A O hagi OÜ Rusti Transport (end OÜ Ühisrent) vastu, kasutamata puhkusehüvitise, ülesütlemise hüvitise ja viivise väljamõistmiseks (töövaidlusasi nr 4-1/987/21)
Tsiviilasja hind
3146,30 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja A O (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja Anneli Metsalu Kostja OÜ Rusti Transport (registrikood 12217710), seaduslik esindaja Märt Mõtte
Asja läbivaatamine
16.veebruari ja 15. märtsi 2022 kohtuistungid, edasi kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Tuvastada A O ja OÜ Rusti Transport vahel 9. oktoobril 2019 sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine töölepingu seaduse § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel 12. aprillil 2021.
3.Mõista OÜ-lt Rusti Transport A O kasuks välja töölepingu ülesütlemise hüvitis 2400 eurot.
4.Mõista OÜ-lt Rusti Transport A O kasuks välja kasutamata põhipuhkuse hüvitis 464,86 eurot.
5.Mõista OÜ-lt Rusti Transport A O kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 13. aprilli 2021 kuni 13. august 2021 eest 77,23 eurot.
6.Mõista OÜ-lt Rusti Transport A O kasuks välja viivis 2864,86 eurolt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 14. augustist 2021 kuni nimetatud nõude täitmiseni.
7.Jätta maakohtus kantud menetluskulud OÜ Rusti Transport kanda.
1(9)
8.Määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus pärast otsuse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist istungil.
HAGIAVALDUS JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
Avaldus töövaidlusasjas nr 4-1/987/21
1.A O (töötaja, hageja) esitas 21. mail 2021 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse OÜ Rusti Transport (tööandja, kostja) vastu, milles palus mõista töötajalt tööandaja kasuks välja saamata jäänud töötasu 2702,05 eurot, kasutumata puhkusehüvitise 464,86 eurot, ülesütlemise hüvitise 2529,45 eurot ja ajavahemiku 10. aprill kuni 1. juuli 2021 eest sissenõutavaks muutunud viivise 103,63 eurot, samuti edasiulatuva viivise 1,245 eurot päevas väljamõistmiseks kuni nõuete kohase täitmiseni. Avalduse ja selle täpsustuste kohaselt töötas hageja kostja juures veoautojuhina alates
9.oktoobrist 2019 suulise töölepingu alusel. Alates 10. septembrist 2020 kostja hagejale tööd ei andnud. Hageja sai 15. septembril 2020 Maksu-ja Tolliameti (MTA) töötamiseregistri kaudu teada, et kostja on hagejaga töölepingu lõpetanud. TVK tuvastas oma 16. veebruari 2021 otsusega nr 4-1/2722/20 (jõustus 20. märtsil 2021), et poolte vaheline tööleping on kehtiv, kuna tööandja töölepingu erakorralise lõpetamise tahteavaldust (ei kirjalikku ega suulist) töötajale ei esitanud. Eeltoodust tulenevalt esitas hageja kostjale ettepaneku töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel alates 20. märtsist 2021, millest kostja keeldus. Seoses sellega, et töövaidluskomisjon on töölepingu lugenud oma jõustunud lahendiga kehtivaks, kuid kostja poolte kokkuleppel töölepingut lõpetama ei nõustunud, edastas avaldaja
9.aprillil 2021 töösuhte nõuete kohaseks lõpetamiseks kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Kostja kinnitas 12. aprillil 2021 avalduse kättesaamist. Töölepingu lõppemisel oli töötajal õigus kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse tasule ajavahemiku 10. september 2020 kuni 9. aprill 2021 eest, kokku 464,86 eurot (bruto) töölepingu seaduse (TLS) § 84 lg 1 alusel. TLS § 68 lg 1 alusel oli 10. septembri 2020 seisuga töötajal õigus põhipuhkusele 16,26 kalendripäeva. Avaldaja ühe keskmise kalendripäeva tasu on 30,48 eurot. TLS § 100 lg 4 kohaselt pidanuks kostja hagejale tasuma töölepingu erakorralise üles ütlemisel tööandja töölepingu olulise rikkumise tõttu hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 2529,45 eurot. Töölepingu lõppemisel oli hagejal õigus töötatud aja eest töötasule (kahju hüvitisele) 5902,05 eurot (bruto, TLS § 108 alusel) perioodil 10. september 2020 kuni 9. aprill 2021. Ülesütlemisavalduses esitatud nõudeid kostja tasunud ei ole. Hageja palub mõista välja seadusjärgse viivise hüvitiselt ja puhkusehüvitiselt.
