Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. oktoober 2022, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-19630
Kohtuasi
X hagi Y vastu omandiõiguse üleandmiseks ja tahteavalduste asendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12. augusti 2022. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
60 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Sofja Pevzner-Belošitski ja Jelena Karžetskaja
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta tsiviilasjas nr 2-18-19630 tehtud Harju Maakohtu 12. augusti 2022. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.
4.Määrata kindlaks Y ringkonnakohtus hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista välja X-lt Y kasuks menetluskulud 300 eurot. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 31. detsembril 2018 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, paludes lugeda, et hageja on 9. juulil 2018 kostjaga 4. jaanuaril 2018 sõlmitud kinkelepingust taganenud ning kustutada kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXXX kantud korteriomandi asukohaga Tallinnas XXX omanikuna kostja ning kanda ennast omanikuna samasse registriosasse. Hageja palus asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega. Koos hagiga esitas hageja hagi tagamise avalduse. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 4. jaanuaril 2018 kinkelepingu, millega hageja kinkis kostjale korteriomandi asukohaga Tallinnas XXX (korteriomand). Kinkelepingu p-s 3.3 lepiti kokku, et kingisaaja koormab kinkija kasuks korteriomandi tähtajatu ja tasuta üürilepinguga koos allüürimise õigusega kolmandatele isikutele. Lepingu p-s 5.4 lepiti kokku, et kolme kuu jooksul sõlmitakse omavahel korteriomandi üürileping (kinkija on üürnik) ning samuti sõlmitakse kokkulepe praeguse üürnikuga, mille tulemusena muutub praegune üürileping allüürilepinguks (kinkija – üürileandja ja praegune üürnik – allkasutaja) ning lepingu p-s 2.1.2 nimetatud üürilepingust tulenevad rahalised õigused ja kohustused (sh üür, maamaks, kõrvalkulud jne) kuuluvad kuni kokkuleppe sõlmimise päevani kinkijale. Lepingu p 7 sisaldas ka kinnistamisavaldust märke tegemiseks tulevikus sõlmitava üürilepingu kohta. Hageja esitas kostjale 9. juulil 2018 notariaalses vormis kinkelepingust taganemise avalduse, kuna kostja jättis täitmata kinkega seotud kohustuse ning näitas oma käitumisega hageja vastu üles jämedat tänamatust (võlaõigusseaduse (VÕS) § 268 lg 1 ja § 267 p-d 1 ja 3). Nimelt keeldus kostja kinkelepingus kokku lepitud üürilepingu sõlmimisest kohe pärast seda, kui hageja teda enam rahaliselt ei toetanud. Üürilepingu sõlmimine oli hageja jaoks oluline, kuivõrd see pidi tagama talle täiendava sissetuleku. Lisaks muutus kostja käitumine hageja suhtes alandavaks, julmaks ja agressiivseks. Kinkelepingu sõlmimise ajal üüris vaidlusalust korteriomandit kõrges eas vanaproua, kes oli hagejaga sama koguduse liige. Üürnik teavitas hagejat 18. juunil 2018, et kostja pani tema postikasti kirja, millega hoiatas teda sellest, et kahe kuu pärast kolib kostja vaidlusalusesse korteriomandisse elama. Kuivõrd koguduse liikmed abistavad teineteist, siis oli hageja jaoks üürniku selline väljatõstmine väga alandav. Ka ähvardas kostja hagejat, et teeb ta paljaks ning ta sureb kerjusena kraavis. Lisaks kaebas kostja Eesti Energia AS-ile, et hageja varastab elektrit, mistõttu pidi hageja taluma alandavat kontrolli, mille käigus aga elektrivargust ei tuvastatud. Hageja tunneb end väga alandatuna, sest kostja käitumisest on ilmselge, et hageja oli vajalik üksnes siis, kui tal oli raha. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust. Hageja ise lõpetas kostjaga suhtlemise, kui sai kinkelepingu sõlmimisel teada, et kostja on nime vahetanud. Hageja ise ei ole näidanud välja huvi üürilepingu sõlmimiseks. Nimelt on kostja palunud hagejal saata talle üürilepingu projekt. Hageja aga kostja pöördumisele ei vastanud. Ka ei ole hageja vaidlusaluse korteriomandi otsest valdust kostjale üle andnud ning kasutas korterit kuni 2019. a jaanuarini, saades sellelt üüritulu. Seega ei ole kostja takistanud hagejal korteriomandit kasutada ja sellelt tulu teenida. Lisaks on kostja jätkuvalt nõus kinkelepingus kokkulepitud üürilepingut sõlmima.
