1.Tühistada Harju Maakohtu 18.02.2022 vaheotsus ja saata tsiviilasi läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
2-19-20572
3.Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X ja Y esitasid 20.12.2019 Harju Maakohtule hagi C ja W vastu seltsingulepingu lõpetamiseks ning seltsinglaste panuste hüvitamiseks. Hagejad paluvad menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.
2.Pooled sõlmisid 2006. aastal seltsingulepingu, milles leppisid kokku, et ehitavad ühiselt kostjate kinnistule XXX, XXX kahe eraldi osaga elamu. Kokkuleppe kohaselt jääb kinnistu kostja I nimele ning hagejad võivad elu lõpuni elamu väiksemas osas elada. See asjaolu on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-18-255.
3.Hagejad on panustanud elamu ehitusse kokku vähemalt 149 104,42 euro ulatuses, sh pangakontodelt tehtud kulutustena 29 032,81 eurot, kamina ostu ja paigaldusena 6071,61 eurot, hageja II töises panuses vähemalt 50 000 eurot, sularahas tehtud kulutustena vähemalt 64 000 euro ulatuses.
4.Hagejad on elamus elanud alates 14.02.2008. Kostjad kolisid elamusse 2008. aasta teises pooles. Ajavahemikul 2008-2016 elasid pooled elamus ning pooltel märkimisväärseid erimeelsusi ei olnud. 26.12.2016 suri hageja II õde. Hageja II ja tema vend olid pärijateks. Pärandvara hulka kuulus mh korter Tallinnas. Pärijad kinkisid korteri hagejate lapselapsele, kes ei olnud kostjate laps. Seejärel muutus kostja I käitumine põhjalikult ning ta hakkas hagejaid ähvardama ning hagejate elu elamus ebameeldivaks muutma. Hagejad ütlesid seltsingulepingu üles hagiavalduse kohtule esitamisega. Seetõttu tuleb seltsing likvideerida ja vara jaotada. Hagejad soovivad hagejate panuste väljamõistmist kostjatelt. Kostjate vastuväited
5.Kostjad vaidlevad hagile vastu. Pooltel ei olnud ühist soovi luua ühist vara, mida saaks seltsingu lõppemisel jaotada. Hagejatel oli õigus elada elamus elu lõpuni ning see oli seltsingu peamine tunnus.
2-19-20572
6.Hagejad ei ole tõendanud, et panustasid oma korteri müügist saadud raha elamu ehitamisse. Maja ehitamine algas 2006. a kostja II korteri müügist saadud rahade eest. Nende rahaliste vahenditega ehitati majakarp koos katusega, paigaldati uksed ja aknad, toodi elekter ja vesi. Kui hagejad on üldse midagi panustanud, siis üksnes nende valduses oleva majapoole sisustusse. Hagejad ei ole tõendanud, et konto väljavõtetelt nähtuvad kulutused oleksid seostatavad elamu ehitusega. Hagejate väidetud kamin on moodulkamin ja see on lahtivõetav, mistõttu võivad nad selle lahkudes kaasa võtta. Hageja II ei olnud maja peamine ehitaja, kostjad olid ka ise objektil ja neil olid abiks lapsed ja sõbrad.
7.Hagejad on terroriseerinud kostjaid ja nende lapsi pidevalt, mistõttu kostjad otsustasid 2015. aastal majast välja kolida.
8.Kuna hagejad on hagiavaldusega esitanud tahteavalduse seltsingulepingu lõpetamiseks, puudub hagejatel alates selle kättetoimetamisest kostjatele õiguslik alus elamus viibimiseks. Kuna seltsinguvara ei moodustunud, ei ole võimalik seltsingu likvideerimissätete kohaldamine. Maakohtu otsus ja põhjendused
9.Maakohus jättis vaheotsusega hagi rahuldamata.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli sõlmitud seltsinguleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 mõttes, mis lõppes selle tsiviilasja menetluse käigus, kui hagejad lepingu üles ütlesid. Pooled ei vaidle ka selle üle, et sõlmisid suulise seltsingulepingu 2006. aastal eesmärgiga ehitada ühiselt kostjate kinnistule XXX, XXX, elamu. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hagejatel oli õigus elada elamu väiksemas osas elupäevade lõpuni. Poolte põhiline vaidlus on selles, kas seltsinguga moodustus seltsinglastel ühine vara (ühisvara), mida tuleks seltsingu lõppedes jagada.
