Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Kamel

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

võtmed. Sisenemisel selgus, et kostja I oli oluliselt halvendanud ruumide seisundit. Hageja ütles üürilepingu kostja I rikkumiste tõttu erakorraliselt üles alates 18. oktoobrist 2019. Hageja hoiatuse ja erakorralise ülesütlemise vahele jäi seitse nädalat, lepingu p-i 7.2 järgselt tuli enne lepingu ülesütlemist rikkumise kõrvaldamiseks anda üürnikule neljanädalane täiendav tähtaeg. Lepingu p-de 3.2.4–3.2.11 järgi oli kostjal I kohustus ruume remontida ja viia need omal kulul vajalikku seisukorda. Kostja I kui üürnik pidi kandma projekteerimise, ehitamise ja omanikujärelevalve kulud ning sõlmima jäätmevedajaga lepingu ja vedama jäätmed omal kulul ära. Samuti pidi üürnik hoidma omal kulul korras tulekahjusignalisatsioonisüsteemi (p 3.2.8), viima üürilepingu eseme, sh evakuatsiooniteed vastavusse tuleohutusnõuetega (p 3.2.9), tegema hooldusremonti ja kõrvaldama omal kulul pisipuuduseid (p 3.2.15) ning hoidma nõutavas seisundis elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja sidesüsteemi ning valve- ja signalisatsiooniseadmeid (p 3.2.18). Samuti oli kostjal I lepingu p-i 3.2.6 kohaselt kohustus tasuda kolme päeva jooksul kõigi kulude eest, mida üürileandja oli tasunud üürniku asemel. Lepingu p-i 3.2.16 järgi pidi üürnik hüvitama üürileandjale kõik puuduste kõrvaldamise tõttu kantud kulud. Kostjal I on tasumata septembri 2019 üür ja oktoobri üür ajavahemiku 1.–17. oktoober 2019 eest, samuti kõrvalkulud augusti ja septembri 2019 eest. Üürivõlg on 1486 eurot 45 senti ja kõrvalkulude võlg 403 eurot 27 senti. Hageja esitas 3. septembril 2019 kostjale I septembrikuu eest üüriarve nr 757 ja 7. oktoobril 2019 oktoobrikuu eest üüriarve nr 766. Oktoobrikuu üüriarve kohta on tehtud kreeditarve summa ulatuses, mis esialgse arve järgi tulnuks maksta ajavahemiku 18.–31. oktoober eest. Hageja saatis üüriarved kostja e-posti aadressile. Kostja I ei ole arveid tasunud. Kostja I on jätnud tasumata ka 24. augusti 2019. a arve nr 756 summas 680 eurot 60 senti, mis koosneb kuludest, mida hageja kandis kostja I eest 2018. aastal (kanalisatsiooniummistuste likvideerimine 206 eurot 36 senti, sanitaartehnilised tööd 180 eurot, suitsu- ja temperatuuriandurite vahetus 105 eurot 20 senti ning evakuatsiooniteede- ja valgustite kontroll 168 eurot). Üürilepingu järgi peab need kulud kandma üürnik. Lisaks nõuab hageja kostjalt I 14 400 euro suurust kahjuhüvitist, mis vastab 18 kuu üürile. Üürilepingu esemeks olnud ruumidesse jäi kostja I õhksoojuspump, mis ei töötanud ja mida hageja remontis. Kostja I ei ole hageja pandiõigust vaidlustanud. Kostja I õhksoojuspumba väärtus ei ole suurem kui 530 eurot. Hageja ei nõustunud kostja I väitega, et kostja I on hageja üüri- ja kõrvalkulude nõude tasaarvestanud tagatisrahaga ja üüriruumidesse jäänud õhksoojuspumba väärtusega. Tasaarvestus ei ole õiguslikult võimalik, kuna hageja võib kostja I nõuetele esitada vastuväiteid VÕS § 200 lg 4 alusel ja täita tagatise arvel mistahes nõude kostja I vastu. Rahalise tagatise arvel võib oma nõude ühepoolselt rahuldada üksnes tagatise saaja. Tagatise andjal võib olla õigus tagatist tagasi nõuda vaid siis, kui kohustust ei ole, kohustust ei teki või kui kohustus langeb ära. Kuna poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja I peab hagejale võla tasuma, siis on tasaarvestus välistatud.

18 kuu üüri suurune kahjuhüvitis on liiga suur. Äriruumi on võimalik pärast üürilepingu lõppemist kiiremini uuesti üürile anda. Hageja pakkus üürile kostja I kasutuses olnud ruume oluliselt ebasoodsamatel tingimustel, kui kostjaga I sõlmitud leping ette nägi – üür on 800 euro asemel 990 eurot kuus ja tagatisraha on 750 euro asemel 3000 eurot. Sellistel tingimustel ei tahagi keegi neid ruume üürida. Kui kahjunõue on põhjendatud, tuleb kahjuhüvitist VÕS § 139 või § 140 alusel vähendada. Hagejale ei ole kahju tekkinud kostja I lepingurikkumise tõttu, vaid sellepärast, et hageja ise ei ole otsinud üüripinnale uusi üürnikke. Hageja ei ole teinud mõistlikke pingutusi asendustehingu tegemiseks, mistõttu ei vastuta kostja I selle kahju eest. Lepingu lõppemisel peab hageja tagastama kostjale I tagatisraha 1326 eurot. Kostja I esitas

Kostja II vaidles hagile vastu. Nii kostja I, kui ka kostja II on eraldiseisvad majandusüksused. Üksnes äriühingu asukoha, juhatuse liikme ja tegevusala samasus ei tõenda ettevõtte üleminekut. Kuigi kostjate pakutud teenused on sarnased, ei tähenda see ettevõtte üleminekut. Isikul on õigus tegutseda samas valdkonnas ka mitme äriühingu kaudu. Hageja ei ole tõendanud, et kostjale II on läinud üle kostja I ettevõte kui tervik. Ekslik on hageja väide, et toitlustusettevõtte tuumikvara on kaubamärk ja ettevõtte nimetus. Kui sama isik on asutanud mitu äriühingut, mis kasutavad sarnast nimetust ja tegutsevad samal tegevusalal, siis ei tähenda see, et üks ettevõte vastutab automaatselt teise ettevõtte kohustuste eest. Seda, et tarnijad või töötajad oleksid samad, ei ole hageja tõendanud.