Hageja etteheited on tegelikkuses suunatud endise abikaasa, aga mitte kostja kui hageja tütre vastu. Ka on hageja pahatahtlikult moonutanud fakte. Hageja enda käitumine on kostja suhtes pahauskne. Kostja armastab oma isa ning on tundud huvi tema tervise kohta ja pakkunud talle abi. Kostja ei ole hagejalt raha nõudnud, samuti ei ole tema käitumine ega suhtumine hageja suhtes olnud agressiivne. Hageja enda käitumine viitab sellele, et tema soov oli näilikult tekitada enda ja kostja vahel konflikt, et tulevikus viidata tänamatusele ning taganeda sõlmitud kinkelepingust. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 12. augusti 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis kostja 14. juuli 2022. a hilinenult esitatud menetluskulude nimekirja tähelepanuta ning kostja menetluskulud maakohtus kindlaksmääramata. Maakohus mõistis hagejalt riigituludesse välja kokku 1900 eurot (s.o 900 eurot, mille tasumisest oli hageja hagi esitamisel menetlusabi korras vabastatud ning 1000 eurot, mille tasumisest oli kostja kaja esitamisel menetlusabi korras vabastatud). Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole kinkelepingu p 5.4 täitmata jätmine kostjale etteheidetav. See, et üürileping jäi sõlmimata, on ka teise lepingupoole ehk hageja tegevusetusest tulenev tagajärg. Kostja ei saanud üksi üürilepingut sõlmida. Hageja oleks pidanud esitama kostjale üürilepingu allkirjastatuna või vähemalt üürilepingu projekti. Sellisel juhul oleks võimalik asuda analüüsima, kas kostja on keeldunud üürilepingu sõlmimisest. Ka ei ole kostja näidanud hageja suhtes üles jämedat tänamatust. Maakohus leidis, et kuivõrd pooled ei olnud kolme kuu jooksul kinkelepingu sõlmimisest ehk hiljemalt 4. aprilliks 2018 sõlminud kinkelepingu p-s 5.4 nimetatud üürilepingut ja hageja ei olnud sõlminud samas punktis nimetatud allüürilepingut, siis oli kostja korteriomandi omanikuna õigustatud avaldama korteris elavale üürnikule ning korteromandi kinkijale/üürileandjale, et ta soovib ise asuda seda kasutama. Maakohtu hinnangul ei väljendu kostja jäme tänamatus ka selles, et kostja avaldas soovi vaidlusalust korteriomandit kasutama hakata vahetult pärast seda, kui hageja tegi viimase elatismakse. Hageja täitis oma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ning kostja asus samaaegselt või vahetult peale ülalpidamiskohustuse lõppu realiseerima oma õigust temale kuuluvat omandit kasutada. Ka ei saa kostja jämedaks tänamatuseks pidada hagejalt raha küsimist. Nii hageja kui ka kostja ütlustest ilmnes, et kostja on harjunud hagejalt raha küsima ja hageja on harjunud kostjale raha andma. Sellises olukorras oleks hageja pidanud kostjale teada andma, et peale kinkelepingu sõlmimist ei või kostja enam hagejalt raha küsida. Tõendamist ei ole leidnud hageja väide nagu oleks kostja kutsunud hageja elukohta Eesti Energia AS-i kontrolli põhjusel, et hageja varastab elektrit. Kuivõrd hageja on käesolevas asjas tehtud tagaseljaotsuse täitnud enne selle jõustumist, selgitas maakohus, et kui viivitamata täitmisele kuuluvat lahendit muudetakse või lahend tühistatakse, peab sissenõudja tagastama võlgnikule viivitamatu sundtäitmisega saadu ja hüvitama võlgnikule sundtäitmise vältimiseks tehtud kulutused (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 474 lg 2). Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning lõpetada menetlus otsust tegemata, jättes kehtima Harju Maakohtu 29. jaanuari 2020. a tagaseljaotsuse, või alternatiivselt rahuldada hagi. