PeoPleCity OÜ hagi EST Mercor OÜ vastu võla ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
86 384,68 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: PeoPleCity OÜ (registrikood 14081427; asukoht Sõpruse pst 6-8 Tallinn) Hageja seaduslik esindaja X, kontaktisik Y (e-post xxx) Hageja lepinguline esindaja Roman Märtson (e-post: xxx), Kostja EST Mercor OÜ (registrikood 12930023; asukoht Läänemere tee 33-29, 13914 Tallinn; e-post [email protected]), Kostja seaduslik esindaja W (e-post: xxx) Kostja lepinguline esindaja Indrek Repnau (e-post: xxx)
Asja läbivaatamine
Avalikud kohtuistungid 19.04.2021, 16.05.2022 ja 10.10.2022
RESOLUTSIOON
1.Võtta vastu PeoPleCity OÜ osaline loobumine põhinõudest summas 3 670,43 eurot ja lõpetada selles osas menetlus.
2.Jätta PeoPleCity OÜ hagi EST Mercor OÜ vastu võla 78 707,11 euro ja viivise nõudes rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2.Määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
kohtuotsuse
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
2-19-19043 Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.PeoPleCity OÜ esitas 04.12.2019 Harju Maakohtule hagi EST Mercor OÜÜ vastu 82 377,54 euro ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.01.2019 tööjõu rendilepingu nr. 003. Pooled leppisid lepingu p.1.1 kokku, et rendileandja (hageja) varustab kasutajaettevõtet (kostja) kokkulepitud arvu töötajatega kokkulepitud tööde teostamiseks, kokkulepitud kohas ja kokkulepitud ajaks. Kasutajaettevõte kohustub maksma selle eest rendileandjale tasu, vastavalt lepingus kokkulepitule. Pooled leppisid lepingus kokku, et rendileandja (hageja) poolt kasutajaettevõttele (kostja) rendiperioodiks renditud töötaja allub lepingus kokkulepitud tööde teostamisel kasutajaettevõtte juhtimisele ja kontrollile, kuid renditöötaja tööandjaks jääb rendileandja. Pooled leppisid kokku, et renditöötaja tööd korraldab rendiperioodil kasutajaettevõte (kostja), kuid olukorras, kus kasutajaettevõtte ja rendileandja poolt renditöötajale antud korraldused on omavahel vastuolus, peab Renditöötaja lähtuma enda tööandja ehk rendileandja (hageja) korraldustest.
2.Pooled leppisid kokku et kasutajaettevõte (kostja) maksab rendileandjale (hageja) tasu renditöötajate kasutamise eest vastavalt iga Renditöötaja poolt töötatud töötundidele hinnaga 22 eurot tund. Pooled leppisid kokku, et kasutajaettevõtte (kostja) poolt temale teostatud töö vastuvõtmise järgselt muutub tehtud töötundide ulatuses sissenõutavaks ka rendileandja tasunõue ja kasutajaettevõtte (kostja) kohustus rendileandjale (hageja) tasu maksta.
3.Perioodil 01.01.19 kuni 03.07.19 koostöö hageja ja kostja vahel sujus, mõlemad pooled täitsid oma kohustusi nõuetekohaselt, st hageja varustas kostjat tööjõuga ja kostja tasus arveid. Kokku ülalmainitud perioodil esitas hageja kostjale arveid summas 205 861,73 eurot ja kostja tasus hagejale kokku arveid summas 123 484,19 eurot. Antud lisad tõendavad, et võlaõiguslik suhe hageja ja kostja vahel ei olnud vaid kokku lepitud vaid ka toimis.
4.17.10.2017 seisuga on kostja jätnud hagejale tasumata perioodil 02.04.2019 kuni 02.05.2019 kostjale esitatud neli arvet kogussummas 82 377,54 eurot. Läbirääkimised kostjaga ei ole kahjuks seni tulemust andnud ja peale lubaduste ei ole kostja mingil viisil üritanud oma võlgnevust vähendada.
