Agrochema Eesti OÜ hagi Idakeskus OÜ vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 29.12.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Idakeskus OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
7446,09 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Agrochema Eesti OÜ (registrikood 11139178), lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik Kostja (apellant): Idakeskus OÜ (registrikood 11414383), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene Varul
Asja läbivaatamine
16.09.2022 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 29.12.2021 otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.Rahuldada Agrochema Eesti OÜ taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrata Idakeskus OÜ poolt Agrochema Eesti OÜ-le hüvitatavateks menetluskuludeks 822 eurot.
5.Mõista Idakeskus OÜ-lt Agrochema Eesti OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 822 eurot.
6.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Idakeskus OÜ-l Agrochema Eesti OÜ-le tasuda viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2-21-1816 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Agrochema Eesti OÜ esitas 04.02.2021 Pärnu Maakohtule hagiavalduse Idakeskus OÜ vastu, milles palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 5761,08 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise lepingujärgses määras seisuga 04.02.2021 summas 648,02 eurot ning hagiavalduse esitamise järgselt viivise 18% aastas kuni põhinõude lõpliku tasumiseni.
2.13.06.2016 sõlmisid hageja (üürileandja) ja kostja (üürnik) äriruumi üürilepingu nr A340616, mille kohaselt kohustus üürileandja andma üürnikule tasu eest kasutada Viljalao 1, Viljalao 2 ja Viljalao 3 ruumid asukohaga Järvamaal Ambla vallas Kärevete alevikus üldpinnaga 360 m2 ja kartulihoidla osa Ambla vallas Märjandi külas üldpinnaga 690 m2. Vastavalt üürilepingu p-le 3 kohustus üürnik tasuma äriruumide eest üüri 0,25 eurot ruutmeetri kohta, mis teeb igakuiseks üüritasu suuruseks 1072,50 eurot. Üürilepingu p 3.6 alusel oli kokku lepitud ka viivise määras 0,05% õigeaegselt tasumata summadest iga viivitatud päeva eest. 31.08.2016 sõlmisid pooled 13.06.2016 üürilepingule lisa nr 3 rendipinna muutmise kohta. Lisa nr 3 kohaselt leppisid pooled kokku, et muudavad 13.06.2016 sõlmitud üürilepingu nr A340616 punkte 2 ja 3. Hageja ja kostja leppisid kokku, et hageja annab kostjale tasu eest kasutada: Viljalao 1 (800 m 2) ja Viljalao 2 (800 m 2) ruumid asukohaga Kärevete alevikus Ambla vallas ja kartulihoidla osa ruumid suurusega 690 m2 Märjandi külas Ambla vallas Järvamaal. Vastavalt 31.08.2016 rendipinna muutmise kokkuleppele kohustus kostja edaspidi maksma hagejale üüri iga äriruumide ruutmeetri eest 0,25 eurot kuus. Äriruumide igakuine üür oli kokku 572,50 eurot. Üürile lisandusid käibemaks õigusaktidega sätestatud määras ja tasumisele kuuluvad maksud.
3.Lisaks üürile kohustus üürnik tasuma elektrienergia eest kehtestatud ametlike tariifide alusel proportsionaalselt üürniku poolt kasutatavate äriruumide suurusest. Pooled on 2016-2020 saanud lepingust aru ilma erimeelsusteta ja mõistnud lepingut selliselt, et elektrienergia hõlmab ka võrgutasu ja riiklikke makse. Kostja poolt arvete tasumine ja nende vaidlustamata jätmine näitab ka poolte vahelist sellekohast praktikat. Üürilepingu sõlmimise järgselt esitas hageja eksitusena rohkem kui aasta elektrienergia arveid vastavalt tarbimisele, arvestamata võrgutasu ning riiklikke makseid, pärast seda aga on elektrienergia arved koosnenud kolmest komponendist, sellest ka elektrienergia arvete suurenemine. Üldteada on asjaolu, et elektriarve koosneb kolmest komponendist: elektrienergia, võrgutasu ja riiklikud maksud. See, et poolte vahel sõlmitud lepingus ei ole „elektrienergiat“ lahti kirjutatud erinevateks komponentideks, ei
2-21-1816 tähenda, et kostja vabaneks võrgutasu ja riiklike maksude tasumise kohustusest. Hagejal puuduks huvi anda üürile ruume selliselt, et üürnik ei peaks tasuma selliseid kulusid.