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja hinnangul on maakohus üllatuslikult asunud seisukohale, et kinkelepingu p 5.4 täitmata jätmine ei ole kostjale etteheidetav, kuivõrd kinkelepingu p-s 5.4 nimetatud üürilepingu sõlmimata jätmine on ka hageja tegevusetusest tulenev tagajärg (maakohtu otsuse p 8). Kostja ei väitnud menetluses kordagi, et ta oleks jätnud üürilepingu sõlmimata seetõttu, et hageja oleks
omalt poolt jätnud midagi tegemata. Ka on maakohtu seisukoht põhjendamata. Maakohus väidab, et lepingu täitmata jätmine „ei ole etteheidetav kostjale“, kuid ei selgita, mida see tähendab või millist õigusnormi kohus kohaldab. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et isegi kui kinkelepingust tuleneva üürilepingu sõlmimise kohustuse rikkumine tõepoolest ei oleks kostjale etteheidetav, ei oleks see alus hagi rahuldamata jätmiseks, sest võlausaldaja võib sellest hoolimata VÕS § 105 kohaselt lepingust taganeda. Ekslik on maakohtu seisukoht nagu oleks hageja pidanud saatma kostjale üürilepingu projekti. Sellist kohustust kinkelepingust ei tulenenud. Ka kinkelepingu tekst paneb üürilepingu sõlmimise kohustuse vaid kostjale. Kostja käitumisest nähtus selgelt, et ta ei kavatsenud seda kohustust täita. Ka ei lõpetanud kinkelepingu p 5.4 sätestatud tähtaja rikkumine kostja kohustust üürilepingu sõlmimiseks. Ka on maakohus jõudud vale järelduseni, kui leidis, et kostja ei ole näidanud hageja suhtes üles jämedat tänamatust. Seejuures ei ole maakohus võtnud kõigi hageja väidete osas seisukohta. Lisaks ei ole hageja väitnud, et jäme tänamatus seisnes selles, et kostja küsis hagejalt raha, vaid selles, et hageja oli kostja jaoks ainult rahaallikas. Maakohus rahuldas esmakordselt hagi 29. jaanuari 2020. a tagaseljaotsusega. Hagejale teadaolevalt tagaseljaotsus jõustus, sest selle alusel tehti kinnistusraamatu kanne, millega hageja sai korteriomandi tagasi. Samas määras maakohus 22. detsembri 2021. a määruse resolutsiooni p-s 2, et kaja rahuldamise tõttu 29. jaanuari 2020. a tagaseljaotsus ei jõustu ja seda ei saa täita. Kohtuotsus ei saa samaaegselt jõustuda ja mitte jõustuda. Ka ei tulene TsMS-st kohtule õigust jõustumismärke tühistamiseks. Kuivõrd kohtuotsuse jõustumist ei saa tühistada, tuleb algatatud menetlus jõustunud kohtuotsuse olemasolu tõttu TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Lisaks on maakohus rikkunud TsMS § 416 lg-s 5 sätestatud kohustust, kuivõrd hageja sai kaja kätte kaks kuud pärast menetluse taastamist. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 kohaselt muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.
7.Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 4. jaanuaril 2018 kinkelepingu, millega hageja kinkis kostjale korteriomandi asukohaga Tallinnas XXX. Samuti lepiti kokku, et korteriomand koormatakse hageja kasuks tähtajatu ja tasuta üürilepinguga koos allüürimise õigusega kolmandatele isikutele (I kd, tl-d 12–15 pöördel). 9. juulil 2018 tegi hageja avalduse, millega taganes kinkelepingust ning tegi ettepaneku omandi tagasikandmiseks (I kd, tl-d 19–20). Vaidluse all ei ole, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Hageja on edastanud kostjale taganemise avalduse VÕS § 188 lg 1 kohaselt, järgides VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaega.
