Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

I.

Asjaolude kirjeldus

Kohtumääruse põhjendused ja kohaldatav seadus

hooletuse tõttu oma käesoleva seaduse §-s 47 või pankrotiseaduse 4. peatükis nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus võib keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui esineb § 45 lõikes 3 nimetatud alus ja selle aluse esinemine selgus pärast kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Vastavalt FiMS-ile kohalduvad hagita menetluse sätted ja kohtu uurimisprintsiip. Kohtu hinnangul puuduvad alused keelduda võlgniku kohustustest vabastamiseks. Kohtute infosüsteemist ei nähtu võlgniku süüdimõistmist FiMS § 45 lg-s 3 nimetatud kuritegudes. Kohus on kogunud tõendeid võlgniku sissetulekute kohta, sealhulgas teinud päringud registritest. Kohus ei ole tuvastanud seaduses sätestatud aluseid võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Kohtu hinnangul on võlgnik täitnud oma kohustusi piisaval määral. Kohtule esitatud aruannetest nähtub, et võlgnik töötab xxx alates juunist 2015, kes on võlgnikule teinud töötasu väljamakseid. Rahvastikuregistri andmetel oli võlgnikul kohustustest vabastamise menetluse kestel valdavalt üks ülalpeetav laps (teine laps sai 18. aastaseks xxx). Võlgniku sissetuleku suurus (iga aasta vastav ühe kuu töötasu alammäär + ülalpeetava eest 1/3 töötasu alammäärast) on jäänud valdavalt vahemikku, millele ei saa pöörata sissenõuet (TMS § 132 lg 1 ja 2). Võlgnik tegi võlausaldajatele menetluse kestel osalisi väljamakseid (xxx kokku 4331,78 eurot ja xxx-ile kokku 88,28 eurot). Kohus tegi asja lahendamiseks päringud Maksu- ja Tolliameti registrist, kinnistusraamatust, Maanteeameti registrist ja äriregistrist. Maksu- ja Tolliameti registrist nähtub, et võlgnikule on tehtud viimati väljamakse xxxi poolt, kes on aruannete järgi võlgniku tööandja. Kinnistusraamatust nähtuvalt ei kuulu võlgnikule kinnisasju. Maanteeameti registrist nähtuvalt kuulub võlgnikule sõiduk xxx (ehitusaasta xxx). Äriregistrist nähtuvalt ei ole võlgnikul kehtivaid seoseid äriühingutega. Riigikohus on asunud seisukohale, et kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati ja igas olukorras tähendada seda, et pankrotivõlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal otsima tasuvama töö ja et see, kui ta jätkab endise, vähetasustatud töö tegemist, kujutab endast kohustuste süülist rikkumist, mis annab aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kolleegium märgib, et kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane (RKTKm 2-11-24696 p 19). Tulutoova tegevusega tegelemise kohustuse täitmise osas tuleb hinnata, millised on konkreetse isiku väljavaated ja potentsiaal tulutoova tegevuse leidmiseks, võttes arvesse tema haridustaset, väljaõpet, töökogemust, vanust, terviseseisundit ning elukorraldust. Võttes arvesse viidatud Riigikohtu seisukohta ning võlgniku poolt aruannetes põhistatult välja toodud asjaolusid ning kohtu kogutud tõendeid, ei ole kohtu hinnangul alust väita, et võlgnik on süüliselt rikkunud FiMS § 47 lg 1 nimetatud tulutoova tegevusega tegelemise kohustust. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Olukorras, kus võlgnik on saanud tehtud töö eest tasu, millest ei ole olnud võimalik teha võlausaldajatele suurtes summades väljamakseid, ei saa käsitada kui võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust, mistõttu ei saa antud juhul võlgnikule ette heita võlausaldaja nõude rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Seejuures on võlgnik teinud antud juhul võlausaldajatele menetluse kestel osalisi väljamakseid arvestatavas ulatues (xxx, kelle pankrotimenetluses tunnustatud nõude suurus on 14 633,17 eurot, kokku 4331,78 eurot ja xxx-ile, kelle pankrotimenetluses tunnustatud nõude suurus on 401,54 eurot, kokku 88,28 eurot). Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda võlgnikule võimaluse vabaneda oma kohustustest seaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Ainuüksi asjaolu, et võlausaldaja hinnangul on võlgnik menetluse jooksul oma võlgnevust vähendanud ebapiisavalt, ei viita võlgniku süülisele käitumisele ega anna alust jätta teda kohustustest vabastamata, kui ta ei ole seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-09-3606). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on põhjendatud ning võlgnik tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest 3 (4)

vabastada. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse pikendamise otsustamine kuulub kohtu diskretsiooni ja seda ei saa võlausaldaja taotleda (FiMS § 49 lg 9). Kuna kohustustest vabastamise taotluse rahuldamata jätmiseks puudub alus ja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest on möödunud vähemalt kolm aastat, ei ole alust ka kohustustest vabastamise menetluse pikendamiseks. Kuna kohus vabastab võlgniku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest pärast kolme aasta möödumist, ei ole ka võimalik võlgniku ennetähtaegne kohustustest vabastamine. Kohus rahuldab võlgniku taotluse kohustustest vabastamiseks (võlgadest vabastamiseks).

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.