2-25-10419 Annika Urmi hagi Tallinna linna (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) ja Eesti Vabariigi (Sotsiaalministeeriumi kaudu) vastu kahju hüvitamiseks
3.Jätta kõik menetluskulud Annika Urmi kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 372 lg 5).
Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada vandeadvokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Annika Urm (hageja) esitas 1. juulil 2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse Tallinna linna (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) ja Eesti Vabariigi (Sotsiaalministeeriumi kaudu) (kostjad) vastu kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt jättis Tallinna Kesklinna Valitsus hagejale 2023. aastal õigusvastaselt määramata toimetulekutoetuse ning Sotsiaalministeerium jättis täitmata järelevalvekohustuse. Hageja on alates 2020. aastast töötuna arvel ja tal on dokumenteeritud töövõimetuse otsused aastateks 2024 ja 2025. Hageja alaealine tütar A.A. on puudega nooruk, kes sõltub ema igapäevasest hooldusest. Kui 2023. a mai ja juuni otsusega määrati veel toimetulekutoetus, siis alates 2023. a juulist on toetuse määramisest keeldutud. Seetõttu suurenes hageja võlakoormus ja tekkisid tervisekahjustused, mille tulemusena diagnoositi tal krooniline kurnatus, ärevushäired, depressioon ja tasakaaluhäired. Hageja on pöördunud halduskohtusse, kuid haldusasjad on lõpetatud. Toetuse määramata jätmise tõttu tekkisid hagejal üüri- ja kommunaalvõlad, nappis toitu ja ravimeid ning ravi kättesaamatuse tõttu halvenes tervis, süvenes töövõimetus, pikaajaline alandus ja langes isiklik väärikus. Hageja leiab, et Tallinna Kesklinna Valitsuse tegevusetus 2023. aasta jooksul talle toimetulekutoetuse määramata jätmisel on õigusvastane, mistõttu hageja palub, et kohus kohustaks Tallinna Kesklinna Valitsust maksma hagejale ja tema pereliikmele tagantjärele toimetulekutoetust 2023. a juunist 2023. aasta detsembrini. Samuti leiab hageja, et Sotsiaalministeerium ei ole täitnud oma põhiseaduslikku ja seadusest tulenevat kohustust tagada tõhus järelevalve kohalike omavalitsuste tegevuse üle, mistõttu on rikutud hageja õigust saada vajadusel abi. Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt 6871,67 eurot varalise kahju (s.h saamata jäänud toimetulekutoetus, tekkivad kulud ja võlgnevused hädavajaliku abi puudumisest), 3071,61 eurot üürivõla ja 1500 eurot mittevaralise kahju, talle väidetava vaimse ja füüsilise tervise kahjustuse, avaliku alanduse ja püsiva sotsiaalse languse tekitamise eest, ning viivise väljamõistmist. Hageja on esitanud ka taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Lisaks esitas hageja koos hagiavaldusega riigi õigusabi taotluse õigusdokumendi koostamiseks ning tema esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus. Hageja põhjendab taotlust asjaoludega, et tal on dokumenteeritud terviserike ning määratud osaline töövõime ja menetlusvõimetus, mille tõttu ei suuda kohtuasjades ise osaleda ega oma õigusi kaitsta.
