Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Janek Pulleri vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
725,17 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 6. mai 2022 otsus (tagaseljaotsus)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Aktsiaselts PlusPlus Capital (rk: 11919806), esindaja Jekaterina Morozova Vastustaja (kostja): Janek Puller (ik: XXXXXXXXXXX)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 6. mai 2022 otsus osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata viivise nõude, määras kindlaks menetluskulude jaotuse ning mõistis Janek Pullerilt välja menetluskulude katteks 489,81 eurot.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõue 328,17 eurot ja edasiulatuv viivise nõue põhinõudelt 1397,52 eurolt alates 12. märtsist 2022 kuni põhinõude kohase täitmiseni 41,01% aastas, kuid mitte enam kuni 1397,52 eurot.
3.2.Mõista Janek Pullerilt välja aktsisaseltsi PlusPlus Capital kasuks võlgnevus kokku 1726,10 eurot, sh põhivõlgnevus 1397,52 eurot, intressid 229,26 eurot, sissenõudekulud 35 eurot ja perioodil 14. august 2021 – 11. märts 2022 sissenõutavaks muutunud viivised 328,17 eurot.
3.3.Mõista Janek Pullerilt välja aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis tasumata põhivõlgnevuse jäägilt 1397,52 eurot alates 12. märtsist 2022 kuni põhinõude kohase täitmiseni 41,01% aastas, kuid mitte enam kui 1397,52 eurot. 3.4.Jätta menetluskulud Janek Pulleri kanda.
3.5.Mõista Janek Pullerilt välja aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks menetluskulude katteks 563 eurot.
3.6.Janek Puller peab hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 563 eurot tasuma viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras, kuid mitte enam kui 563 eurot.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Janek Pulleri kanda.
6.Mõista Janek Pullerilt välja aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulud 175 eurot.
7.Janek Puller peab hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 175 eurot tasuma viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 30.12.2021 Janek Pulleri (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, lõpetas Pärnu Maakohus 01.03.2022 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude kostja vastu 1821,05 euro saamiseks üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 11.03.2022 maakohtule esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 1397,52 eurot, intress 229,26 eurot, sissenõudekulud 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 14.08.2021–11.03.2022 eest 328,17 eurot ja alates 12.03.2022 viivis põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni 41,01% aastas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue ESTO AS (kreeditor) ja kostja vahel 02.01.2020 sõlmitud arvelduskrediidilepingust nr 79697127, mille alusel võimaldas kreeditor kostjale arvelduskrediidi limiidi 2000 euro kasutamise tema jooksvate vajaduste finantseerimiseks. Lepingu põhitingimuste järgi oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 41,01% aastas. Kostja kasutas perioodil 02.01.–08.02.2020 krediidilimiiti 1905,45 eurot ja teostas krediidi tagasimakseid 452,48 eurot. Kostja rikkus lepingut ning tasus kuni 16.05.2021 intressi ettenähtust vähem ja alates 16.05.2021 ei tasunud ei krediidi tagasimakseid ega intressi. Kostja pidi intressi tasuma 1031,12 eurot, tasus 801,86 eurot ja tasumata jäi 229,26 eurot. Kreeditor teavitas kostjat lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja andis kostjale tähtaja võla tasumiseks. Kuna kostja antud tähtpäevast kinni ei pidanud, kuulutas kreeditor krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks 14.08.2021. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal kasutuses krediidisumma 1397,52 eurot. 20.09.2021 loovutas kreeditor nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult.
2.Maakohus võttis hagi 15.03.2022 määrusega menetlusse. Kuna maksekäsu kiirmenetluses ei õnnestunud kostjale materjale kätte toimetada, toimetas kohus hageja taotlusel hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte avalikult. Kohus avaldas teate kostjale hagimaterjalide ja asja menetlusse võtmise määruse avaliku kättetoimetamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded 15.03.2022 ning luges menetlusdokumendid kostjale kättetoimetatuks 30.03.2022, s.o 15 päeva möödumisel. Kohus andis kostjale tähtaja kirjaliku hagivastuse esitamiseks 28 päeva, mis möödus 27.04.2022. Kostja hagile ei reageerinud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 6. mai 2022 tagaseljaotsusega hagi osaliselt ning mõistis J. Pullerilt välja Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks 2. jaanuaril 2020 sõlmitud arvelduskrediidilepingust nr 79697127 tuleneva võlgnevuse 1726,10 eurot, sh põhivõlg 1397,52 eurot, intress 229,26 eurot, sissenõudekulud 35 eurot ja perioodil 14. august 2021 kuni 11. märts 2022 sissenõutavaks muutunud viivis (määraga 8% aastas) 64,32 eurot, ning viivise tasumata põhivõla jäägilt (hetkel 1397,52 eurot) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12. märtsist 2022 kuni põhivõla täitmiseni, kuid kokku koos p-s 2 nimetatud viivisega (64,32 eurot) mitte enam kui põhinõude summa (1397,52 eurot). Maakohus jättis rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise nõude perioodi 14. august 2021 kuni 11. märts 2022 eest summas 263,85 eurot ja viivisenõude 41,01% aastas tasumata põhivõla jäägilt alates 12. märtsist 2022 viivisemäära suuruse osas. Menetluskulud jättis kohus 87% ulatuses kostja ja 13% ulatuses hageja kanda, määras hageja menetluskulude suuruseks 563 eurot (sh riigilõiv 275 eurot, kättetoimetamise tasu 48 eurot ja õigusabikulud 240 eurot) ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud 87% ulatuses, s.o 489,81 eurot (sh riigilõiv 239,25 eurot, kättetoimetamise tasu 41,76 eurot ja õigusabikulud 208,80 eurot). Kostja peab hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (489,81 eurot) tasuma viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte enam kui 489,81 eurot. Hageja menetluskulude nõue jäeti rahuldamata summas 253,19 eurot. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagis esitatud asjaolud ja nõude õiguslik põhjendus piisavad tagaseljaotsuse tegemiseks, kuid viivisenõuded on põhjendatud vaid osaliselt. Kohus tegi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 alusel otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, selgitades seoses viivisenõuetega järgmist. Vastavalt Riigikohtu praktikale on lepingutes kasutatavale viivisemäärale seatud maksimumpiir – viivisenõue, mis on suurem kui 24% aastas, st suurem kui kolmekordne
seadusjärgne määr, on ebaseaduslik. Nimelt on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3-2-1-25-16, p 13; 3-2-1-118-16, p 17). Seadusjärgse viivisemäära sätestab VÕS § 113 lg 1 teine lause, mille kohaselt viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Eesti Panga andmetel on võlasuhete intressimääraks alates 01.07.2021 kuni praeguse ajani 0,00%. Seega on vähemalt eelduslikult tühine viivisekokkulepe, mille kohaselt täitmise tagamiseks kohaldatava viivise määr on suurem kui 24% aastas (0,066% päevas), st suurem kui kolmekordne seadusjärgne määr (8% aastas ehk 0,022% päevas). Poolte vahelises lepingulises suhtes on viivisemäär 41,01% aastas (u 0,11% päevas), mis on eeltoodud määrast kõrgem. Kohus luges seetõttu lepingus ette nähtud intressimäära kostjat kui tarbijat kahjustavaks, millest tulenevalt kuulub kohaldamisele seadusjärgne viivisemäär 0,022% päevas (8% aastas).