11.Seltsinguvara moodustamist reguleerib VÕS § 589. Selle järgi võivad pooled ka seltsinguvara moodustamise välistada. Seega üldreeglina tuleb eeldada, et seltsinguvara moodustub. Vaidlust ei ole selles, et nii hagejad kui ka kostjad müüsid oma eluaseme selleks, saadavat raha saaks panustada poolte ühisesse eluasemesse. Samuti ei ole vaidlust selles, et kinnistu ise kuulub kostjatele. Arvestades poolte piisavalt häid suhteid 2006. aastal, mil pooled ise otsustasid ühiselt elamu ehitada, tuleb hinnata, kas hagejate panus võis olla kinkele omaste tunnustega. Üldteadaolevalt toetavad vanemad võimalusel ka oma täiskasvanud lapsi. Eesti kultuuriruumis on tavapärane ka vara kinkimine vanemate eluajal lastele, mis võimaldab lastel vara kasutada varem, kui pärandina saaduna. Vastutasuna võib piisata hagejatele loast elu lõpuni koos poja perega ühel kinnistul elada. Kuigi vaikimisi tuleb eeldada, et seltsinguga tekkis pooltel ühisvara, siis kõiki tõendeid kogumis hinnates saab asuda seisukohale, et lepingu sõlmimise ajal olid poolte suhted piisavalt head selleks, et hagejad soovisid toetada poja peret ühiselt elamu ehitamisega ning piisavaks oli hagejatele lubadus elada ehitatavas elamus elupäevade lõpuni nii, et seltsingulist ühisvara ei moodustunud.
12.Kuna pooled sõlmisid seltsingulepingu ühisvara moodustamata, luges kohus vaheotsuse lõppotsuseks ning lõpetas tsiviilasja nr 2-19-20572 menetluse. Apellatsioonkaebus
13.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu vaheotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätkata hagejate nõude menetlemist maakohtus.
2-19-20572
14.Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi, rikkunud menetlusnorme ja tuvastanud ebaõigesti asjaolusid. Kohus märkis lahendis õigesti, et pooltel puudub vaidlus selle üle, et nad sõlmisid 2006. aastal seltsingulepingu. Kuigi pooled ei nimetanud kordagi nende vahel tekkinud õigussuhet seltsinguks, sõlmisid pooled seltsingulepingu. Vaidluse all on vaid see, kas seltsingul tekkis seltsinguvara. VÕS § 589 lg 1 kohaselt seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Seega näeb seadus ette, et kõik ühise eesmärgi edendamiseks antu või tehtu läheb seltsinglaste ühisomandisse, ehk muutub seltsinguvaraks. Seega tuleb seaduse kohaselt eeldada, et kõik seltsinglaste panused muutuvad ilma selge vastupidise kokkuleppeta seltsinguvaraks ehk poolte ühisvaraks. Ka Riigikohus on oma tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11 tehtud lahendis selgitanud, et pooltel ei ole keelatud sõlmida kokkulepet, mis erinevalt VÕS § 589 lg-s 1 sätestatust välistaks seltsinguvara tekke, kuid sellisel juhul on sellele asjaolule tugineva poole kohustus ka sellist kokkulepet tõendada. Seega pidanuks kostjad tõendama, et nad leppisid hagejatega seltsingulepingu sõlmimisel kokku, et nad välistavad seltsingu vara tekke. Kostjad ei ole seda tõendanud.
