4.Määrata Tom Samuli Apelli menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 780 eurot.
5.Mõista Runo Tammelolt Tom Samuli Apelli kasuks välja 780 euro suurused menetluskulud. Runo Tammelo on kohustatud tasuma menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tom Samuli Apell (hageja) esitas 12. septembril 2020 hagi Marja Undi (kostja I), Kaspar Lemmo Palgi (kostja II) ja Runo Tammelo (kostja III) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja 13 733 euro 26 sendi suuruse laenuvõla, 1999 euro 66 sendi suuruse intressi, 465 euro 28 sendi suuruse viivise, samuti Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistuga (HLÜ) sõlmitud laenulepingu sõlmimise ja kindlustuskohustusega seotud kulud 363 eurot 69 senti, sama laenulepingu kõrvalnõuetele vastava kahjuhüvitise 1050 eurot 51 senti ning kohtueelsed õigusabikulud 254 eurot 40 senti. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt oli hagejal 2016. a alguses keeruline periood, ta oli haiglaravil, töövõimetu, kaotas sissetuleku, tema perekond purunes ja tal oli psühholoogiline kriis. Kostjad kasutasid hageja olukorda ära ja pakkusid välja, et hageja võtaks oma kinnisvara tagatisel laenu, laenaks laenuraha edasi kostjatele II ja III ja nemad investeeriksid selle. Saadava tulu arvel lubasid kostjad II ja III maksta hageja eest tagasi HLÜ-lt võetud laenu ja lisaks pidi hageja saama kostjatelt intressi 6000 eurot. Kostjad lubasid, et tegu on lühiajalise projektiga, millega hageja saab oma rahaprobleemidele leevendust. Hageja nõustus kostjate plaaniga ja sõlmis 24. märtsil 2016 kostjate heakskiidul HLÜ-ga laenulepingu (esimene laenuleping), mille järgi oli laenusumma 15 000 eurot. Hageja pidi tasuma intresside ja laenu katteks HLÜ-le iga kuu 25. kuupäevaks 210 euro suuruse makse. Kokku tuli teha 180 makset. Samal päeval seati laenu tagatiseks hüpoteek hageja korteriomandi kaasomandiosale ja HLÜ maksis notari deposiitkonto kaudu hageja kontole 14 750 eurot (laenusummast oli maha arvatud laenulepingu sõlmimise tasu). 24. märtsil 2016 kandis hageja saadud rahast 14 500 eurot kostja I kontole. Sellega said kostjad hagejalt laenu ning hageja ja kostjate vahel sõlmiti laenuleping (teine laenuleping). Hageja ja kostjad leppisid kokku, et hageja asemel tasuvad laenumakseid HLÜ-le kostjad. 2016. a sügiseks oli kostja I maksnud hagejale lubatud intressi kahe ülekandega kokku 2250 eurot. Hageja oleks aga pidanud saama 6000 euro suurust intressitulu. Samuti rikkusid kostjad teisest laenulepingust tulenevat kohustust tasuda hageja asemel esimese laenulepingu järgseid laenumakseid. 2016. a novembris kinnitas kostja II hagejale, et kostjad täidavad laenukohustust HLÜ ees. Samuti lubas kostja II kogu esimese laenulepingu järgse võla 2017. a tagasi maksta. Kuid kostjad ei täitnud seda lubadust. Kostjad küll tasusid HLÜ-le, aga maksed olid ebaregulaarsed ja ebapiisavad. Selle tulemusel sai hageja HLÜ-lt pidevalt laenulepingu ülesütlemise hoiatusi. 2019. a juuliks oli võlg juba nii suur, et hageja antud tagatis sattus ohtu. Seepärast maksis hageja HLÜ-le ise ära 630 eurot. Hageja nõudis seda summat kostjatelt tagasi, aga tulemuseta. 2019. a detsembris tunnistas kostja III lõpuks, et neil ei ole laenumaksete tasumiseks raha ja sellest ajast alates on HLÜ laen olnud hageja kanda.