2.TVK rahuldas 1. juuli 2021 otsusega (teatavaks tehtud 15. juulil 2021, TVK otsus) töövaidlusasjas nr 4-1/987/21 töötaja avalduse osaliselt. TVK mõistis kostjalt hageja kasuks välja kasutamata puhkusehüvitise 464,86 eurot, ülesütlemise hüvitise 2400 eurot ning nimetatud nõuetelt sissenõutavaks muutunud viivise ajavahemiku 11. aprill kuni 1. juuli 2021
2(9)
eest 51,49 eurot, samuti edasiulatuva viivise alates 2. juulist 2021 kuni kohase täitmiseni 0,63 eurot päevas. Hageja TLS § 108 järgi esitatud nõue jäi rahuldamata. TVK otsuse kohaselt tuvastati töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 TVK 16. veebruari 2021 otsuse p-s 58, et pooltevaheline tööleping on kehtiv. Teisisõnu tuvastati see, et kostja ei ole töölepingut erakorraliselt üles öelnud. Seda arvestades on põhjendamatu hageja TLS § 108 alusel esitatud kahju hüvitamise nõue. TLS § 5 kohaselt lepivad pooled töölepingu tingimustes kokku lepingu sõlmimisel ning need tingimused on mõlemale poolele täitmiseks kohustuslikud. Kui tööandja ei täida kokkulepitud tingimusi, sh ei kindlusta töötajat kokkulepitud tööga või ei täida töölepingu tingimusi kokkulepitud viisil, võib töötaja nõuda töölepingu ülesütlemist TLS § 91 lg 2 alusel. Tööandja on töötaja 9. aprilli 2021 erakorralise ülesütlemisavalduse kättesaanud (TLS § 95 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 195)). Tööandja ei ole TLS § 105 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist vaidlustanud. Seega tuleb avaldaja tööleping lugeda lõppenuks TLS § 91 lg 2 alusel
10.aprillil 2021. TVK pidas TLS § 100 lg 4 järgi määratavaks mõistlikuks hüvitiseks 2400 eurot. TVK lähtus hüvitise määramisel töösuhte pikkusest, rikkumise ulatusest ja kestvusest ning poolte käitumisest töösuhte ajal ja selle lõpetamisel, leides et tööandjal oli töötajaga sõlmitud tööleping võimalik ülesse öelda tööandja algatusel, kuid ka nõustudes töötaja poolt pakutud lepingu lõppemisega poolte kokkuleppel. Tööandjale oli teada töölepingu jätkumine. Tööandjal tuleb töölepingu lõppemise päeval maksta töötajale väljateenitud, kuid veel maksmata summad (TLS § 84 lg 1). TLS § 71 kohaselt on tööandja kohustatud hüvitama rahas töölepingu lõppemisel töötajale tema kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse. Tööleping on lõppenud, tööandja avaldajale kasutamata põhipuhkuse hüvitist tasunud ei ole. Puhkuse hüvitise suurusele kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Hageja taotlus ülesütlemise hüvitiselt ja puhkusehüvitiselt seadusjärgse viivise väljamõistmiseks alates töölepingu lõppemisele järgnevast päevast (11. aprill 2021) kuulus rahuldamisele. Taotlus töövaidlusasja nr 4-1/987/21 läbivaatamiseks hagimenetluses
3.Tööandja esitas 13. augustil 2021 Pärnu Maakohtule taotluse TVK 1. juuli 2022 otsuse töövaidlusasja nr 4-1/987/21 läbivaatamiseks hagimenetluse korras osas, milles TVK töötaja avalduse rahuldas. Tööandja taotluse kohaselt töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 ei tuvastatud
16.veebruari 2021 otsusega, et tööandja poolne töötaja suhtes töölepingu erakorraline ülesütlemine 10. septembril 2020 tööandja kütusekaardi kuritarvitamise tõttu (usalduse kaotus) oleks olnud tühine. Hageja ei vaidlustanud nimetatud otsust. Järelikult puudub poolte vahel alates nimetatud kuupäevast töösuhe. Seejuures taotles ka hageja eelviidatud töövaidlusasjas töölepingu lõpetamist alates 1. oktoobrist 2020. Seega kumbki pool ei nõudnud ega soovinud töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 töölepingu jätkamist. Asjaolu, et töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 TVK tuvastas 16. veebruari 2021 otsuse põhjendavas osas, et töösuhe on poolte vahel kehtiv ei oma tähtsust. Määrav on otsuse resolutsioonis tuvastatu. TVK 16. veebruaril 2021 otsuse resolutsiooni p-s 3 jäeti hageja taotlus töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Seetõttu lõppes pooltevaheline töösuhe
10.septembril 2020 tööandja poolse töölepingu erakorralise ülesütlemisega. Uut töölepingut pooled ei sõlminud. Eeltoodut arvestades ei tohtinud TVK töövaidlusasjas nr 4-1/987/21 hageja avaldust menetleda ja rahuldas avalduse osaliselt valesti. TVK otsus on põhjendamata ja vastuoluline. Hageja nõuded on alusetud.