15.See, et kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja I, ei näita poolte kokkulepet seltsinguvara välistamise kohta. Tunnistajate Q ja Z ütlustest nähtub selgelt, et hagejad mõistsid kostjatega sõlmitud kokkulepet nii, et kinnistu koos elamuga kuulus hagejatele ja kostjatele ühiselt. Kui kinnistu hakkab kuuluma kostjatele alles peale hagejate surma, siis enne hagejate surma kuulub see kinnistu järelikult kõikidele ühiselt. Isegi kostjate tunnistaja F poolt antud ütlustest ei nähtu mitte ühise vara välistamist, vaid pigem ühise vara olemasolu. Lisaks nähtub tunnistajate ütlustest, et hagejad käitusid kinnistu ja elamu suhtes nagu omanikud (heas mõttes). See annab tunnistust selle kohta, et pooltel polnud sisemist kokkulepet, et vara ainult kostjate oma oleks. Teiseks, hagejad hoolitsesid elamu ja kinnistu eest nagu omanikud: tegid remonti, hooldasid. Maakohus ei ole tunnistajate ütluseid arvesse võtnud.
16.Lisaks, ei ole usutav, et hagejad oleks müünud oma eluaseme ja saadud väga suure summa kinkinud kostjatele ja ennast jätnud ilma kõigest. Kohus peab vastama kõikidele asjakohastele väidetele ning selgitama, kas see on õige või mitte ja miks kohus seda arvesse ei võta. Kohus ei ole kõnealust hagejate väidet lahendis puudutanud.
17.Kohus on lahendis tuvastanud, et pooled sõlmisid 2006. aastal lepingu seltsingulist ühisvara moodustamata. Kohus ei ütle siin välja, et pooled leppisid kokku seltsinguvara välistamises. Sellisel juhul aga tekkis ühisvara seaduse alusel, kuna kohus ei tuvastanud, et pooled oleksid selle välistanud. Selleks, et hagejate nõue rahuldamata jätta, tulnuks kohtul tuvastada, et pooled välistasid (aktiivne tegevus) oma kokkuleppega seltsinguvara tekke. Seega on kohtulahend vastuoluline, kuna põhjendused ei lange kokku lahendi resolutsiooniga. Kohus ei ole tuginenud ka mitte ühelegi konkreetsele tõendile, millest nähtuks, et pooled sõlmisid seltsinguvara välistava kokkuleppe.
18.Maakohtu otsus on vastuoluline ka seetõttu, et maakohus viitab kinkelepingule, kuid seltsinguleping ei ole vastastikune leping, vaid ühise eesmärgi saavutamisele suunatud leping. Maakohus tugineb oma lahendis sellele, et hagejate panuse näol oli tegemist lapse (kostja I) toetamisega vanemate poolt. Kumbki pool pole aga väitnud, et tegemist olnuks lapse toetamisega. Mingi asjaolu üldtuntuks lugemine eeldab hagejate hinnangul poole vastavat taotlust. Kumbki pool seda taotlenud ei ole. Maakohus pole välja toonud, et ta oleks selle asjaolu kohta saanud usaldusväärset infot menetlusvälisest allikast. Seega poleks maakohus saanud sellist asjaolu lugeda üldtuntuks.
2-19-20572 Vastustajate seisukohad
19.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Maakohus hindas õigesti tunnistajate ütluseid, et hagejad said oma panuse vastu õiguse kinnistul elu lõpuni elada. Tunnistajate ütlustest nähtub, et pooled sõlmisid ühisvara välistava kokkuleppe. Ebaõige on hagejate hinnang, justkui jätnuksid nad sellisel juhul end kõigest ilma. Vastupidi, nad said õiguse elu lõpuni majas elada.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
21.TsMS § 449 lg 1 kohaselt võib kohus juhul kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. Maakohus tegi käesolevas asjas vaheotsuse hagejate nõude põhjendamatuse kohta, lugedes selle TsMS § 449 lg 2 III lause alusel lõppotsuseks. Maakohus leidis, et hagejate nõue on põhjendamatu tulenevalt sellest, et pooled sõlmisid seltsingulepingu ühisvara moodustamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu sellekohane järeldus ebaõige ning põhineb tõendite ebaõigel hindamisel. Ringkonnakohus tühistab eeltoodu tõttu maakohtu vaheotsuse ja saadab selle eelmenetluse staadiumis menetluse jätkamiseks.