5.Hageja palub hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas
2-19-19043 82 377,54 eurot, samuti hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis kogusummas 4007,14 eurot. Jätta menetluskulud kostja kanda. 01.10.2022 menetlusdokumendis loobus hageja nõudest kostja vastu arve nr PPC0225/04/1 summas 3 670,43 alusel.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
6.Kostja hagi ei tunnista. Kostja märgib, et hageja teostas siseviimistlustöid Rootsi Kuningriigis Gävle linnas kostja vahendusel tellijale Timo Houses OÜ. Hageja juhatuse liikme Y poolt juhitud siseviimistlustööde kvaliteet aga ei vastanud tellija ootustele. Seetõttu tellija Timo Houses OÜ poolt peatati Est Mercor OÜ-le kõik väljamaksed. Seoses hageja poolt puudustega teostatud töödega kandis kostja väga suurt majanduslikku kahju ning tänaseks on tekkinud olukord, kus Est Mercor OÜ ei ole suuteline tasuma ka teiste alltöövõtjate arveid Rootsi Kuningriigis teostatud tööde osas. Est Mercor OÜ tasus heas usus alguses arveid oma vahenditest, kuna ei olnud täielikult teadlik hageja poolt ebakvaliteetsetest teostatud töödest. Hageja töölised ja objektijuhid kasutasid valesid tööde tehnoloogiaid ja mõtlesid ise välja lahendusi, mis ei ole kooskõlas ühegi ehitustehnoloogiaga. Sellest tulenevalt oli hageja teostatud tööd ebakvaliteetsed ning selgelt teostatud mitte pädeva personali poolt. Kostjal ei olnud võimalik seda koheselt teada saada, kuna objekti juhtis hageja juhatuse liige ning varjas käesolevaid probleeme, mille alusel oleks kostjal olnud võimalik kiirelt tegutseda ning ebakvaliteetset tööd teostanud töömehed koheselt objektilt eemaldada. Tänaseks on Tellija Timo Houses OÜ esitanud reklamatsiooni, millest on teadlik ka hageja ning selle olukorra parandamiseks ei ole tänaseni midagi hageja poolt ette võetud.
7.Ebakvaliteetse tööde teate sai PeopleCity OÜ esindaja kätte suuliselt juba 2019 aasta mais. Kostjale teavitas hageja, et ei soovi enam teostada töid Timo Houses OÜ-le ning nõudis arvete tasumist. Samuti teostas hageja töid teisel töömaal Malmös, kus samuti pidi teine alltöövõtja teostama reklamatsioonidest tulenevaid töid. Kostja oli sunnitud jätma esitamata hageja poolt teostatud ebakvaliteetsete tööde pärast tuhandeid töötunde, hüvitamaks kahju tellijatele.
8.Pooltevahelises tööjõu rendilepingus on selgelt sõnastatud punkt, mis sätestab konkreetselt kõikide ebakompetentse tööjõu kasutamisest tulenevate kahjude hüvitamise kohustuste osas hageja poolt. Kostja on seisukohal, et kõik ehitustehnoloogilised vead, mille tulemusena oli hageja töös ebakvaliteetseid tööde teostamise tunnused, on teostatud ebakompetentse tööjõu kasutamise tulemusena ning kuulub täieulatuslikult hüvitamisele Hageja poolt. Kostja ega tellija ei ole võtnud hageja poolt teostatud töid vastu.
9.09.09.2020 menetlusdokumendis asus kostja seisukohale, et ei ole tõendatud, et hageja töötajad oleksid vaidlusaluste arvete perioodil töötanud kostja huvides. Asjast ei nähtu, et hageja töötajad töötasid objektidel kostjaga sõlmitud lepingu alusel, ei ole esitatud tunnilehti, millel oleks kostja seaduslik esindaja kinnitanud hageja töötajate töötamise aega objektil. Samuti ei nähu hagi materjalidest tööde üleandmise vastuvõtmise akte, mis kajastaksid hageja poolt mingi teenuse osutamist kostjale. Kostja palub hagi jätta rahuldamata, menetluskulud panna hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
10.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud
2-19-19043 ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
11.Hageja esitas hagis nõude mõista kostjalt välja võlgnevus 82 377,54 eurot, samuti hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis kogusummas 4007,14 eurot. 01.10.2022 menetlusdokumendis hageja loobus oma nõudest osaliselt so arvest PPC0225/041 tulenevas põhinõudest summas 3 670,43 eurot ja palus kostjalt välja mõista võlgnevus 78 707,11 eurot ja viivis kogusummas 21 486,83 eurot ja lisanduva viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni võlgnevuse täitmiseni. TsMS § 429 lg 1 järgi hagist hageja võib loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus leiab, et hagist osaliselt loobumine on hageja õigus, kohus võtab loobumise vastu ja lõpetab põhinõude summas 3 670,43 eurot osas menetluse.