30.märtsil 2020 saatis hageja kostjatele võlanõude ja laenulepingu ülesülemise hoiatuse. Kostjad said kirja kätte ja laenuleping on alates 11. aprillist 2020 üles öeldud. Seega on teisest laenulepingust tulenev summa muutunud tervikuna sissenõutavaks. Hageja nõuab kostjatelt laenu põhikohustuse täitmist 2019. a novembri seisuga ehk kokku 13 733 euro 26 sendi tasumist. Lisaks nõuab hageja kostjatelt teisest laenulepingust tulenevat intressi. Kokkuleppe järgi pidid kostjad maksma 6000 eurot intressi, aga nad maksid vaid 2250 eurot, seega on teise laenulepingu järgne intressivõlg 6000 – 2250 = 3750 eurot. Kostjad võlgnevad hagejale ka esimese laenulepingu intressi, mis on 1999 eurot 66 senti. Intressivõlg on kokku 5749 eurot 66 senti. Kostjad peavad maksma hagejale ka hagi esitamise ajaks
sissenõutavaks muutunud 462 euro 28 sendi suurust viivist, samuti seadusjärgset viivist alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni võla tasumiseni. Samuti nõuab hageja kostjatelt kahjuhüvitisena osa esimese laenulepingu sõlmimise, hüpoteegi seadmise ja tagatise kindlustamise kuludest ehk 363 eurot 69 senti, lisakulusid 1050 eurot 51 senti ja kohtueelseid õigusabikulusid 254 eurot 40 senti. Kahjuhüvitise suurus on kokku 1668 eurot 60 senti. Eelnev on hageja otsene varaline kahju ja see on kostjate tegevusega põhjuslikus seoses. Kostjad survestasid hagejat HLÜ-lt laenu võtma. Kõik kostjad vastutavad hageja ees. Kostja I oli selle konto omanik, mille kaudu raha liikus, seega vastutab ta samamoodi nagu teised kostjad. Hageja õigussuhe kostjatega ei olnud seltsing. Hagejal ei ole mingit seost kostjate II ja III osaühinguga Lonitra (Lonitra). Hageja andis laenuraha kostjatele, mitte Lonitrale. Hagejal ei ole kostjatega laenuraha kasutamise kohta mingeid kokkuleppeid. Hageja ja kostjate sõnumivahetus äri tegemisest ei olnud kuidagi seotud pooltevahelise laenusuhtega. Hageja ei ole olnud seotud kostjate telgiäriga. Hageja teadis küll, et kostjad tegelevad ettevõtlusega ja et hagejale lubatud intressitulu pidi tulema telkide müügist, kuid hageja ei olnud selles äris osaline. Hageja pidi 6000 euro suuruse intressitulu saama igal juhul, mitte vaid siis, kui kostjate äri õnnestub. Lisaks ei ole tõendatud, et hageja antud raha üldse Lonitrani jõudis.
2.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ta selgitas, et tema ei olnud laenusaaja, selleks olid kostjad II ja III. Kostja I pangakontot, millelt maksti raha hagejale ja HLÜ-le, kasutas kostja II ja kostja I ei teadnudki, et laenusumma tema konto kaudu liikus. Kostja I ise kasutas teist, Swedbanki kontot. Kostja I selgituste kohaselt ei teadnud tema hageja ning kostja II ja III vahelistest kokkulepetest midagi.
3.Kostjad II ja III vaidlesid samuti hagile vastu. Nad selgitasid 7. oktoobri 2020. a vastuses, et hageja kandis laenuraha ekslikult kostja I kontole. Kostjate II ja III sõnul ei ole kostja I seda raha saanud ega sellega mingeid toiminguid teinud. Samuti selgitasid kostjad II ja III, et nad on saadud 14 500 eurost maksnud hagejale tagasi 2500 eurot ja lisaks tasunud hageja eest HLÜ-le 8190 eurot. Nad kinnitasid, et on nõus tasuma ka ülejäänud 3810 eurot.
4.Kostja II selgitas täiendavates vastuväidetes, et tegelikult oli vaidlusalust laenuraha vaja selleks, et investeerida see raha kostjale II ja III kuuluvasse äriühingusse. Lonitra müüs Hiinast imporditud laadatelke. Hagejalt saadud raha kasutati nende telkide ostmiseks. Tegu oli seltsinguga ning hageja tahtis ise raha investeerida ja kasumit teenida. Hageja ülesanne oli tegeleda turunduse ja müügiga Soomes. Soome turule ei õnnestunud laieneda, kuna hageja oli 2016. a suvel haiglas. Hageja võttis HLÜ-st omal algatusel laenu selleks, et kostjate ärisse investeerida.
