3.Mõista välja M Plt J J (Js) kasuks põhivõlgnevus summas 7 600 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 7 600 eurot, kokku 15 200 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Jätta poolte menetluskulud 97,4% ulatuses M P kanda ja 2,6 % ulatuses J J (Js) kanda.
2.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks
2-21-17334 tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Harju Maakohtu menetluses on J J hagi M P vastu 7 800 euro ja viivise saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid J Js ja M P 03.04.2020 võlatunnistuse, mille kohaselt tunnistas kostja rahalist kohustust hageja ees summas 7800,00 eurot. Viidatud kokkuleppe järgi võttis kostja omaks, et võlakohustus on tekkinud hageja poolt kostjale raha laenamise teel ajaperioodil 20.05.2018 - 02.04.2020 ning ka selle, et laenu üleandmine toimus nii sularahas kui ka panga ülekannetega. Laenu üleandmise kohta on koostatud akt ja see on võlatunnistuse lisa nr 1. Viidatud kokkuleppe kohaselt kohustus kostja kokkuleppes märgitud rahalise kohustuse summas 7 800 eurot täitma hiljemalt 23.10.2021. Kokkulepe punkti 4. kohaselt kui kostja viivitab võlgnevuse tasumisega on hagejal nõuda viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kokkuleppe punktis 5. kostja kinnitas, et on teadlik käesoleva võlatunnistuse aluseks oleva võlasuhte sisust ning selle õiguslikust tähendusest. Võlatunnistuse lisa 1 kohaselt kostja kinnitas, et on hagejalt saanud rahalisi vahendeid 7 800 euro ulatuses, mis toimus sularahas ja panga ülekannetega perioodil 20.05.2018. - 02.04.2020. Kostja ei ole täitnud poolte vahel sõlmitud kokkulepet ja on jätnud võlatunnistuses märgitud summa hagejale tagastamata. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostjal tasumata võlatunnistuse punkti 1. toodud võlgnevus põhisummas 7 800 eurot.
2.Vastavalt kokkuleppe punktile 4. kohustub kostja tasuma viivist 0,5% päevas tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja palub mõista kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevus summa 7 800 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 312,00 eurot, kokku summas 8 112 eurot; mõista kostjalt välja hageja kasuks viivis põhisummalt (7800,00 eurot) alates hagiavalduse kohtusse esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni, võlatunnistuses ettenähtud määras 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 7488,00 eurot, et kõrvalnõuded kokku ei ületaks põhisummat; mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud ja määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus; mõista kostjalt välja hageja kasuks välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras;
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
2-21-17334
3.Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja selgitab, et hageja tegi kostjale kingitusi ja survestas pärast suhte lõppemist kostjat nende katteks laenulepingut sõlmima. Hagejal ja kostjal oli 2018. aastal paarisuhe, mille käigus tegi hageja kostjale kingitusi (sh rahalisi). Alles pärast seda kui kostja väljendas hagejale selgelt soovi suhe lõpetada, asus hageja kostjat järjepidevalt terroriseerima, survestades endaga kohtuma, ähvardades korduvalt rahaliste nõuetega ning korraldades vastu kostja tahtmist kahjulike tingimustega laenulepingu sõlmimise.
4.Kostja ei aktsepteeri hageja nõudeid väidetavast laenulepingust, mille sõlmimist hageja kostjale peale surus. Hageja viis oma järjepideva survestamisega kostja sellisesse vaimsesse seisundisse, et kostja andis vastu oma tegelikku tahet laenulepingule digitaalallkirja, mis andis hagejale seejärel võimaluse kostjaga peale lõppenud suhet manipuleerida ja sundida vastu kostja tahtmist endaga kohtuma ja saadud kingituste eest raha tagasi maksma. Sellisel viisil kostjaga manipuleerides, pidevalt survestades on hageja koostatud ja poolte allkirjastatud laenuleping heade kommetega vastuolus.
5.Kostja kontoväljavõtetelt nähtub, et laenuna pealkirjastatud ülekandeid on ainult summas 2 400 eurot, st kordades vähem hageja väidetud laenust. Kostja on laenuna saadud summadest hagejale tagastanud 1585 eurot ja seega ei saa väidetava laenu jääk olla suurem kui 815 eurot.
