Priit Palmiste Advokaadibüroo OÜ hagi U L (L) võla ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
55 999,68 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
Asja läbivaatamine
nende Hageja: Priit Palmiste Advokaadibüroo OÜ (registrikood 11923475; asukoht Narva mnt 7d, 10117 Tallinn ) Hageja esindaja vandeadvokaadid Marko Tammann ja Stig Hendrikson (e-post [email protected], [email protected]) Kostja: U L (isikukood xxx; elukoht xxx) Kohtuistung 29.08.2022.a, edasi kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista välja U Llt (L) Priit Palmiste Advokaadibüroo OÜ kasuks põhivõlgnevus summas 32 028,03 eurot ja 07.11.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 26 673,38 eurot, kokku 58 701,41 eurot.
3.Mõista välja U Llt (L) Priit Palmiste Advokaadibüroo OÜ kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 08.11.2022 summalt 32 028,03 eurot kuni kohustuse summas 32 028,03 eurot täitmiseni, kuid koos juba sissenõutavaks muutunud viivisega (26 673,38 eurot) mitte üle põhivõlgnevuse 32 028,03 eurot suuruse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse
2-21-16301 lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Harju Maakohtu menetluses on Priit Palmiste Advokaadibüroo OÜ hagi U L (L) võla summas 32 028,03 eurot ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale kriminaalasjas nr xxx õigusteenust. Õigusteenuse sisuks oli kostja kaitsmine kriminaalasjas nr xxx nii kohtueelses menetluses kui ka kohtumenetluses. Kõnesolev kriminaalasi oli mahukas – ainuüksi kohtueelses menetluses prokuratuuri poolt kaitsjale läbitöötamiseks esitatud dokumentatsioon sisaldas endas 40. köidet, igas köites keskmiselt 250 lehekülge materjali. Hageja, usaldades kostjat, ei rakendanud enne õigusteenuse osutamisega alustamist kostja suhtes ettemaksuarvete esitamist. Hageja esitas kostjale arved pärast kõnesolevas kriminaalasjas konkreetsete toimingute tegemist. Juba hageja poolt kostjale kriminaalasjas nr xxx osutatud õigusteenuse eest esimese arve esitamise järel sattus kostja arve tasumise ehk kohustuse täitmisega viivitusse. Hageja näitas kostja suhtes üles paindlikkust ja vastutulelikkust ning andis kostjale võimaluse täita oma kohustusi arvetes ettenähtud tähtpäevadest oluliselt hiljem. Seda tegi hageja korduvalt. Vaatamata sellele kostja oma kohustusi ei täitnud.
2.17. juunil 2020 sõlmisid pooled võlatunnistuse. Võlatunnistuses leppisid pooled muu hulgas kokku, et võlgnik tasub võlgnevuse võlausaldajale hiljemalt 30. juuniks 2020. Kostja võlgnevust 30. juuniks 2020 ei tasunud.
3.Hoolimata kostja poolt eelmärgitud võlgnevuse mittetasumisest ei tõtanud hageja veel kostjaga kliendilepingut üles ütlema, vaid uskus ja lootis, et kostjas tärkab siiski lõpuks vastutustunne ning ta hakkab vähemalt osaliselt hageja ees lasuvaid kohustusi täitma. Sellises usus ja lootuses jätkas hageja kostjale kõnealuses kriminaalasjas õigusteenuse osutamist. 18. augustil 2020. edastas hageja kostjale makseteatise (arve) nr 2231, mille tasumise tähtaeg oli 31. august 2020. Kostja ka seda võlgnevust tähtaegselt ehk 31. augustiks 2020 ei tasunud. Kujunenud ja kahetsusväärses olukorras ütles hageja tema ja kostja vahelise kliendilepingu 3. septembrist 2020 üles. Hageja selgitab, et kostja ei ole hagejale käesoleva hagi esitamise ajaks kriminaalasjas nr xxx osutatud õigusteenus eest tasunud sentigi.