8.Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning jätta kehtima asjas
29.jaanuaril 2020 tehtud tagaseljaotsus (I kd, tl-d 124–126). Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et asja menetlus tuleb jõustunud kohtuotsuse olemasolu tõttu lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Esmalt märgib kolleegium, et TsMS § 417 lg 5 kohaselt ei saa menetluse ebaõigele taastamisele tugineda hiljem menetluses tehtud lahendile kaevates. TsMS § 417 lg-te 4 ja 5 ning § 660 lg 1
koosmõjust tuleneb, et seadusandja on soovinud tagada menetlusosalistele võimaluse kohtumääruse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollimiseks kõrgema astme kohtu poolt vaid juhul, kui kohus on otsustanud jätta menetluse taastamata. Kolleegium märgib teiseks, et TsMS § 468 lg 1 p 2 järgi on tagaseljaotsus viivitamata täidetav. Seega ei pidanud otsuse täitmiseks olema see jõustunud (toimikus oleval tagaseljaotsusel jõustumismärge puudub). Jõustumismärge kohtuotsusel loob eelduse, et otsus on jõustunud ja et seda võib täita, kuid see ei muuda jõustumata otsust jõustunuks (vt Riigikohtu 16. detsembri 2004. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-04, p 15). Samuti võib kohtulahendile kantud jõustumismärge olla ekslik (vt Riigikohtu 19. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-12, p 14). Praegusel juhul esitas kostja kaja TsMS § 415 lg-s 2 sätestatud 30 päeva jooksul, maakohus taastas menetluse ning tagaseljaotsus ei jõustunud (II kd, tl-d 1–3).
9.Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused on täidetud, et hagejal saaks VÕS § 268 lg 1 kohaselt olla õigus nõuda kostjalt kingitud korteriomandit alusetu rikastumise sätete alusel tagasi. Vaidlus on selles, kas kostja on käitunud viisil, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust taganeda. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija VÕS § 268 lg 1 järgi lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1–3 ettenähtud juhtudel, mh siis, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust või kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse.
10.Hagi aluseks olevate asjaolude järgi taganes hageja juba täidetud kinkelepingust VÕS § 267 p 3 alusel põhjusel, et kostja jättis täitmata kinkega seotud kohustuse sõlmida hagejaga üürileping. Maakohus leidis, et hageja esile toodud asjaolude pinnalt ei ole võimlik järeldada, et kostja oli kohustuse täitmisest keeldunud (vt maakohtu otsuse p 8). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, kuid täiendab maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga.
10.1.Kinkelepingu p 5.4 kohaselt leppisid kinkija ja kingisaaja kokku, et hiljemalt kolme kuu jooksul arvates lepingu sõlmimisest, sõlmivad nad omavahel korteriomandi üürilepingu (kinkija on üürnik) ning samuti sõlmivad kokkuleppe praeguse üürnikuga, mille tulemusena muutub praegune üürileping allüürilepinguks ning lepingu p 2.1.2 nimetatud üürilepingust tulenevad rahalised õigused ja kohustused kuuluvad kokkuleppe sõlmimise päevani kinkijale. Tähtajatu ja tasuta üürilepingu kohta on tehtud kinnistusosakonna registriossa hageja kasuks märge (I kd, tl-d 16 ja pöördel). Kohustuse täitmata jätmine kingisaaja poolt on lepingu rikkumine, mis annab kinkijale õiguse lepingust taganeda. Kinkelepingust taganemisel ei pea kinkija andma täiendavat tähtaega, vaid võib taganeda lepingust alates koormise või kohustuse täitmata jätmisest teadasaamisest või ajast, mil ta pidi rikkumisest teada saama (vt Võlaõigusseadus II, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2019, § 267 komm. 3.4). Taganemisele kohaldatakse VÕS §-s 116 sätestatut. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).
10.2.Pooled ei vaidle selle üle, et kinkelepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal korteriomandi valdust. Kinkelepingu p 3.3 ja selle kohta kinnistusraamatus tehtud märge andsid hagejale õiguse korteriomandit tähtajatult ja tasuta üürilepingu alusel kasutada või anda selle kolmandatele isikutele allüürile ning selleks ei olnud kostja kui omaniku nõusolekut vaja. Hageja esitas kostjapoolse rikkumise tõendamiseks kostja koostatud 17. juuni 2018. a ja 19. juuni 2018. a teatised (I kd, tl-d 45–46 pöördel). Kolleegium leiab, et nende tõendite pinnalt ei saa teha järeldust, et kostja takistas hagejal või üürnikul korteriomandit kasutada või keeldus üürilepingule nõustumuse andmisest ja üürnikuga kokkuleppe sõlmimisest. Uksekella
helistamist ning kirjakeste postkasti või ukse vahele jätmist ei saa lugeda kinkega seotud üürilepingu sõlmimise kohustuse täitmata jätmiseks.