6.Hagejapoolne järjepidev survestamine kohtumiseks, suhtlemiseks või väidetava võlgnevuse kinnitamiseks viis kostja vaimselt nii raskesse seisundisse, et kostja oli sunnitud andma hagejale järele ja tööl viibides allkirjastama digikonteineri, milles sisalduv laenuleping oli kostjale ilmselgelt kahjulike tingimustega ja milles märgitud summat ei ole kostja tegelikkuses kunagi hagejalt saanud. Kostja allkirjastas laenulepingu üksnes seetõttu, et lootis pääseda hageja poolsest vaimsest terroriseerimisest ja järjepidevatest soovimatutest lähenemiskatsetest. Kostja tegi seda ainult seetõttu, et hageja oli ta viinud vaimse survestamisega nii kaugele, et ta oli nõus alla kirjutama ükskõik millele, et ainult tema jaoks väljakannatamatuks muutunud olukorrast pääseda.
7.Vaatamata sellele, et kostja peale hagejapoolset survestamist allkirjastas vastu oma tegelikku tahtmist kahjulike tingimustega ja heade kommete vastase tehingu, ei lõpetanud hageja kostjaga suhtlemist. Peale lepingu sõlmimist survestas hageja endiselt kostjat endaga kohtuma, lubades seejuures väidetavat laenusummat vähendada. Näiteks 29.05.2020 pakkus hageja, et väidetav laenusumma väheneb 800 euro võrra kui kostja on nõus 8 korda hagejaga kohtuma ja ta Facebookis sõbraks lisama. Hageja käitumine on ilmsete moraalinormide vastane, sest kostja oli hagejale eelnevalt korduvalt ja selgelt teatanud, et ta ei soovi temaga enam kohtuda ega suhelda.
8.Hageja järjepidev survestamine oli nii intensiivne, et kostja oli sunnitud abi saamiseks pöörduma politsei poole. Kuriteoteates selgitas kostja, et endine kaaslane J Js otsib temaga intensiivselt kontakti, kuigi hageja on talle selgelt ja korduvalt teatavaks teinud, et ei soovi temaga enam suhelda. Samuti selgitas kostja avalduses, et 21.07.2020 tuli hageja ootamatult tema elukohta ja soovis allkirjastada dokumente, mis on seotud väidetava raha laenamisega kostjale. Kuigi kostja esitatud kaebuse peale kriminaalmenetlust ei algatatud, rõhutas juhtivuurija kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises, et hagejal tuleb aktsepteerida kostja soovi suhtlust mitte jätkata. Hageja lubas seda teha. Politseiuurija suhtles hagejaga ja selgitas talle mh et hageja käitumine kostjaga kontakti otsimisel on vastuolus üldtuntud käitumisnormidega olukorras, kus kostja on talle teada andnud, et ta temaga suhelda ei soovi. Eelnevast nähtub, et järjepidevalt ja intensiivselt kostjat survestades saavutas hageja selle, et kostja allkirjastas vastu oma tegelikku tahtmist ebaõigete andmetega laenulepingu, mida hagejal oli võimalik kostja vastu ära kasutada
2-21-17334 kas kostja soovimatutele kohtumistele sundimiseks või muul viisil kostja vastu kahjulikult ja alusetult ära kasutades (sh kohtu kaudu väidetava võlgnevuse sissenõudmiseks).
9.Kostja leiab, et 20.04.2020 laenuleping on heade kommetega vastuolus ja TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine seetõttu, et hageja pärast kostja soovi lahku minna kostjat pidevalt vaimselt terroriseeris, hageja on kostja kontole teinud suuremas osas ülekandeid mis on vaadeldavad kinkena (mitte andnud hageja väidetud summas laenu), samuti, et kostja ei nõustunud hagejaga kohtuma, mille peale hageja koostas laenulepingud ja nõudis kostjalt laenulepingu digitaalset allkirjastamist. Hagejapoolse järjepideva survestamise tõttu kostja murdus vaimselt ja selle tulemusena andis järele ilmselgelt kahjulike tingimustega laenulepingu sõlmimisele lootes sellega pääseda hageja vaimse terrori alt. Pärast lepingu allkirjastamist asus hageja olukorda ära kasutama ja manipuleeris kostjaga läbi selle, et nõustus mh kohtumiste eest laenusummat oluliselt vähendama. Selline käitumine näitab selgelt, et hageja tegelik tahe laenulepingu sõlmimiseks oli kostjaga edasi manipuleerida sundides teda endaga kohtuma ning kingitustena antud raha tagasi saada.