MAAKOHTU LAHEND

Kostja I saatis 4. juulil 2019 hagejale üürilepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, millega ütles lepingu hageja rikkumise tõttu alates 4. septembrist 2019 üles (I kd, tl 11–12). Hageja vastas 29. augusti 2019. a kirjas kostja I ülesütlemisavaldusele ja nõudis üürilepingu täitmist (I kd, tl 16–17). Hageja ütles 17. oktoobril 2019 üürilepingu üles seetõttu, et üürnik on üüriruume halvendanud ega ole vaatamata hageja hoiatusele rikkumist lõpetanud, on ruumidest lahkunud ega soovi enam lepingut täita (I kd, tl 32–33). 16. oktoobril 2019 andis kostja I hagejale üle ruumide võtmed (I kd, tl 27). Kostja I ja Kagukeskuse haldaja vahel 22. juulil 2019 sõlmitud äriruumide üürilepingust (III kd, tl 11–15) nähtub, et kostjal I oligi kavatsus vabaneda hagejaga sõlmitud üürilepingust, kuna ta soovis hakata tegutsema Kagukeskuses. Olukorras, kus üürnik lõpetab üüri tasumise, annab tagasi üüritud ruumide võtmed, viib oma asjad neist ruumidest ära ja teeb ettevalmistusi selleks, et alustada tegevust uues kohas, on üürnik oma käitumisega ühemõtteliselt väljendanud, et ta ei kavatse edaspidi üürilepingut täita. See on oluline lepingurikkumine VÕS § 116 lg 2 p-i 4 mõttes. Sellises olukorras on üürileandjal igal juhul nii VÕS § 196 lg 1 kui ka § 313 lg 1 mõttes mõjuv põhjus, et üürileping erakorraliselt üles öelda ja seda sõltumata täiendava tähtaja andmisest. Seega ei ole praegusel juhul tegelikult oluline, kas hageja andis kostjale I täiendava tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks ega ka see, kas üürnik oli ruume kahjustanud, kuna kostja I oli ajaks, mil hageja lepingu üles ütles, ühemõtteliselt väljendanud, et ta ei kavatse edaspidi enam lepingut täita. Lisaks nähtub hageja

sanitaartehniliste tööde arve (III kd, tl 166), Võru Turvatehnika OÜ 5. juuni 2018 temperatuurianduri hooldustööde arve (III kd, tl 167), OÜ Elis Elektritehnika 31. märtsi 2019 evakuatsioonivalgustite arve (III kd, tl 168),Võru Turvatehnika OÜ 23. augusti 2018 temperatuuriandurite hoolduse arve (III kd, tl 169) ja OÜ Vabaduse Hoone 9. augusti 2018 arve ummistuste kõrvaldamise eest Mäe tn 11 ajavahemikus 2018 maist kuni juulini (III kd, tl 170). Maakohus ei nõustunud kostjate väitega, et kulutuste nõue on esitatud hilinenult. Nõuete maksmapanekuks on seaduses ettenähtud aegumistähtajad. Kuna hageja pöördus kohtusse