5.Kostja III selgitas 19. veebruaril 2021 täiendavalt, et tema ole õige kostja, kuna ta ei ole hageja käest mingit raha saanud. Kostja III ja hageja suhtlus oli minimaalne ja hageja ise ütles, et tal ei ole kostjaga III mingeid kokkuleppeid.
MAAKOHTU LAHEND
6.Tartu Maakohus rahuldas 10. novembri 2021. a otsusega hagi kostjate II ja III vastu ning mõistis neilt hageja kasuks solidaarselt välja 21 616 eurot 80 senti (esimese laenulepingu täitmiseks 13 733 eurot 26 senti, esimese laenulepingu intress 1999 eurot 66 senti, teise laenulepingu intress 3750 eurot, viivis kuni hagiavalduse esitamiseni 465 eurot 28 senti, esimese laenulepingu sõlmimisest tulenev kahjuhüvitis 363 eurot 69 senti, esimese laenulepingu kõrvalnõuded 1050 eurot 51 senti ja kohtueelsed õigusabikulud 254 eurot 40 senti). Samuti mõistis maakohus kostjatelt II ja III hageja kasuks välja seadusjärgse viivise põhinõudelt (13 733 eurot 26 senti) alates 13. septembrist 2020 kuni 10. novembrini 2021 kokku 1275 eurot 35 senti, samuti viivise alates 11. novembrist 2021 kuni põhinõude täieliku
tasumiseni. Kostja I vastu jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskulud solidaarselt kostjate II ja III kanda ning mõistis kostjatelt II ja III hageja kasuks välja 3960 euro suurused menetluskulud ning seadusjärgse viivise menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostjad tõendanud, et nende ja hageja vahel oli seltsinguleping. Kostjad ei toonud esile ega tõendanud, millised olid nende ja hageja kokkulepped Lonitrasse investeerimise kohta või milline ülesanne oli igal seltsinglasel lepingu täitmisel. Hageja ning kostjad II ja III leppisid kokku, et hageja saab kindla suurusega intressi (6000 eurot), kuid seda, et nad oleksid leppinud kokku mingis ühises eesmärgis, ei ole võimalik tuvastada. Intressikokkulepe ja perioodilised tagasimaksed hageja kontole näitavad, et tegu oli laenusuhte, mitte seltsinguga. Kui tegemist oleks olnud raha andmisega äritegevuse jaoks ehk seltsingusse, ei oleks kostjad teinud tagasimakseid hageja kohustuste katteks. Seega sõlmisid hageja ning kostjad II ja III suulise laenulepingu. Hageja on tõendina esitanud Messengeri vahendusel peetud kirjavahetusese, mis kinnitab, et hageja ning kostjad II ja III on pidanud hagejaga laenulepingu sõlmimisele suunatud lepingueelseid läbirääkimisi, et kostjad II ja III on aktiivselt aidanud leida isikut, kes hagejale laenu annaks ning et hageja laenatud raha pidi minema kostjate II ja III kasutusse. Maakohus leidis, et kostjad II ja III vastutavad hageja ees solidaarselt. Seda ei muuda ka asjaolu, et hageja kirjutas 9. jaanuaril 2020 kostjale II saadetud sõnumis: „See võlanõue laenu osas tuleb eelkõige sulle, Runoga pole ma midagi kokku leppinud. Proovi siis ära maksta, hetkeseis on 630 mulle ja 630 hoiuühistule, siis on tasutud kuni veebruarini“. Väite, justkui oleks selle sõnumiga tõendatud, et laenusuhe oli hagejal üksnes kostjaga II, lükkab ümber poolte ülejäänud sõnumivahetus, millest nähtub selgelt kostja III roll selles, et hageja HLÜ-ga üldse laenulepingu sõlmis. Kostja III on otsinud hagejale laenupakkumisi, kinnitanud kostjale II, et laen on sobiv ja kasutatav „meie“ vorm viitab selgelt sellele, et laenu ei soovinud tulu saamiseks kasutada mitte ainult kostja II, vaid ka kostja III. Kostja I vastu esitatud nõude kohta leidis maakohus, et ei ole tõendatud, et kostja I oleks olnud laenulepingu pool ja seega ei saa hageja temalt midagi nõuda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Kostja III esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi tema vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pidas maakohus hageja ja kostjate vahelist suhet ekslikult laenulepinguks. Tegu oli seltsinguga. Kui aga pidada poolte suhet laenuks, siis oli laenuleping sõlmitud vaid hageja ja kostja II vahel. Kostja III ei ole hagejat survestanud laenu võtma ega sellega seotud läbirääkimisi pidanud. Läbirääkimisi pidas kostja II. Kostja III küll teadis laenu võtmisest, aga ta ei otsinud hagejale laenupakkumisi. Vestlused kostjaga III on olnud üldsõnalised ja need ei kinnita, et kostja III oli laenulepingu pool. Kostja II ei olnud hagejaga lepingu sõlmimisel kostja III esindaja. Maakohus tõlgendas kostja III sõnumeid valesti ja jättis arvestamata 1. oktoobri 2020. a sõnumi, milles hageja ise ütles, et ta ei ole kostjaga III midagi kokku leppinud. 