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Aktsiaselts PlusPlus Capital esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 6. mai 2022 tagaseljaotsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 263,85 eurot ja põhinõudelt alates 12. märtsist 2022 arvestatava viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas, ning asja saatmist tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi nõuda tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Riigikohus on leidnud (3-2-1-120-08, p 12), et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Lepingu põhitingimuste kohaselt on intressimäär 41,01% aastas. Lepingu tingimuste p VI 4 sätestab, et kui klient ei täida lepingust tulenevaid maksekohustusi (välja arvatud intressi maksmine) tähtaegselt, on klient kohustatud maksma ESTO AS-le viivist hinnakirjas sätestatud määras tähtaegselt tasumata summalt. Hinnakirja järgi on viivisemäär aastas lepingus fikseeritud intressimäär. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohi ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1; § 406 lg 1; § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.
Kostja on sõlminud lepingu krediidi kulukuse määraga 51,77% aastas. Alates 30.11.2019 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,61% (20,61% × 3 = 61,83%). Eeltoodust tulenevalt ei ületanud krediidi kulukuse määr lepingu sõlmimise hetkel Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda. Eelnevale tuginedes on hageja viivisenõue 41,01% aastas põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude väiksemas ulatuses kui 328,17 eurot ja edasiulatuva viivise nõude põhinõudelt 1397,52 eurolt alates 12.03.2022 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte enam kui 1397,52 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude 328,17 eurot ja edasiulatuva viivisenõude põhinõudelt 1397,52 eurolt alates 12.03.2022 kuni põhinõude kohase täitmiseni lepinguga ettenähtud intressimääras 41,01%, kuid mitte enam kui 1397,52 eurot. Eelnevaga seoses muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistab maakohtu otsuse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
6.TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates ei ole TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus TsMS § 407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit (TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine lause). Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.
7.Maakohus leidis, et viivise nõudmine on põhjendatud, kuid mitte lepingujärgses määras 41,01% aastas, sest selline lepingujärgne määr on tühine. Maakohus tugines Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda aga tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadest, kuna nimetatud tsiviilasjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku leppinud üksnes viivisemääras. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et intressimäär on 41,01% aastas ning lepingu osaks olevatest teenusetingimustest ja hinnakirjast tulenevalt on
kliendilepingust tulenevate maksekohustuste tähtaegselt täitmata jätmise korral kliendil kohustus maksta viivist kliendilepingus fikseeritud intressimääras (teenusetingimuste p VI 4). Sama teave tuleneb lepingu juurde lisatud Euroopa Tarbijakrediidi standardinfo teabelehelt. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 (p 12) märkinud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Sellest seisukohast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 41,01% aastas. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Kostja sõlmis 02.01.2020 lepingu krediidikulukuse määraga 51,77% aastas. Enne lepingu sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 30.11.2019, mis oli panga teate järgi 20,61%. Kostja sõlmitud lepingust nähtuvad kulukuse aastamäärad ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda (20,61 x 3 = 61,83%). Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue, samuti edasiulatuv viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning need tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu otsus vastavas osas tühistada.
8.Ringkonnakohus leiab, et kuna ta ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue sisulise lõpplahendi. Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise ja alates 12.03.2022 sissenõutavaks muutuva viivise. TsMS §-st 367 lähtudes rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates 12.03.2022 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks lepingujärgses määras (41,01% aastas). Kuna hageja on nõudnud kostjalt viivist kuni põhivõla suuruseni, piirab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks väljamõistetava viivise kogusumma põhivõla suurusega (1397,52 eurot).
9.Maakohus jättis menetluskulud 87% ulatuses kostja kanda ja 13% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus jätab hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamist arvestades menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 563 eurot (riigilõiv 275 eurot,
menetlusdokumentide kättetoimetamise tasu 48 eurot ja esindajakulu 240 eurot 2 tunni eest). Apellatsioonkaebuses ei ole neid maakohtu järeldusi vaidlustatud. Seoses hagi täies ulatuses rahuldamisega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista maakohtu menetluses kantud menetluskulud 563 eurot. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 175 eurot ning seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb riigilõiv 175 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.