2.Maakohus keeldus 4. augusti 2025 määrusega hageja hagi menetluse võtmast tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 1 alusel, kuivõrd maakohus ei ole pädev asja lahendama. Maakohus asus seisukohale, et hageja ning kostjate vahel puudub tsiviilõigussuhe, mida maakohus oleks TsMS § 1 kohaselt pädev lahendama. Hagi asjaolusid arvestades leidis maakohus, et tegemist on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidlusega, mille lahendamine on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 kohaselt halduskohtu pädevuses. Maakohus selgitas, et tulenevalt HKMS § 5 lg-st 1 saab halduskohus kaebuse rahuldamisel muu hulgas kohustada avaliku võimu 2
kandjat haldusakti andma või toimingut tegema ja mõista välja hüvitise avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest. Hageja tugineb hagi alusena Tallinna Kesklinna Valitsuse ja Sotsiaalministeeriumi kui täidesaatvate riigivõimu asutuste avalik-õiguslike kohustuste rikkumisele ja sellega seoses hagejale kahju tekkimisele. Hageja tugineb asjaoludele, et Tallinna Kesklinna Valitsus on jätnud talle määramata toimetulekutoetuse ehk jätnud tegemata toimingu või andmata haldusakti, ning Sotsiaalministeerium on jätnud täitmata järelevalvekohustuse. Seega ei ole tegemist eraõigussuhtest tuleneva kohtuasjaga, mida on pädev lahendama maakohus. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Kuivõrd maakohus keeldus hageja hagiavalduse menetlusse võtmisest pädevuse puudumise tõttu, siis leidis maakohus, et asjas puudub ka vajadus riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse ja riigi õigusabi taotluse läbivaatamiseks. Hageja võimalikud menetluskulud jättis maakohus TsMS § 168 lg 1 alusel tema enda kanda. Maakohus selgitas ka, et kui hageja soovib pöörduda oma nõuetega halduskohtusse, siis tuleb tal vastav kaebus esitada otse halduskohtule, maakohus kaebust halduskohtule ise ei edasta.
3.Hageja esitas 10. augustil 2025 määruskaebuse maakohtu 4. augusti 2025 määruse peale, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja hagi menetlusse võtmist. Hageja hinnangul on maakohtu järeldus pädevuse puudumise kohta ekslik. Kuivõrd käesolev vaidlus puudutab kahju hüvitamist ning hageja subjektiivsete õiguste rikkumist, peab seda lahendama maakohus tsiviilkohtumenetluses. Vaidluse keskmes on kahju hüvitamise nõue – hageja taotleb kompensatsiooni varalise ja mittevaralise kahju eest, mis tekkis põhiseadusest ja seadusest tuleneva abi andmata jätmise tagajärjel. Selline nõue on oma laadilt deliktiline (kohustamiskohustuse rikkumine ja sellest tulenev kahju). Hageja ei vaidlusta üksnes haldusakti või taotluse lahendamist formaalselt, vaid nõuab hüvitist oma rikutud õiguste eest. Kuigi kahju põhjustanud tegu (toetuse määramata jätmine) leidis aset avaliku võimu teostamise raames, on tekkinud kahju isiklik ja varaline, puudutades hageja eraõiguslikke hüvesid – tervist, eluolu, varalist seisundit. Seega on vaidluse esemeks hageja subjektiivsete õiguste (sh põhiseadusliku õiguse abile ja inimväärikusele) kaitse ning sellest tulenev nõue kahju hüvitamiseks, mis on tsiviilõiguslik nõue. Hageja õigust inimväärikusele (PS § 18) ja abivajaduse korral toimetulekule (PS § 28) on rikutud viisil, mis on võrreldav isikuvastase deliktiga. Sellise mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine või hindamine ei ole tavapärane haldusvaidlus, vaid eeldab kohtulikku kaalutlust, sarnast tsiviilkohtumenetluses tehtavale (nt VÕS § 134 alusel hüvitise õiglane määramine). Tsiviilkohus suudaks paremini tagada menetluslike vahenditega (nt võistlev menetlus, ulatuslikum tõendamine, ekspertiis tervisekahju kohta jne) tema õiguste täieliku kaitse. PS § 25 nõuab, et riigi poolt tekitatud kahju hüvitamine oleks tagatud. Kui halduskohus keeldub vaidlust lahendamast või lahendab selle viisil, mis ilmselgelt jätab isiku ilma õiguskaitseta, peab üldkohus erandjuhul kasutama põhiseaduse otsekohaldamise põhimõtet (PS § 15 lg 2 teine lause) ning tagama õigusemõistmise jätkumise. TsMS § 371 lg 1 p 1 eesmärk on välistada üldkohtu sekkumine tüüpilistesse avalik-õiguslikesse vaidlustesse, kuid see säte ei tohi sulgeda kohtuteed olukorras, kus teistsuguse menetluskorraga (halduskohus) pole isiku õigusi tegelikult kaitstud. Ka Riigikohus on kinnitanud, et kahju hüvitamise nõue võib kuuluda maakohtu pädevusse ka juhul, kui üldiselt on suhe riigiga avalik-õiguslik. Vanglas tervishoiuteenuse osutamise asjas leidis Riigikohus, et isegi kui üks pool oli vangla (riik), on tervishoiuteenuse osutamise suhe vangla 3
arstiga eraõiguslik ning seega kuulub nõue maakohtu pädevusse (RKHKo 15.12.2010, 3-3-1-5310). Alternatiivselt (juhul, kui ringkonnakohus jääb eriarvamusele tsiviilkohtu pädevuse osas) palub hageja tühistada maakohtu määrus ning edastada hagiavaldus koos lisadega pädevale halduskohtule. Koos määruskaebusega esitas hageja ka menetlusabi taotluse määruskaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
4.Maakohus rahuldas 5. septembril 2025 hageja menetlusabi taotluse ja vabastas hageja määruskaebuselt riigilõivu tasumisest. Maakohus leidis, et määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust määruskaebust rahuldada ja edastas määruskaebuse TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 4. augusti 2025 määrus tuleb jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659). Määruskaebuse väited ei anna alust kaebust rahuldada.
