2-04-858/6 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja - lahend.ee

1.2.Hageja esitatud asjaolud, tõendid ja õiguslik põhjendus Teenuste andja on osutatud teenuste eest esitanud kostjale igakuiselt tasumiseks arved. Kostja ei ole arveid nõuetekohaselt tasunud, samuti ei ole arveid enne hagi esitamist vaidlustanud. Hageja väitel juhul kui kostja pidas ebaõigeks viivisearvestust, oleks ta pidanud tasuma vähemalt põhivõla. Kostja ei ole tasunud perioodil peale 2002. a jaanuari kuni hagi esitamiseni ühtegi makset. Teenuste hind on kehtestatud kohaliku omavalitsuse poolt vastavalt ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseaduse (ÜKS) § 14 lg-tele 1 ja 2. Viktor Kukk ei ole vaidlustanud teenuse ühiku hinda. Teenuste andja ja kostja vahel ei ole sõlmitud lepingut. Kuid on hageja õigustatud nõudma kostjalt kulutuste hüvitamist tarbitud teenuste eest, sest teenuste andja on kulutusi teinud kostjale kuuluva korteri teenendamiseks ja kostja, tasumata saadud hüve eest, on seeläbi alusetult rikastunud. Kuni 30. juunini 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg l ja 6 kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama ning seda juhtudel, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Alates 01. juulist 2002 kehtiva võlaõigusseaduse (VÕS) § 1042 lg l kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud. Kostja on tarbinud teenuseid ja seetõttu ei ole vabastatud nende eest tasumisest. Pooltevahelise kokkuleppe puudumine halduskulude hüvitamiseks ei loo kostjale õigust raha säästa, jättes halduskulud tasumata. Kehtinud TsK § 477 regulatsioon (alusetult säästetud vara) on oma olemuselt võrreldav VÕS § 1042 regulatsiooniga (kulutuste hüvitamine alusetu rikastumise korral). Teenuste andja on teinud ka kostja alusetult säästetu kohta arvestuse ajaperioodi 1997 november kuni 30. juuni 2002, milles ei ole arvestatud viiviseid ning on mahaarvestatud kostja tasutud 300 krooni, 146.15 krooni, 275 krooni, 3 400 krooni, 3 500 krooni ja 1 000 krooni. Kuni 01. juulini 2002 moodustab kostja alusetult säästetu 4 567.70 krooni ning kuni 2004. a veebruarini on moodustab kostja alusetult säästetu ja rikastumine kokku 9 159.40 krooni. Hageja väitel on ta õigustatud nõudma kostjalt viivist seaduses sätestatud määras. Hageja on nõudnud viivise tasumist põhivõlalt alates 01. juuli 2002. a juhindudes VÕS § 113 lg 1, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib võlausaldaja võlgnikult arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni nõuda viivitusintressi kuni VÕS §-s 94 sätestatud suuruseni. Juhindudes VÕS § 94 oli viivisemäär alates 01. juuli 2002 kuni 20. aprill 2004 7 % aastas ning põhivõla tasumisega viivitamisel perioodil 01. juuli 2002 30. aprill 2004 on arvestuslik viivis 902.29 krooni; viivisemäär alates 01. mai 2004 - 31. detsember 2005 9% aastas ning võla tasumisega viivitamisel perioodil 01. mai 2004 - 31. detsember 2005 arvestuslik viivist 1 355.06 krooni; viivisemäär alates 01. jaanuar 2006 9,25 % aastas ning võla tasumisega viivitamisel alates 01. jaanuar 2006 - kuni 27. märts 2006 on arvestuslik viivis 199.61 krooni. Kokku viivise nõudeks hageja vastu 2 456.95 (902.29 + 1 355.06 + 199.61).

3.1.Menetluse käik Hageja on esitanud 14. juulil 2004 hagi Viktor Kuke vastu perioodil 1998. a jaanuar kuni 2004. a veebruar hooldus ja kommunaalkulude ning viivise nõudes 18 750 krooni väljamõistmiseks, mille Viljandi Maakohus 23. märtsi 2005 otsusega rahuldas. Tartu Ringkonnakohtu 30. mai 2005 otsusega on Viljandi Maakohtu 23. märtsi 2005 otsus tühistatud ja saadetud asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja on 03. märtsil 2006 hagi täpsustanud. Kohus on hagi täpsustamise ja sellega seonduvad materjalid kosjale edastanud. Varaliselt hinnatava hagi asjas võib kohus määrata mõjuval põhjusel kirjaliku menetluse, kui hagi hind ei ületa 50 000 krooni. Kohus määrab sel juhul avalduste ja dokumentide esitamise tähtpäeva, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab neist menetlusosalistele (TsMS § 404 lg 1 ja 2). TsMS § 404 mõttes loeb kohus kirjalikuks menetluse korraldamiseks mõjuva põhjusena asjaolu, et tsiviilasi on juba kord esimeses kohtuastmes sisuliselt arutatud ja ka teine kohtuaste on oma seisukohad avaldanud. Uusi pooli üllatada võivaid faktilisi asjaolusid menetluses olevas tsiviilasjast ei nähtu. Kirjalik menetlus väldib ka eeldatavaid võimalikke menetluskulusid. Neid asjaolusid kogumis on kohus pidanud mõjuvaks põhjuseks kirjaliku menetluse määramiseks. Kohus osundab ka asjaolule, et kohus võib hagi menetleda oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui hagihind ei ületa 20 000 krooni. Kohus tagab lihtmenetluses poolte põhiõiguste ja -vabaduste ning poolte oluliste menetlusõiguste järgimise ja kuulab poole tema taotlusel ära (TsMS § 405). Arvestades kohtuliku vaidluse asjaolusid on kohus teinud asjas määruse lihtmenetluse korraldamiseks. Kohus on lihtmenetluse korraldamise määruses selgitanud pooltele põhiõigusi ja –vabadusi ning poolte olulisi menetlusõigusi tsiviilasja menetlemisel; andnud pooltele tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks; teinud pooltele teatavaks otsuse avalikult teatavakstegemise aja.