Nii hageja nõuded kostja I vastu kui ka kostja I nõuded hageja vastu on rahalised nõuded, seega on tasaarvestuse esimene eeldus täidetud. Selleks, et nõuded oleksid tasaarvestatud, peab kostja I nõue (aktiivnõue) hageja vastu peab olema sissenõutav ja hageja nõue kostja I vastu peab olema täidetav. Seega on tasaarvestus võimalik alates ajast, mil aktiivnõude täitmise tähtaeg on saabunud ja tasaarvestuse teisel poolel, ehk passivnõude omajal, on nõue tasaarvestava poole vastu. Hageja on tasaarvestusele vastu vaieldes väitnud, et tasaarvestus ei ole VÕS § 200 lg 4 järgi õiguslikult võimalik. Maakohtu hinnangul on hageja VÕS § 200 lg-t 4 valesti mõistnud. Tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses on sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu), st vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või mingi ajavahemiku jooksul keelduda. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu (Riigikohtu 15. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-15657, p 12 ja selles viidatud lahendid; Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 200 komm 3.4). Nõude vaieldavus ei ole tasaarvestust materiaalõiguslikult takistavaks asjaoluks ja seega ei ole õige hageja seisukoht, et VÕS § 200 lg 4 järgi piisab tasaarvestuse vältimiseks üksnes vastuväitest. Selles olukorras peab kohus sisuliselt hindama, kas kostjal I on hageja vastu sellised nõuded, mida ta sai/saab tasaarvestada. Kostja I esimene tasaarvestuseks kasutatud nõue on tagatisraha 1326 eurot tagastamise nõue. Üürilepingu p-i 1.4 (I kd, tl 7–8) järgi, kui üürnik jätab mistahes kohustuse täitmata, on üürileandjal õigus võlgnetava kohustuse väärtus tagatisrahaga tasaarvestada. VÕS § 308 lg 1 kohaselt võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõudest üürniku vastu. Iseenesest on õige hageja väide, et eelkõige saab üürileandja ise kasutada tagatisraha oma nõuete tasaarvestamiseks. Kuid kui üürileandja oma nõudeid tagatisrahaga ei tasaarvesta ja esitab oma nõude üürniku vastu täies ulatuses, siis tekib üürnikul kohtu arvates üürileandja vastu tagatisraha tagastamise nõue, mida üürnik saab omakorda tasaarvestada nende nõuetega, mis üürileandja on esitanud tema vastu. Hageja on küll esitanud nõude kostja I vastu VÕS § 308 lg-s 1 sätestatud aja jooksul, kuid ei ole ise ühtegi kostja I vastu olevat nõuet tagatisrahaga tasaarvestanud. Sellises olukorras on kostjal I õigus tagatisraha tagastamise nõue hageja nõuetega tasaarvestada ja hageja ei saa tasaarvestust vältida üksnes põhjusel, et ta ise ei soovi tasaarvestust. Menetlusökonoomiliselt oleks ebamõistlik, kui kostja I ei saaks tagatisraha tagastamise nõuet kasutada praeguses vaidluses tasaarvestuseks. Kostja I teine nõue, millega ta on hageja nõuded tasaarvestanud, on üüritud ruumidesse jäänud ja üürileandja pandiõiguse alusel seni hageja käes oleva õhksoojuspumba väärtuse hüvitamise nõue. VÕS § 305 lg 1 kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele, sh isegi siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. Poolte esitatud asjaolude kohaselt on kostja I õhksoojuspump seni üürileandja käes. Asjaolusid millest nähtuks, et pandiõigus on lõppenud (VÕS § 306), ei ole kohtule esitatud. VÕS § 305 lg-s 1 sätestatud üürileandja pandiõigus on seadusjärgne pandiõigus, millele kohaldatakse VÕS § 305 lg 4 ja AÕS § 281 lg 2 järgi mh asjaõigusseaduses vallaspandi (käsipandi) kohta sätestatut. Seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale AÕS § 292 lg 1 järgi õiguse panditud asi müüa ja rahuldada oma nõue müügist saadu arvel. Pandieseme realiseerimiseks näeb seadus ette pandipidaja kohustuse müügist teatada (AÕS § 293) ja müügi jaoks on ette nähtud kindel kord (AÕS § 294). Praegusel juhul ei ole hageja avaldanud, et ta oleks pandiesemeks olnud

õhksoojuspumba müünud või et ta sooviks seda teha. Kostja I võib sellisel juhul nõuda hagejalt õhksoojuspumba tagastamist. Kuna hageja ei ole pakkunud kostjale I õhksoojuspumba tagastamist ega vaielnud vastu sellele, et kostja I võib pumba tagastamise asemel nõuda selle väärtuse hüvitamist, siis tuleb lugeda tuvastatuks, et kostjal I on hageja vastu õhksoojuspumba tagastamise nõude asemel selle väärtuse hüvitamise nõue. Kostja I sõnul on õhksoojuspumba väärtus 1400 eurot, mille tõendamiseks on ta esitanud omaenda pakkumise hagejale (I kd, tl 123). Hageja on kostja I väidetud väärtusele vastu vaielnud ja leidnud, et kuna tegemist on kasutatud õhksoojuspumbaga, siis ei saa selle väärtus olla nii suur, nagu uuel pumbal. Hageja on esitanud Kuldse Börsi kuulutuse, mille kohaselt on kasutatud õhksoojuspumba hind 530 eurot (I kd, tl 128). Kostja I esitatud pakkumine ei tõenda õhksoojuspumba väärtust. Selle dokumendi on kostja I ilmselt esitanud hagejale pumba müügipakkumusena, seega saaks see dokument tõendada vaid seda, et kostja I pakkus oma pumpa hagejale 1400 euro eest müüa. Hageja ei ole pumpa selle hinnaga ära ostnud. Muid tõendeid ei ole kostja I pumba väärtuse kohta esitanud. Küll aga tõendab vaidlusaluse pumba väärtust hageja esitatud müügikuulutus, mistõttu luges maakohus vaidlusaluse õhksoojuspumba väärtuseks 530 eurot. Seega on kostja I nõue, mille ta on hageja nõuetega tasaarvestanud, 1326 + 530 = 1856 eurot. Kui tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused on täidetud, lõpevad pooltevahelised vastastikused tasaarvestatavad nõuded kattuvas ulatuses. Kostja I esitas 16. septembri 2019 kirja hagejale (I kd, tl 121), milles ta tasaarvestab tagatisraha osaliselt hageja arvetest tulenevate nõuetega. Üürileping lõppes aga 18. oktoobril 2019. 16. septembril 2019 ei olnud kostja I tagatisraha tagastamise nõue sissenõutav ja seega ei olnud tasaarvestuse olukorda. 26. juuni 2020. a menetlusdokumendi p-s 8 (I kd, tl 116) on kostja I märkinud, et ta on tasaarvestanud tagatisraha nõude hageja nõuetega ja et tal on hageja vastu lisaks ka õhksoojuspumba väärtuse hüvitamise nõue. Sellist avaldust saab pidada menetluslikuks tasaarvestusavalduseks. Seda, et kostja I on hageja nõuded (osaliselt) tasaarvestanud, on kostjad väitnud ka teistes menetlusdokumentides (14. aprilli 2022 seisukohad; IV kd, tl 12). Kostja I nõue tagastada talle tagatisraha ja hüvitada õhksoojuspumba väärtus muutusid sissenõutavaks alates hagi esitamisest. Kui hageja esitas hagi täie summa ulatuses arvestamata oma nõudest maha tagatisraha ja õhksoojuspumba väärtust, siis sai sellest järeldada, et ta ei soovinud oma nõudeid rahuldada ei tagatisraha ega pandieseme müügist saadava raha arvel. Sellises olukorras tekkis kostjal I õigus nõuda hagejalt tagatisraha ja õhksoojuspumba tagastamist või õhksoojuspumba tagastamise asemel selle väärtuse hüvitamist. Kuna kostja I võlgneb hagejale arvete nr 756, nr 757 ja nr 766 alusel 2207 eurot 72 senti ja kuna kostja I on need nõuded tasaarvestanud oma 1856 euro suuruse nõudega, siis on hageja nõuded selle summa ulatuses alates hagi esitamisest lõppenud. Seega tuleb kostjalt I tasaarvestuse tulemusena mõista hageja kasuks välja üürivõlg 351 eurot 72 senti (2207,72–1856). Hageja nõuab kostjalt I ka 14 400 euro suuruse saamata jäänud tulu hüvitamist. Tegemist on 18 kuu arvestusliku üürisummaga, mida hageja põhjendab sellega, et kostja I lahkus üüripinnalt enne lepinguga kokku lepitud tähtaega. Sellise nõude aluseks on VÕS § 115 lg 1. Kostja I rikkus üürilepingut jättes alates 2019. a septembrist üürilepingu täitmata, lahkudes üüripinnalt ning põhjustades sellega lepingu ülesütlemise. Kui üürileandja ütleb pärast üürniku lahkumist lepingu üles, siis saab ta nõuda üürnikult kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel VÕS § 115 mõttes. Sellisel juhul on nõude sisuks VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 4 alusel üürilepingust teenimata jäänud üüri kui saamata jäänud tulu hüvitamine. Asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja I ei vastuta rikkumise eest (VÕS § 103), ei ole asjas esile toodud. Üürilepingu täitmata jätmine on VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjuslikus seoses sellega kaasnenud

