AS-i SEB Pank hagi M. V. vastu võlgnevuse 2101,03 euro, intressi 122,31 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 56,65 euro ja edasiulatuva viivise nõudes
Tsiviilasja hind
2658,47 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: AS SEB Pank (registrikood: 10004252; asukoht Tornimäe tn 2, Tallinn 10145); Hageja lepinguline esindaja: Kaidi Hinno (e-post: [email protected]); Kostja: M. V. (isikukood: xxxxxxxxxxx; aadress xxx; epost: xxx);
Asja läbivaatamine
Lihtmenetlus; kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista kostjalt M. V. (isikukood: xxxxxxxxxxx) hageja AS SEB Pank (registrikood: 10004252) kasuks välja:
2.3.otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 85,92 eurot;
2.4.täiendav viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras põhinõudelt (2101,13 eurot) alates 01.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine:
3.Jätta menetluskulud kostja M. V. kanda.
4.Rahuldada hageja AS SEB Pank avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks.
5.Mõista kostjalt M. V. hageja AS SEB Pank kasuks välja menetluskuluna 385 eurot (riigilõiv). Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus
2-22-116869 menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hagiavaldusest nähtub, 08.08.2022 sõlmisid hageja ja kostja püsimaksega krediitkaardi lepingu nr XXXXXXXXX (edaspidi: leping), mille alusel väljastas hageja kostjale püsimaksega krediitkaardi (edaspidi: krediitkaart) ja võimaldas talle krediidilimiiti 23 000.00 Eesti krooni ehk 1 487.13 eurot. 04.04.2003 sõlmiti lepingule lisa, millega suurendati krediidilimiiti 36 000 Eesti krooni ehk 2 300.82 euroni.
2.Lepingu punkti 7.4 kohaselt kohustus kostja tagama, et arvelduskontol on maksepäeval kohustuslike tagasimaksete ja intressi ulatuses vabade vahendite olemasolu. Lepingu kohaselt oli maksepäevaks määratud iga kuu 05. kuupäev ning intressimäär 18% aastas.
3.Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi. 13.04.2022 saatis hageja kostjale teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta, nõudes kogu võla tasumist hiljemalt 04.05.2022. Nimetatud tähtajaks võlgnevust ei tasutud, mistõttu ütles hageja 05.05.2022 lepingu erakorraliselt üles.
4.Põhiosa nõude kujunemise näitamiseks esitab hageja laenukannete väljavõtte (lisa 4). Sellelt nähtub millisel kuupäeval (esimene veerg „date“) millise summa on kostja kasutusse võtnud (veerg „debit“) ning millise summa põhiosast tagasi kandnud (veerg „credit“). Lepingu lõppemise seisuga oli kostjal kasutusele võetud 2 101.13 eurot, millest tulenevalt on hageja põhiosa nõue 2 101.13 eurot. Intressinõude kujunemiseks esitab hageja intressiarvestuse, mille kohaselt on hageja intressinõue 122.31 eurot (lisa 5). Lepingust tuleneva võlgnevuse tasumisega viivitamise eest on hageja arvestanud viivist vastavalt VÕS § 113 lõikele 1, lugedes viivise määraks antud perioodil kehtinud lepingujärgse intressimäära 18% aastas. 20.06.2022 seisuga on kostja lepingust tulenev võlgnevus hageja ees järgmine: • Põhiosa 2 101.13 eurot (lisa 4); • Intressid 122.31 eurot (lisa 5); • Põhiosa viivised 56.65 eurot (lisa 6); Kokku 2 280.09 eurot
5.Hageja palub: mõista M. V.’ilt AS-i SEB Pank kasuks välja võlgnevus summas 2 280.09
2-22-116869 eurot, mis koosneb põhiosa nõudest summas 2 101.13 eurot, intressinõudest summas 122.31 eurot, ning viivisenõudest arvestatuna kuni 20.06.2022 summas 56.65 eurot; välja mõista M. V.’ilt AS-i SEB Pank kasuks viivis määras 18.00% aastas põhinõudelt (2 101.13 eurolt) aastas alates 21.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni; jätta menetluskulud M. V.’i kanda.