4.Eelpool viidatud võlatunnistuse järgi on kostja võlgnevus hageja ees 25 233 eurot ja 3 senti. 18.08.2020 makseteatise järgi on aga kostja võlgnevus hageja eest 6795 eurot.
2-21-16301 Seega on kostjal hageja ees võlgnevus kokku 32 028 eurot ja 3 senti (25 233,3 + 6795). Eelmainitud summa on kostjal hageja ees lasuv põhivõlg. Eelosundatud põhivõla (põhinõude) sisuks olevad kohustused on muutunud sissenõutavaks. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg summas 32 028 eurot ja 3 senti ning põhivõlalt 25 233 eurot ja 3 senti viivis alates 1. juulist 2020 kuni 18. oktoobrini 2021 summas 23 971 eurot ja 38 senti. Samuti palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlalt 32 028 eurot ja 3 senti viivis VÕS § 94 lg 1 ja § 113 kohases määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
5.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja nõustub, et hageja osutas kostjale kriminaalasjas nr xxx õigusteenust, mille sisuks oli kostja kaitsmine kriminaalasjas nr xxx nii kohtueelseskui ka kohtumenetluses. Kostja selgitab, et kriminaalasja materjalide mahust väga suure osa moodustas suur hulk arveid jms vähetähtsat. Mis puudutab hageja usaldust kostja vastu, siis mõlemad samas kriminaalasjas Priit Palmiste büroo kliendid D J ja U L maksid 2018 aasta jaanuaris 6000 eurot ettemaksuks (U L käest küsiti summa kahes jaos ja on tasutud). Kui prokuratuurilt saabus kaitsjale läbitöötamiseks dokumentatsioon, siis selle informatsiooni sai U L D Ji käest. Seepeale püüdis U L kaitsjatega ühendust saada, mis rohkem kui nädala jooksul ei õnnestunud. Järgnevalt võtsid kaitsjad U L ja D Jiga ühendust, et kutsuda Priit Palmiste büroosse. Büroos oli väga sõbralik õhkkond, pakuti kohvi ja ulatati D Jile ja U Lle arved (vastavalt siis 20 000 eurot ja 24 000 eurot). Mis puudutab U L soovi toimikute saabudes kaitsjatega ühendust saada, siis see seisnes selles, et U L oli eelnevalt kaitsjaile mõista andnud, et oleks valmis ise eelnevalt toimikud läbi töötama ja sealt ebaolulise (mida oli seal suurel hulgal) välja selekteerima, et kaitsjate töömahtu ilmselgelt vähendada. Ka tasub mainimist, et samas büroos kaitstavatel isikutel erinesid süüdistused väga minimaalsel määral ning dokumentatsioon oli sisuliselt sama.
6.Hästi ilmestavad ka tehtud toiminguid D Jile ja U Lle koostatud kaitseaktid, mis on mõlemad küll ääretult pikad, kuid pidevalt ennast kordavad, sisaldavad palju formaalsusi ja minimaalselt sisulisi fakte ja ennekõike on teineteisega väga sarnased. Eraldi väärib ilmselt mainimist, et Priit Palmiste poolt U Lle saadetud kaitseakt kasutust ei leidnud, kuna selle saabumine toimus ajal, kui U Ll oli juba uus kaitsja.
7.17. juunil 2020 kutsuti D J ja U L taaskord kontorisse, et allkirjastada konstitutiivne võlatunnistus, millega siis luua uus võlasuhe ja kus on samas eksplitsiidselt ära märgitud, et vastustajal ei tohiks olla nüüdsest mingeid etteheiteid tehtud töö kvaliteedi osas. Samuti tõsteti ka viivisemäära kümnekordselt 0,02-lt nüüd siis 0,2 protsendini päevas (mis vastavalt RK lahendile 3-2-1-25-16 on rohkem, kui kolm korda kõrgem seadusega lubatust). Võttes arvesse juba tasutud summasid ja tolleks hetkeks tekkinud võrdlemisi väljapääsmatu olukorra tunnet, mida hagejad igal ajahetkel süvendasid, siis ei jäänud vastustajal muud üle, kui alla kirjutada.