lepingu ülesütlemisest tekkinud kahjuga. Samuti on selline kahju hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Sellise kahju hüvitamise kohustus peab üürilepingu ülesütlemise põhjustanud üürnikule olema vähemalt mingis ulatuses ka ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Kahju ettenähtavuse puhul tuleb hinnata, kas kostjaga I sarnane mõistlik ettevõtja pidi asjas esile toodud asjaoludel temalt nõutava kahju tekkimist ette nägema. Nii VÕS § 127 lg 5, § 128 lg 4 kui ka § 139 lg 2 järgi tuleb hüvitise määramisel arvestada üürileandja võimalust üüripinda muul viisil ise kasutada ning sellega kulusid kokku hoida või anda üüripind muule isikule mõistlikel tingimustel üürile ja sellega kulusid kokku hoida ja tulu teenida. Vähemalt üldjuhul saab eeldada, et äriruum antakse pärast lepingu lõppemist peatselt üürile sarnastel tingimustel, st mitte oluliselt madalama üüri eest. Saamata jäänud üüri nõue võib eelkõige seisneda arvestuslikus üüris uue üürniku leidmiseni mõistlikult kuluva aja eest ja võimalikust negatiivses üürivahes (Riigikohtu 18. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-09, p 20; 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 37). See ei piira VÕS § 135 lg-st 3 tulenevalt kahju hüvitamist ajavahemiku eest pärast lepingu lõppemist ja enne asendustehingu tegemist, kui võlausaldaja on teinud mõistlikud pingutused asendustehingu tegemiseks. Selle üle, et vaidlusalused ruumid on siiani tühjad, pooled ei vaidle. Hageja on esitanud OÜ Kinnisvaraportaali City.24 arved ajavahemiku oktoober 2019 kuni mai 2021 kohta (III kd, tl 171–181), millest nähtub, et ta on portaalis avaldanud Mäe tn 11 asuvate ruumide üürikuulutuse. Samuti on hageja esitanud AllePal OÜ arved kuulutuse avaldamise kohta kinnisvaraportaalis kv.ee (III kd, tl 182–198). City24 portaalis avaldatud kuulutuse (III kd, tl 199–201) järgi oli nõutava tagatisraha suurus 3000 eurot. Kv.ee portaalis avaldatud kuulutuse (III kd, tl 207) kohaselt oli üüri suurus 990 eurot ja ettemaks 3500 eurot. Eeltoodust nähtub, et hageja on üritanud leida vaidlusalustesse üüriruumidesse uut üürnikku. Maakohus ei nõustunud kostjate vastuväitega, et need üürikuulutused ei tõenda uue üürniku otsimist, kuna need ei ole aktiivsed. Eluliselt usutav ei ole, et hageja on kuude kaupa lasknud endale esitada arveid kuulutuste avaldamise eest, ilma et seda oleks tegelikult avaldatud. Küll aga nõustus maakohus kostjatega selles, et kuulutuste kohaselt olid pakutavad üürilepingu tingimused potentsiaalse üürniku jaoks mõnevõrra ebasoodsamad, kui kostjaga I sõlmitud üürilepingu tingimused. Siiski ei tähenda see, et üürileandja oleks jätnud täitmata kahju vähendamise kohustuse, kuna on üldteada asjaolu, et tegelikud lepingud sõlmitakse läbirääkimiste tulemusena kuulutustes avaldatuga võrreldes pigem lepingu teisele poolele soodsamatel tingimustel. Kuna hageja pakutud lepingutingimused ei erine ebamõistlikult kuulutustes avaldatutest, siis on hageja mõistlikult võttes teinud kõik endast oleneva, et ruumidesse uus üürnik leida. Praegusel juhul ei saa hageja siiski nõuda kostjalt I 18 kuu üürisummale vastavat kahjuhüvitist. Võlgnik peab kahju ettenähtavuse reeglist tulenevalt hüvitama võlausaldajale üksnes selle kahju, mida ta lepingu sõlmimise ajal pidi lepingurikkumise tagajärjena mõistlikult ette nägema. Ettenähtavuse reegel väljendab lepingulises suhtes lepingupoolte riskide jagamise põhimõtet, mis tähendab seda, et osa rikkumisega seotud riskidest peab kandma lepingu rikkuja, kuid osa riskidest jäävad ka lepingu teise poole kanda. Kostja I jaoks pidi olema ettenähtav, et üürileandja ei pruugi pärast lepingu ülesütlemist oktoobris 2019. a leida üüripinnale üürnikku enne kevadet 2020. a ehk enne kuue kuu möödumist. Kõnealused ruumid olid mõeldud toitlustusteenuse pakkumiseks. Seda liiki teenuste turg on mõnevõrra hooajaline ja seda eriti väiksemas linnas. Paraku on üldteada, et 2020. a kevadeks oli toitlustusteenuse pakkumise turul tekkinud koroonapandeemiast tulenev langus, mistõttu on arusaadav, et hageja ei leidnud ka 2020. a kevadel ruumidesse uut üürnikku. Seda, et niisugused probleemid 2020. a kevadel tekivad, ei pidanud aga kostja I ette nägema. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja saab kostjalt I nõuda saamata jäänud tulu kuue kuu üürile vastavas summas, mis on 6 × 800 = 4800 eurot ja see summa tuleb kahjuhüvitisena kostjalt I hageja kasuks välja mõista.