10.Seega olukorras, kus endise elukaaslase poolt põhjustatud alandamise ja vaimse terrori surve all ei olnud kostjal muud valikut kui allkirjastada kahjulike tingimustega laenuleping, mida kostja tegelikult ei soovinud (kostja soovis tegelikult ainult pääseda hagejaga suhtlemisest), eksib selline tehing üldise õiglustunde ja moraalinormide vastu ning selle kehtima jätmine asetab kostja äärmiselt ebaõiglasesse ja kahjulikku ärakasutamist võimaldavasse seisundisse.
11.Hageja käitumine on selges vastuolus üldiste moraalinormidega, mis ei pea lubatavaks oma kontaktide peale surumist teisele inimesele olukorras, kus inimene on selgelt kontaktidest keeldunud. Samuti on selges vastuolus üldiste moraalinormidega varasemalt paarisuhte raames antud kingituste või toetuste ümbervormistamine laenulepinguks kasutades selleks soovimatute kontaktidega süstemaatilist ähvardamist. Hageja andis kostjale eelnevalt rahalist toetust seetõttu, et kostja oli koroonapandeemia tõttu kaotanud töö (kostja töötas xxx) ja lähisuhte tõttu oli hageja kostja raskest rahalisest olukorrast teadlik ning aitas teda vabatahtlikult ilma mainimata, et soovib raha hiljem tagasi.
12.Alternatiivselt juhul, kui kohus leiab, et laenuleping ei ole heade kommetega vastuolus ja seega on kehtiv, palub kostja jätta hagi osaliselt rahuldamata võttes arvesse kostja poolt hagejale tagastatud summasid. Kokku on maksekorraldustest nähtuvalt kostja hagejale tagastanud 1 585 eurot. Samuti palub kostja alternatiivselt vähendada laenulepingu punktis 4 sätestatud viivist summas 0,5% päevas (millele vastab 182,5% aastas). Viivise suurus on selges vastuolus heade kommetega arvestades nii hageja eelnevat survestamist kui ka sellest eraldi võetuna. Eesti Panga avaldatud keskmine tarbijakrediidi kulukuse määr 31.05.2021 seisuga on 18,68% ning seega palub kostja lähtuda viiviste määramisel Eesti Panga avaldatust. Kostja palub hagi jätta rahuldamata, menetluskulud jätta hageja kanda.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
13.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
2-21-17334
14.Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 03.04.2020 võlatunnistuse, milles kostja tunnistas võlga hageja ees summas 7 800 eurot ja kohustus võla tasuma hiljemalt 23.10.2021 ning kohustus ka tasuma hagejale viivist 0,5% tasumata summalt päevas. Koos võlatunnistusega allkirjastas kostja ka lisa 1, milles kinnitas, et on saanud hagejalt raha perioodil 20.05.2018 – 02.04.2020 kokku 7 800 eurot nii sularahas kui pangaülekannetega (tl 6 ja pöördel). Kohus loeb selle asjaolu TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
15.Riigikohus on lahendis nr 2-19-5601 väga põhjalikult käsitlenud võlatunnistusega seonduvat. Riigikohus selgitas, et „kui hageja esitab kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist. Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28;
24.märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18).
16.Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt Riigikohtu 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-103-16, p 18). VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale (vt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 23. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12).
17.Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. aotsus tsiviilasjas nr 3-2-1162-13, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24).
18.Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle
2-21-17334 sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).
19.Arvestades võlatunnistusi puudutavat varasemat praktikat, leiab kolleegium, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu
18.detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.“ (RKTKO 2-5601, p 16.1-16.3).
20.Kohus leiab, et 03.04.2020 võlatunnistusest nähtub kahtlusteta, et pooled on sõlminud võlatunnistuse õiguslikult siduva tehinguna. Kostja mitte ainult ei tunnista, et tal on hageja ees kohustus, vaid ta on ka kohustunud võlgnevuse konkreetseks kuupäevaks (23.10.2021) tasuma ja kohustuse mittetäitmisel kohustunud tasuma viivist. Seega ei nentinud kostja pelgalt võlgnevuse olemasolu vaid võlatunnistust tuleb käsitelda kui tehingut.