4.Hageja esitas perioodil 30.04.2020 kuni 30.11.2020 kostjale arved elektrienergia tarbimise eest kokku summas 1639,08 eurot, samuti rendi eest arved kokku summas 4122 eurot ja viivisenõuded üürimaksete ning elektrienergia arvete tasumisega hilinemise eest, mis on siiani kostjal tasumata. Kuna kostja ei astunud mingeid samme hageja poolt esitatud arvete tasumiseks, lõpetas hageja kostjaga äriruumide rendilepingu 03.12.2020. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hageja nõudele vastu. Hageja on esitanud kostjale juba mitmeid aastaid maksmiseks õigustamatult suuri elektrienergia arveid, kuhu on lisaks elektrienergiale hakatud ilmselt lisama võrgutasu teenuse hindasid. Perioodil 30.06.2016 kuni 31.08.2017 on hageja esitanud elektrienergia arveid vastavalt kostja poolt tegelikult tarbitud elektrienergiale ja vastavad igakuised summad on jäänud keskmiselt 6-7 euro juurde. Seejärel on hageja esitatud elektrienergia tarbimise arved järsult suurenenud ca 170 euro juurde, millised on kostja igakuiselt tasunud. Kostja peab tõenäoliseks, et hageja on hakanud alates 2017. a septembrist lisama igakuistele elektrienergia arvetele võrgutasu ja riiklikke makse, mille kohta ei ole üürilepingus kokku lepitud. Ka hiljem on arvete märgitud vaid „elektrienergia“, kuid kostja tarbimine ei saanud olla kuus keskmiselt üle 15 euro.
6.Poolte vahelist praktikat näitab asjaolu, et hageja esitas kostjale arved kuni 31.08.2017 üksnes elektrienergia eest, mitte see, et kostja on alates 2017. a septembrist tasunud hagejale võrgutasu ja riiklike maksude võrra suurenenud arveid. Kostja suunas pahaaimamatult arved raamatupidamisse maksmisele, aimamata, et hageja on arvetele lisanud ka võrgutasu ja maksud.
7.Kostja on arvestanud alates 2017. a septembrist reaalse elektrienergia igakuise kuluna 15 eurot, mille järgi on kostja tasunud hagejale alusetult 6042,03 eurot, lisaks käibemaks. Kostja on alusetult tasutud summade tagastamiseks esitanud hagejale 16.03.2021 arve kogusummas 7250,44 eurot. Tasumata üürisummad moodustavad haginõudest 4122 ja põhjendatud elektrienergia summad 120 eurot, kokku 4242 eurot. Arvestades, et kostja omab hageja vastu nõuet summas 7250,44 eurot, tasaarvestab kostja enda nõude hageja vastu hageja nõude põhjendatud osa ulatuses (4242 eurot) kostja vastu. Tasaarvestuse tulemusena ei ole hagejal enam nõuet kostja vastu. Maakohtu otsus ja põhjendused
8.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 5 761,08 eurot ja seisuga 04.02.2021 sissenõutavaks muutunud viivise 648,02 eurot ning viivise põhisummalt (5 761,08 eurot) alates 05.02.2021 kuni põhinõude täitmiseni, lugedes viivise määraks 18% päevas. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras hageja kulud kindlaks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2 663,80 eurot hageja menetluskulude hüvitamiseks.
9.Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel sõlmiti 13.06.2016 äriruumi üürileping nr A340616 ning 31.08.2016 eelpoolnimetatud üürilepingu täiendus rendipinna muutmise kohta. Ka ei ole vaidlust selles, et hageja on esitanud kostjale arveid elektrienergia tarbimise ja rendi eest ning üürimaksete hilinemise eest viivise saamiseks ajavahemikul 30.04.2020 kuni 30.11.2020, mida kostja ei ole tasunud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt kostjale esitatud elektrienergia arved alates 30.09.2017 on kooskõlas üürilepingu p-ga 3.4.1.
2-21-1816
10.Maakohus nõustus hagejaga, et üldteada on, et elektriarve koosneb kolmest komponendist: elektrienergia, võrgutasu ja riiklikud maksud. Kuivõrd üürilepingu p-st 3.4.1 tuleneb elektrienergia tasu ametlike tariifide alusel, leidis kohus, et ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole arvetel märkinud elektrienergia komponente eraldi, ei anna alust arvete mittemaksmiseks. Põhjendatud on kostja seisukoht, et hageja, hakates lisama arvetele võrgutasusid ja aktsiise, oleks pidanud kostjalt vähemalt informeerima või vähemalt läbi arve selgituse kindlasti kostjale teada andma. Samas ka kostja, saades tunduvalt suuremaid elektriarveid juba alates 2017. a septembrist, ei ole huvi tundnud arve põhjendatuse üle ega esitanud mingeid vastuväiteid arvete mittemaksmiseks.
