Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

12.03.21 selgitas kohtule, et tal on õigus nõuda viiviseid summalt 11 500 eurot. Võttes arvesse, et lepinguga määratud laenu tagastamise päevaks 01.01.2018 oli võetud laen koos intressiga tagastamata, siis soovis hageja kostjalt välja mõista viivised ajavahemiku 01.01.2018 - 29.12.2020 eest. Lepingu p-s 5.3 ettenähtud viivis 0,1% summast 11 500 eurot on ühe aasta eest 4197,50 eurot (11,50 x 365 = 4 197, 50 eurot): Perioodi 01.01.2018 – 01.01.2019 eest on viivised 4 197,50 eurot. Perioodi 01.01.2019 – 01.01.2020 eest on viivised 197,50 eurot. Perioodi 01.01.2020 – 29.12.2020 eest on viivised 4 197,50 eurot. Seisuga 29.12.2020 on viivised kokku 12 592,50 eurot. Seisuga 29.12.2020 on põhivõlgnevus 10000 eurot, intress 1500 eurot ja viivis 12 592,50 eurot, mis on kokku 23 592,50 eurot. Hageja esitas oma nõue kostja vastu osaliselt summas 8000 €. 18.03.21 täpsustas veelkord hagi. Seisuga 29.12.2020 on põhivõlg 10 000 eurot, intress 1500 eurot ja viivis 10 950 eurot. Nõudesumma on kokku 22450 eurot. Hageja esitas oma nõude kostja vastu täies ulatuses. Hageja palub kostjalt välja mõista 22450 eurot. Menetluskulud palub jätta kostja kanda. Hageja ei nõustunud kostja väidetega. Kostja ei ole põhjendanud ega tõendanud, miks ta lepingu alla kirjutas, kui ta ei ole raha kätte saanud. Alates lepingu sõlmimise päevast ei ole kostja esitanud hagejale ühtegi pretensiooni või muud nõuet raha tasumise kohta vastavalt sõlmitud lepingule. Kostja pole esitanud hagejale lepingu kehtetuks tunnistamise avaldust põhjusel, et hageja pole täitnud oma laenusumma üleandmise kohustust. Need asjaolud tähendavad, et laenusumma oli kostjale üle antud. Nõue pole aegunud. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud laenusumma üleandmist. Kostja ei ole hagejalt saanud laenu 10 000 eurot. Valed on hageja väited, et laenusaaja kinnitas laenusaamist oma allkirjaga, sest seda pole lepingus. Kostja ei pea midagi hagejale tagastama. Tõendamata on, et hageja helistas korduvalt ja nõudis laenu tagastamist (02.03.21). Nõue on aegunud TsÜS § 146 lg 1 järgi, sest oma hagi täienduse esitas hageja alles 18.03.21. Hageja nõude aluseks olevale laenulepingule kohalduvad tarbijakrediidi sätted, kuna laenuleping on ilmselgelt sõlmitud hageja majandus- ja kutsetegevuses sooviga teenida intressi (intress 15% aastas) ja viiviste tulu (viivis 0,1% päevas kogu summalt). 01.01.2017 laenulepingus ei kajastu seaduses nõutud andmed, mistõttu rakendub VÕS § 408 sätestatu. Viivisenõue on vastuolus senise kohtupraktikaga, hea usu põhimõttega ja on lubamatu, kuna hageja väidetav viivisenõue ületab põhisummat. Hageja nõuab viivist suuremas määras kui seaduses on sätestatud. Hageja ei ole mitte kunagi kostjalt viivist nõudnud, mistõttu on hageja kaotanud viivise nõudmise õiguse (13.04.21). Kostja ei ole nõustunud ühegi hageja väitega (19.08.21). Selgusetuks jääb, milliseid pretensioone oleks kostja pidanud hagejale esitama olukorras, kus kostja ei ole hagejalt raha saanud. Kostja ei ole hagejalt mistahes raha saanud. Oluline on arvestada, et kostjale teadaolevalt ei ole hagejal ka kunagi olnud raha 10 000 eurot, mida hagejal oleks võimalik väidetavalt laenuks anda. Vastupidist hageja tõendanud 3 (6)

ei ole. Nimetatud asjaolu tõendab samuti üheselt, et hageja ei ole kostjale mistahes laenu andnud (04.11.21). Kohtu põhjendused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 järgi on leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma ning lg 2 järgi on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1, 2 alusel tuleb lepingut täita kooskõlas lepingu ja seadusega. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuste täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, viivist VÕS § 101 lg 1 p 1, 6 ja § 108 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole lubatud viivist nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS § 396 lg 1 järgi on laenuleping leping, millega üks pool annab teisele laenu ja teine pool kohustub selle tagastama. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud, lg 3 sätestab, et intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. Hageja on tõendanud kohtule esitatud ja poolte poolt allkirjastatud laenulepinguga (hagi lisa 1), et pooled sõlmisid 01.01.2017 laenulepingu, millega hageja annab kostjale laenu 10 000 eurot. Lepingu p 4 järgi peab laenusaaja maksma laenult intressi 15% aastas. Nende asjaolude üle vaidlus puudus. Seega on pooled sõlminud kooskõlas VÕS § 397 lg 1, § 396 lg 1 tasulise laenulepingu ehk et laenusaaja peab saadud laenult maksma intressi. Kostja väide, et tegemist on tarbijakrediidiga, ei ole õige. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Käesoleval juhul ei ole hageja seda asjaolu omaks võtnud, et hageja on majanduskutsetegevuses tegutsev krediidiandja, seda pole tõendanud ka kostja. Seega on ainetud kostja väited, et pooltevaheline leping on tarbijakrediidileping, millele kohalduvad võlaõigusseaduse 22. peatüki tarbijakrediiti reguleerivad sätted ning seega ei pea leping vastama nendele tarbijakrediidilepingu kohta sätestatud nõutele. Kostja väitis, et hageja pole laenu kostjale andnud. Hageja väitis, et kostja on allkirjaga lepingul kinnitanud, et ta on lepingus märgitud laenu vastavalt lepingu p-le 3 saanud. Kohus ei nõustu sellega. Nimelt sätestab lepingu p 3.2, et laen makstakse S. M.le välja vastavalt vajadusele osadena ja p 3.3 sätestab, et laenusaaja avaldab, et laenu väljamaksmisega punktis 3.2 nimetaud kontole loetakse laenusaaja laen kätte saaduks. Seega pidi hageja kooskõlas VÕS § 76 lg1, 2, § 396 lg 1 järgi laenu kostjale üle andma siis, kui kostja seda on nõudnud. Kostja on menetluses väitnud, et 4 (6)

kuna ta pole laenu saanud, ei olnud tal ka mingit põhjust laenulepingut vaidlustada, nagu arvas hageja. Kostja pole kordagi väitnud, et ta oleks seda laenu ka nõudnud. Nii ei kinnita lepingu p des 3.2, 3.3 sätestatu kuidagi seda, et laen oleks kostjale üle antud, mille saamist oleks kostja kinnitanud. Hageja esitas kohtule 30.04.21 otsuse nr xxxx, millega kohus mõistis kostjalt välja V. R.i kasuks laenu. See otsus on tehtud teiste menetlusosaliste vahel, mitte hageja ja kostja vahel. V. R. on selgitanud tolles kohtuasjas, et kostja võttis algul laenu J. N.i käest ja seejärel laenu V. R.ilt, ning et kostja seletas asjas, et see oli tema viga, et võttis ühelt isikult laenu kuid võlakirja kirjutas teisele isikule. Kohtu hinnangul ei tõenda see kuidagi hageja väiteid käesolevas asjas, et hageja andis kostjale laenu 10000 eurot vaidlusaluse lepingu raames. Esmalt ei ole kohus tuvastanud asjas nr xxxx, et hageja ja kostja vahel oli laenusuhe käesoleva lepingu järgi, vaid tuvastas võlasuhte V. R.i ja kostja vahel. Otsuses on tsiteeritud vaid V. R.i ja kostja seletusi (otsuse p 10). Nimetatud põhjendustel leiab kohus, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et hageja andis kostjale vaidlusaluse laenuleping alusel 10000 €. Selle tõttu ei saa hageja tugineda ka sellele, et kostja pidi tagastama selle laenu lepingu p 5 järgi 01.01.2018, sest laenu tagastamise kohustus on laenusaajal VÕS § 76 lg 1, 2, § 396 lg 1 järgi ikka siis, kui laen on ka saadud. Kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oleks laenulepingu alusel kostjale laenu 10 000 eurot andnud, siis ei tõusetu küsimust ka sellest, et kostja peaks talle maksma saadud laenult (10 000 eurot) aastas 15% intressi lepingu p 4.1.1 ja VÕS § 76 lg 1, 2, § 397 lg 1 järgi. Selline intressi maksmise kohustus tekib ikka saadud laenu eest. Kuna tõendamata on laenu andmine, siis ei ole kostja rikkunud ka laenu ega intressi tasumise kohustust VÕS § 100 mõttes 01.01.18, mis oli intresside ja laenu tagastamise aeg. Seega ei saa hageja nõuda kostjalt ka kohustuse täitmist VÕS 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 396 lg 