8.Kostja leiab, et mainitu lepingu sisust ja vormist on üsna lihtne järeldada asjaolu, et see polnud koostatud head tahet silmas pidades. Miks on muidu koostatud arve asemel kasutusel selline vorm nagu konstitutiivne võlatunnistus, mis loob täiesti uue ja iseseisva võlasuhte. Ka jäeti üsna ilmse pahatahtlikkusega selgitama taolise lepingu olemus, tagajärjed ja ennekõike eesmärgid. Kostja palub hagi jätta rahuldamata, menetluskulud jätta hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike
2-21-16301 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
10.Pooled ei vaidle selle üle, et 2018 algul sõlmisid nad käsunduslepingu, mille alusel pidi hageja osutama kostjale kriminaalasjas nr xxx õigusteenust nii kohtueelses- kui ka kohtumenetluses. Vaidlust ei ole ka selles, et pooled allkirjastasid 17.06.2020 võlatunnistuse, milles kostja tunnistas võlga hageja ees summas 24 120 eurot ja viivise kohustust summas 1113,03 eurot ja kohustus võla summas 24 000 eurot tasuma tasuma hiljemalt 30.06.2020. Pooled leppisid kokku, et nimetatud tähtajaks võlgnevuse mittetäielikul tasumisel taastub põhivõlgnevus koos kõrvalnõudega (25 233,03 eurot), mis loetakse uueks põhivõlgnevuseks. Kostja kohustus ka tasuma hagejale viivist 0,2% tasumata summalt päevas. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
11.Riigikohus on lahendis nr 2-19-5601 väga põhjalikult käsitlenud võlatunnistusega seonduvat. Riigikohus selgitas, et „kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist. Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28;
24.märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18).
12.Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale (vt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12).
13.Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a
2-21-16301 otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1162-13, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24).
14.Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).
15.Arvestades võlatunnistusi puudutavat varasemat praktikat, leiab kolleegium, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu
18.detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.“ (RKTKO 2-5601, p 16.1-16.3).
16.Kohus leiab, et 17.06.2020 võlatunnistusest nähtub kahtlusteta, et pooled on sõlminud võlatunnistuse õiguslikult siduva tehinguna. Kostja mitte ainult ei tunnista, et tal on hageja ees kohustus, vaid ta on ka kohustunud võlgnevuse konkreetseks kuupäevaks (30.06.2020) hagejale ära tasuma ja kohustunud kohustuse mittetäitmisel tasuma ka viivist. Seega ei nentinud kostja pelgalt võlgnevuse olemasolu vaid võlatunnistust tuleb käsitelda kui tehingut.
17.Kohtu hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd pooled ei loonud võlatunnistuse sõlmimisega uut, senisest võlasuhtest sõltumatut (abstraktset) kohustust vaid fikseerisid ära käsunduslepingust tuleneva kohustuse suuruse ja leppisid kokku kohustuse täitmise tähtajas. Tegemist ei ole iseseisva ega sõltumatu nõudealusega, vaid nõudealus tuleneb varem sõlmitud käsunduslepingust. Kohus selgitab, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas. Kohtu hinnangul saab seda deklaratiivset võlatunnistust käsitleda ka kompromissilepinguna, kuivõrd hageja on tingimuslikult loobunud viivise nõudest ja vähendanud ka põhivõlga 120 euro võrra, kuid see ei muuda tehingu olemust. Kompromissilepingus võlatunnistuse eristamine ei oma nõuete esitamise seisukohalt olemuslikku tähendust. Kui kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärk ja tulemus olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Nõudest osaliselt loobumine ja võlatunnistus kompromissi sisuna ei ole üldjuhul suunatud kompromissi aluseks olevate algsete kohustuste olemuse muutmisele.