21.Kohtu hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, kuivõrd pooled ei loonud võlatunnistuse sõlmimisega uut, senisest võlasuhtest sõltumatut (abstraktset) kohustust vaid fikseerisid ära kohustuse suuruse ja leppisid kokku kohustuse täitmise tähtajas. Tegemist ei ole iseseisva ega sõltumatu nõudealusega, vaid nõudealus tuleneb varem antud laenudest. Kohus selgitab, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas.
22.Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Kostja leiab, et võlatunnistus on tühine, kuivõrd on saadud kostjalt survestamise teel. Kostja tugineb sellele, et poolte vahel oli kuni septembrini 2018 lähisuhe, hageja tegi sellel ajal kostjale eraelulisi makseid. Kui hageja ning kostja paarisuhe lõppes, siis hageja soovis selle jätkumist ning soovis jätkata kostjaga suhtlemist. Selle saavutamiseks tegi hageja kostjale ülekandeid ja andis raha. Kostja hinnangul on võlatunnistus tühine ja vastuolus heade kommetega. Kostja viitab siinjuures sellele, et hageja asus oma rahalisi nõudmisi suures ulatuses vähendama tingimustel, et kostja vastu oma tahtmist hagejaga kohtuks (käiks kinos ja õhtusöögil, reisil ning teatris ja õhtusöögil). Hageja vaidleb võlatunnistuse tühisusele vastu.
23.Kohus kostjaga ei nõustu ning leiab, et võlatunnistus ei ole tühine ega ole saadud kostjalt survestamise teel. TsÜS § 86 lg 1 ja 2 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja ei ole aga tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada võlatunnistuse vastuolu
2-21-17334 heade kommetega. Kohus märgib, kuigi võlatunnistus on kostjat koormav ja puudub poolte kohustuste tasakaal, on see võlatunnistuse olemuslik probleem, mis ei saa iseenesest tuua kaasa vastuolu heade kommetega. Kostja ei ole võtnud võlatunnistuses endale ühtegi kohustust, mis oleks olnud vastuolus heade kommetega. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja ettepanekud võlgnevuse vähendamiseks tingimusel, et kostja tuleb temaga kinno teatrisse või õhtusöögile ei kooskõlas heade kommetega või moraalinormidega. Hageja on selliste ettepanekutega üritanud osta kostja aega ja lähedust ning sellised sisuliselt enesemüümisele suunatud ettepanekud ei saa olla aktsepteeritavad. Kuid kostja on hageja ettepanekutest selgelt keeldunud ja hageja ettepanekud ei ole saanud võlatunnistuse osaks. Seega ei saa kohus nõustuda sellega, et võlatunnistus on tühine hageja käitumise tõttu võlatunnistuse sõlmimise läbirääkimise käigus.
24.Kostja väited tema survestamise kohta võlatunnistuse vormistamisel on ebamäärased ja ka tõendamata. Kuigi kostja tugineb sellele, et hageja ei aktsepteerinud kostja soovi suhtlemine lõpetada ja survestas hagejat rahaliselt, ei ole kohtule see väide usutav. Kohtule ei ole eluliselt usutav kostja väide, et hageja käitumine oli niivõrd ahistav ja pealetükkiv, et kostja oli viidud sellisesse seisundisse, et tal ei olnud muud võimalust tegelikkusele mittevastav võlatunnistus allkirjastada. Kohtule on esitatud poolte messingeri sõnumivahetus, mille kohaselt kostja edastas hagejale foto digiallkirjastatud võlatunnistusest ja kinnitas, et saatis digikonteineri ka hagejale ning lisas sinna juurde emotikoni „naerunäo“. Vastuseks hageja naerunäole ja kommentaarile, et „saad nüüd jooma minna“ vastas kostja, et „ma ei lähe jooma, „ emotikon naerunägu“ aga ok.“(tl 91). Kohtule ei ole eluliselt usutav, et emotsionaalselt sellise piirini viidud isik, kes enda väidete kohaselt kirjutab alla millele iganes, et ahistajast lahti saada, lisaks pärast allkirjastamist oma sõnumitele rahulolevaid naerunägusid. Mingit vastumeelsust hageja suhtes või võlatunnistuses märgitud summa suhtes kostja ei väljendanud ei pärast ega ka enne allkirjastamist. Vastupidi, kostja kinnitab 03.04.2020 kell 16:47 messingeri sõnumis: „nope, vaatasin üle, kõik õige.“(tl 88). Enne allkirjastamist peetud sõnumivahetusest ei nähtu mingit kostja survestamist.