3(9)
4.Pärnu Maakohus luges 4. oktoobri 2021 määrusega töövaidluskomisjonile esitatud töötaja avalduse hagiavalduseks ning võttis töövaidlusasja menetlusse. Ühtlasi määras kohus pooltele määruse kättesaamisest 14 päevase tähtaja soovi korral seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Poolte täiendavad seisukohad maakohtus
5.Pooled jäid maakohus töövaidlusasjas nr 4-1/987/21 esitatud seisukohtade juurde ja palusid jätta menetluskulud teineteise kanda. Kostja vaidles vastu hageja TVK-s kantud menetluskulude suurusele. Menetluse edasine käik maakohtus
6.Maakohus määras asjas eelistungi 16. veebruarile 2022, mis lükati edasi 15. märtsile 2022. Eelistungile kostja seaduslik esindaja Märt Mõtte ei ilmunud. Kostja juhatuse liikme J L volitused olid istungi toimumise ajaks viimase kinnitusel lõppenud ning kohtumenetlusega seonduvad dokumendid M. Mõttele edasi antud (dtl 204). Hageja taotles asjas tagaseljaotsuse tegemist. Hageja märkis, et kostja on pahatahtlikult pooltevahelisi menetlusi venitanud ja süüdistanud hagejat kütusevarguses alusetult. Kohus küsis kostja juhatuse liikme M. Mõtte seisukohti asjas 15. märtsi 2022 e-kirjaga, millele viimane ei reageerinud (dtl 205 ja 207).
12.augusti 2022 määrusega määras kohus asja menetluse jätkamise poolte nõusolekul kirjalikus menetluses ja pooltele tähtajad ning eelmenetluse lõppenuks 5. septembril 2022 (dtl-d 225-227). Hageja esitas 11. septembril 2022 lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekirja (dtl-d 229-234). Kostja täiendavaid seisukohti ega tõendeid ei esitanud.
OTSUSE PÕHJENDUSED
7.Maakohus tutvunud tsiviilasja toimikus olevate tõendite ning menetlusdokumentidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte menetluskulud jäävad kostja kanda.
8.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
9.Töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 4 kohaselt, kui töövaidluskomisjon avalduse täielikult või osaliselt rahuldab, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina. TvLS § 58 lg 5 kohaselt ei kontrolli kohus töövaidluskomisjoni otsust, vaid lahendab töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluses algusest peale. Seega menetleb kohus hageja nõudeid osas, milles töövaidluskomisjon need töövaidlusasjas nr 4-1/987/21 rahuldas (dtl 12-16). Eeltoodut arvestades menetleb kohus hageja nõudeid poolte vahel sõlmitud suulise töölepingu alusel kasutumata puhkusehüvitise 464,86 eurot, ülesütlemise hüvitise 2529,45 eurot ja sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise 51,19 eurot, samuti edasiulatuva seadusjärgse viivise 0,63 eurot päevas kuni nõuete kohase täitmiseni väljamõistmiseks (dtl-d 34-37 ja 92-96).