2-21-16301
18.Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Kostja leiab, et võlatunnistus on tühine, kuivõrd on vastuolus heade kommetega. Kostja tugineb sellele, et oli võlatunnistuse sõlmimise ajal seoses kriminaalmenetlusega väljapääsmatus olukorras. Hageja vaidleb võlatunnistuse tühisusele vastu.
19.Kohus kostjaga ei nõustu ning leiab, et võlatunnistus ei ole tühine ega ole saadud kostjalt survestamise ega heade kommete vastaselt. TsÜS § 86 lg 1 ja 2 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja ei ole tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada võlatunnistuse vastuolu heade kommetega. Kohus märgib, kuigi võlatunnistus on kostjat koormav ja puudub poolte kohustuste tasakaal, on see võlatunnistuse olemuslik probleem, mis ei saa iseenesest tuua kaasa vastuolu heade kommetega. See, et kostja sõltus võlatunnistuse sõlmimise ajal hageja tehtud tööst ja toimingutest ja juba esindajale makstud tasust seoses kriminaalmenetlusega, ei ole kohtu hinnangul selliseks erakorraliseks vajaduseks või sõltuvussuhteks, mida on seadusandja pidanud silmas TsÜS § 86 lg 2. Nii saaks iga kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav väita, et ta on sõlminud kaitsjaga käsunduslepingu või tunnistanud kaitsja ees õigusabiteenuse võlgnevust erilisest sõltuvusest või meeleheitlikust olukorrast tulenevalt. Konkreetseid väiteid, millest kohus saaks teha järelduse, et võlatunnistus on tühine kostja esile toonud ei ole. Kostja väited tema väidetava survestamise kohta võlatunnistuse vormistamisel on ebamäärased ja ka tõendamata. Võlatunnistus on kohtu hinnangul kehtiv. Kostja ei ole tuginenud tehingu tühistamisele (TsÜS § 90).
20.Kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kostja tugineb sellele, et ta maksis hagejale käsunduslepingu sõlmimisel ette 6 000 eurot. Lisaks ei saa kostja aru võlgnevuse kujunemisest. Samuti on kostja esile toonud, et ta soovis advokaadi töökoormuse vähendamiseks ise töötada läbi kõik kriminaalasjas kohtueelses menetluses koostatud 40 köidet toimikuid ja kogutud tõendid, et selekteerida välja asjakohased tõendid. Kostja heidab hagejale ette ka tema ja kaassüüdistatava kaitseaktide liigset sarnasust. Kohus ei nõustu kostja etteheidetega hagejale.
21.Kostja on võlatunnistust allkirjastades tunnistanud võlgnevust hageja ees 17.06.2020 seisuga summas 24 120 eurot. Olukorras, kus kostja on allkirjaga tunnistanud kohustuse suurust ei ole piisav üksnes paljasõnaline väide, et hageja ei ole sellises mahus õigusteenust kostjale osutanud või ei vääri kaitsja sellises ulatuses töötasu. Hageja on esile toonud, et kriminaalasi oli mahukas ning kohtueelses menetluses oli tõendeid palju - 40 köidet a’ 250 lk. Ka kostja on kinnitanud tõendite suurt mahtu. Kaitse tõhusaks teostamiseks oli advokaadi kohustus need 40 köidet materjale läbi töötada. Advokaat ei saanud lubada, et selle töö teeb tema eest ära keegi teine kasvõi kostja ise, kuivõrd advokaat peab kursis olema kogu materjalidega, et tagada kvaliteetne kaitse oma kliendile. AdvS § 40 lg 2 järgi õigusteenus peab olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel, ning et advokaat peab vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid. Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 14 lg 2 järgi peab advokaadi osutatud õigusteenus olema asjatundlik
2-21-16301 ning põhinema tehiolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. Eetikakoodeksi § 15 kohaselt on advokaat kohustatud kliendilt saadud ülesande täitma hoolikalt. Kostja ise on kohtule esitanud kaitseakti, millest selgub, et hageja on selle koostanud ja seega ka viidatud 40 köidet materjale läbi töötanud. Kohtul puudub alus eeldada, et hageja kostja kaitsmiseks tööd ei teinud. Asjaolu, et kostja ja tema kaassüüdistatava kaitseaktid on sarnased, ei muuda asjaolu, et kostja on võlatunnistuse summas 24 120 allkirjastanud.
