Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Otsus jõustub kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates välja arvatud juhul, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus.

KOHTU SELGITUSED

Kohus on menetlenud tsiviilasja esemeks olevat hagi lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lõikele 1. Kohus, tutvunud tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. TsMS § 444 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata. TsMS § 444 lg 4 kohaselt võib kohus sama paragrahvi lõikes 3 nimetamata otsusest kirjeldava ja põhjendava osa välja jätta, kui menetlusosalised on andnud selleks nõusoleku või kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses. Sel juhul tuleb otsuses märkida, et kohus täiendab otsust käesoleva seadustiku § 448 lõikes 41 sätestatu kohaselt, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Kohus selgitab otsuses apellatsioonkaebuse esitamise soovist teatamata jätmise tagajärgi. TsMS § 448 lg 41 sätestab, et sama seadustiku § 444 lõike 4 alusel tehtud kirjeldava või põhjendava osata otsust täiendab kohus puuduva osaga, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama. Otsuse täiendamine lahendatakse kirjalikus menetluses. Teisele menetlusosalisele otsuse täiendamisest ei teatata. Kohus võib kohtuotsuse tervikuna koostada ka käesoleva seadustiku § 444 lõigetes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. Otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg uuesti kulgema täiendava otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 448 lg 42 sätestab, et kui menetlusosaline ei ole kohtule sama paragrahvi lõikes 41 sätestatud tähtaja jooksul teatanud soovist kirjeldava ja põhjendava osata otsuse peale apellatsioonkaebust esitada, loetakse, et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud. Vastavalt TsMS § 637 lg-le 21 võtab ringkonnakohus lihtmenetluses tehtud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Kohus peab lähtuvalt kostja vastuväitest sissenõudmiskulude rahuldamist.

vajalikuks

selgitada intressi-, viivise- ja

Intressi ja viivisenõue Hageja palus kostjalt välja mõista tarbijakrediidilepingust nr xxxx tuleneva intressi summas 113,85 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised summas 82,22 eurot ning

edasiulatuva viivise põhinõudelt lepingujärgses määras 0,123% päevas. Kostja esitas vastuväite, millest lähtuvalt on kostja hinnangul viivis ülemäära suur – kostja palub kohtul viivist vähendada – ning toob välja, et lepingus olevad tüüptingimused ülemäära suurte intressimäärade ja teenustasude kohta on tühised. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist tühiste tüüptingimustega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Riigikohus on lahendis 3-2-1-108-14 leidnud, et kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (15.10.2020 lepingu sõlmimise ajal 20,52%) enam kui kuus korda, sel juhul on võimalik tuvastada laenulepingu tühisus. Kuivõrd käesoleval juhul ei ületa krediidi kulukuse määr (55,62%) enam kui kuus korda Eesti Panga kodulehel avaldatud piirmäära, ei ole kohtu hinnangul laenusumma ja selle eest makstava tasu vahekord tasakaalust väljas. Kostja on lepingut sõlmides antud intressimääraga nõustunud, mistõttu puudub kohtul alus pidada intressimäära põhjendamatuks. Eeltoodust tulenevalt on hageja intressinõue summas 113,85 eurot kostja vastu õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja on vastu vaielnud hageja poolt nõutud viivistele. Kohtupraktika kohaselt peaks kohus (tüüptingimuste kehtivuse hindamise kõrval) ka omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (Riigikohtu 25.02.2009.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19; 08.05.2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). 3. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist, lg.1 kolmas lause sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingust tulenevalt on viivisemäär võrdne intressimääraga 40,9% aastas. Riigikohus asus lahendis 3-2-1-120-08 (p 12) seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Vastavalt Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehele on lepingus kokku lepitud viivisemäär on võrdne lepingujärgse intressimääraga. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 86 lg 1 ja 2 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,

kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus on eelnevast tulenevalt seisukohal, et laenulepingus olev viivisekokkulepe ei ole heade kommetega vastuolus ega tühine TsÜS § 86 lg 1 järgi. Eeltoodust lähtuvalt mõistab kohus kostjalt välja hagi esitamise ajaks (12.07.2022) sissenõutavaks muutunud viivise summas 82,22 eurot ning edasiulatuva viivise alates 13.07.2022 kuni põhinõude tasumiseni lepingujärgses määras 0,123% päevas. Hageja on esitanud võlgnevuse sissenõudmisega seonduva kahju hüvitamise nõude kokku summas 50 eurot. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40.00 eurot ning lg 2 järgi võib sissenõudmiskulude kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist nõuda, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. VÕS § 1132 lg 1 kohaselt lepingu kehtivuse ajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Sissenõudmiskulude hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse ning lg 2 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandusvõi kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Vastavalt VÕS § 127 lg 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohus on 06.01.2005 a. lahendis nr 3-2-1-66-05 leidnud, et inkassoteenuse kasutamiseks tehtud mõistlikud kulutused vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku raha maksmise kohustuse rikkumisega. Käesoleval juhul on võlgnevuse sissenõudmise lisakulutused tinginud kostja tegevusetus. Kostja laenu ei tagastanud ning hageja oli sunnitud laenu sissenõudmiseks lisakulutusi tegema. Hageja on saatnud kostjale saatnud kooskõlas hageja hinnakirjaga enne lepingu lõpetamist võlateatisi kokku summas 15 eurot ning pärast lepingu lõppemist tasulisi teateid kogusummas 30 eurot. Täiendavalt on hageja avaldanud kostja osas maksehäire, mis on lepingu üldtingimuste punkti 4.18 ning hageja hinnakirja alusel kostja poolt hüvitatav inkassokulu summas 5 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja kahju hüvitamise nõue summas 50 eurot põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

taotlust,

võttes

aluseks

TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus mõistab kostjalt välja menetluskulud summas 300 eurot, mis koosneb hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust 280 eurot ning maksekäsu kiirmenetluse kuludest summas 20 eurot (TsMS § 4842), hageja kasuks. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus.

(allkirjastatud digitaalselt) Hannes Olev kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.