25.Et kostja ei olnud võlatunnistust allkirjastades viidud hageja ahistava käitumise tõttu meeleheitesse, kinnitab ka poolte kirjavahetus 07.07.2020, kus kostja pöördub hageja poole sõnumiga, et „keegi võiks 2600 euri mulle kanda, et mu konto kinni ei läheks. See vana jama. See lhtl kasvab ja kasvab ja ma ei jaksa kahte asja korraga maksta. Sinu laenu pluss veel seda ka. Tee laenu. Sulle lihtsam maksta kui teistele. Ja lisatud on ka kolm „pisaratega naerunägu““ (tl 92). Ka 08.07.2020 kell 12:05 kurdab kostja hagejale oma keerulist rahalist olukorda ja palub hagejalt laenu. Kostja palub 08.07.2020 kell 18:20 sõnumis hagejal laenusumma kanda oma sõbrannale K ja annab sõbranna kontonumbri. Kohtule ei ole eluliselt usutav, et kostja pöördub uue, ja suhteliselt suures summas laenu saamiseks inimese poole, kes on temalt oma ahistava ja pealetükkiva käitumisega väidetavalt välja pressinud võlatunnistuse olematu suurusega laenu kohta. Ka nendes kirjavahetustes ei väljenda kostja kordagi rahulolematust varasema võlatunnistuse kohta vaid vastupidi, peab hagejat piisavalt heaks laenuandjaks, et temalt täiendavalt laenu küsida. Kohtule on esitatud ka poolte messingeri kirjavahetus 28.06.2020, milles hageja kinnitab, et tegi ük /ülekande/ ära. Kostja kinnitab vastuseks, et tuli üle tänks :)) ja lubas hagejale, et viimane saab vbla paar chillimist juurde (tl 93). Ka siin ei väljenda kostja hageja suhtes mingit vastumeelsust ega soovi hagejaga mitte suhelda. Kohus leiab jätkuvalt, et kui keegi on viidud meeleheitele ühe poole väidetava ahistava käitumise ja rahalise survestamise tõttu ei suhtle see isik pärast heatujuliselt ja rõõmsameelselt oma ahistaja või väljapressijaga ega küsi temalt täiendavat laenu juurde. Kohtule ei ole kostja väited hageja ahistava ja survestava käitumise kohta eluliselt usutavad.
2-21-17334
26.Kuigi kostja on 29.07.2020 pöördunud politseiasutuse poole põhjusel nagu hageja oleks otsinud kostjaga kontakti, kuigi kostja on hagejale teatanud, et ei soovi hagejaga suhelda, siis pärast võlatunnistuse sõlmimist ja enne politseiasutusse pöördumist toimunud messingeri kirjavahetus ei kinnita, et just hageja otsiks kostjaga kontakti või survestaks kostjat kuidagi rahaliselt. Vastupidi, hoopis kostja on hagejalt raha laenuks küsinud, need pöördumised on olnud kostja algatusel. Suhtlus on olnud vastastikune. Kui kostja ka päriselt ei soovinud hagejaga suhelda, ega soovinud olla mingil moel hagejaga seotud, vältida igati kontakti hagejaga, ei oleks kostja hagejalt ka täiendavalt raha küsinud ja seda temalt vastu võtnud. Samuti ei saa 29.07.2020 (so ca 3,5 kuud pärast võlatunnistuse allkirjastamist) pöördumisest politseiasutuse poole teha järeldust, et hageja survestas kostjat võlatunnitust allkirjastama. Võlatunnistus on kohtu hinnangul kehtiv. Kostja ei ole tuginenud tehingu tühistamisele (TsÜS § 90).
27.Kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kostja tugineb sellele, et tegelikkuses on ta laenu saanud 2 400 eurot, millest ta on tagasi maksnud hagejale 1 585 eurot ja tema võlgnevuse tegelik suurus hageja ees on 815 eurot. Kohus ei nõustu kostja väidetega.
