kontrolli. Asjas puudub vaidlus, et hageja õiguseellane Tele2 Eesti AS sõlmis kostjaga 17.08.1999 ja 04.12.1999 Q GSM-i tähtajalised mobiiltelefoniteenuste lepingud ning osutas nimetatud lepingute alusel kostjale telekommunikatsiooniteenust kuni lepingu ennetähtaegse lõpetamiseni Tele2 Eesti AS algatusel. Q GSM-i liitumislepingu lahutamatuks osaks olid Q GSM-i mobiiltelefonisideteenuste kasutamise tingimused ehk üldtingimused. Üldtingimuste kohaldamisega nõustus kostja lepingule allakirjutamisega. Üldtingimuste punktis 7.5 olid pooled kokku leppinud, et teenuse kasutaja (s. t kostja) on kohustatud tasuma talle osutatud teenuste eest esitatud arved 15 päeva jooksul arve väljastamise kuupäevast arvates. Tähtajaks tasumata summadelt tuleb tasuda viivist 0,15% tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid kokku vähemalt 60 krooni. Hageja, tuginedes teenuse osutamise lepingule, taotles viiviste väljamõistmist alates 01.01.2002 kuni 18.06.2005 summas 2633,50 krooni ning vähendas viiviste nõuet põhivõlani 1 391,18 krooni. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. 1. juulini 2002 kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 191 lg 1 järgi loetakse viiviseks seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Esimese astme kohus, mõistes välja viivise TsK § 231 lg 1 järgi, jättis tähelepanuta, et pooled olid kokku leppinud viiviste suuruses lepingu üldtingimuste punktis 7.5. Seetõttu on maakohus alusetult rakendanud tsiviilkoodeksis sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Nimetatud sätte kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Antud juhul olid pooled lepingus määranud kindlaks teistsuguse viivisemäära 0,15% tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul oli kokku lepitud TsK § 231 lg-st 1 erinevas viivise suuruses, tuleb viivisenõude lahendamisel võtta aluseks lepinguline viivisemäär hageja poolt vähendatud ulatuses. TsK § 194 lg 1 kohaselt on kohtul õigus viivist vähendada, kui tasumisele kuuluv viivis on ülemäära suur võrreldes kreeditori kahjudega. Seejuures tuleb arvesse võtta võlgniku poolt kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate kodanike varalist olukorda, mitte ainult varalist, vaid ka igasugust muud tähelepanuväärivat kreeditori huvi. Vastustaja taotleb viiviste summa vähendamist, leides, et apellandi poolt taotletud viivis on ebamõistlikult suur. Kolleegium leiab, et hageja vähendas viivise nõude põhivõlani. Asjaolusid, mis annaksid aluse veelgi viivise vähendamiseks, kolleegium ei tuvastanud. Seetõttu puudub alus vastustaja taotluse rahuldamiseks.

5(6)

Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohtu tsiviilkolleegium Harju Maakohtu 07.11.2007 otsuse viivisevõla väljamõistmise osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja lepingulise viivise maakohtu tuvastatud põhivõla 1 391,18 krooni ulatuses. Vastavalt tuleb muuta kohtukulude jaotust. Kohtukulude jaotus 01.01.2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 60 lg 8 ja lg 11 kohaselt, kui ringkonnakohus teeb uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vastavalt kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohtu otsuse kohaselt kuulub OÜ Aktiva Finants hagi Lembit Mõistuse vastu rahuldamisele kokku 2782,36 krooni ulatuses, peab kostja kuni 1.jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1, 8 ja 11 alusel hüvitama hagejale esimese astme kohtu menetluses hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu summas 280 krooni ja ning apellatsioonkaebuse esitamise eest tasutud riigilõivu summas 250 krooni. Kuni 1.jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud hageja esindaja osutatud õigusabi eest, arvestades seaduses sätestatud 5 % piirmäära hagi rahuldatud osast, mis hõlmab kõiki kohtuastmeid, see on 139,12 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks kokku välja mõista kohtukulud 669,12 krooni.

Mare Merimaa

Iko Nõmm

Malle Seppik

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.