12.Kohus juhib hageja tähelepanu, et 04.12.2019 kohtule esitatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista viivise konkreetses summas 4007,14 eurot vastavalt viiviseraportitele so kuni 03.12.2019. Hageja ei esitanud hagiavalduses nõuet, et kohus mõistaks kostjalt välja viivise ka pärast hagiavalduse esitamist. Ka hilisemates menetlusdokumentides ei ole hageja oma viivisenõuet selles osas täpsustanud. Kohtu hinnangul on hageja 01.10.2022 menetlusdokumendis esitatud viivisenõude muutmine esitatud hilinemisega. Kohtul tulnuks viivisenõude muutmine määrusega menetlusse võtta ja anda kostjale tähtaeg vastamiseks. Kohus andis 16.05.2022 istungil hagejale täiendavate tõendite ja seisukoha esitamiseks tähtaja 31.05.2022. Pärast kahte korraldavat istungit, 4 kuud pärast viimase seisukoha esitamiseks antud tähtaega ja 10 päeva enne põhiistungit nõude muutmine ei ole kohtu hinnangul enam võimalik ega ka lubatav.
13.Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevuse summas 78 707,11 eurot väljamõistmist. Hageja tugineb oma nõudes arvetele nr PPC0119/03/19 summas 15 295,60 eurot (perioodil 02.02.2019-08.03.2019 2 töötajat kokku 620 töötundi hinnaga 14,88 eurot ja 2 töötajat kokku 607 töötundi hinnaga 10 eurot), nr PPC0107/04/19 summas 37 500 eurot (perioodil 13.03.2019-31.03.2019 8 töötaja kokku 1 875 töötundi hinnaga 20 eurot) ja nr PPC0125/04/19 summas 38 656,20 eurot (selgitus hüdro 414,6 m2, plaat 441,1m2, vuuk 658,9 m2, pahtel+ krunt 2373,72 m2, tapeet 3671,77 m2, värv1 m2, värv 2 m2, pahtliparandused m). Kostja vaidleb hagile vastu.
14.Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid jaanuaris 2019 tööjõurendilepingu nr 003 (tl 4-8). Kuigi leping kannab 01.01.2019 kuupäeva, allkirjastasid mõlemad pooled lepingu digitaalselt 23.01.2019. Pooled vaidlevad selle üle, millise õigussuhtega on tegemist. Hageja on läbivalt seisukohal, et tegemist oli tööjõu rendilepinguga. Kostja vaidleb hagile vastu põhjusel, et tegelikkuses oli poolte vahel alltöövõtuleping, hageja töötajad tegid halba tööd ja kostja ei ole tööd vastu hagejalt võtnud, kostjal tekkis hageja puuduliku tööga kahju, kuivõrd tellija ei võtnud tööd hageja kehva töö tõttu kostjalt vastu ega maksnud kostjale raha.
15.Kohtu hinnangul vastab poolte suhe vähemalt kahe esimese arve osas tööjõurendilepingu tunnustele. Pooled on sõlminud jaanuaris 2019 kirjaliku tööjõurendilepingu. Pooled leppisid lepingu p.1.1 kokku, et rendileandja (hageja) varustab kasutajaettevõtet (kostja) kokkulepitud arvu töötajatega kokkulepitud tööde teostamiseks, kokkulepitud kohas ja kokkulepitud ajaks. Kasutajaettevõte kohustub maksma selle eest rendileandjale tasu, vastavalt lepingus kokkulepitule. Lepingu p 4.1 leppisid pooled kokku, et kasutajaettevõte maksab rendileandjale tasu renditöötajate kasutamise eest vastavalt iga renditöötaja poolt töötatud töötundidele (tl 4 ja pöördel).
2-19-19043
16.Renditöö puhul on tegemist kolmepoolse suhtega, kus tööandja (rendiagentuur) sõlmib renditöötajaga töölepingu, mille alusel saadetakse renditöötaja tegema tööd kolmanda isiku (kasutajaettevõtja) juurde. Kohus selgitab, et seega on töötaja ja rendileandja vahel töölepinguline suhe aga rendileandja/rendiagentuuri ja kasutajaettevõtte vahel teenuse osutamise leping, mis vastab käsunduslepingu tunnustele VÕS § 619 mõttes. VÕS § 619 järgi käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kohus selgitab, et käsunduslepingu tüüpi teenuse osutamise lepingud on suunatud teenuse osutamise protsessile kui sellisele ehk teenuse osutaja poolt võlgnetakse üksnes seaduse või lepingu nõuetele vastav teenuse osutamise protsess, mille raames tuleb teenust osutada teatud kindlal viisil. Teenuse osutaja võlgnetava kohustuse täitmise nõuetekohasuse hindamise aluseks on see, kas ta on teinud pingutused, mida temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel teeks (VÕS § 24 lg 2).
