Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

09.10.2022 teatas hageja, et tema põhinõudeks on siiski 630.40 eurot, mistõttu palub ta kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt välja mõista õigusvastaselt tekitatud kahjuhüvitise summas 630.40 eurot ning viivise võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Menetluskulud summas 1 055.00 eurot palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja leiab ka, et 28.09.2022 kohtuistungil antud tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed ning põhinevad vaid asja materjalides kirjeldatud asjaoludele. Hageja kahtleb, kas tunnistaja terviseseisundist tulenevalt, on tema ütlused tõepärased ja lubatavad. Kostjate vastuväited Kostja I vastusest nähtub, et 02.11.2021 kella 9.30 paiku läks kostja II kostja I koeraga (B.), kes oli rihmastatud, jalutama. Kostja I koer on suhteliselt agressiivne isane võitluskoer, kaaluga 38 kg, seega on täiesti võimatu jalutada temaga ilma rihmata. Vastasel juhul oleks kindlasti mõni koer juba surma saanud või vigastada. Kostja I koer B. on jalutanud Parditiigi pargis 3,5 aastat. Koeraomanikud teavad, et ta võib olla agressiivne ja mõned neist on juba kaugelt, nähes B.t, näidanud, et kostja I tagasi pööraks ega tuleks nende juurde. Juhul, kui B. oleks tõesti kunagi jalutanud vabalt, oleks kostjale I ammu politsei kutsutud, sest kogu Siili piirkonna rahvas teab, et tegemist on võitluskoeraga. B. on olnud lahtiselt ainult koerte pargis ja ka siis peab väga ettevaatlik olema, et keegi isane koer sisse ei tuleks. Vastupidi, oli hageja koer see, kes jooksis pargis lahtiselt ringi. Nimetud sündmust ning kõiki asjaolusid nägi pealt tunnistaja. Kostja I pakkus hagejale kompromissi korras ravikulude hüvitamist juhul, kui hageja räägib vähemalt kostja I koera kenneli omanikule tõtt, et just hageja koer jooksis juhtunu ajal lahtiselt ringi, kuid kostja I koer oli rihmastatud. Kostja I oli pärast juhtunut sunnitud koera kennelisse tagasi andma. Kostja II leiab, et pooltel puudub vaidlus selle osas, et kostjate koer ründas hageja koera, mille tagajärjel tekkis hagejale kahju. Kostja II kinnitab ning 28.09.2022 kohtuistungil antud tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hageja koer ei olnud sündmuse toimumise ajal rihmastatud, kostjate koer oli aga rihmastatud. Koeraomaniku kui loomapidaja kohustuseks on hoida koera tingimustes, mis välistaksid kahju tekitamise kolmandatele isikutele. Hageja kui teise suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi. Tõendamist on leidnud, et hageja ei võtnud tarvitusele kõiki abinõusid, mis vähendaksid koerapidamisega seotud iseloomuliku riski realiseerumist. Hageja pidi olema piisavalt hoolas, et vältida olukorda, kus temale kuuluv loom satuks ohtu. Koera võib avalikus kohas jalutusrihma otsast vabastada või kandevahendist välja lasta vaid koerte jalutusväljakul. Kostja II palub seega vähendada väljamõistetavat kahjuhüvitist 0.00 euroni või alternatiivselt välja mõista kostjatelt solidaarselt kahjuhüvitis pooles ulatuses, s.o summas 315.20 eurot, ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud pooled ära ning hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus selgitab, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte

esitatust. Nii sätestab TsMS § 5 lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas 2-17-18305, p 14). TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Vaidlus puudub, et 02.11.2021 hommikul Tallinnas, Parditiigi pargis ründas kostjale I kuulunud koer nimega B., kellega jalutas kostja II, hageja koera nimega D. ning tekitas hageja koerale kahjustusi. Pooled ei vaidle ka, et hagejal on seoses tema koerale kostja I koera poolt tekitatud kahjustuste ja ravikuludega tekkinud varaline kahju summas 630.40 eurot (tlk 10, 13-19, ravikulude arved). Puudub vaidlus ka, et juhtumit fikseeris Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet (MUPO) ning karistas kostjat II väärteo korras rahatrahviga Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise eest (väärteoasi nr 410121028102). Kohus selgitab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 lg 3 kohaselt kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Kohus nõustub, et loomapidajaks nimetatud sätte mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes kasutab looma omades tema üle võimu. Loomapidajaks kõnealuses tähenduses võib olla ka looma omanikuks mitteolev looma otsene valdaja ning isik, kes ei ole ei küll looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teisega koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning looma järelevalve üle. Käesolevas asjas saab seega loomapidajateks lugeda nii kostjat I, kes oli koera tegelik omanik, kui ka kostjat II, kes kostja I loal sündmuspäeval koeraga pargis jalutas, ning neid tuleb käsitada solidaarvõlgnikena