10.Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei ilmnenud tema avaldustest, mistõttu kohus saab need lugeda TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 alusel tuvastatuks:
4(9)
poolte vahel sõlmiti suuline tööleping, mille kohaselt töötas hageja kostja juures veoautojuhina alates 9. oktoobrist 2019 (tööleping) (dtl-d 12, 13, 18, 21 ja 36); ajavahemikul 11. september 2020 kuni 9. aprill 2021 hagejale töölepingu alusel tööd ei pakutud ja töötasu ei makstud (dtl-d 4, 8, 9, 14, 59-61 ja 68); eelviidatud perioodil oli kostja juhatuse ainuke liige J L (dtl 203); hageja esitas kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse 9. aprillil 2021, mille alusel luges töölepingu lõppenuks 10. aprillil 2021 (dtl-d 62 ja 59-61); kostja kinnitas töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kättesaamist 12. aprillil 2021 (dtl 62); kostja hageja erakorralise töölepingu ülesütlemise avaldust TVK-s ega kohtus ei vaidlustanud (dtl-d 3-10, 12-16, 18-26 ja 34-37); kostja mistahes rahasummasid hagejale pärast ülesütlemise avalduse saamist tasunud ei ole (dtl 3-10, 12-16, 18-26 ja 34-37).
11.Vaidlus on eelkõige selle üle, kes töölepingu erakorraliselt üles ütles. Esmalt käsitleb kohus seega töölepingu erakorralise ülesütlemisega seonduvat ning tuvastab, millise sätte alusel ja millisel kuupäeval pooltevaheline töösuhe lõppes. Kostja kaitseb end hageja nõuete vastu järgmiste väidetega. Kostja ütles töölepingu erakorraliselt kehtivalt üles TLS § 88 lg 1 p 5 alusel 10. septembril 2020. TVK jättis töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 16. veebruari 2021 (jõustunud 20. märtsil 2021) otsuse resolutsiooni p-s 3 hageja nõude töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Järelikult on tööleping tööandaja poolse töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusega lõppenud ja poolte vahel puudub töösuhe, mida lõpetada. Uut töölepingut ei ole poolte vahel sõlmitud. Hageja nõuded on alusetud (dtl-d 3-10). Kohus kostja sellise arusaamaga ei nõustu.
12.TsMS § 457 lg 1 näeb ette, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Öeldu kehtib ka TVK jõustunud otsuse osas, mistõttu ei saa kohus teha lahendit, mis oleks sellega vastuolus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 2. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-1-1-47-11, p 12). Õiguskirjanduse kohaselt on kohtuotsus siiski siduv vaid konkreetse hagi piirides (vt Tsiviilkohtumenetluse seadustik I, kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2017, § 272 komm 3.3.2.). Muus osas on kõik kohtulahendid käsitatavad dokumentaalsete tõenditena (TsMS § 272 lg 2). Seejuures ei ole ühelgi tõendil tsiviilkohtumenetluses ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 232).
13.Eeltoodut arvestades ei ole maakohus seotud TVK 16. veebruari 2021 (jõustunud
20.märtsil 2021) otsuse resolutsiooni punktidega töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20, nagu arvab ekslikult kostja. Kohus hindab TVK 16. veebruari 2021 otsust töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 praeguses asjas tõendina (dtl-d 18-26).
14.Töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 jättis TVK kohtu hinnangul ekslikult 16. veebruari 2021 otsuse resolutsioonis tuvastamata töölepingu ülesütlemise tühisuse ja jättis TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu töötaja taotlusel lõpetamata. Nimetatud otsuse p-des 50 jj on TVK tuvastanud, et TVL mõttes ei ole kostja hagejaga sõlmitud suulist töölepingut erakorraliselt üles öelnud, sest nõuetekohast ülesütlemisavaldust ei ole tehtud. Kohtu arvates tulnuks TVK-l tuvastada, et kostja poolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ja lahendada hageja 5(9)
nõue TLS § 107 lg 2 alusel, mitte jätta ülesütlemise tühisuse tuvastamisega seonduvad hageja nõuded rahuldamata (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Eelviidatud TVK lahendit hinnates ei nähtu sellest, et kostja oleks 10. septembril 2020 töölepingu erakorraliselt kehtivalt üles öelnud TLS § 95 jj mõttes. Hageja nõue töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks jäi rahuldamata põhjusel, et kostja ei olnud teinud töölepingu ülesütlemise avaldust töölepingu seaduse mõttes, st TVK ei tuvastanud töölepingu ülesütlemist (vt töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 TVK 16. veebruari 2021 otsuse p-d 55 ja 58, dtl 25). TVK ei jätnud seega hageja avaldust rahuldamata põhjusel, et kostja oli töölepingu erakorraliselt üles öelnud nagu võiks ekslikult resolutsioonist järeldada. Sellele viitab mh see, et TVK tuvastas 16. veebruari 2021 otsuse töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 p-s 58, et tööleping on kehtiv (dtl 25).
