2-25-12865/3 - Võlaõigus - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 3 sätestab, et tagaseljaotsuse võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. Viru Maakohus võttis 25.08.2025 määrusega hagiavalduse menetlusse. Hagiavalduse menetlusse võtmise määrus ja hagimaterjalid on loetud kostjale kätte toimetatuks avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 10.10.2025. Seega on praeguseks ajaks möödunud hagile vastamise tähtaeg. Kostja ei ole hagiavaldusele vastanud. Kostjat on hoiatatud hagile vastamata jätmise tagajärgedest. Hageja taotleb tagaseljaotsuse tegemist. Kohus leiab, et hagis esitatud asjaolud ja nõude õiguslik põhjendus on piisavad tagaseljaotsuse tegemiseks. Tagaseljaotsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 444 lg 3). Kostja sõlmis esialgse võlausaldajaga alljärgnevad lepingud: - Elion Ettevõtted AS-ga 06.08.2012 kliendilepingu nr 19763762; - Telia Eesti AS-ga 12.09.2017 mobiilsideteenuste liitumislepingu nr 53674049; - Telia Eesti AS-ga 05.08.2020 seadme kasutuslepingu nr 1153888; - Telia Eesti AS-ga 05.08.2020 seadme kasutuslepingu nr 1153890; - Telia Eesti AS-ga 26.07.2021 seadme kasutuslepingu nr 1362073; - Telia Eesti AS-ga 06.09.2021 järelmaksu müügilepingu nr 1989770, - Telia Eesti AS-ga 06.09.2021 seadmekindlustuslepingu. Hagiavaldusest nähtuvalt olid kostjal tasumata 31.05.2022, 30.06.2022 ja 31.07.2022 arved ning osamaksed, mistõttu Telia Eesti AS edastas kostjale e-kirja teel 11.08.2022 lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles andis kostjale võimaluse tasuda võlgnevus hiljemalt 25.08.2022. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, luges Telia Eesti AS sõlmitud lepingud ülesöelduks 25.08.2022. Telia Eesti AS loovutas 13.11.2024 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal tasumata põhivõlgnevus summas 1051,13 eurot (mobiilsete teenuste eest 23,35 eurot, koduste teenuste eest 205,24 eurot, lisateenuste eest 64,28 eurot, järelmaksu eest 208,31 eurot ja järelmaksu jääkväärtuste eest 549,95 eurot). Lisaks nõuab hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud viiviseid põhivõlgnevuselt (1051,13 eurolt) 21.11.2022–07.08.2025 kokkulepitud viivisemääras 24% aastas, mistõttu sissenõutavaks muutunud viivis on 684,24 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivisemääras 24% aastas viivist põhinõudelt, s.o 1051,13 eurolt alates 08.08.2025 kuni põhinõude rahuldamiseni. Tulenevalt eeltoodust moodustub arvestatuna ühe aasta kohta viivise summa 252,27 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Hagiavaldusest nähtuvalt ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi, mis tulenevad esialgse võlausaldaja ja kostja vahel sõlmitud lepingutest, põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle.

Kostjaga sõlmitud 06.09.2021 järelmaksu müügilepingu nr 1989770 krediidi kulukuse määr oli 0,09% aastas, mis ei ületanud laenu väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ning seega ei ole järelmaksu müügileping nr 1989770 VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu. Lepingus on küll kokku lepitud intressis 0,01% aastas, kuid hageja intressi tasumist ei nõua. Kohtu hinnangul on Telia Eesti AS toimingud kostja krediidivõimelisuse kontrollimiseks enne järelmaksu müügilepingu sõlmimist käesoleval juhul piisavad. Hagiavalduse kohaselt on tasumata põhinõude suuruseks kokku 1051,13 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivised alates viimase arve maksetähtajale järgnevast päevast 21.11.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 07.08.2025 põhivõlgnevuselt 1051,13 eurolt summas 684,24 eurot. Kohus on kontrollinud ja nõustub hageja viivisearvestustega. Samuti on hageja taotlenud kostjalt mõista välja ka edasiulatuv viivis kokkulepitud viivisemääras, s.o kolmekordses seaduses sätestatud viivisemääras, mis arvete tasumise tähtajal oli 24% aastas perioodi eest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Arvestades eeltoodut ning juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele alates edasiulatuv viivis viivisemääras 24% aastas põhinõude tasumata jäägilt kuni põhinõude 1051,13 eurot tasumiseni. VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni üle 1000 euro, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hagiavaldusest nähtuvalt on lepinguline esindaja kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lõikes 2 sätestatust ja üldtingimuste punktist 8.1.11. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudekulu summas 50 eurot. Sissenõudekulud on kujunenud alljärgnevalt: 20.12.2024 esimese tasulise kirja saatmine 25 eurot, 06.01.2025 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot, 05.02.2025 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot ning muud makseviivitusega tekkinud kulud summas 15 eurot. Kohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue summas 50 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kohus jätab hagi rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 350 eurot. Kohus leiab, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv on põhjendatud ja vajalik menetluskulu ning tuleb kostjalt välja mõista (TsMS § 139 lg 2, riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1). Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt palub kostjalt välja mõista õigusabikulud summas 507 eurot (ilma käibemaksuta). Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja lepinguline esindaja osutanud õigusabi 3 tunni ulatuses (täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule) hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta). Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-2-1-43-10 tuleneb, et menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 169 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-advokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga sarnaseid trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab kohtutesse märkimisväärsel hulgal. Kohus leiab, et tegemist on tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Samuti ei ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul samad. Seega pole tegemist keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Lihtsate sõnastuses kattuvate tüüphagide puhul, mille koostamine ei eelda õiguslikku analüüsi ning piirdub arvutustehete tegemise, lünkade täitmise ja lisade komplekteerimisega, ei saa ajakulu 3 tundi põhjendatuks pidada. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud hinnakirjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 2 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud summas 240 eurot (käibemaksuta). Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuludena 590 eurot (riigilõiv 350 eurot ja õigusabikulu 240 eurot). 5