(VÕS § 65).

VÕS § 1056 lg 1 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 2 kohaselt asja või tegevust loetakse suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema

ohu allikas. Kohus selgitab seega, et koera tuleb käsitleda suurema ohu allikana. Kohus käsitleb kostjaid suurema ohu allika valdajatena, kes vastutavad süüst olenemata neile kuuluva koera riskikäitumise eest. Koerapidamisele iseloomulikuks riskiks on koera ettearvamatu käitumine, mille tõttu võib koer rünnata inimest või mõnda teist looma. Loomapidajad peavad seega mõistlikult ette nägema, et looma üle kontrolli puudumisel võib tekkida kahju. Kohus selgitab ka, et VÕS § 1060 reguleerib loomajapidaja riskivastutust ning antud säte ei eelda kahju tekitaja õigusvastase ja süülise teo olemasolu. VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest järeldub samas, et VÕS § 1060 alusel järgneb loomapidaja riskivastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel (realiseerumise tõttu). Poolte vahel puudub vaidlus, et kostjale I kuulunud ja kosta II valduses olnud koer ründas 02.11.2021 hommikul Tallinnas, Parditiigi pargis hageja koera ning tekitas talle vigastusi. Kuna VÕS § 1056 lg 1 näeb riskivastutuse üldsättena ette suurema ohu allika valitseja süüst sõltumatu vastutuse, siis ei sõltu kostjate kui loomapidajate vastutus süüst ning kostjate vastutuse tuvastamisel ei oma iseenesest tähtsust see, kas kostjale I kuulunud ja kosta II valduses olnud koer oli rünnaku ajal rihmastatud või mitte vms. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega peaks kahju hüvitamine toimuma selliselt, et hageja on sarnases olukorras, milles ta oleks enne kahju põhjustamist. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos) (VÕS § 127 lg 4). Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks (VÕS § 128 lg 3). Kuna kohus on tuvastanud ning pooled ei vaidle, et kostjale I kuulunud ja kostja II valduses olnud koer ründas pargis hageja koera ja hageja koer sai seetõttu vigastusi, mille tõttu on hageja pidanud kulutusi kandma, siis vastutavad kostjad hagejale tekitatud kahju eest ning on kohustatud selle hagejale hüvitama. Puudub vaidlus, et hagejale hüvitamisele kuuluva varalise kahju suurus on summas 630.40 eurot (ravikulud). Kohus selgitab samas, et käesoleval juhul on hageja olnud endale kuuluva looma osas samuti suurema ohu allika valitseja. VÕS § 139 lg 1 kohaselt, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustas kahju tekkimist. Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda

mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg 2). Kohus selgitab seega, et hageja, kui teise suurema ohu allika valitseja, enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostjate riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 järgi. Kohus selgitab ka, et Tallinna Linnavolikogu 18.04.2013 määrusega nr 24 kehtestatud Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskirja (Eeskiri) § 2 lg 2 kohaselt ei või koera või kassi pidamisega rikkuda avalikus kohas käitumise üldnõudeid või heakorra nõudeid. Koera või kassi pidamine ei tohi häirida ega ohustada teisi loomi või inimesi ega neile kahju tekitada. Eeskirja § 3 kohaselt tohib koera viia avalikku kohta jalutusrihma otsas või kandevahendis, mis ei ohusta tema tervist ja millest ta omal tahtel välja ei pääse. Avalikus kohas koeraga liikudes tuleb tagada inimeste ja loomade ohutus. Koera võib avalikus kohas jalutusrihma otsast vabastada või kandevahendist välja lasta vaid koerte jalutusväljakul. Puudub vaidlus, et sündmus leidis aset avalikus kohas, s.o pargis, mistõttu mõlemad koerad pidid olema rihmastatud. Poolte vahel ongi põhiline vaidlus selles, kas koerad olid sündmuse hetkel rihmastatud või mitte. Kohtule tõendina esitatud väärteoasjas nr 410121028102 tehtud 17.01.2022 otsusest nähtub, et hageja ja kostja II ütlused on selles osas olnud vasturääkivad (s.o kumbki väidab, et tema koer oli rihmastatud ning teine koer mitte). Muid usaldusväärseid kirjalikke tõendeid selle kohta kohtule esitatud ei ole. Kohus selgitab, et tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus (TsMS § 229 lg 2 1. lause). 29.09.2022 kohtuistungil on tunnistajana ütlusi andnud J. A.. Vaatamata sellele, et hageja leidis, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed, ei pea kohus põhjendatuks tunnistaja ütluste usaldusväärsuses kahelda. Ka vaatama asjaolule, et tunnistajal võib olla mistahes vaimne puue (isikule on ka määratud sotsiaaltöötaja), olid tema antud selgitused kergesti jälgitavad, põhjalikud ja eluliselt usutavad. 29.09.2022 kohtuistungil antud tunnistaja J. A.i ütlustest selgub, et ta viibis 2021 novembrikuus vaidlusaluse sündmuse toimumise juures, s.o Parditiigi pargis. Tunnistaja on selgitanud, et istus ca 9:30 ajal pargipingil, kui hageja koos rihmastamata koeraga temast mööda jalutas. Tunnistaja sõnade kohaselt läks ta kella 10:00 ajal poodi ja naastes kuulis, et keegi naisterahvas karjub vene keeles appi. Tunnistaja tormas kohale ja nägi, et kostjaga II kaasas olnud koer B. ründas hagejale kuuluvat koera. Tunnistaja ütlusest nähtub ka, et hageja koer oli ründe momendil rihmastamata ja koerarihm oli hagejal käes. Tunnistaja selgitas, et hakkas tõmbama kostjaga II kaasas olnud koera B.t kuniks koer lasi lahti hagejale kuuluvast väiksest koerast. Tunnistaja sõnade kohaselt oli kostjate koer B. rihmastatud. Tunnistaja kirjeldas ka, kuidas hageja palus, et tunnistaja aitaks koerale rihma ümber kaela panna. Koer oli samal ajal hagejal süles ja urises, mistõttu tunnistaja ei julenud hagejat aidata. Kohus nõustub seega kostjatega, et eeltoodud ütlusest nähtub ühemõtteliselt, et hageja väited selle kohta, et tema koer oli rihmastatud ja kostjaga II kaasas olnud koer B. rihmastamata, ei vasta tegelikkusele. Muid usaldusväärseid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Kohus nõustub ka, et tunnistaja ütlustega on tõendamist leidnud, et hageja ise ei ole võtnud tarvitusele kõiki abinõusid, mis vähendaksid koerapidamisega seotud iseloomuliku riski