22.Kuigi kostja on vihjanud, et advokaadi tunnihind erineb turuhinnast, siis kohtu hinnangul see nii ei ole. Kuigi advokaadi ja kostja vahelist lepingut asja materjalide juurde ei ole lisatud, nähtub advokaadi töö tunnihind - 150 eurot käibemaksuta kohtule esitatud makseteatisest. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu kuni 153 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14) ja kuni 170 eurot käibemaksuta (RKTKm 27.02.2017, 3-2-1-159-16, p 24). Kohus märgib, et AdvS § 55 lg-st 1 ja § 60 lg-test 1 ja 2 tulenevalt tuleb kliendilepingus kokku leppida advokaaditasu suurus ning advokaadil on kohustus teha kliendile esimene hinnapakkumine ning selgitada tasu kujundamise aluseid. Kohtule ei ole eluliselt usutav, et kostja ei tundnud lepingu sõlmimisel huvi advokaadi tunnitasu suuruse ja hinna kujunemise põhimõtete vastu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et suure kaitsjatasu puhul tuleb kohtul selle mõistlikkuse hindamisse suhtuda erilise põhjalikkusega. Muu hulgas tuleb kohtul kontrollida osutatud õigusabi ja selle mahu vajalikkust ja põhjendatust, samuti seda, kuivõrd kaitsja koostatud menetlusdokumendid omavahel erinevad või sarnanevad. (3-1-1-63-13, p 22.). Samas ei saa kohus hinnata advokaadi kriminaalmenetluse tehtud tööd tsiviilmenetluses, kuivõrd kohtul ei ole juurdepääsu kriminaalasja materjalidele ning puudub ka ülevaade kriminaalasja käigust, tõenditest ja sellest, milline lahend on kostja osas tehtud. Lisaks puudub selleks ka vajadus, kuivõrd kostja on deklaratiivse võlatunnistuse 17.06.2020 allkirjastanud ja nüüd on kostja ülesanne veenda kohut, et sellist võlga tegelikkuses ei eksisteeri. Seega ei saa kohus nõustuda sellega, et võlatunnistus on tühine pelgalt kostja väljapääsmatu olukorra ja arve suuruse tõttu.
23.Hageja palub kostjalt välja mõista ka 18.08.2020 makseteatisest nr 2231 tuleneva võlgnevuse summas 6795 eurot. Makseteatisel kajastub tasu muuhulgas järgmiste õigusteenuste eest 21. jaanuaril 2020.a Tartus prokuröriga üldmenetlusele võimalike alternatiivide (sh kokkuleppemenetluse) arutamine 1 h, 21. jaanuaril 2020.a kliendile samal kuupäeval prokuröriga toimunud arutelust ülevaate andmine ning edasiste tegevuste kirjeldamine ja läbiarutamine 0,50 h, prokuröri poolt 26. mail 2020 saadetud täiendavate tõenditega tutvumine ja nende analüüsimine 0,50 h, süüdistusaktiga tutvumine 1,75 h, kaitseakti koostamine, sh asjakohase kohtupraktika analüüsimine (kaitseakti koostamise ajakulu juures on arvestatud asjaolu, et kaitseaktis korrati osaliselt kohtueelses menetluses prokuratuurile 25. oktoobril 2019 esitatud taotlustes märgitut) 34 h (tl 7).