Hageja nõuab kostjalt I kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivist arvete nr 756 ja nr 757 tasumisega viivitamise eest 136 eurot 11 senti (I kd, tl 4; IV kd, tl 4 pöördel). Arve nr 766 tasumisega viivitamise eest hageja kuni hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivist ei nõua. Maakohus leidis, et hageja viivisearvestus on vale. Arve nr 757 järgi tuli kostjal I tasuda 1296 eurot 25 senti, arve maksetähtaeg oli 15. septembril 2019. Hageja esitas hagi 5. novembril 2019, seega oli kostja I selleks ajaks viivituses mitte 21, vaid 51 päeva. Samamoodi on ekslik ka arvest nr 756 tuleneva viivise arvestus. Kuna kohus ei saa mõista välja suuremat viivist, kui hageja on nõudnud, siis lähtus maakohus hageja nõudest ehk sellest, et kuni hagi esitamiseni nõudis hageja arve nr 756 tasumisega viivitamise eest mitte rohkem kui 68 eurot 6 senti ja arve nr 757 tasumisega viivitamise eest mitte rohkem kui 68 eurot 5 senti. Kuna kostja I tasaarvestuseks kasutatud nõuded muutusid sissenõutavaks alates hagi esitamisest, siis ei mõjuta tasaarvestus seda viivist, mida hageja nõuab hagi esitamisele eelneva aja eest. Arve nr 757 tasumisega viivitamise eest tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista 68 eurot 5 senti. Nõude, mis põhineb arvel nr 756, rahuldas maakohus osaliselt ehk 318 euro ulatuses, seega tuleb arve nr 756 tasumisega viivitamise eest mõista kostjalt I hageja kasuks välja viivis 318 euro suuruselt võlalt ajavahemiku 28. august 2019 kuni 5. november 2019 eest 0,25% päevas, s.o 55 eurot 65 senti. Kokku tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis arvete nr 756 ja 757 tasumisega viivitamise eest 123 eurot 70 senti (68,05 + 55,65). Lisaks nõuab hageja viivist kõigi kolme arve järgi tasumata summadelt alates hagi esitamisest kuni võla tasumiseni lepingujärgse viivisemääraga 0,25% tasumata summalt päevas. Hageja on piiranud viivise suuruse põhinõude suurusega. Kuna alates hagi esitamisest on hageja nõuded kostja I vastu osaliselt tasaarvestusega lõppenud, siis saab hageja nõuda viivist vaid sellelt põhivõla osalt, mille kohus tasaarvestuse tulemusel kostjalt I välja mõistis, s.o 351 eurot 72 senti. Seega tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista viivis 351 eurolt 72 sendilt 0,25% päevas alates 6. novembrist 2019 kuni võla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 351 eurot 72 senti. Lepingus kokku lepitud viivisemäär 0,25% päevas ei ole heade kommete vastane. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Kostjad ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks, et viivis oleks ebamõistlikult suur. Hageja on viivisenõuet piiranud põhivõla summaga ja selles ulatuses ei ole viivis ebamõistlikult suur. Hageja nõuab viivist kahjuhüvitise tasumisega viivitamiselt alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni seadusjärgses määras. Ka selle viivisenõude on hageja piiranud põhivõla suurusega. Kohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 4800 euro suuruse kahjuhüvitise, seega tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista ka viivis 4800 eurolt alates