28.Kostja on võlatunnistust allkirjastades tunnistanud võlgnevust hageja ees 03.04.2020 seisuga summas 7 800 eurot. Olukorras, kus kostja on allkirjaga tunnistanud nii sularaha kui ka pangaülekannete saamist ei ole piisav üksnes paljasõnaline väide, et kostja ei ole saanud sularaha. Hageja on esile toonud, et on tasunud ülekannetega kostja korteri üüriarveid 1 300 euro ulatuses, samuti on kostja kasutanud hageja krediitkaarti ca 900 euro ulatuses, lisaks on kostja hageja krediitkaardi andmeid kasutades tasunud ka enda taksoarveid ning on lubanud need summad hagejale tagastada (tl 44-46). Kostja neid väiteid ümber lükanud ei ole. Kohtule ei ole ka eluliselt usutav, et hageja soovis pärast paarisuhte lõppu lihtsalt heast südamest kanda kostjaga seotud kulutusi soovimata oma raha tagasi. Kostja ei ole tõendanud, et kostja üüriarvete tasumine oli tegelikkuses tegemist oli kingitustega kostjale. Seega ei kohus nõustuda kostjaga selles, et ta on hagejat saanud vaid 2 400 eurot. Nagu kohus juba eespool tuvastas, kostja kinnitas enne võlatunnistuse allkirjastamist hagejale 03.04.2020 kell 16:47 messingeri sõnumis: „nope, vaatasin üle, kõik õige.“ Seega nõustus kostja ka võlgnevuse summaga.
29.Kohus leiab ka, et kostja esitatud kontoväljavõttest nähtuvalt on enamik tema tagasimakseid hagejale toimunud enne võlatunnistuse allkirjastamist va 04.07.2020 makse summas 200 eurot, seega on võlatunnistuse allkirjastamisel on ilmselgelt neid makseid ka võlasummas arvesse võetud. Kuigi kostja selgitas 22.08.2022 istungil, et tegemist oli kas kingitustega või niisama raha andmistega hagejale, ei ole kostja oma väiteid tõendanud.
30.Küll asub kohus seisukohale, et 04.07.2020 makset hagejale summas 200 eurot tuleb käsitleda 03.04.2020 võlatunnistuse tagasimaksena. Võlatunnistuse kohaselt kohustus kostja võla tagasi maksma hiljemalt 23.10.2021, seega ei olnud kostjal keelatud teha tagasimakseid võlatunnistuse alusel varem. 04.07.2020 ülekandes ei ole kostja märkinud, millise kohustuse katteks on nimetatud summa tasutud ega ole ka mõistliku aja jooksul hagejale teatanud, millise kohustuse katteks ta selle summa tasus. Kuigi hageja oli seisukohal, et nimetatud summa on tasutud 22.06.2020 antud laenu summas 200 eurot katteks, kohus sellega ei nõustu. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et pooled leppisid kokku 22.06.2020 laenu tagastamise 04.07.2020. Samuti ei ole hageja esile toonud, et ta oleks kostjale mõistliku aja jooksul teatanud, et loeb selle summa 22.06.2020 laenu katteks. VÕS § 88 lg 6 järgi kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise
2-21-17334 kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks: esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus; teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus; kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus; neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Kohtu ette ei ole toodud, kas ja millise tähtajaga lepiti kokku 28.06.2020 hageja poolt kostjale antud laen, seega juhindub kohus tagasimakse määramisel VÕS § 88 lg 6 p 4 ja loeb selle tasutuks võlatunnistuses märgitud kohustuse katteks.
31.VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohus on kõiki väiteid kaaludes jõudnud järeldusele, et 03.04.2022 võlatunnistus poolte vahel kehtib. Kostja ei ole kohut veennud selles, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seega tuleb 03.04.2020 võlatunnistuse alusel 7 600 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.
32.VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Kostja on oma kohustuse täitmisega viivituses. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise väljamõistetud summalt 0,5% päevas, kuid mitte üle põhisumma suuruse. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et kostja on oma kohustusi rikkunud, tuleb kostjalt lisaks põhivõlgnevusele ka viivis välja mõista.