1. novembri 2018. a sõnumis on ka kostja II öelnud, et laen, mille hageja võtab, on tema vastutusel. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et raha läks kostja II käsutusse. Kostja III ei saa tõendada, kuhu raha kostja I kontolt läks, kuna tal ei olnud sellele kontole juurdepääsu.
8.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu palus jätta Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja III kanda.
selle
rahuldamata.
Hageja vastuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et hageja ning kostjate vahel oli laenusuhe. Hagejale lubati laenu võtmise ja kostjatele edasi andmise eest vastutasuna kõrget ja riskivaba
intressitulu ja seda, et hiljemalt kuue kuu möödudes vabaneb ta HLÜ-ga sõlmitud laenulepingust tulenevatest kohustustest. Laenusuhte olemasolu näitab ka see, et kostjad tegid kostja I konto kaudu hagejale makseid. Kui tegu oleks olnud seltsinguga, ei oleks nad pidanud midagi maksma. Hagejal ei olnud Lonitraga mingit seost. Hageja arvates leidis maakohus õigesti, et laenulepingu pooleks oli ka kostja III. Kostjad II ja III on ise kohtule selgitanud, et lepingueelseid läbirääkimisi hagejaga peeti Lonitra eest ja nimel ning laenuraha eest soetati telgid Lonitrale. Kostjad II ja III olid kõnealusel ajal ka Lonitra seaduslikud esindajad ja osanikud. Kostja III ei ole varem väitnud, et ta oli kogu suhtes üksnes nõustaja. See ei ole ka õige, kuna kostja III täitis ka ise laenulepingut ja kui ta ei olnud laenulepingu pool, siis ei oleks ta pidanud seda tegema.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuse väide ei anna alust otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus tuleb vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
10.Apellatsiooniastmes on poolte vahel vaidlus esiteks selle üle, kas maakohus kvalifitseeris hageja ja kostjate vahelise õigussuhte õigesti. Kostja III on seisukohal, et poolte vahel oli seltsinguleping, hageja arvates oli see aga laenuleping.
11.Seltsingulepingut reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 ja selle kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 näeb ette, et seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Laenulepingut seevastu reguleerib VÕS § 396 lg 1, mis näeb ette, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenulepingu iseloomulikuks tunnuseks on lisaks intressi kui raha kasutamise tasu maksmine (VÕS § 397 lg 1).
12.Eeltoodust tuleneb, et kui hageja andis HLÜ-lt saadud laenuraha kostjatele sellepärast, et nende vahel oli raha ühisele investeerimisele ja kasumi teenimisele suunatud kokkulepe ehk seltsing, siis saaks hageja laenuraha tagastamist nõuda üksnes seltsingu likvideerimisel (VÕS § 600) ja panuste tagastamist reguleerivate sätete alusel (VÕS § 603). Panuste tagastamine toimub VÕS § 603 lg 1 kohaselt pärast seda, kui seltsingu kohustused on täidetud ja see eeldab, et seltsingul on vara, mille arvel panused tagastada. VÕS § 603 lg 4 koostoimes VÕS § 602 lgga 2 näeb ette, et kui seltsinguvarast ei piisa panuste tagastamiseks, vastutavad seltsinglased puudu oleva summa eest vastavalt nende osadele kahjumi katmises. Kui aga hageja andis raha kostjatele laenuna, siis peavad kostjad saadud raha kohustuse sissenõutavaks muutudes tagasi maksma.