15.Kokkuvõttes ei ole TVK 16. veebruari 2021 otsuse töövaidlusasjas nr 4-1/2722/20 p-s 3 märgitu praeguses asjas kohtule siduv ja nimetatud lahend tervikuna ei tõenda, et kostja ütles
10.septembril 2020 pooltevahelise töölepingu kehtivalt erakorraliselt üles. Muid tõendid selle kohta, et tööleping oleks 10. septembril 2020 või mõnel muul kuupäeval kostja poolt erakorraliselt ülesöeldud kohtule esitatud ei ole. TsMS § 230 lg 1 kohaselt pidi kostja tõendama oma väiteid, s.o esile tooma sündmused või tahteavaldused, millest nähtuks töösuhte varasem või hilisem lõpetamine. Kohus määras 4. oktoobril 2021 põhjenduste ja tõendite esitamiseks pooltele tähtaja. Kostja põhjendusi ja tõendeid ei esitanud. Kohus märgib, et MTA töötamise registrisse töölepingu lõppemise kohta 15. septembril 2020 TLS § 88 lg 1 p 7 alusel kande tegemine ei lõpetanud töölepingut, sest töölepingu seadus ei näe sellist alust töölepingu lõppemise kohta ette. Viidatud register on deklaratiivne ega oma õiguslikku tähendust töösuhte lõppemise aluse tuvastamisel.
16.Poolte vahel ei ole vaidlust, et ajavahemikul 10. september 2020 kuni 9. aprill 2021 kostja hagejale töölepingu alusel tööd ei pakkunud ja töötasu ei maksnud (dtl-d 3-10, 138 ja 34-37) . Samuti puudub vaidlus selles, et hageja esitas 9. aprillil 2021 kostjale TLS § 91 järgi erakorralise töölepingu ülesütlemise avalduse, mille kostja sai enda kinnitusel kätte hiljemalt
12.aprillil 2021 (dtl-d 59-62). Kostja ei ole hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldust sisuliselt vaidlustanud (dtl-d 3-10). Töölepingu lõppemise eelduseks on TLS § 95 lg 1 järgi ülesütlemisavaldus. Üles võib öelda erakorraliselt nii tähtajalise kui ka tähtajatu töölepingu. Etteteatamistähtaegu järgimata võib töölepingu üles öelda töötaja üksnes TLS § 98 lg-s 2 sätestatud juhul. Ülesütlemise avaldus muutub kehtivaks kättesaamisega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-d 1 ja 2). Ülesütlemise avaldus on kehtiv, kui täidetud on selle materiaalsed ja formaalsed eeldused (VÕS §d 195 ja 196 koosmõjus §-ga 1).