22.Vaidlust ei ole pooltel enam selle üle, et pooled sõlmisid 2006. aastal seltsingulepingu XXX kinnistule XXX elamu ühiseks ehitamiseks, millest üks osa jääb kasutamiseks hagejatele nende elu lõpuni ja teine osa kostjatele. See asjaolu on tuvastatud samade poolte vahelises vaidluses tsiviilasjas nr 2-18-255 jõustunud kohtuotsusega. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hagejad on käesolevas asjas esitatud hagiavaldusega seltsingulepingu üles öelnud.
23.Tsiviilasjas nr 2-18-255 tuvastasid kohtud, et mõlemad pooled on elamu ehitamisse panustanud (pooled müüsid maha neile kuuluvad korterid ja panustasid saadu elamu ehitamisse. Samuti panustasid hagejad elamu ehitamisse isikliku tööjõuga ning kostjad sellega, et võimaldasid kasutada elamu ehitamiseks neile kuuluvat kinnistut). Rahaliste panuste suurust selles tsiviilasjas ei tuvastatud. Riigikohus märkis tsiviilasjas nr 2-18-255 tehtud lahendis, et „Kohtud tuvastasid, et hageja ning kostjate I ja II ühine eesmärk oli kinnisasjale kahepereelamu ehitamine ja selle kasutamine. Kohtud tuvastasid ka, et selle eesmärgi saavutamiseks tegid seltsinglased rahalisi ja töiseid panuseid, kusjuures hageja omandas kinnisasja ning andis selle seltsinglaste kasutusse.“ (vt Riigikohtu 29.04.2020 otsust tsiviilasjas nr 2-18-255, p 14). VÕS § 589 lg 1 kohaselt lähevad seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Nimetatud sättest tuleneb seega eeldus, et kogu seltsingu jaoks omandatud vara ja tehtud panused lähevad seltsinglaste ühisomandisse. VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm ning seltsinglased võivad ka ühisvara soetamise kokkuleppel välistada (vt Riigikohtu 14.12.2011 otsust tsiviilasjas nr 32-1-128-11, p 20). Seega saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et kui sellist ühisvara soetamist välistavat kokkulepet ei ole sõlmitud, moodustub panustest ja seltsingu jaoks omandatud varast seltsinglaste ühisvara VÕS § 589 lg 1 alusel.
2-19-20572
24.Pooled on erimeelt, kuidas asjas üle kuulatud tunnistajate ütluseid hinnata ja kas nende ütlustega on tõendatud poolte vahel ühise vara välistamise kokkuleppe sõlmimine. Maakohus leidis tunnistajate Q, Z ja F ütlusi hinnates, et pooltel seltsinguvara ei moodustunud. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu maakohtu otsuse põhjendustest, milliste tunnistajate ütluste pinnalt on maakohus sellisele järeldusele jõudnud. Selliselt on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tunnistajate ütlustest ei saa järeldada hagejate ja kostjate vahel ühise vara välistamise kokkuleppe sõlmimist. Tunnistaja Q ütluste kohaselt oli maja ehitamine Y jaoks endale ja poja lastele maja ehitamine. Tunnistaja sõnul „Muud juttu seal ei olnud. Y teeb maja valmis ja tema võiks enne surma selles majas elada. Siis vanade pool ja C pool jääb C käsutusse.“ (II kd tl 116-118). Tunnistaja Z ütluste kohaselt oli kokkulepe, et hagejad ja kostjad ehitavad maja ühiselt valmis ja hagejad saavad seal elada kuni elu lõpuni. Seejärel on kostjatel võimalus teha majaga, mida heaks arvavad. Tunnistaja Z ütluste kohaselt „Suurematest töödest, suuremad üldehituslikud tööd lahendas vanaisa ära. Laias laastus mäletan enamusi nüansse, kus nad rahaliselt osalesid. Me räägime kindlasti sadadest tuhandetest kroonidest. Selle põhjal, mida mina tean, ma ei oskaks seda nimetada kingituseks.“ Tunnistaja sõnul „Ma tean, et ühiselt seda tehti, oli ühine eesmärk ja keegi ei pea kellelegi maksma./.../ Eesmärk oli see, et kaks leibkonda saavad ühiselt sellesse majja sisse kolida ja selles majas elada.