1, § 397 lg 1 järgi ega ka viivist VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 järgi lepingu p-s 5.3 sätestatud määras 0,1% päevas. Kohus märgib vaid seda, et kuivõrd VÕS § 113 lg 6 järgi ei ole lubatud viivist nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral, siis ei saa hageja nõuda kostjalt viivist intressilt, mida hageja on hagivalduses nõudnud, tuginedes lepingu p -le 5.3. Viimane sätestab, et kostja peab maksma viivist kogusummalt. Lepingus ei ole tegelikult märgitud, et intressi saab nõuda summalt, milleks oleks laenusumma + intress. Küll aga ei saa hageja igal juhul, sõltumata lepingu sõnastusest, intressidelt viivist nõuda, mida hageja on tegelikult teinud ja arvestanud viivise laenu- ja intressisummalt (10 000 + 1 500 eurot=10500). Selles osa on hageja viivisenõue õiguslikult VÕS § 113 lg 6 alusel ka lubamatu. Mis puudutab viivisemäära, siis selline kokkulepe on lubatav VÕS § 76 lg 1, 2 järgi, sest pooled on nii kokku leppinud ja tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga. Kuna hageja ei saa nõuda kostjalt kohustuse täitmist ja viivist, ei ole kohtul vaja hinnata kas viivisenõue kui selline on hea usu põhimõttega vastuolus VÕS § 6 lg 1, 2 järgi ega hinnata seda, kas viivis on põhjendamatult suur või ei. Kostja väitis, et nõue on aegunud. Laenulepingu p -de 5.2 ja 4.3 järgi oli intressi ja laenu tagastamise tähtaeg 01.01.2018. Seega muutus hageja nõue kui selline sissenõutavaks VÕS§ 76 lg 1, 2, § § 82 lg 1 järgi sissenõutavaks 01.01.2018. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg 3 aastat. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest, lg 2 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Seega hakkas käesolevast lepingust tulenev intressi ja laenu 5 (6)

tagastamise nõude kui selliste aegumistähtaeg kulgema 01.01.2018 ning lõppes 01.01.2019. Hageja esitas kohtule sellest laenulepingust tuleneva hagi 8000 € saamiseks 29.12.2020 ehk aegumistähtaja sees. Kuigi hageja suutis selgitada, millest nõue siis täpsemalt koosneb, alles oma 18.03.21 esitatud menetlusdokumendis, oli võimalik aru saada, et ta esitab vaidlusalusest lepingust tuleneva rahalise nõude. Nimetatud põhjendustel leiab kohus, et õiged pole kostja väited, et nõue oleks aegunud. Küll aga jäi hagi rahuldamata põhjusel, et tõendatud polnud, et kostja oleks üldse laenu saanud, mille tõttu ei ole tal ka laenu-, intressi ja viivise tasumise kohustust. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1, 2 sätestab, et menetluskulud jäävad selle poole kanda kelle kahjuks on tehtud otsus. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad poolte menetluskulud hageja kanda. TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 138 lg 1 sätestab, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 järgi on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel kontrollib kohus esindaja kulude põhjendatust, sealjuures ei ole vaja kohtul hinnata esindaja töö mahtu ja kulusid tunni, minuti, sendi täpsusega ja lehekülje pikkusega. Kohus saab tehtud tööd hinnata kogemusele tuginedes, lähtudes asja mahust, keerukusest, asja hinnast, vastaspoole ettenähtavusest. Kostja menetluskulud on esindaja kulud 2 084,50 eurot ilma käibemaksuta 18,95 tunni eest, mis teeb 8-tunnise tööpäeva arvestuse juures peaaegu 2 ja pool tööpäeva. Kohtu hinnangul on tegemist käesolevas asjas mõistlikult kulutatud ajaga, sest hageja esindaja tasu on 2300 € ehk samas suurusjärgus kostja esindaja tasuga. Arvestades asja mahtu, leiab kohus, et põhjendatud kostja esindaja kulud on 2084,50 eurot ilma käibemaksuta, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kooskõlas kostja taotlusega ja vastavalt TsMS § 177 lg 4, tuleb hagejal tasuda kostjale väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest võlgnetavatelt menetluskuludelt kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/digitaalne allkiri/ Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.