realiseerumist. Ka hageja pidi kohtu hinnangul olema piisavalt hoolas, et vältida olukorda, kus temale kuuluv loom satuks ohtu. Avalikus pargis viibides ei saanud hageja eeldada, et seal ei võiks viibida teisi koeri, sh agressiivsema iseloomuga koeri, ning hoolsa loomaomanikuna pidi ta muuhulgas arvestama sellega, et on vajadus oma looma rihmastamiseks. Isegi juhul, kui hageja enda koer ei ole agressiivne. Avalikus kohas koera või kassiga liikudes tuleb tagada inimeste ja loomade ohutus. Kohus nõustub seega, et kahjustatud isikust tulenevaks asjaoluks on käesolevas ajas hageja poolt avalikus kohas endale kuuluva koera ohutuse tagamata, s.o rihmastamata, jätmine. Seeläbi ei ole hageja jälginud käibes vajaminevat hoolt ning selle tulemusena suurenes kahju tekkimise risk ja tagajärje raskus. VÕS § 127 lg 2 kohaselt tuleb kannatanu omaosaluse puhul hinnata ka seda, kas tekkinud kahju oli kannatanu vastava kahju vältimise kohustuse kaitsealas. Kohus nõustub kostjatega, et koera rihmastamise üheks eesmärgiks on koerast tuleneva ohu ja ettearvamatu käitumise vältimise vajadus. Kuigi asjas ei ole tõendamist leidnud, et hagejale kuuluv koer oleks ise kostjaga II kaasas olnud koera juurde läinud, siis olukorras, kus hageja koer oleks olnud rihmastatud, oleks hageja ise saanud koera eemale juhtida nähtavalt suuremast ja agressiivsemast loomast. Siinpuhul saab jaatada, et hagejal oli avalikus kohas viibides kohustus võtta tarvitusele asjakohaseid abinõusid selleks, et tekkinud kahju vältida, kuid hageja jättis selle tegemata. Kuna asjas on tunnistaja ütlustega tõendatud, et hageja koer ei olnud rihmastatud, siis pani hageja endale kuuluva looma ise samuti ohtu ning peab seetõttu kandma osa kahjust, mis talle tekkis. Kohus selgitab, et kuna sageli ei ole võimalik määrata, kui suures ulatuses põhjustas kahju tekkimise ühe või teise poole tegevus, peab kohus hindama tõenäosust, kui suures ulatuses kannatanust tulenevad asjaolud kahju tekitamist soodustasid. Sõltuvalt kahjustatud isiku osaluse laadist või ohust, mille eest ta vastutab, võib kahjuhüvitise suurus jääda muutumatuks (nt kui kahju tekitaja tegutses tahtlikult ja kannatanu hooletult), teatud tingimustel aga vähendada nullini. Üldjuhul kuulub aga tekkinud kahju siiski poolte vahel jagamisele. Kohus arvestab siinkohal kõigi asjaosaliste käitumist, s.o kostja I on lubanud ebakaines olekus kostjal II oma koeraga jalutama minna, teades seejuures oma koera iseloomu ja võimalikku agressiooni, kostja II ei suutnud koera ohjata ning hageja on lasknud oma koeral pargis vabalt ringi joosta. Kuivõrd kohus leidis, et käesoleval juhul on kahju tekkimine osaliselt tingitud ka hageja enda tegevusest, siis vaatamata tekkinud kahju ja selle suuruse tõendatusele, jääb kahju osaliselt kahjustatud isiku (hageja) enda kanda, kuna ka temast endast sõltuvad asjaolud lõid eeldused ja tõenäosuse kahju tekkimiseks. Tulenevalt kummalegi poolele langevast riski ulatusest tuleb tekkinud kahju jätta kohtu hinnangul 50% ulatuses hageja enda kanda. Loomapidajad peavad arvestama tõenäosusega, et loomade kokkupõrkel võib loomadele tekkida kahju ja sellist tõenäosust saab pidada vähemalt võrdseks. Hageja kahju suurus on 630.40 eurot, millest tulenevalt kuulub kostjatelt hageja kasuks hüvitisena väljamõistmisele pool, s.o 315.20 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palus kostjatelt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt alates hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni. Kohus leiab, et seadusjärgses määras viivise väljamõistmise nõue on õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise summas 315.20 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude (315.20 eurot) täitmiseni. Kõik kohtuotsuses käsitlemata poolte väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu hinnangul tähtsust ei oma ning seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Kohus jätab rahuldamata ka hageja 26.01.2022 taotluse nõuda Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametilt välja väärteoasja nr 410121028102 toimik, kuna kostjad ei ole üheski menetlusdokumendis vaielnud vastu sellele, et MUPO viis 02.11.2021 sündmusega seoses kostja II suhtes läbi väärteomenetluse ning karistas teda rahatrahviga. Lisaks on hageja 15.06.2022 esitanud tõenditena väärteoasjas nr 410121028102 tunnistaja ülekuulamise protokolli ja 17.01.2022 otsuse. Menetluskulude jaotus Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lg 1). TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, s.o 50% ulatuses, jäävad menetluskulud poolte endi kanda ja kohus ei määra seetõttu kindlaks menetluskulude rahalist suurust.

/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.