17.Kohtu arvates on hageja praegusel juhul 9. aprilli 2021 ülesütlemisavaldusega töölepingu kehtivalt erakorraliselt üles öelnud 12. aprillil 2021. Ülesütlemisavaldus muutus kehtivaks, kui kostja selle kätte sai. Kostja kinnitas ülesütlemisavalduse kättesaamist 12. aprillil 2021 (dtl 62). Kohtupraktika kohaselt on majandustegevuses tegutseval isikul saadetud e-kirjaga mõistlik võimalus tutvuda hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2007 otsus nr 3-2-1-123-07, p 12). 9. aprill 2021 oli reede. E-kirja saabumisele järgnev päev langes nädalavahetusele, siis saab mõistlikult eeldada, et majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul tekib mõistlik võimalus sellega tutvuda järgmisel tööpäeval. Seega tuleb lugeda ka
6(9)
kohtupraktika kohaselt töölepingu ülesütlemisavaldus kostja poolt kättesaaduks 9. aprillile 2021 järgneval tööpäeval ehk 12. aprillil 2021. Eeltoodut arvestades tuleb hageja tööleping lugeda lõppenuks 12. aprillil 2021. Hageja 9. aprilli 2021 ülesütlemisavaldus on kohtu hinnangul formaalselt ja materiaalselt nõuetekohane. Avalduses on põhjendatud erakorralist ülesütlemist sellega, et hageja ei ole saanud alates 10. septembrist 2020 kostjast tuleneval põhjusel tööd ega töötasu (dtl 60). Tegemist oli kostjast tuleneva tööseisakuga. Kostja ei ole seda eitanud. Kohtu arvates on selline põhjendus piisav TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel ning § 98 lg 2 alusel töölepingu erakorralise ülesütlemiseks (vt Riigikohtu 9. veebruari 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-9129, p-d 26–27). TLS § 5 kohaselt lepivad pooled töölepingu tingimustes kokku lepingu sõlmimisel ning need tingimused on mõlemale poolele täitmiseks kohustuslikud. Ülesütlemisavaldus vastab ka TLS § 95 lg 1 vorminõuetele ja on kostjale kättetoimetatud. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et oleks ülesütlemisavalduse TLS § 105 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud.
18.Eeltoodut arvestades tuleb lugeda pooltevaheline tööleping TLS § 91 lg 1 ja lg 2 p 2 ning § 98 lg 2 alusel 12. aprillil 2021 lõppenuks. TLS § 84 lg 1 sätestab üldpõhimõttena töösuhtest tulenevate kõikide nõuete sissenõutavaks muutumise ajaks töölepingu lõppemise kuupäeva. Teisisõnu tekib töötajal õigus nõuda sellest ajast tööandjalt rahaliste kohustuste täitmist.
19.Hageja on palunud mõista kostjalt enda kasuks välja TLS § 100 lg 4 alusel ülesütlemise hüvitise 2529,45 eurot, s.o kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Hageja esitas oma töötasu tõendamiseks MTA TDS lisa 1 väljavõtte ning arvutas vastavalt keskmise töötasu maksmise tingimuste ja korra § 3 lg-tele 1 ja 6 (edaspidi kord, koosmõjus TLS § 29 lg-ga 8) ühe kuu keskmise töötasu suuruseks 843,15 eurot) (dtl-d 34-37 ja 39-41). Kostja ei ole hüvitise suurust sisuliselt vaidlustanud. TVK rahuldas 1. juuli 2021 otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/987/21 hageja nõude 2400 eurot ulatuses (3 x 800 eurot). TVK lähtus hüvitise määramisel töösuhte pikkusest, rikkumise ulatusest ja kestvusest ning poolte käitumisest töösuhte ajal ja selle lõpetamisel, leides et tööandjal oli töötajaga sõlmitud tööleping võimalik ülesse öelda tööandja algatusel, kuid ka nõustudes töötaja poolt pakutud lepingu lõppemisega poolte kokkuleppel. Tööandjale oli teada töölepingu jätkumine (dtl-d 12-16). Kohus ei saa rahuldada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui seda tegi TVK, sest hageja ei vaidlustanud TVK otsust hagi rahuldamata jäänud osas (vt ka otsuse p 9). Kohus leiab sarnaselt TVK-ga, et hüvitise suuruseks tuleb määrata 2400 eurot (3 x 800 eurot (MTA TDS lisa 1 järgi arvutatud keskmise töötasu suurus koosmõjus korra § 3 lg-ga 4). Kohus on seisukohal, et esine asjaolusid, mis tingiksid TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitise suuruse muutmise. Tööandja ei ole töösuhtes käitunud töötaja suhtes mõistlikult. Tööandja keeldus töötajale töö andmisest ja palga maksmisest ning töölepingu kokkuleppel lõpetamisest olukorras, kus ta pidi mõistlikult võttes aru saama, et pooltevaheline tööleping on kehtiv (vt ka otsuse p-d 11-15). Hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus tööandja vastutust nimetatud olukorra tekkimisel ja võimalikku töötajale tekkinud kahju.