10.3.Maakohus leidis, et kinkelepingu p 5.4 täitmata jätmine ei ole etteheidetav kostjale. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väitele järgmist. Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, tuginedes otsust tehes asjaolule, mida menetluses ei ole arutatud. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja maakohtu menetluses tuginenud sellele, et ta oli nõus üürilepingut sõlmima, ta palus üürilepingu projekti, kuid hageja vältis temaga kontakti (vt kostja 27. veebruari 2020. a menetlusdokument; I kd, tl 136).
11.Hagi aluseks olevate asjaolude järgi taganes hageja kinkelepingust ka seetõttu, et kostja oli hageja suhtes üles näidanud jämedat tänamatust (VÕS § 267 p 1). Maakohus leidis, et kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja neid täies ulatuses ei korda (TsMS § 654 lg 6).
11.1.Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku (vt Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1129-05, p 26). Kinkijale on VÕS §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n-ö prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on "kingi vääriline" (vt Riigikohtu 22. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12). See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. "Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26–27). Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Kolleegiumi hinnangul on maakohus VÕS § 267 p 1 tõlgendamisel sätte kinkijat kaitsvat eesmärki piisavalt arvestanud ning materiaalõigust õigesti kohaldanud. Kinnisvaraga tehingu tegemine on otsus, mille tegemist tuleb eelnevalt hoolega kaaluda, samuti ei ole seadusest tulenevalt võimalik kergekäeliselt tehingust taganeda. Taganemiseks peab olema kaalukas põhjus.
11.2.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Asjaolud, millele hageja tugines, olid järgmised: kostja soovis hageja üüritulust ilma jätta; kostja jätkas hagejalt raha nõudmist; kostja saatis Eesti Energia AS-i hageja elukohta elektri väidetavat varastamist kontrollima; hageja arvates oli ta kostjale vajalik üksnes materiaalselt. Hageja heidab maakohtule ette, et kohus ei võtnud seisukohta kõigi hageja esile toodud asjaolude suhtes. Lisaks eelnimetatule tugines hageja ka sellele, et kostja alandas hagejat vaidlusaluses korteris elava kõrges eas üürniku ees. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 teise lause kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Seega peab kohus otsuse tegemisel võtma arvesse ja analüüsima kõiki menetluses hagi või vastuväidete alusena esitatud väiteid ja asjaolusid. Praeguses asjas rikkus maakohus seda kohustust, kui jättis hageja esile toodud elulised asjaolud analüüsimata. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumise kõrvaldada, kuid see ei mõjuta asja lõppjäreldust.
11.3.Maakohus hindas, kas kostja jäme tänamatus sai seisneda selles, et kostja soovis hagejalt raha (kostja jätkas raha nõudmist ning hageja arvates oli ta vajalik üksnes materiaalselt). Maakohus leidis, et raha küsimine hagejalt ei ole käsitatav jämeda tänamatusena. Maakohus on otsuses viidanud poolte vande all antud seletustele (II kd, tl-d 57 pöördel–60). Samuti on maakohus kostja käitumise sisustamisel arvestanud poolte suhteid enne kinkelepingu sõlmimist. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et maakohus hindas asjaoluna mitte seda, et hageja oli kostja jaoks üksnes rahaallikas, vaid seda, et kostja küsis hagejalt raha. See, et hageja tundis, et ta on kostja jaoks rahaallikas, on hageja subjektiivne hinnang kostja käitumisele, s.o raha küsimisele. Nii nagu kohtupraktikas on „jämeda tänamatuse“ sisustamisel viidatud, on see hinnanguline kategooria, mis peab avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Sellise käitumise hindamisel tuleb lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut.