6.Seonduvalt kostja vastusega märgib hageja järgmist. Kostja on esitanud oma seisukohas kirjavahetuse hagejaga enne kohtumenetluse algatamist ning lisadena hageja vastused kostja teabepäringutele. Hageja jääb oma 28.01.2022 esitatud seisukoha juurde, milles on kostjale kõik selgitused esitatud (kostja vastuse lisa 5). Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et kostjale on antud piisavaid selgitusi, miks talle ei võimaldatud edaspidist krediidilimiidi kasutamist. Puudub vaidlus selles osas, et kostja on lepingu kehtivuse ajal võtnud krediidilimiidi ulatuses raha kasutusse ja ei ole seda hagejale tagastanud. Selle osas ei ole kostja vastuväidet esitanud. Eeltoodust tulenevalt jääb hageja 21.06.2022 hagiavalduses märgitud taotluste juurde.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
7.Kostja märgib, et hagi on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja märgib, et ei vaidlusta hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid.
8.14.12.2021 seati kohtutäitur Elin Vilippuse poolt koos konto arestimisega M. V.le kontole kasutuslimiit 327 eurot. Samal kuupäeval blokeeris SEB Pank (edaspidi Pank) krediitkaardikonto kasutamise. 03.01.2022 esitas M. V. pangale selgitustaotluse krediitkaardikonto blokeerimise ning intresside tasumise viisi kohta (lisa 2). 12.01.2022 saatis Pank M. V.le meeldetuletuse võlgnevuse kohta, kus oli märgitud ekslikult, et Panga poolt on krediidiliimiit blokeeritud alates 10.01.2022 (tegelikult 14.12.2021) ning blokeering vabastatakse koheselt pärast võlgnevuse tasumist. 13.01.2022 vastas Pank 03.01.2022 esitatud selgitustaotlusele, millest selgus, et kaardikonto kasutamise blokeering tuleneb vastavalt krediitkaardi lepingu tingimuste punktile 38.1.
9.M. V. sellega ei nõustunu ning esitas 17.01.2022 Pangale nõudekirja, milles ta leidis, et puudub igasugune juriidiline alus krediitkaardikonto blokeerimiseks. Sellist volitust Pangale ei anna Täitemenetluse seadustik ega ka Krediidiasutuste seadus. Puudub igasugune lepingust, panga üldtingimustest või õigusaktidest tuleneb alus krediitkaardi blokeerimiseks. M. V. on seisukohal, et sellise sammuga on Pank rikkunud kliendi ja Panga vahel sõlmitud lepingut ning nõuab koheselt lepingu rikkumise lõpetamist. Krediidikontol olevad vahendid ei ole aresti objekt, kuna tegemist on Panga vahenditega, mis antud kliendi kasutada ning mille kasutamisest eest tasub klient intresse. Täielikult õigusvastaseks on muutunud olukord, kus Pank keeldub omapoolselt täitmast lepingut, aga nõuab ise kliendilt lepingu täitmist (intresside ja kohustusliku tagasimakse summa tasumist). Panga seisukoht ei põhine ühelgi õiguslikul alusel. M. V.l on puudunud igasugused võlgnevused Panga ees üle 20-aastase perioodi jooksul, kui on olnud Panga klient. Perioodil 2010-2011 olid kliendi arvelduskontod samuti arestitud aga krediitkaardikonto avatud. M. V. andis Pangale täiendava tähtaja lepingu rikkumise lõpetamiseks ning krediidikonto blokeeringu vabastamiseks 27.jaanuariks 2022.
10.28.01.2022 esitas AS SEB Pank omapoolse vastuse (lisa 5) 17.01.2022 saadetud M. V. nõudekirjale. Pank põhjendas oma seisukohta sellega, et Täitemenetluse seadustiku § 115 lg 1 ja 2 kohaselt võib kohtutäitur pöörata sissenõude võlgniku kontole. Konto arestitakse arestimisaktis märgitud ulatuses. Seega, arestimisakti saamisel on krediidiasutusel
2-22-116869 täitemenetluse seadustikust tulenev kohustus võlgniku kontod arestida. Teie kontode, sealhulgas kaardikonto, arestimise aluseks on kohtutäitur Elin Vilippuse 14.12.2021 arestimisakt“.