20.TLS § 71 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemisel hüvitama rahas töötajale töötaja poolt kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse. Hageja arvutuse kohaselt oli tema
7(9)
väljateenitud puhkusepäevade arv lepingu ülesütlemise seisuga 16,26 kalendripäeva ja ühe keskmise kalendripäeva tasu korra kohaselt 30,48 eurot, mis teeb rahaliseks hüvitiseks 464,86 eurot (dtl-d 34-38). Kostja ei ole hüvitise suurust sisuliselt vaidlustanud. Puhkusetasu ei ole tuvastatud asjaoludel hagejale välja makstud. TLS § 28 lg 2 p-d 3 ja 4 sätestavad, et tööandja on kohustatud tagama kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja arvestust, samuti maksma puhkusetasu. Kuivõrd arvestuse pidamine oli kostja ülesanne ning kostja ei ole hageja arvestust vaidlustanud, võtab kohus aluseks hageja arvestuse. Eeltoodu kohaselt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista puhkusehüvitis 464,86 eurot.
21.Hageja palub mõista kostjalt välja viivise hüvitiselt ja puhkuse hüvitiselt (dtl-d 34-37). VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. TVK mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates 11. aprillist 2021 (töölepingu lõppemisele järgnev päev) kuni töövaidluskomisjoni otsuse tegemiseni, s.o 1. juulini 2021 viivise 51,49 eurot 2864,86 eurolt ja alates 2. juulist 2021 kuni kohase täitmiseni viivise 0,63 eurot päevas (dtl 12). Kohus luges töölepingu lõppenuks 12. aprillil 2021. Töölepingu lõppemisega muutusid sissenõutavaks kõik saadaolevad tasud. Kohus on kostjalt hageja kasuks välja mõistnud töölepingu ülesütlemise hüvitise 2400 eurot ning puhkusehüvitise 464,86 eurot, s.o kokku 2864,86 eurot. Kohus leiab, et hageja seadusjärgne viivisenõue on põhjendatud. Arvestades, et kohus muutis töölepingu lõppemise kuupäeva, on vajalik ümber arvestada ka viivisearvestus. Kohus leiab, et sissenõutavaks muutunud viivist tuleb arvestada alates
13.aprillist 2021 (töölepingu lõppemisele järgnevast päevast) kuni hagi esitamiseni (kostja poolt taotluse esitamiseni), st kuni 13. augustini 2021. Seega kujuneb sissenõutavaks muutunud viiviseks 77,23 eurot. Alates 14. augustist 2021 arvestatakse viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel kuni võlasumma tasumiseni.
22.Kohtu hinnangul on hagejal võimalik jõustunud kohtuotsusega pöörduda Maksu- ja Tolliameti poole muudatuste tegemiseks töötamise registris, kus tehakse otsuse alusel kanded (https://www.ti.ee/et/uudised/kelle-poole-poorduda-kui-tootamise-registri-kanne-ei-ole-oige). Praegusel juhul on kohus tuvastanud kohtuotsuse resolutsioonis töölepingu alguse ja lõpu kuupäeva ning lõppemise aluse. Kohus tegi seda menetlusökonoomiast tulenevatel kaalutlustel. Poolte vahel on töölepingust tulenev vaidlus kestnud pikka aega. Kohtuotsuse resolutsioonis töölepingu lõpu kuupäeva ja lõppemise tuvastamata jätmine põhjustaks tõenäoliselt poolte vahel uue kohtuvaidluse MTA töötaja registri kande muutmiseks.
23.Hageja taotles asjas tagaseljaotsuse tegemist. Kohus selgitab, et tagaseljaotsuse tegemine on kohtu diskretsiooniotsus (TsMS § 407 lg 1). Kohus ei pidanud praegusel juhul vajalikuks ega võimalikuks asjas tagaseljaotsuse tegemist.
24.Kõike eeltoodut arvestades tuleb hagiavaldus rahuldada.
8(9)
Menetluskulud
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda, sest lahend tehakse tema kahjuks.
26.TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt määrab kohus menetlusökonoomiast tulenevalt menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Agle Elmik kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.