33.Kostja vaidleb viivise määrale vastu ja leiab, et viivise suurus on selges vastuolus heade kommetega arvestades nii hageja eelnevat survestamist kui ka sellest eraldi võetuna. Eesti Panga avaldatud keskmine tarbijakrediidi kulukuse määr 31.05.2021 seisuga on 18,68%4 ning seega palub kostja lähtuda viiviste määramisel Eesti Panga avaldatust. Hageja leiab, et viisinõue kostja vastu ei ole ebamõistlikult suur ega nõustu viivisenõude vähendamisega. Üksnes kostja väide, et tegemist on ebamõistlikult kõrge viivisega, ei anna alust viivise vähendamiseks. Hageja viivisenõue ja kokku kõrvalnõuded ei ületa põhivõlga ega ole vastuolus heade kommetega.
34.Kohus märgib, et võlatunnistus on sõlmitud kahe füüsilise isiku vahel, kohtu ette ei ole toodud asjaolu, et hageja oleks tegutsenud laenuandjana oma majandus või kutsetegevuses. Seega ei kohaldu antud juhul tarbijakrediidi sätted. Kohus leiab, et ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Hageja on oma viivisenõuet piiranud põhinõude suurusega. Kostja, rikkudes võlatunnistuses kokkulepitud kohustust, pidi arvestama lisanduva viivisega mis tulenes võlatunnistuse punktist 4. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue põhjendatud Viivisekalkulaatori kohaselt on viivise suuruseks summalt 7 600 eurot kohtuotsuse tegemise seisuga 13 794 eurot. Kuivõrd hageja on oma viivisenõude piiranud põhinõude suurusega tuleb kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis summas 7 600 eurot.
2-21-17334 Viiviseraporti lisab kohus asja materjalide juurde. Viivise täiendavaks vähendamiseks kohtu hinnangul alust ei ole.
35.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, põhivõlgnevus summas 7 600 eurot ja viivis summas 7 600 eurot kostjalt välja mõista.
36.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
37.Kostja esindaja esitas 26.08.2022 kohtule taotluse istungiprotokolli parandamiseks. Kostja palub kohtul parandada 22.08.2022 kohtuistungi protokollis oma seisukoht. Nimelt on kostja esindaja viidanud ajamärkele 00:12:39 mis on protokolli kohaselt /---/. Sealt oleme summeerinud, et 2400 eurot on antud laenu ja kostja on tagastanud 1585 eurot. 8015 eurot on jääk. See on kostja alternatiivne vastuväide. Kostja palub parandada: “Sealt oleme summeerinud, et 2400 eurot on antud laenu ja kostja on tagastanud 1585 eurot. 815 eurot on jääk. See on kostja alternatiivne vastuväide.” Hageja taotlusele vastu ei vaidle.
38.Vastavalt TsMS § 53 lg 2 esimesele lausele on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest.
39.Kohus, tutvunud esitatud taotluse ja tsiviilasja materjalidega leiab, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 50 on sätestatud protokolli kohustuslik sisu. Vastavalt TsMS § 50 lg 1 peab protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Sama paragrahvi lõige 1 p 8 kohaselt peab protokollis olema kirjas menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Kostja on taotlenud oma arvutuskäigu täpsustamist. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt oluliste protokolli muudatustega. Kohus selgitab, et TsMS § 55 kohaselt saab protokolliga tõendada menetlustoimingu vorminõuete järgimist. Protokollis kajastatakse menetlustoimingu käiku, taotluste lahendamist, tõendiallikana kuuluvad fikseerimisele vande all antud ütlused. Oma menetluslikud seisukohad märgivad menetlusosalised mitte kohtuistungi protokollis, vaid menetlusdokumentides. Kostja on oma menetlusdokumendis selgelt viidanud oma alternatiivsele seisukohale, et maksimaalselt saab kostjal olla kohustus hageja ees summas 815 eurot. Muus osas on kostja seisukoht protokollis piisavalt kajastatud. Taotlus protokolli parandamiseks jääb asja materjalide juurde. Menetluskulude jaotus
40.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades haginõude rahuldamise ulatust, leiab kohus, et õiglane on jätta menetluskulud 97,4% ulatuses kostja kanda ja 2,6% ulatuses hageja kanda. Kohus selgitab, et lähtub menetluskulude jaotuse proportsiooni arvutamisel sellest, et kohus rahuldas hageja põhinõude summas 7 600 eurot, mis hagetavast summast 7 800 eurot moodustab ca 97,4%.
41.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas
2-21-17334 tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
42.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Ei ole välistatud, et käesolev vaidlus jätkub apellatsioonimenetluses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.