24.Kuigi eelduslikult peaks eelpoolviidatud toimingud sisalduma 17.06.2020 võlatunnistuses kajastatud võlas, on hageja esitanud kohtule tõendid selle kohta, et tegelikkuses see nii ei ole. Hageja esitas asja materjali juurde kostjale varasemalt esitatud 12.11.2019 arve nr 1967. Hageja selgituste kohaselt hõlmas 12.11.2019 arve nr 1967 eelkõike materjalidega tutvumist ning õiguslikku analüüsi ja arve nr 1967 summas 24 120 eurot kajastub võlatunnistuses. Oma väidete kinnituseks esitas hageja täiendavalt e-kirjavahetuse millest nähtub, et 18.08.2020 makseteatis nr 2231 oli seotud kaitseakti koostamise toimingutega. Nii nähtub kohtule esitatud e-kirjast, et hageja on kostjale kirjutanud: „Manuses on Sinu kaitseakti projekt ja sellega seonduvate tööde makseteatis. Palun tasu see ja varasem võlgnevus 25233,03 eurot hiljemalt 31.08.2020.“ Kohus nõustub, et järelikult
2-21-16301 võlatunnistus ei hõlmanud makseteatises märgitud toiminguid, vaatamata sellele, et osaliselt olid toimingud varem tehtud.
25.Nagu kohus juba eelnevalt tuvastas ei ole poolte vahel vaidlust nendevahelise kliendilepingu sõlmimises 2018. Kohtu hinnangul on pooled sõlminud käsunduslepingu VÕS § 619 tähenduses. VÕS § 619 tulenevalt on käsundisaaja põhikohustus osutama vastavalt lepingule teisele isikule (käsundiandjale) teenuseid (täitma käsundi) ning käsundiandja on kohustatud maksta käsundiandjale selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. AdvS § 55 lg 1 näeb ette, et õigusteenuse osutamiseks sõlmib advokaadibüroo pidaja isikuga kliendilepingu, milles lepitakse kokku õigusteenust osutava advokaadi nimi, tema volitus ja ülesanded ning advokaaditasu vorm ja suurus või määr. Pooled ei vaidle, et kliendilepingu kohaselt osutas hageja kostjale õigusabiteenusena kaitsmist kriminaalasjas nr xxx ja advokaadiks oli Priit Palmiste. Kui advokaadibüroo pidaja sõlmib kliendiga õigusteenuse osutamise lepingu, millega ei lepita kokku saavutatavas tulemuses, on tegemist käsunduslepinguga VÕS § 619 mõttes (vt nt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 40). Käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega (VÕS § 620 lg 1).
26.Käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel (VÕS § 620 lg 2). Käsundisaaja peab käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid. Kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes (VÕS § 621 lg 1). Kui käsundisaaja soovib käsundiandja juhistest kõrvale kalduda, peab ta sellest käsundiandjale teatama ja tema otsuse ära ootama, välja arvatud juhul, kui viivitusega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg ja kui asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et käsundiandja kiidab kõrvalekaldumise heaks (VÕS § 621 lg 2).
27.Kostja on osundanud, et kaitseakti esitamise ajaks oli tal juba teine kaitsja ja hageja koostatud kaitseakti ei kasutatudki. Kohus märgib, et hageja koostas ja edastas kostjale kaitseakti 28.08.2020. Hageja ütles kostjale kliendilepingu üles 03.09.2020. Kostja ei ole esile toonud, et ta oleks ise hagejale kliendilepingu enne 28.08.2020 üles öelnud. Seega ei saa teha advokaadile etteheiteid selles, et ta on kliendilepingut täitnud ja koostanud kohtule esitamiseks kostja suhtes kaitseakti. Kliendileping kehtis ja advokaat täitis kaitseakti koostamisega oma käsunduslepigust tulenevaid tööülesandeid. Kohus leiab, et nii kaitseakti koostamine kui ka kõik teised 18.08.2020 makseteatisel nr 2231 nimetatud toimingud ei ole liialdatud ja olid vajalikud kostja kaitsmiseks kriminaalmenetluses. Praktikas on tavapärane, et advokaadibüroo puhul on suhtlemine kliendiga või kliendi huvides või kliendi nõustamine tasustatud. Samuti on tasustatud kirjalike dokumentide (taotluste, kaebuste jms) tegemine.