11.31.01.2022 esitas M. V. täiendava nõudekirja ja tähtaja Pangale, milles M. V. Panga seisukohaga ei nõustunud. Kaardikonto (krediidilimiidi piires) ei saa olla täitemenetluses arestimise objekt ja seda järgnevatel põhjustel. Kaardikonto vahendid krediidilimiidi piires kuuluvad pangale, mitte kliendile ning nad antud krediitkaardi lepinguga kliendi kasutusse kohustusega (vahendite kasutamise korral) tasuda intressi ning kohustuslikku tagasimakse summat. Tagasimakse summat krediidilimiidi piires ega ka kohustuslikku tagasimakse summat ei kanna pank kohtutäituri ametialasele kontole. Kohtutäituri vara kontol arestimise akt arestib üksnes kliendile (mitte Pangale) kuuluvad vahendid ning sinna tulevikus laekuvad vahendid. Konto arestitakse arestimisakti alusel selles näidatud ulatuses. Kontol olev raha kantakse vastavalt arestimisaktile arestitud ulatuses üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole. Kuna Pank seda teinud ei ole, siis Pank möönab oma tegevusega, et kaardikonto krediidilimiidi piires ei ole arestitud. M. V. nõustus, et vahendid, mis ületavad krediidilimiiti on kliendi omad ja sellest tulenevalt kuuluvad arestimisele ning kohtutäituri ametialasele kontole kandmisele. Õigusvastane on ka Panga seisukoht, et ka arvelduskonto arestimine toob kaasa krediitkaardi blokeerimise. Tegemist on lepinguga, kus klient on oma lepingulisi kohustusi korrektselt ning Pangapoolne käitumine ei saa lähtuda suvast. Tulenevalt eeltoodust andis M. V. Pangale täiendava tähtaja lepingu rikkumise lõpetamiseks ning krediitkaardi konto blokeeringu vabastamiseks 5. veebruariks 2022. Juhul kui selleks ajaks lepingu rikkumine jätkub on M. V. sunnitud pöörduma kohtusse oma õiguste kaitseks.
12.VÕS § 101 (1) 1) järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja sama lõike punkt 2 järgi oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
13.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited; lg 2 kohaselt tõendeid esitavad menetlusosalised. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
14.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude osas: • 08.08.2022 sõlmisid pooled püsimaksega krediitkaardi lepingu nr XXXXXXXXX (dtl 26-27), mille alusel väljastas hageja kostjale püsimaksega krediitkaardi ja võimaldas talle krediidilimiiti 23 000.00 Eesti krooni ehk 1 487.13 eurot;
2-22-116869 • 04.04.2003 sõlmiti lepingule lisa (dtl 28), millega suurendati krediidilimiiti 36 000 Eesti krooni ehk 2 300.82 euroni; • 13.04.2022 saatis hageja kostjale teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta (dtl 29), nõudes kogu võla tasumist hiljemalt 04.05.2022; • eelnimetatud tähtajaks võlgnevust ei tasutud, mistõttu ütles hageja 05.05.2022 lepingu erakorraliselt üles.
15.Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja: põhivõlgnevuse 2 101.13 eurot, intressi 122.31 eurot ning viivise 20.06.2022 seisuga summas 56.65 eurot; viivis 18.00% aastas põhinõudelt (2 101.13 eurolt) alates 21.06.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
16.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja märgib, et hageja on rikkunud pooltevahelist lepingut, kui blokeeris hageja krediitkaardikonto. Kostja leiab, et nimetatud rikkumine annab aluse keelduda omapoolsete rahaliste kohustuste täitmisest hageja ees.
17.VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
18.Hageja on esitanud nõude arvestuse (dtl 30-42), kust nähtub, et lepingu lõppemisel 05.05.2022 oli kostja võlgnevuse suuruseks 2 101.13 eurot. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja ei ole võlgnevuse nõudele ja selle arvestusele sisulisi vastuväited esitanud. Seega on võlgnevuse nõue põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhinõue 2 101.13 eurot.
19.Järgnevalt analüüsib kohus hageja intressinõuet. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingu kohaselt oli intressimäär 18% aastas. Hageja on esitanud korrektse intressiarvestuse (dtl 45-47), arvestades intressi kuni lepingu lõppemiseni 05.05.2022. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja ei ole intressi arvestusele vastu vaielnud. Seega on intressivõlgnevuse nõue põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista intress 122.31 eurot.