tehinguga (Riigikohtu 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5282, p 9). Oluline on see, kas üle läheb selline asjade ja õiguste kogum, millel on iseseisev majanduslik identiteet. VÕS § 183 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab ettevõtte üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut. Nii kostja I kui ka kostja II ettevõte on Aasia toite pakkuv restoran, seega on mõlema kostja ettevõtte tüüp sama. Sama on ka mõlema kostja ettevõtja tüüp (osaühing). Kostja I äriregistri infosüsteemi väljatrükist (II kd, tl 65) nähtub, et 2019. a oli kostja I majandusaasta aruandes kajastatud põhitegevusalaks märgitud restoranid ja toitlustuskohad. Kostja I majandustegevuse registri väljavõttest (II kd, tl 54) nähtub samuti, et tema tegevusalaks oli toitlustus. Kostja II äriregistri infosüsteemi väljatrüki (II kd, tl 53) ning majandustegevuse registri väljavõtte (II kd, tl 55) järgi on sama tegevusala olnud ka kostjal II. Mõlema kostja aadress on Tartu, Pikk tn 80–66, kontakttelefon on sama ja juhatuse liige ning osanik on mõlemal äriühingul Bishnu Prasad Chalise. Kostja II on registrisse kantud 2. septembril 2019. Kostja I 2019. a majandusaasta aruande koosseisus olevast tegevusaruandest (II kd, tl 57) nähtub, et majandusaasta lõpus kostja I enam ei tegutsenud. Sama aastaaruande koosseisus olevast bilansist (II kd, tl 57 pöördel) nähtub, et võrreldes 2018. majandusaastaga on 2019. a jooksul märkimisväärselt vähenenud raha ja materiaalsed põhivarad, suurenenud aktiva poolel nõuded ning passiva poolel laenukohustused ja muud võlad. 2019. a lõpuks on kostja I kaotanud omakapitali. Kõik eelnev viitab sellele, et kostja I on 2019. a jooksul oma tegevuse lõpetanud. Kostja I käibeandmete väljavõttest (II kd, tl 61–64) nähtub, et 2019. a IV kvartalis ja alates 2020. a II kvartalist ei ole kostjal I käivet olnud, 2020. a I kvartalis on olnud ligikaudu seitse korda väiksem käive kui siis, kui kostja I tegutses (II kd, tl 62 pöördel). Töötajaid on kostjal I alates 2019. a IV kvartalist olnud üks (II kd, tl 62 pöördel), enne seda oli neid 3–4. Eelnev kinnitab, et 2019. a IV kvartalis ehk samal ajal, kui üürileping hagejaga lõppes, on lõppenud ka kostja I tegevus. Kostja II käibeandmete väljavõte (II kd, tl 66–69) näitab, et kostja II tegevus on alanud 2019. a IV kvartalis ja on olnud stabiilselt ühesugune kuni 2021. a I kvartalini ehk kogu selle aja jooksul, mida kõnealune väljavõte kajastab (II kd, tl 67 pöördel). Seega nähtub eelnevast, et sel ajal, kui kostja I tegevus lõppes, algas kostja II samasugune tegevus. Mõlema kostja ettevõtte nimetus on sama – „Namaste – Aasia Restoran“. Mäe tn 11 asunud restorani silt ja Kagukeskuses avatud restorani silt (II kd, tl 70 ja 72) on ühesugused. Samasugust graafilist kujundust on kasutatud ka Namaste – Aasia Restoran nime kandval Facebooki lehel (II kd, tl 71). Sellel lehel on muu hulgas avaldatud ka teated: Avame 28. septembril Kagukeskuses ja Mäe tn 11 restoran on suletud. Kohtumiseni 28. septembril Kagukeskuses! (II kd, tl 105–114). Samal Facebooki lehel on 23. augustil 2019 avaldatud nii Mäe tn 11 restorani sulgemise kuulutus, kui ka uue restorani töökuulutus, millel palutakse saata cv-d kostja II e-posti aadressile (II kd, tl 114). Hageja on esitanud ka väljavõtte ajalehe Lõunaeestlane veebiväljaandes avaldatud artiklist (II kd, tl 115), millel on näha Mäe tn 11 avatud restorani mööbel. Samad diivanid on näha ka Kagukeskuses asuva restorani piltidel (II kd, tl 117). Ettevõtte üleminekul ei ole määrav, kelle omandis restoranisisustus on. A.K.i 19. augusti 2019 kiri, et kostja I on sõlminud Kagukeskuses tegutsemiseks uue üürilepingu (I kd, tl 106) näitab seda, et kostja I esialgne plaan oligi jätkata ise sama tegevust teistes üüriruumides. 22. juulil 2019 on OÜ Kroonikeskus üürileandjana ja kostja I üürnikuna sõlminud äriruumi üürilepingu (III kd, tl 11–15), mille p-i 2.1 kohaselt üürib kostja I Võrus, i 6 asuva Kagukeskuse kaubanduskeskuse esimesel korrusel asuva äriruumi nr 125, pindalaga 151,7m2. Kõnealune äriruum tuli lepingu järgi anda kostja I kasutusse 1. septembrist 2019 kuni