28.Kohus nõustub hagejaga selles, et advokaat on täitnud oma kohustused ja kaitsnud kostjat seoses kriminaalasjaga nr xxx/xxx Advokaat Priit Palmiste täitis käsundit vastavalt oma teadmistele ja võimetele kostja jaoks parima kasuga – kõik dokumendid esitati õigel ajal ja need olid koostatud advokaadi professionaalsetest teadmistest ja seadustest tulenevalt. Kostja ei ole vastupidist väitnud. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et kostja on põhjendamatult keeldunud arvete 1967 ja 2231 tasumisest.
2-21-16301
29.VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 sätestab, et kui võlgnik on oma kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
30.Hageja on leidnud, et põhivõla suuruseks on 32 028,03 eurot (25 233,03 + 6795). Võlgnevus 25 233,03 eurot tuleneb võlatunnistuses märgitud võlgnevuse 14 120 eurot ja 17.06.2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1113,03 summast. VÕS § 113 lg järgi ei ole viivist lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Riigikohus asunud seisukohale, et 113 lg 6 kohaldamise saab välistada, kui pooled sõlmivad senise võlasuhte muutmise kohta kompromissi VÕS § 578 lg 1 mõttes, st sel juhul saab arvestada viivist ka kogu n-ö uuelt põhivõlalt. VÕS § 578 on kohaselt kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Nagu kohus juba eelpool viitas, on poolte vahel 17.06.2020 sõlmitud deklaratiivsel võlatunnistusel kompromissilepingu tunnused, kuivõrd hageja on väljendanud soovi juba sissenõutavaks viivisest loobuda ning vähendada ka põhivõla nõuet (kuigi marginaalses ulatuses) kui kostja tasub võlgnevuse hiljemalt 30.06.2020. Pooled leppisid kokku ka uues viivise määras. Kohus leiab, et seega tuleb kostjalt põhivõlg summas 32 028,03 eurot hageja kasuks välja mõista.
31.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on viivisenõude kohaldamise eelduseks võlgnike vastutus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Kohus on teinud kindlaks, et kostja on hagi esitamise seisuga olnud rahalise kohustuse täitmisega viivituses ning hageja viivisenõude eeldus on seega täidetud.
32.Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise summalt 25 233,03 eurot 0,2% päevas alates 01.07.2020 kuni hagiavalduse esitamiseni 18.10.2021. Viivisekalkulaatori järgi on viivis summalt 25 233,03 eurot eelpoolmärgitud perioodi eest 23 971,38 eurot. Viiviseraporti lisab kohus asja materjalide juurde. Hageja on selgitanud, et makseteatises nimetatud summa ehk 6795 euro tasumise eest viivitamise eest ei nõua. Samuti ei nõua hageja vähemalt kostjalt 25 233,03 euro suuruselt põhivõlalt lepingujärgset viivist alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla täitmiseni. Küll aga palub hageja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlalt 32 028,03 seadusjärgse viivis VÕS § 94 lg 1 ja § 113 kohases määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni. Viivisekalkulaatori kohaselt on seadusjärgne viivis summalt 32 028,03 alates 19.01.2021 kuni kohtuotsuse tegemise päevani 2 702,64 eurot.
33.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada, põhivõlgnevus summas 32 028,03 eurot ja 07.11.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 26 673,38 eurot (23 971,38 + 2 702,64) kostjalt välja mõista.
2-21-16301
34.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
35.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesolev kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
36.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
37.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Ei ole välistatud, et käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.