17.Töövõtulepingu tüüpi teenuse osutamise lepingud on aga suunatud teatud tulemuse saavutamisele ehk teenuse osutaja võlgneb kindla kokkulepitud tulemuse, mistõttu teenuse osutamise protsess pole teenuse kohasuse hindamisel oluline. VÕS § 635 lg 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.
18.Poolte vahel jaanuaris 2019 sõlmitud tööjõu rendilepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud hageja kohustuses mingi kindla kokkulepitud tulemuse saavutamiseks, mis on töövõtulepingu iseloomulikuks tunnuseks. Seega ei saa kohus nõustuda kostja seisukohaga, et poolte vahel oli tegelikkuses sõlmitud alltöövõtuleping. 25.05.2020 menetlusdokumendis väitis kostja, et hoolimata algses lepingus kokkulepitust oli tegemist alltöövõtulepinguga. Algse lepingu kohaselt oli pooltel kavatsus kasutada renditöötajaid. Renditöötajate kasutamisel esines takistus selles, et hagejal puudus õigus vahendada tööjõudu ja seetõttu hakkas hageja pakkuma alltöövõttu. Kohus selgitas pooltele korduvalt, et pooltel tuleb selgitada, milliste tööde tegemises pooled alltöövõtu korras kokku leppisid. Kostja ei ole käesoleval juhul esile toonud töövõtulepingu põhilist tunnust – üks isik kohustub tasu eest valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse. Kostja ei ole isegi väitnud, et poolte vahel oli mingi konkreetne kokkulepe mingi konkreetse tulemuse saavutamiseks ega seda millal selline kokkulepe sõlmiti.
19.Kostja seaduslik esindaja selgitas 16.05.2022 korraldaval istungil, et pooled muutsid lepingu tasustamise kokkulepet, mindi üle tunnitasult tükitöötasule. Hageja esindaja möönis sama ja kinnitas, et tema jaoks midagi ei muutunud. Kohus selgitab, et selliselt saab tõepoolest muuta töövõtulepingut, kus muudetakse tehtava töö tasustamise põhimõtet st minna üle ajatasult üle tükitöötasule, kuid tööjõurendilepingu kohaselt ei teinud hageja kostjale tööd vaid vahendas teenust st töötajaid. Et pooled oleksid tööjõurendilepingu lõpetanud kohtu ette toodud ei ole. Kohtu ette ei ole ka toodud, kas ja millal pooled sõlmisid väidetava alltöövõtulepingu. Kuivõrd hageja on ise nõustunud, et ta nõustus tasu muutmise põhimõttega ja hakkas esitama arveid tehtud töö põhiselt, saab kohus teha järelduse, et väidetava alltöövõtu kokkulepet ei olnud poolte vahel vähemalt ajal, mil hageja esitas kostjale kaks esimest hagetavat arvet. Seega leiab kohus arvete nr PPC0119/03/19 summas 15 295,60 eurot ja nr PPC0107/04/19 summas 37 500 eurot aluseks on tööjõu rendileping nr 003. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid alltöövõtu sõlmimise kohta. Kohus juhib tähelepanu TsMS § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited,
2-19-19043 kui seadusest ei tulene teisiti.
20.Kostja on osundanud, et hageja ei ole tõendanud, et hageja vahendatud töötajad oleksid tööd teinud. Tööjõu rendilepingu nr 003 p 4.3 - 4.5 kohaselt kasutajaettevõtte poolt tasustatavad rendileandja iga renditöötaja töötunnid fikseeritakse kasutajaettevõtte poolt allkirjaga lepingu lisaks oleval tunnilehel (lisa 1 – tunnileht). Renditöötajate töötunnid fikseeritakse kasutajaettevõtte esindaja allkirjaga tunnilehel iga kuu kaks korda, kuu 15.ndal ja kuu viimasel päeval. Vastavalt kasutajaettevõtte esindaja poolt allkirjastatud tunnilehtedele esitab rendileandja kasutajaettevõttele arve, mille kasutajaettevõte on kohustatud tasuma hiljemalt 21 päeva jooksul peale arve kättesaamist.