p-i 2.1. kohaselt oli üürilepingu esemeks äriruum nr 125, mis asus Võrus, i tn 6 asuva Kagukeskuse kaubanduskeskuse hoone esimesel korrusel ja mille pindala oli 151,7m2. Eeltoodust nähtub, et tegelikult võttis Kagukeskuse üüriruumid kostja I asemel kasutusse kostja II. See, et alguses sõlmis samade ruumide üürimiseks lepingu kostja I ja hiljem kostja II, kinnitab koostoimes teiste asjaoludega ettevõtte üleminekut. Maksu- ja Tolliameti esitatud töötajate registri väljavõttest kostja I kohta (III kd, tl 4–7) nähtub, et kostja I töötajad olid ajal, mil tegevus Mäe tn 11 asuvas restoranis lõppes (augustis– septembris 2019), Bishnu Prasad Chalise (juhatuse liige), Bipin Chalise, Balaram Ghimire ja A.K.. Kostja II kohta esitatud samasugusest väljavõttest (III kd, tl 29–32) nähtub, et eelnimetatud isikutest alustasid kostja II juures 2019. a oktoobrist kuni 2020. a jaanuarini töötamist Bishnu Prasad Chalise (juhatuse liige), Bipin Chalise ja A.K.. Kostja II juures ei jätkanud töötamist kostja I juures töötanud kokk Balaram Ghimire, kes töötas viisa alusel. Tema asemel alustas 2020. a jaanuaris kokana töötamist Narayan Chalise (viisa alusel). Kostjad on väitnud, et lisaks Bishnu Prasad Chalisele, Bipin Chalisele ja A.K.ile oli ja on kostjal II ka teisi töötajaid. Sellel ei ole asjas tähendust, sest ettevõtte ülemineku hindamisel tuleb hinnata seda, kas eelmise ettevõtja töötajad jätkasid tööd uue ettevõtja juures. Mõlemad kostjad on väiksed äriühingud ja mõlemal on vähe töötajaid. Seetõttu saab eeltoodust järeldada, et suuremas osas võttis kostja II kostja I töötajad üle. Kostjad on väitnud ka seda, et Bipin Chalise ei saanud töötajana üle minna, kuna ta võis töötada vaid selle ettevõtja juures, kelle juures töötamine oli seotud tema tähtajalise elamisloaga. Kostja II töötamise registri väljavõttest (III kd, tl 30) nähtub, et Bipin Chalise alustas kostja II juures töötamist 1. jaanuaril 2020. Seega läks ka tema töötajana kostja II juurde tööle esimesel võimalusel ehk siis, kui ta oli saanud uue tähtajalise elamisloa. Kõik ettevõtte osad ei peagi minema üle ühel ajal ja kohe. Klientide üleminekut kinnitab see, et nii kostja I kui ka kostja II on mõlemad identifitseerinud ennast sotsiaalmeedias sama restorani nime ja graafilise kujundusega. Samuti oli mõistikule kliendile asjas esitatud ja sotsiaalmeedia postitustest üheselt selge, et seesama restoran, mis enne asus Mäe tn 11, jätkab nüüd tegevust Kagukeskuses. Seega teadsid kliendid, kes soovisid külastada Namaste – Aasia Restorani, et seda saab nüüd teha uues kohas. Asjaolu, et kostjad on kaupu ostnud ja teenuseid tellinud samadelt Võrus asuvatelt äriühingutelt, ei kinnita eraldi võttes ettevõtte üleminekut, kuna on äärmiselt tõenäoline, et samadelt äriühingutelt ostavad kaupu ja tellivad teenuseid ka teised Võrus asuvad ja toitlustusega tegelevad ettevõtjad. Samuti ei kinnita sama terminaliteenuse või raamatupidaja kasutamine otseselt ettevõtte üleminekut. Kostjad on hankijate jm lepingupartnerite üleminekule vastu vaieldes esitatud esitanud suure hulga kostja I ja kostja II lepinguid (III kd, tl 43–139). Kohtu arvates ei ole neid vaja eraldi hinnata, kuna selliste lepingute olemasoluga ei saaks praegusel juhul lükata ümber ettevõtte üleminekut. Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg 1). Hageja on nõudnud kohustuste täitmist kostjatelt solidaarselt. Eeltoodust tulenevalt tuleb samad summad, mis kohus mõistis välja kostjalt I, mõista solidaarselt kostjaga I välja ka kostjalt II.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

Apellatsioonkaebuste kohaselt on maakohus jätnud põhjendamatult andmata hinnangu kostja I üürilepingu ülesütlemise kehtivuse kohta alates 4. septembrist 2019 ning tunnistaja A.K. ütluste kasutamise lubatavuse osas. Tartu Ringkonnakohtu 26. veebruari 2021. a otsusest tuleneb juhis asja uuele läbivaatavale maakohtule, et asja lahendamisel tuleb anda veelkord hinnang tunnistaja A.K. ütluste lubatavusele ning lähtuvalt sellest anda hinnang ka kostja I poolt üürilepingu ülesütlemise kehtivusele. Maakohus on juhist eiranud, rikkudes sellega menetlusõigusnorme. Tunnistaja A. K. ütlused seonduvad kostja I üürilepingu ülesütlemise aluseks olevate asjaolude ja kostja I üürilepingu ülesütlemise kehtivusele hinnangu andmisega. Ringkonnakohus on tühistanud alama astme kohtu otsuse tervikuna ning saatnud asja uuesti läbivaatamiseks tervikuna, sh kostja I ülesütlemise kehtivusele hinnangu andmise osas, andes ühtlasi pooltele võimaluse esitada täiendavaid tõendeid oma väidete ja vastuväidete kohta. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et üürileping on lõppenud hageja ülesütlemisega

lõppenud. Asjaolu, et kostja I on sõlminud 22. juulil 2019 OÜ-ga Kroonikeskus äriruumide üürilepingu ei tõenda kostja I ettevõtte üleminekut kostjale II. Kostjale I ei ole lepingus kokkulepitud tähtajal üle antud üürilepingu objektiks olevaid äriruume. Kostja II sõlmis