11.VÕS § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 292 lg 1 kohaselt peab lisaks üüri maksmisele üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega ja ei seondu lepingueseme parendamise või puuduse kõrvaldamisega. Selliseks kõrvalkuluks võib olla ka tasu elektrienergia tarbimise eest. Üürnik, kes kasutab elektrienergiat mõõtmata elektriahela kaudu, kohustub üürileandjale üürilepingujärgse kõrvalkuluna hüvitama eelduslikult kulud, mis seostuvad asja kasutamisega ja mille eest üürileandja on tasunud kolmandale isikule. Poolte vahel puudub vaidlus, et alates 2017. a on arveid elektrienergia eest esitatud taoliselt, et see sisaldab kõiki elektrienergia komponente, sealhulgas ka võrguteenuse tasusid. Selliselt on ka kostja tunnistanud hageja poolt esitatud arveid ja arvete tasumisega aktsepteerinud poolte kokkuleppeid elektrienergia tasumise osas neid vaidlustamata. Selleks, et kostja tõlgendus oleks tõsiseltvõetav, peaks lepingus sisalduma sõnaselge välistus võrgutasude tasumise kohustuse osas või eelneva poolte pikaajaline praktika, kus pooled on lepingut ühtemoodi tõlgendatud, kuid kumbki tingimus ei ole käesoleval juhul täidetud. Apellatsioonkaebus
12.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
13.Poolte vaidlus taandub üürilepingu p. 3.4.1 kohaldamisele. Hagejal oli õigus nõuda tasu vaid elektrienergia eest ja perioodil 30.06.2016. a (üürilepingu algus) kuni 31.08.2017. a ongi hageja esitanud elektrienergia arveid vastavalt kostja poolt tegelikult tarbitud elektrienergiale. Pooled on lepingus konkreetselt kokku leppinud, et kostja kohustub tasuma üürnikuna vaid elektrienergia eest, mis on tõepoolest üks kolmest tavapärase elektriarve komponendist. Üürilepingus ei ole lepitud kokku, et kostja peaks maksma ka võrgutasusid ja riiklikke makse. Eesti Energia lepingupartner on ikkagi hageja ja hagejale esitatud elektriarves oli ilmselt muidugi kõik kolm komponenti sees (elektrienergia, võrgutasud ja riiklikud maksud), kuid hageja ei ole müünud ju kostjale elektrit klassikalises mõttes edasi, vaid poolte üürilepingu p.
3.4.1.kohaselt oli kostjal kohustus tasuda voolumõõtja näidu alusel vaid elektrienergia eest. Arvestades, et hageja näol ei ole tegemist elektrienergia müüjaga (litsentseeritud tegevus), vaid hageja jagab vastavaid kulusid oma üürnikega, ei saakski hageja müüa kostjale elektrit, lisades siia võrguteenuse tasu ja riiklikud maksud. Pealegi on elekter juba jõudnud hageja kinnistuni (tarbimispunktini), mistõttu ei liigu elekter hagejalt kostjani veel mingeid võrkusid pidi, mille kasutamise eest peaks maksma.
14.Üürilepingu sõlmimisest peale on hageja esitanud elektrienergia arveid perioodil 2016. a juuni kuni 2017. a september vaid elektrienergia tasu ulatuses ja see näitab poolte kokkulepet
2-21-1816 ning väljakujunenud praktikat. See tähendab, et 1 aasta ja 4 kuu jooksul on hageja täitnud üürilepingu p-i 3.4.1 täpselt selliselt, nagu on lepingus kirjas. Jääb arusaamatuks miks kohus ei pea seda küllalt pikka perioodi praktikat tekitavaks. Kostja ei saanud aktsepteerida võrgutasude ja riiklike maksude tasumist, sest kostja ei teadnudki, et hageja neid komponente temalt nõuab – et arvele on salamisi need osad juurde lisatud. Samas on hageja jätnud arve selgituse samaks. Selline käitumine ei vasta hea usu põhimõttele ja on olnud eksitav. Kostja ei nõustu sellega, et algselt väljakujunenud praktika saaks muutuda läbi hageja pahauskse käitumise ja selliselt, et hageja jätkab sama selgitusega arvete esitamist, kuid hiljem kohtumenetluses tunnistab, et ta on varjatult lisanud arvetele juurde täiendavaid Eesti Energia küsitavaid kulusid. Vastustaja seisukoht
15.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
17.Pooled ei vaidle selle üle, et 13.06.2016 sõlmisid hageja (üürileandja) ja kostja (üürnik) äriruumi üürilepingu nr A340616. Pooled vaidlevad selle üle, kas üürilepingu p-s 3.4.1 sätestatud kostja kohustus tasuda hagejale elektrienergia eest kehtestatud ametlike tariifide alusel proportsionaalselt üürniku poolt kasutatavate äriruumide suurusest hõlmab ka võrguteenuse tasu ja riiklikke makse. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lõppkokkuvõttes õigesti leidnud, et pooltevaheline üürileping hõlmas kostja kohustust tasuda tarbitud elektrilt ka võrguteenuse tasu ja riiklikke makse. Maakohtu otsuse põhjendusi on vajalik muuta aga osas, milles maakohus sellise järelduseni jõudis. Ühtlasi vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.
