2-25-10419/41 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Annika Urm (hageja) esitas 1. juulil 2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse Tallinna linna (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) ja Eesti Vabariigi (Sotsiaalministeeriumi kaudu) (kostjad) vastu kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt jättis Tallinna Kesklinna Valitsus hagejale 2023. aastal õigusvastaselt määramata toimetulekutoetuse ning Sotsiaalministeerium jättis täitmata järelevalvekohustuse. Hageja on alates 2020. aastast töötuna arvel ja tal on dokumenteeritud töövõimetuse otsused aastateks 2024 ja 2025. Hageja alaealine tütar A.A. on puudega nooruk, kes sõltub ema igapäevasest hooldusest. Kui 2023. a mai ja juuni otsusega määrati veel toimetulekutoetus, siis alates 2023. a juulist on toetuse määramisest keeldutud. Seetõttu suurenes hageja võlakoormus ja tekkisid tervisekahjustused, mille tulemusena diagnoositi tal krooniline kurnatus, ärevushäired, depressioon ja tasakaaluhäired. Hageja on pöördunud halduskohtusse, kuid haldusasjad on lõpetatud. Toetuse määramata jätmise tõttu tekkisid hagejal üüri- ja kommunaalvõlad, nappis toitu ja ravimeid ning ravi kättesaamatuse tõttu halvenes tervis, süvenes töövõimetus, pikaajaline alandus ja langes isiklik väärikus. Hageja leiab, et Tallinna Kesklinna Valitsuse tegevusetus 2023. aasta jooksul talle toimetulekutoetuse määramata jätmisel on õigusvastane, mistõttu hageja palub, et kohus kohustaks Tallinna Kesklinna Valitsust maksma hagejale ja tema pereliikmele tagantjärele toimetulekutoetust 2023. a juunist 2023. aasta detsembrini. Samuti leiab hageja, et Sotsiaalministeerium ei ole täitnud oma põhiseaduslikku ja seadusest tulenevat kohustust tagada tõhus järelevalve kohalike omavalitsuste tegevuse üle, mistõttu on rikutud hageja õigust saada vajadusel abi. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 6871,67 eurot varalise kahju (s.h saamata jäänud toimetulekutoetus, tekkivad kulud ja võlgnevused hädavajaliku abi puudumisest), 3071,61 eurot üürivõla ja 1500 eurot mittevaralise kahju, talle väidetava vaimse ja füüsilise tervise kahjustuse, avaliku alanduse ja püsiva sotsiaalse languse tekitamise eest, ning viivise väljamõistmist. Hageja on esitanud ka taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Lisaks esitas hageja koos hagiavaldusega riigi õigusabi taotluse õigusdokumendi koostamiseks ning tema esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus. Hageja põhjendab taotlust asjaoludega, et tal on dokumenteeritud terviserike ning määratud osaline töövõime ja menetlusvõimetus, mille tõttu ei suuda kohtuasjades ise osaleda ega oma õigusi kaitsta.

3.Hageja esitas 10. augustil 2025 määruskaebuse maakohtu 4. augusti 2025 määruse peale, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja hagi menetlusse võtmist. Hageja hinnangul on maakohtu järeldus pädevuse puudumise kohta ekslik. Kuivõrd käesolev vaidlus puudutab kahju hüvitamist ning hageja subjektiivsete õiguste rikkumist, peab seda lahendama maakohus tsiviilkohtumenetluses. Vaidluse keskmes on kahju hüvitamise nõue – hageja taotleb kompensatsiooni varalise ja mittevaralise kahju eest, mis tekkis põhiseadusest ja seadusest tuleneva abi andmata jätmise tagajärjel. Selline nõue on oma laadilt deliktiline (kohustamiskohustuse rikkumine ja sellest tulenev kahju). Hageja ei vaidlusta üksnes haldusakti või taotluse lahendamist formaalselt, vaid nõuab hüvitist oma rikutud õiguste eest. Kuigi kahju põhjustanud tegu (toetuse määramata jätmine) leidis aset avaliku võimu teostamise raames, on tekkinud kahju isiklik ja varaline, puudutades hageja eraõiguslikke hüvesid – tervist, eluolu, varalist seisundit. Seega on vaidluse esemeks hageja subjektiivsete õiguste (sh põhiseadusliku õiguse abile ja inimväärikusele) kaitse ning sellest tulenev nõue kahju hüvitamiseks, mis on tsiviilõiguslik nõue. Hageja õigust inimväärikusele (PS § 18) ja abivajaduse korral toimetulekule (PS § 28) on rikutud viisil, mis on võrreldav isikuvastase deliktiga. Sellise mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine või hindamine ei ole tavapärane haldusvaidlus, vaid eeldab kohtulikku kaalutlust, sarnast tsiviilkohtumenetluses tehtavale (nt VÕS § 134 alusel hüvitise õiglane määramine). Tsiviilkohus suudaks paremini tagada menetluslike vahenditega (nt võistlev menetlus, ulatuslikum tõendamine, ekspertiis tervisekahju kohta jne) tema õiguste täieliku kaitse. PS § 25 nõuab, et riigi poolt tekitatud kahju hüvitamine oleks tagatud. Kui halduskohus keeldub vaidlust lahendamast või lahendab selle viisil, mis ilmselgelt jätab isiku ilma õiguskaitseta, peab üldkohus erandjuhul kasutama põhiseaduse otsekohaldamise põhimõtet (PS § 15 lg 2 teine lause) ning tagama õigusemõistmise jätkumise. TsMS § 371 lg 1 p 1 eesmärk on välistada üldkohtu sekkumine tüüpilistesse avalik-õiguslikesse vaidlustesse, kuid see säte ei tohi sulgeda kohtuteed olukorras, kus teistsuguse menetluskorraga (halduskohus) pole isiku õigusi tegelikult kaitstud. Ka Riigikohus on kinnitanud, et kahju hüvitamise nõue võib kuuluda maakohtu pädevusse ka juhul, kui üldiselt on suhe riigiga avalik-õiguslik. Vanglas tervishoiuteenuse osutamise asjas leidis Riigikohus, et isegi kui üks pool oli vangla (riik), on tervishoiuteenuse osutamise suhe vangla