kuid mitte rohkem kui kahjunõude põhiosa, samuti poolte menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub teha asjas uus otsus, millega rahuldada hageja kahjunõue ja sellelt väljamõistetava viivise nõue täies ulatuses ning jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, kohustades kostjaid tasuma menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Maakohus ei ole kahjuhüvitise suurust hinnates arvestanud kõigi vaidluse asjaoludega. Maakohus on jätnud pooltega arutamata kahju ettenähtavusest lähtuva riskide jaotuse. Kahju hüvitamise eesmärgiks on asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud (VÕS § 127 lg 1). Kahju hüvitamise ulatuse puhul tuleb aga lähtuda põhimõttest, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3). Kahju tekitaja peab hüvitama kogu lepingu sõlmimisel ettenähtava kahju. Maakohus on riskide jagamisel ebaõigesti kohaldanud koroonapandeemia mõju hageja võimalusele sõlmida uue üürnikuga üürileping ja on koroona riski alusetult kohaldanud täies ulatuses hageja kahjuks. Lähtudes VÕS § 127 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamise ulatuse põhimõttest ei oma koroonapandeemia kahjuhüvitise suuruse määramisel tähtsust, sest see ei ole kostjate vastutust vähendav asjaolu. Kostjale I pidi olema lepingu rikkumisega kaasnev tagajärg ettenähtav. Vaidlust ei ole selles, et kostja I rikkus üürilepingut tahtlikult. Kostja I ei rikkunud lepingut koroonapandeemiast tulenevate asjaolude tõttu, sest lepingu rikkumise ajal pandeemiat veel ei esinenud. Maakohus ei ole välja mõistetava kahju suuruse hindamisel arvestanuda, et hageja on juba hagenud kahju vähendatud ulatuses ja alus täiendavaks kahjuhüvitise vähendamiseks kohtu poolt puudub. Hageja esitas üürilepingu ülesütlemise teates kostjale I kahjunõude 32 800 eurot. Kahju arvutus lähtus asjaolust, et üürilepingu tähtaeg oli 1. aprill 2023. a. Perioodil november 2019 – märts 2023 on 41 kuud, seega on kostja I kohustatud hüvitama üürileandjale kahjuna selle tähtajani saamata jääva igakuise üüri 800 eurot, kokku 32 800 eurot. Hagiavalduse esitamisel on hageja ise hagetavat kahju juba vähendanud suuruseni 18 kalendrikuud, sest hageja eeldas hagi esitamisel, et leiab uue üürniku 18 kuu jooksul. Samuti ei ole maakohus arvestanud, et hageja on teinud kõikvõimaliku uue üürniku leidmiseks ja on kandnud kuulutuste avaldamisega seoses kulutusi vähemalt 3500 eurot, mis on samuti käsitletav hageja kahjuna (kulu kahju vähendamiseks VÕS § 128 lg 3). Hageja vaidleb vastu ka viivise vähendamisele maakohtu poolt. Maakohus on ekslikult vähendanud viivist seetõttu, et on rahuldanud kahjuhüvitise üksnes osaliselt ja oluliselt väiksemas määras. Maakohus on viivist vähendanud välja mõistetud kahjuhüvitise suuruseni. Hagejal on õigus nõuda kostjatelt viivist hagetud kahjunõude suuruses, kokku 14 400 eurot. Vähendades alusetult kahju ja viivist, on maakohus lähtunud menetluskulude väljamõistmisel ebaõigest proportsioonist. Kõik menetluskulud tuleb jätta solidaarselt kostjate kanda.

ja arvestamata täiendavate asjaoludega, mis annab aluse kahju hüvitise vähendamiseks alla kuue kuu ning kuni null euroni. Hageja leidis, et kahju oli kostjale I ettenähtav juba üürilepingu sõlmimisel. Selline hageja käsitlus ei ole korrektne, sest hagejal puudus kostja I vastu kahju hüvitamise nõue üürilepingu sõlmimisel. Nimetatud nõue on tekkinud alles üürilepingu erakorralise ülesütlemise järgselt ning kostja I ettenähtavust võimalikust kahjust saab hinnata sellest lähtuvalt. Kostjate tahtlus ei ole tuvastatud, sest kostja I on läbivalt olnud seisukohal, et tema lähtus oma tegevuses eeldusest, et kehtiv oli tema poolne üürilepingu erakorraline ülesütlemine. Seega puudus kostjal I tahtlus peale temapoolse avalduse esitamist üüri tasumata jätmise osas. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust asjaolu, et hageja on esitanud kostjate vastu niigi väiksema nõude, kui hagejal oleks seaduse järgi olnud õigus esitada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

eurot (168 eurot evakuatsioonivalgustite remondiarve ja 150 eurot ummistuste kõrvaldamise arve eest). See, et hageja esitas nõude arvetel kajastatud summa kohta pärast üürilepingu ülesütlemisavalduse tegemist, ei mõjuta nõuete põhjendatust. Apellatsioonkaebuse väide, et äriühingute vahelises suhtes peetakse mõistlikuks seda, kui tekkinud kulude osas esitatakse nõue kulu tekkimise kuul, on paljasõnaline. Maakohus on hinnanud kostjate vastuväiteid mis on seotud sellega, et arved ei ole esitatud just vaidlusaluste üüriruumide suhtes. Kostjad väitsid apellatsioonkaebustes, et arvetel märgitud aadress on liiga üldine, et seda seostada kostjaga I ning Võrus Mäe tn 11 asub teenindushoone, mille üldpind on 758,8 m2 ja kostja I kasutuses oli sellest üksnes osa 227 m2 + 34 m2. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus hageja on esitanud arve, millel on märgitud kostja I tegevuskoht hoone (majanumbri) täpsusega, pooltevahelise lepingu järgi tuli arvetel nimetatud tööd teha kostjal I ning kostja I ei tugine otsesõnu sellele, et tegemist ei olnud vajalike töödega või et märgitud töid ei ole üldse tehtud, on maakohus õigesti hageja nõude osaliselt rahuldanud. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõigust tuvastades, et õhksoojuspumba Nordcel väärtus on 530 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (maakohtu otsuse p-d 54 ja 55). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud hageja kahju hüvitamise nõude eeldused. Ringkonnakohus võtab seisukoha hageja kahjuhüvitamise nõude ettenähtavuse kohta (VÕS § 127 lg 3) otsuse p-s 16, samas punktis muudab ringkonnakohus ka osaliselt maakohtu põhjendusi üürileandja võimaluse kohta üüripind muul viisil kasutada.

reeglina vastutust mõjutav asjaolu. Maakohus on hageja nõuet vähendanud just hageja enda käitumisest lähtudes.

ainuüksi lepingulise kohustuse rikkumise (praegusel juhul üüri maksmata jätmise) puhul tegemist tahtlusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et hageja saab kostjalt I nõuda saamata jäänud tulu kuue kuu üürile vastavas summas, mis on 6 × 800 = 4800 eurot.

tõttu

tuleb

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.