18.Maakohus leidis, et hageja poolt kostjale esitatud arvetel elektrienergia lahti kirjutamata jätmine kolmeks komponendiks (elektrienergia, võrgutasu ja riiklikud maksud) ei anna alust arvete tasumata jätmiseks. Sellise järeldusega ringkonnakohus nõustub. Samas leidis maakohus, et poolte vahel tekkis alates 2017. a septembrist praktika, mille kohaselt oli kostjal kohustus tasuda ka tarbitud elektri pealt arvestatud võrguteenuse tasu ja riiklikke makse. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Pooled tuginevad VÕS §-ile 25, väites, et poolte vahel oli kujunenud välja praktika. Kostja arvates tuleb lähtuda praktikast enne 2017. a septembrit, mille kohaselt kostjal võrguteenuse tasu ja riiklike maksude tasumise kohustust ei olnud. Hageja arvates näitab pooltevahelist praktikat hoopis kostja käitumine alates 2017. a septembrist, mil kostja kuni 2020. a märtsini (k.a) kõik hageja esitatud arved tasus. Praktikaks VÕS § 25 mõttes kujuneb ringkonnakohtu hinnangul käitumine, mida mõlemad pooled teavad ja tunnustavad ning millest nad ühtemoodi aru saavad. Vastava praktika tekkimist peab tõendama pool, kes sellele tugineb. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kumbki pool tõendanud, et poolte vahel tekkis praktika just sellisel viisil, nagu kumbki pool seda väidab. Üksnes sellest, et hageja jättis enne 2017. a esitatud arvetele lisamata võrguteenuse tasu ja riiklikud maksud, ei saa järeldada, et pooled said ühtemoodi aru, et kostjal ei ole kohustust tarbitud elektrilt arvestatud võrguteenuse tasu ja riiklikke makse maksta. Sellele viitab ka asjaolu, et hageja hakkas alates 2017. a septembrist arvetele nimetatud komponente lisama. Samuti ei saa alates 2017. a septembrist kostja poolt arvete tasumisest järeldada, et pooltel kujunes alates sellest ajast välja praktika
2-21-1816 tarbitud elektrilt arvestatud võrguteenuse tasu ja riiklike maksude tasumise kohta. Vaidlust ei ole, et hageja esitas alates 2017. a septembrist jätkuvalt arveid endise selgitusega „elektrienergia“, märkimata sinna, et erinevalt varasemaga lisanduvad ka võrguteenuse tasu ja riiklikud maksud. Sellises olukorras üksnes arvete suurenemine ja nende tasumine ringkonnakohtu hinnangul hageja väidetud poolte vahelist praktikat ei tõenda.
19.Pooled on nõustunud sellega, et elektriarve koosneb tavapäraselt kolmest komponendist: elektrienergia, võrgutasu ja riiklikud maksud. Poolte vahel sõlmitud üürilepingu punktis 3.4.1 pooled kokku leppinud, et lisaks üürile kohustus üürnik tasuma elektrienergia eest kehtestatud ametlike tariifide alusel proportsionaalselt üürniku poolt kasutatavate äriruumide suurusele (tl 9-11). Pooled on erimeelt selles, kas nimetatud lepingu punktis sätestatud „elektrienergia“ hõlmab võrguteenuse tasu ja riiklikke makse või mitte. Kuna tegemist on vaidlusega lepingu sisu üle, tuleb seda lepingut VÕS § 29 alusel tõlgendada. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt Riigikohtu 26.11.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-15, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole pooled esitanud tõendeid selle kohta, et poolte ühine tahe oleks seisnenud kostja kohustuses tasuda hagejale ka tarbitud elektrilt arvestatud võrguteenuse tasu ja riiklike maksude eest. Seega tuleb lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4), arvestades ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul annab mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4) ning lepingu olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 5 p 4) lähtuv tõlgendamine tulemuseks selle, et viidatud lepingu punktis sisaldub kostja kohustus tasuda hagejale ka tarbitud elektrienergialt arvestatud võrguteenuse tasu ja riiklike maksude eest. VÕS § 292 lg 1 kohaselt peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (edaspidi kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega ja ei seondu lepingueseme parendamise või selle puuduse kõrvaldamisega. Riigikohus on leidnud, et kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega ning asja kasutamisega seotud kuluks VÕS § 292 lõike 1 tähenduses tuleb lugeda tasu üürniku kasutatud elektri eest. Üürnik peab üürileandjale üürilepingujärgse kõrvalkuluna hüvitama eelduslikult kulud, mis seostuvad asja kasutamisega ja mille eest üürileandja on tasunud kolmandale isikule (vt Riigikohtu 16.12.