“ (II kd tl 120-121). Tunnistaja F ütluste kohaselt sai ta aru, et hagejad sai võimaluse seal majas elada ning pidid toetama siseviimistlustöödega. Kostjad ei pidanud tunnistaja F ütluste kohaselt rahas midagi täiendavalt hagejatele tasuma ning pärast hagejate surma jääb majaosa kostjatele või nende lastele. Tunnistaja sõnul „Oli vaid kaks kokkulepet, mõlemad pooled panustavad ühiselt ja vanemad saavad majas elada kuni oma elupäevade lõpuni.“ (II kd tl 123-124). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub tunnistajate ütlustest, et pooled tegid ühiselt panuseid ühise eesmärgi saavutamise nimel, milleks oli ühise eluaseme ehitamine kostjatele kuuluvale kinnisasjale ja hagejatel ühes majaosas elu lõpuni elamise võimaldamine. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et pooled oleksid selgelt väljendanud tahet välistada tehtud panustest ühisvara moodustumine. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et seltsinguvara moodustumist välistav kokkuleppe ei pea olema siiski üksnes sõnaselgelt esile toodud, vaid see võib tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 3 kohaselt väljenduda ka teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Samas ei saa tunnistajate ütlustest ja esile toodud asjaoludest teha järeldust ka selle kohta, et pooled oleksid kaudsete tahteavaldustega soovinud kaasa tuua õigusliku tagajärjena tehtud panustest ühisvara moodustumata jätmise. Asjaolu, et pooled leppisid kokku, et kinnisasi jääb kostjate omandisse ja hagejad saavad seda üksnes kasutada, ei viita sellele, et pooled oleksid ühisvara moodustumise välistanud. Poolte panused saavad moodustuda ka VÕS § 581 lg 1 kohaselt igasugusest ühise eesmärgi edendamisest, sealhulgas vara võõrandamisest seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmisest või seltsingule teenuse osutamisest. Riigikohus on selgitanud, et seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt Riigikohtu 03.12.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 17; 14.12.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-12811, p 20). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka hagejate elamisõigusest järeldada, et sellega olid pooled hagejate tehtud rahaliste ja töiste panuste ühisvara hulka lugemise välistanud. Ringkonnakohtu hinnangul saab hagejatele antud elamisõigust käsitleda kostjate poolt tehtud panusena kostjatele kuuluva kinnisasja kasutamise võimaldamises (vt Riigikohtu 29.04.2020 otsust tsiviilasjas nr 2-18-255, p 14), mitte aga et sellega oleks sisuliselt tasaarvestatud hagejate poolt tehtud rahalisi panuseid. Samuti ei saa tunnistajate Z ja F ütlustest selle kohta, et kostjad ei pidanud hagejatele midagi maksma, järeldada seda, et tehtud panustest ühisvara moodustumise välistamises oleks kokku lepitud. Ringkonnakohtu hinnangul viitavad tunnistajate sellekohased ütlused üksnes poolte vahelisele kokkuleppele, et kui tehtud panused
2-19-20572 on rahaliselt ebavõrdsed, siis pooled teineteise vastu rahalisi nõudeid ei esita. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige maakohtu järeldus, et seltsinguvara antud juhul ei moodustunud ja hagejate tehtud panuste näol oli sisuliselt tegemist kostjatele tehtud kinkega.
25.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu vaheotsuse eeltoodud põhjusel, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuse ülejäänud väited.
26.Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse ja maakohtu vaheotsus tühistatakse ning saadetakse maakohtule asja läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 II lause alusel jätta maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Samuti ei määra sellisel juhul ringkonnakohus kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.