20.Järgnevalt analüüsib kohus hageja viivisenõuet. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda
2-22-116869 võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Lepingu p-s 3.5 ja 7.1 on pooled leppinud kokku, et juhul kui kostja ei täida lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi nõuetekohaselt, kohustub ta maksma viivist 0,2% tasumata summalt päevas. Hageja ei arvesta viivist lepingujärgses määras, vaid on arvestanud viivist intressimääraga võrdses määras. Kohus märgib, et hageja on viivist arvestanud vääralt. Iseenesest on kohtupraktikas aktsepteeritud see, kui pooled lepivad kokku, et lepingujärgne viivisemäär on võrdne intressimääraga. Käesoleval juhul aga poolte vahel vastav kokkulepe puudub, mistõttu puudub hagejal õigus selliselt viivist arvestada. Käesoleval juhul on kokkulepitud viivisemäär 0,2% päevas (s.o 73% aastas). Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Kohtu hinnangul on sellises suuruses lepinguline viivisemäär tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi, kuna ületab seadusjärgset kolmekordset viivisemäära ca 3 kolm korda, mistõttu ei oleks hagejal ka õigust nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm nr 3-2-1-25-16, p 13). Kuna kokkulepitud viivisemäär osutus tühiseks, siis hagejal on õigus saada viivist seadusjärgses viivisemäära alusel. Riigikohus on 10.05.2016.a määruse nr 3-2-1-25-16 p-s 13 ühtlasi märkinud, et samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt Riigikohtu 13.05.2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 14). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal ei ole õigus nõuda viivist lepingujärgses määras kuivõrd vastav kokkulepe on tühine, samuti ei ole hagejal õigust nõuda viivist intressiga võrdses määras, kuivõrd selle kohta puudub kokkulepe. Hagejal on õigus saada viivist seadusjärgses määras. Samuti on asjakohatu viivisearvestuses 360 päevase aasta aluseks võtmine, kohus lähtub 365 päevasest aastast. Põhiosa võlgnevuse arvestus on järgmine: Põhiosa võlgnevuse periood
Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja 31.10.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 85,92 eurot ning täiendav viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras põhinõudelt (2 101,13 eurot) alates 01.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
21.Kostja leiab, et tal on õigus hageja kohustuse täitmisest keelduda. Kohus leiab, et kostja vastuväide on ainetu. Kostja on kasutanud krediitkaarti ja sellest tulenevalt on tal tekkinud rahaline kohustus krediidiandja ees. Seejärel on krediidiandja piiranud kostja poolset krediitkaardi kasutust. Kostja ei ole selgitanud, kuidas on väidetavad hageja rikkumised toonud kaasa kostjapoolse rikkumise, st lepingust tulenvate rahaliste kohustuste täitmatajätmise (VÕS § 101 lg 3). Kostja ei ole väitnud, et ta sooviks krediidikontoga seotud kohustusi täita krediidikonto vahendusel (sealjuures selgitamata, kuidas ja kas see üldse võimalik oleks). Samuti ei ole kostjal õigus keelduda kohustuse täitmisest VÕS § 110 alusel. Kostja ei ole esile toonud, et tal oleks hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõue. Lisaks ei ole kostjal õigus keelduda kohustuse täitmisest VÕS § 111 alusel. Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et poolte vaheline leping on lõppenud hagejapoolse ülesütlemise tõttu, millest johtuvalt ei ole võimalik asuda seisukohale, et hagejal oleks kostja ees kehtivast lepingust tulenev kohustus. Seega leiab kohus, et kostjal ei ole õigus hageja kohustuse täitmisest keelduda.
22.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja: a. põhinõude 2 101,13 eurot, b. intressi 122.31 eurot c. otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 85,92 eurot; d. täiendava viivise VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras põhinõudelt (2101,13 eurot) alates 01.11.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
23.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
Menetluskulude jaotus
24.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
2-22-116869
Käesoleval juhul on kohus hagi rahuldanud osaliselt, kuna leidis, et viivisenõude aluseks olnud viivisemäär ei olnud korrektne. Siiski on eeltoodud tõik mõjutanud asjas esitatud nõuete rahuldamise ulatust sedavõrd minimaalselt, et kohus ei pea õigeks menetluskulude jaotamist protsentuaalselt. Seega leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
25.TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist.
26.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et hageja kohtukulud seisnevad riigilõivus 385 eurot. Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt on vastava kulu kandmine tõendatud. Tegemist on vajaliku kuluga ning see kuulub kostja poolt hüvitamisele.
27.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.