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-21-91-15, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul seostub asja kasutamisega lisaks tarbitud elektrienergiale ka elektrivõrgu kasutamise kulu ja tarbitud elektrilt tasutavad riiklikud maksud (taastuvenergia tasu ja aktsiis) ning lepingupooltega sarnane isik mõistaks lepingus sätestatud elektrienergia tasumise kohustust selliselt, et see hõlmab elektrienergia ja sellega seotud kulu kandmise kohustust. Poolte vahel sõlmitud lepingu olemuse (äriruumide üürileping) ja eesmärgiga (äritegevuseks ruumide kasutada andmine) ei oleks ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt üürileandja (äriühing) annab kasutada ruumid selliselt, et osad kulud, mis otseselt sõltuvad üürniku tegutsemisest (tarbitava elektrienergia kogusest) jäävad üürileandja kanda. Tegemist oleks üürileandja jaoks sisuliselt prognoosimatu kuluga.
2-21-1816
20.Kostja on apellatsioonkaebuses leidnud, et arvestades, et hageja näol ei ole tegemist elektrienergia müüjaga (litsentseeritud tegevus), vaid hageja jagab vastavaid kulusid oma üürnikega, ei saakski hageja müüa kostjale elektrienergiat, lisades sellele võrguteenuse tasu ja riiklikud maksud. Ringkonnakohtu hinnangul ei sõltu üürniku kõrvalkulude tasumise kohustus sellest, kas üürileandja on elektrienergia müüja või mitte. Võrguteenuse tasu ja riiklikud maksud on käsitletavad kõrvalkuluna VÕS § 292 lg 1 mõttes, mille kandmine on kokkuleppe korral üürnikul. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kostja väitega, et hageja ei tohtinud võrguteenuse tasu arvele lisada, kuna elekter ei liigu kostjani mingeid täiendavaid võrkusid pidi. Vaidlust ei ole selles, et hageja on kohustatud tasuma elektrimüüjale tarbitud elektrienergia ja sellelt arvestatud võrguteenuse tasu ning riiklikud maksud. Kuna võrguteenuse tasu on hageja jaoks kulu, mis tuleneb ruumide kasutada andmisest kostjale, siis ei oma tähtsust, kas elektrienergia jõuab kostjani mingeid täiendavaid võrkusid pidi või mitte.
21.Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostjal alust keelduda hageja poolt kostjale perioodil 30.04.2020 kuni 30.11.2020 esitatud elektriarvete tasumisest ning ei esinenud ka alust varasemalt tasutud arvete osas tasaarvestuseks, mistõttu kuuluvad kostja poolt hagejale tasumisele ka perioodil 30.04.2020 kuni 30.11.2020 esitatud üüriarved kokku summas 4122 eurot. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõuded kostja vastu üürimaksete ning elektrienergia arvete tasumisega hilinemise eest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
22.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
23.Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hageja esitas 16.09.2022 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 714 eurot (käibemaksuta), millele lisandub 16.09.2022 kohtuistungi ajakulu vastavalt tunnitasu määrale 120 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja osutanud hagejale apellatsioonimenetluses õigusabi 5,95 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta), millele lisandub 16.09.2022 kohtuistungi ajakulu 54 minutit.
24.Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud maakohtu otsusega tutvumine ja kliendile teabe edastamine 0,5 tundi; apellatsioonkaebusega tutvumine 0,67 tundi; kohtumäärusega tutvumine 0,08 tundi; vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 4 tundi; nõupidamine kliendiga ja valmistumine kohtuistungiks 0,5 tundi; menetluskulude nimekirja koostamine 0,2 tundi, on põhjendatud ja vajalikud. Samuti on põhjendatud menetlustoiminguteks kulunud aeg. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 120 eurot (käibemaksuta) on kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes samuti mõistlik ja põhjendatud.
25.Hageja kinnitab, et ta on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ning palub menetluskulude välja mõistmist käibemaksuta. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud 822 eurot (=714+108) (käibemaksuta).
2-21-1816
26.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.