21.Kohus leiab, et hageja ei ole esitanud lepingu p 4.3-4.4 kohaseid tunnilehti, mis tõendavad hageja töötajate poolt töö tegemist kasutajaettevõtte juures. Kuigi kohus on hagejale teinud korduvalt ettepaneku tunnilehtede esitamiseks ja määranud selleks tähtaegu, hageja seda tähtaegselt ei teinud. Hageja avaldas 11.05.2021 menetlusdokumendis, et ei saa kirjalike tõenditega tõendada mitu inimest ja millisel ajavahemikul töötasid kostja objektil kostja heaks ja kostja juhtimise ja kontrolli all. Kuigi hageja esitas kohtule Rootsi maksuameti tööaja arvestuse süsteemi elektroonilise väljavõtte, ei ole hageja esile toonud millised seal märgitud isikutest olid hageja renditöötajad kostja juures.
22.Hageja esitas ka taotluse tunnistajate A ja B ära kuulmiseks, kuid kohus jättis selle taotluse ebaselguse tõttu rahuldamata. Vaatamata sellele, et kohus korduvalt selgitas, et esile tuleb tuua konkreetsed faktiväited, mida tunnistajate ütlustega tõendada soovitakse, hageja oma taotlust piisavalt ei täpsustanud. TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Vastavalt TsMS § 238 lg 3 p 4 võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule, kui /---/ tõendite esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud. See hõlmab ka olukorda, kus ei ole välja toodud konkreetseid asjaolusid, mida selle tõendiga tõendada soovitakse.
23.Kohus märgib, et kuivõrd hageja pidi maksma töötajatele, kes töötasid tema vahendusel kostja juures töötasu, pidid hagejale seega olema kogu aeg teada, mitu isikut, kes konkreetselt ja millisel konkreetsel ajavahemikul töötas kostja juures tööjõurendilepingu alusel. Hageja kohustus oli pidada oma töötajate arvestust ja kostja vastuväidete korral ka need andmed kohtu ette tuua. Seda hageja ei teinud. Seega ei ole tõendatud, et hagejal oli alus arvete nr PPC0119/03/19 summas 15 295,60 eurot ja nr PPC0107/04/19 summas 37 500 eurot esitamiseks kostjale. Hageja ei ole tõendanud, et sellises mahus on kostjale tööjõurenditeenust vahendatud. Hageja nõue tuleb jätta selles osas rahuldamata. Kuivõrd põhinõue jääb rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata viivisenõue.
24.Arve nr PPC0125/04/19 summas 38 656,20 eurot (selgitus hüdro 414,6 m2, plaat 441,1m2, vuuk 658,9 m2, pahtel+ krunt 2373,72 m2, tapeet 3671,77 m2, värv1 m2, värv 2 m2, pahtliparandused m) aluseks saab olla tehtud töö ja seega ei saa selle arve aluseks olla teenuse vahendamine kostjale vaid mingi töövõtuleping. Kohus selgitab, et töövõtulepingul rajaneva nõude esmase eeldusena peab hageja tõendama töö tegemise ja selle kostjale üleandmise või vähemalt üleandmise pakkumise. Kui pooled vaidlevad küsimuses, kas töö vastas lepingutingimustele, siis tuleb tuvastada, milles nad kokku leppisid, ja vastavalt hinnata täitmise kohasust. Hageja peab vaidluse korral tõendama poolte kokkuleppe tasu kohta, aga kui tasus või selle suuruses pole kokku lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Seega, kui hageja esitab oma nõude töövõtulepingust tuleneval alusel, tuleb hagejal selgitada ning tõendada milliseid töövõtulepingust tulenevaid töid on hageja kostjale teinud, et tööd
2-19-19043 on tehtud kohaselt ning on kostjale üle antud, milline oli kokkulepitud tasu. Kohus selgitas seda pooltele korduvalt 19.04.2021 ja 16.05.2022 korraldavatel istungitel ja määras nõude täpsustamiseks täiendavaid tähtaegu. Hageja oma nõuet tähtaegselt ei täpsustanud, vajalikke asjaolusid eile ei toonud. Seega tuleb hageja nõue arve nr PPC0125/04/19 alusel summas 38 656,20 eurot samuti rahuldamata. Kuivõrd põhinõue jääb rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata viivisenõue.
25.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
26.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
27.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 168 lg 4 järgi kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul kohus jättis hagi osaliselt läbi vaatamata, kuivõrd hageja loobus nõudest osaliselt, põhjusel, et nõuet on keeruline tõendada ja ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata, seega tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda.
28.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
29.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Ei ole välistatud, et käesolev lahend vaidlustatakse ringkonnakohtus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.