13.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte õigesti laenulepinguks. Maakohus hindas kõiki tõendeid ja leidis, et tõendina esitatud sõnumivahetusest ei ole võimalik seltsingulepingule omaseid tahteavaldusi välja lugeda. Maakohus leidis põhjendatult, et asjas ei ole võimalik tuvastada, et hagejal ning kostjatel II ja III oleks olnud mingi kõigi kolme eelnimetatud isiku jaoks ühine eesmärk. Selline ühine eesmärk võis raha kasutamiseks olla küll kostjatel, kuid see ei muudaks nende ja hageja vahelist õigussuhet seltsinguks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenulepingule viitavad nii see, et hageja pidi saama kostjatelt neile üleantud raha eest kindla suurusega tasu (6000 euro suurust intressi) kui ka see, et kostjad maksid hageja kontole hageja kohustuste katteks
perioodiliselt raha. Maakohus selgitas kostjatele menetluses korduvalt, et kui nad tuginevad sellele, et poolte vahel oli seltsing, siis tuleb neil selgelt esile tuua asjaolud, mis seda kinnitavad, samuti neid asjaolusid ka tõendada. Seda kostjad ei teinud.
14.VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Sama paragrahvi neljas lõige näeb ette, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning lepingu olemust ja eesmärki. Seega on üks lepingu sisu ja eesmärgi väljaselgitamisel arvestatav asjaolu ka see, kuidas lepingut täideti. Maakohus leidis praegusel juhul õigesti, et poolte vahel on laenuleping, sest kui üks isik annab teisele raha ja teine maksab selle eest tasu ning tagastab saadud raha osade kaupa, siis viitab see laenusuhtele. Kostjad ei ole vastupidist ka tõendanud. Kostja III on ringkonnakohtu menetluses esitatud viimastes seisukohtades küll väitnud, et intressikokkulepe ei ole tõendatud ja et hageja nõude arvestus ei ole õige, kuid selliseid asjaolusid ei ole kostja III maakohtu menetluses ega ka apellatsioonkaebuses esile toonud, seega jätab ringkonnakohus need tähelepanuta (TsMS § 651 lg 1 ning § 652 lg-d 1, 3 ja 4).
15.Kostja III on apellatsioonkaebuses väitnud ka seda, et kui pidada poolte suhet laenulepinguks, siis oli selle laenulepingu järgi laenusaaja üksnes kostja II. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et maakohus tuvastas õigesti, et laenusaajaks ja seega ka võlgnikuks olid nii kostja II kui ka kostja III. Tõsi on see, et hagejaga pidas lepingueelseid läbirääkimisi ja suhtles ka pärast laenulepingu sõlmimist rohkem kostja II. Kuid maakohus leidis õigesti, et kui hinnata poolte vestlust kogumis, siis nähtub sellest üheselt, et esimese laenulepingu sõlmimist korraldas ka kostja III. Kostja III viitab apellatsioonkaebuses küll üksikutele lausetele poolte vestlusest, kuid neist ei saa teha järeldust, et kostja III ei olnud laenulepingu pool. Samuti ei ole tuvastatud asjaoludega kooskõlas kostja III väide, et tema ei olegi hagejaga mingeid läbirääkimisi pidanud. Maakohus hindas tõendina esitatud sõnumivahetust tervikuna ja leidis õigesti, et kostja III oli koos kostjaga II laenulepingu pool. Nii nähtub sellest sõnumivahetusest, et 17. märtsil 2016 on kostja III küsinud hagejalt: „Ega ei ole Kreditex midagi vastanud“. Samas vestluses on kostja III vastanud hageja küsimusele, kas notari aja peab ise kinni panema: „Ei, selle nemad panevad“. 22. märtsil 2016 on hageja küsinud: „Runo, kauplesid sa ise selle tagasimaksu üle või kaasnes see võimalus nagunii?“ ja kostja III on vastanud: „Seda küll kauplema ei pidanud“. 23. märtsil 2016 on kostja II kirjutanud: „Runo, vaata ASAP üle ja anna oma roheline tuli, et ärme enne midagi neile kirjuta. Mis ettevõte see üldse on? Ja kas see esmane koht, kust Runn võttis, on vastanud“. Kostja III on sellele vastanud: „Võib nii kirjutada küll.“ Ja lisanud: „Mis ettevõte see on. Ma ei mäleta nagu selliseid punkte.“
16.Kostja III viidatud hageja lausest „See võlanõue laenu osas tuleb eelkõige sulle, Runoga pole ma midagi kokku leppinud“ ei saa ülejäänud vestluse sisu arvestades järeldada, et kostja III ei oleks olnud laenulepingu pool. Samuti ei saa sellest järeldada, et hageja oleks kostja III vastu olevast nõudest loobunud. Vestluses sisalduv sõna „eelkõige“ viitab muid asjaolusid arvestades eelduslikult vaid sellele, et hageja nõuab laenu tagastamist esmajoones kostjalt II. Solidaarse kohustuse puhul on võlausaldajal õigus valida, kellelt ta kohustuse täitmist nõuab (VÕS § 65 lg 1).