26.oktoobri 1995 otsusega nr 45. Kõik Keskuse 3 Olustvere elanikud on tarbinud teenuste andja poolt osutatavat teenust hindadega, mis on esitatud ka kostjale esitatud arvetes. Kostjale on osutatud teenustena: hooldustasu, vee, heitevee ärajuhtimise, prügiveo ja üldelektri tarbimine. Ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseaduse (ÜKS) § 14 lg 1 ja 2 kohaselt veevarustuse ja heitevee ärajuhtimise teenuse hind moodustub abonenttasust, tasust võetud vee eest ja tasust heitevee ärajuhtimise eest ning nende teenuste hinna reguleerimise korra kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. ÜKS § 14 lg-s 3 on sätestatud, et teenuse hind kujundatakse selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud: 1) tootmiskulude katmine; 2) kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine; 3) keskkonnakaitse tingimuste täitmine ja 4) põhjendatud tulukus. Asjaolu, et teenuste hind on kehtestanud kohaliku omavalitsuse poolt vastavalt ÜKS-le, ei ole kostja vaidlustanud. Kostja on vaidlustanud asjaolu, et ta ei ole vett (sellest tulenevalt ka heitevee äravooluga seonduvat) tarbinud koguses, mille hageja esitatud arvetes on esitanud. Hageja esitatud arvetest nähtub, et hageja on regulaarselt kord kuus esitanud kostjale arveid hooldustasu, vee, heitevee, prügiveo, üldelektri ja viiviste suurusest. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks hageja esitatud arveid kohtueelselt kordagi vaidlustanud. Kostja ei ole arveid järjekindlalt tasunud ning ei nähtu ka, et kostja ei ole esitanud hagejale kordagi ka pretensioone. Tunnistaja Sirje Kiviranna ütlustest nähtub, et Olustvere Soojus pearaamatupidajana on ta teadlik sellest, et 17. veebruaril 2003 käis Ene Eding kontoris ja teatas, et tema poeg on lahkunud ja seoses sellega hakati korteris arvestama kommunaalteenuseid alates 30. oktoobrist 2003 kahe inimese eest. Olustvere Soojus pearaamatupidaja kinnitas, et arvutusvigasid kostjale esitatud arvetes tehtud ei ole ning arved on koostatud kostjale samasugustel tingimustel nagu kõigile teistele tarbijatele. Tunnistaja Ene Edingu ütlustest nähtub, et on olnud kostja elukaaslane, kuid nüüd juba kolm aastat ei ela temaga koos. Tunnistaja ütlustest nähtub, et 2002 aasta kevadel informeeris ta Sirje Kiviranda, et ei saa korteris elada kuna elekteriga oli probleeme. Tunnistaja ütlustest nähtub, et täpselt ta ei mäleta millal informeeris vallas poja Egerti kooli õppima asumisest. Kuigi kostja on esitanud kohtule õiendi Egert Edingu õppima asumisest Türi Tehnika ja Majanduskooli 01. septembrist 2001, ei ole tagantjärgi kontrollitav Egert Edingu tegelik elamine vaidlusaluses korteris. Kohus osutab tähelepanu, et nimetatud tõendi esitas kostja alles kohtus, hagejale kostja seda varasemalt esitanud ei ole. Kostja ei ole esitanud kohtule usaldusväärseid tõendeid, et ta oleks hagejat asjakohaselt informeerinud enne hageja poolte hagi kohtusse esitamist Ene ja Egert Edingu lahkumise kohta kostjale kuuluvast korterist. Kohus on seisukohal, et asjakohased on hageja viited VÕS § 6 lg-le l, mille kohaselt peavad pooled teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning VÕS §-le 7, mille kohaselt loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kohus on seisukohal, et kostja distantseerumine teenuste andjast ja korteris elavate elanike arvu asjakohane mitteteatamine ei ole korrektne käitumine, mis lähtuks heast usust ja oleks mõistlik. Asjakohased on hageja on õiguslikud põhjendused 9 159.40 krooni väljamõistmiseks kui kostja poolt alusetult säästetu ja alusetu rikastumise hüvitamiseks. Hageja nõue 9 159.40 krooni tuleb kehtinud TsK § 477 lg ja 2 ja kehtiva VÕS § 1042 lg l alusel rahuldada. Kohus on seisukohal, et juhul kui kostja on leidnud, et tema vastu esitatud nõuded on ülemääraselt suured, siis peab ta suutma ka tõendada oma vastuväiteid. Kostja ei ole tõendanud, kas ja millal ta teatas hagejale, et Ene Eding ja Egert Eding on korterist lahkunud. Alusetult rikastunud isik, jääb viivitusse alates kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise hetkest ja viivis tuleb arvestamisele VÕS § 113 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Hageja viivise arvestus on alates VÕS-i kehtimisest 01. juunist 2002 ja tuleneb seadusest. Viivise arvestus tuleneb kostja hageja nõuete täitmata jätmisest. Hageja on osundatud õigustatult viivise arvestusel VÕS §-dele 113 ja 94 ja teinud asjakohase arvestuse vastavalt sissenõutavaks muutunud nõuete suurusele ja ajale. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista VÕS § 113 lg 1 kohaselt viivis 2 456.95 krooni.