6.Maakohus jättis avaldaja avalduse menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel, sest leidis, et maakohus ei ole pädev asja lahendama. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
7.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Asjaolu, et hageja nõuab kahju hüvitamist, ei muuda vaidlust eraõiguslikuks ja maakohtu pädevuses olevaks. RVastS § 12, § 17 lg 1 ja § 18 lg 2 sätestavad selgelt, et kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati ja sellise vaidluse lahendamiseks on pädev halduskohus. Deliktiõiguse normid (VÕS § 1043 jj) ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses (RKTKm 14.12.2021, 2-21-6284/36, p 11.3). Asjaolu, et hageja ei ole rahul haldusasja lahendamise tulemusega, ei tähenda, et vaidlust saaks lahendada maakohtus tsiviilasjana.
8.Hageja viidatud Riigikohtu lahend, mille kohaselt vanglas tervishoiuteenuse osutamise vaidluses on pädev maakohus (RKHKo 15.12.2010, 3-3-1-53-10), ei oleks praeguses vaidluses asjakohane ka juhul, kui selles väljendatud Riigikohtu seisukoht endiselt kehtiks vanglas tervishoiuteenuse osutamise suhtes. Hagiavalduses esitatud asjaolude kohaselt ei ole hageja õiguste väidetavas rikkumises sellist elementi, mida saaks pidada eraõiguslikuks lepinguks. Lisaks ei ole hageja viidatud lahend enam ka asjakohane, sest Riigikohtu uuema praktika kohaselt kuuluvad kõik sellised vaidlused halduskohtu pädevusse (RKÜKm 28.06.2021, 3-21-30/19).
9.Maakohus jättis põhjendatult hageja hagiavalduse halduskohtule edastamata. Seadus näeb ette kohtu kohustuse saata hagiavaldus õigele kohtule, st teisele maakohtule, ainult juhul, kui see on esitatud kohtualluvuse poolest valele Eesti kohtule (TsMS § 75 lg 2 ja § 372 lg 7). Kui maakohus ei ole pädev asja lahendama, peab ta jätma hagiavalduse menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 1 alusel. Ainult juhul, kui halduskohus on eelnevalt leidnud, et asi ei kuulu tema pädevusse, peaks maakohus, kui ta halduskohtu seisukohaga ei nõustu, esitama asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks taotluse Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule (TsMS § 372 lg 8). Praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. Eelnevast tulenevalt ei saa ka ringkonnakohus hageja hagiavaldust halduskohtule saata.
10.TsMS § 372 lg 5 esimese lause ja § 477 lg 1 kohaselt võib avaldaja esitada määruskaebuse avalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale. Kui hagi ei võetud menetlusse TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata (TsMS § 372 lg 5 teine lause ja § 696 lg 1 teine lause). Seega saab avaldaja esitada Riigikohtule määruskaebuse ringkonnakohtu määrusele. 4
(allkirjastatud digitaalselt)
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.