17.Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja III ei ole varem menetluses tuginenud sellele, et tema roll oli vaid laenunõustamine. Samuti ei ole see kooskõlas sellega, mida kostja III on sõnumivahetuses väljendanud. Muu hulgas on kostja III 25. mail 2016 rääkinud laenulepingu täitmisest ja öelnud, et enne kui telkide müügist raha saadakse, ei julge ta lubada, et saab hagejale raha maksta. Kui kostja III oleks olnud vaid nõustaja, ei oleks tal olnud mingit põhjust
rääkida hagejaga sõlmitud laenulepingu täitmisest. Samuti ei oleks kostja III sellisel juhul pidanud hagejale mingeid makseid tegema.
18.Ringkonnakohus märgib, et kostja III apellatsioonkaebuse väited on ka vastuolulised. Ühelt poolt väidab ta, et temal ja kostjal II oli hagejaga seltsinguleping ja ühiselt taheti kostjate äriühingu kaudu äri teha, teisalt aga väidab kostja III, et temal ei ole hagejaga üldse mingit suhet. Samuti on kostja III väited selle kohta, kas ta on raha saanud ja kas ta peab hagejale midagi tagasi maksma, olnud vastuolulised maakohtu menetluses. Nimelt on kostjad II ja III kohtule esitatud esimeses vastuses kinnitanud, et nad on hagejalt tõesti raha saanud (rõhutades, et kostja I ei olnud laenusaaja) ja lubanud saadud laenu ka tagasi maksta.
19.Vastuseks kostja III väitele, et hageja ei ole tõendanud, et raha läks kostja II käsutusse, märgib ringkonnakohus, et kostja II on menetluses ise väitnud, et saadud raha kasutati telkide ostmiseks ja telgiärist on rääkinud ka kostja III.
20.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 järgi kostja III kanda.
21.Hageja esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema menetluskuludeks apellatsiooniastmes olnud 936 euro suurused õigusabikulud (koos käibemaksuga).
22.TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218 kohaselt. Hagejat on menetluses esindanud TsMS § 218 nõuetele vastav esindaja.
23.Hagejale on osutatud õigusteenust tunnihinnaga 144 eurot koos käibemaksuga. Hageja on kinnitanud, et füüsilise isikuna ei ole ta käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja tunnihind 144 eurot koos käibemaksuga ei ole arvestades tsiviilasja keerukust ja mahukust põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsiooniastmes põhjendatud ja vajalik tunnitasu suurus 120 eurot koos käibemaksuga.
24.Hagejale on õigusteenust osutatud kokku 6,5 tunni ulatuses. Sellest 6 tundi on kulunud apellatsioonkaebusele vastamisele ja pool tundi menetluskulude nimekirja koostamisele. Ringkonnakohtu arvates on õigusabi maht põhjendatud ja vajalik ning hageja õigusabikuluks apellatsiooniastmes tuleb seega määrata 6,5 × 120 = 780 eurot. See summa tuleb kostjalt III hageja kasuks ka välja mõista.
25.TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjal III hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin
/allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.