11.4.Kostja oli kinke saamise ajal 18-aastane ning ta soovis edasi õppida. Kostja vande all antud seletuse kohaselt palus ta hagejalt abi ülikooli eest maksmisel, kuid ta pidi õpingud jätma raha puudumise tõttu pooleli (maakohtu 3. mai 2022. a istungiprotokoll; ajamärk 00:52:58). Perekonnaseaduse § 97 p 2 järgi on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealisena õpib, kuni 21-aastaseks saamiseni. Asja materjalidest ei nähtu, et kinke eesmärgiks oli see, et hageja ei pea kostjale enam ülalpidamist andma. Maakohus märkis ekslikult, et hageja ja tema endise abikaasa Q vahelised varasuhted ei oma asja lahendamisel tähtsust. Korteriomandi kinkimine tulenes sellest, ja seda loeb kolleegium ka kinkelepingu eesmärgiks, et hageja ja Q otsustasid ühisvara jagamise vaidluse lahendada kompromissiga, mis hõlmas mh ka seda, et korteriomand jääb lastele (vt kinkelepingu p 2.3 ja maakohtu 8. novembri 2017. a istungiprotokolli; II kd, tl 66 pöördel). Samuti kinnitab eelnimetatud eesmärki ka asjaolu, et tsiviilasjas nr 2-18-8340 andis hageja nõusoleku üürilepingu kohta tehtud märke kustutamiseks (II kd, tl-d 70–71). Hageja ei ole tõendanud, et kinke ja sellega seotud kohustuse eesmärgiks oli see, et tal oleks võimalik ennast ülal pidada. Ainuüksi hageja vande all antud seletus ei ole selle asjaolu tuvastamiseks piisav.
11.5.Samuti ei tulene poolte esitatud ja kogutud tõenditest, et sõnumite saatmine hagejale ja nende sisu oli vastuolus üldiste moraalinormidega (II kd, tl-d 72–79; tunnistajate Q ja Z ütlused; II kd, tl-d 112 pöördel–114 pöördel). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tegemist oli pooltevahelise tavapärase suhtlusega. Kuigi asja materjalidest ei nähtu, et poolte suhtlemine oleks pärast kinkelepingu sõlmimist olnud pingelisem, emotsionaalsem või närvilisem, märgib ringkonnakohus siiski, et kohtupraktikas on leitud, et igasugust kingisaaja käitumist, mis ei ole kinkijale meelepärane, sh ebaviisakate väljendite kasutamist kinkija suhtes, ei saa käsitleda jämeda tänamatusena (vt Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-1714197, p 8). Samuti leidis maakohus, et tõendamata on hageja väide, et kostja teavitas Eesti Energia AS-i elektrienergia varastamise kohta (vt maakohtu otsuse p 16). Hageja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu seisukoha vaidlustamiseks sisulisi väiteid esitanud.
11.6.Hageja sisustas jämedat tänamatust ka asjaoluga, et kostja alandas hagejat korteris elanud üürniku ees. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et maakohus on jätnud selle asjaolu hindamata. Maakohus analüüsis otsuse p-s 11 kirjakeste saatmist ja nende sisu ning leidis ps 12, et need sõnumid ei ole märk tänamatusest. Kuigi kostja avaldas soovi ise korteris elada, siis kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei teinud kostja hagejale ega üürnikule takistusi korteri kasutamiseks (vt käesoleva otsuse p 10.2). Kui hageja tundiski ennast eaka üürniku ees alandatuna ja sõnamurdja isikuna, siis arvestades kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid,
ennekõike kinke eesmärki ja kostja vanust, siis ei anna kostja käitumine hagejale alust kinkelepingust taganemiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.
13.Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
14.TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.
14.1.Apellatsioonimenetluses on kostja palunud hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 300 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi kolm tundi tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Kostja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5), ta ei ole käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10), kuid ta ei nõua kulude hüvitamist käibemaksuga. Kolleegium leiab, et kostja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada.
14.2.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja esindajal apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks ning kliendiga suhtlemiseks kolm tundi. Kolleegiumi hinnangul on tegemist vajaliku ja põhjendatud ajakuluga.
14.3.Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Lepingulise esindaja tunnihinda 100 eurot (käibemaksuta) peab kolleegium konkreetse vaidluse keerukust arvestades põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluses kantud 300 eurot (= 3 tundi × 100 eurot).
15.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.