Otsuse avalikult teatavaks- 19. september 2022, Pärnu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-22-101166
Tsiviilasi
X hagi Y vastu põhivõla ja viivise summas 7472.02 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
7472.02 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja X, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht esindajad lepinguline esindaja M.E. Kostja Y, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx Asja lahendamise viis
xxx,
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X hagi Y vastu.
2.Välja mõista Ylt (Y, isikukood xxxxxxxxxxx) põhivõlgnevus 4800 eurot ning sissenõutvaks muutunud viivised 2672.02 eurot, kokku summas 7472.02 eurot X (X, isikukood xxxxxxxxxxx) kasuks.
3.Jätta menetluskulud kostja kanda.
4.Määrata kostja hüvitatavate menetluskulude suuruseks 2639 eurot ning mõista nimetatud summa Ylt X kasuks välja.
5.Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle läbivaatamist istungil.
1.1.Vastavalt hagiavaldusele (dtl 18-24) laenas hageja X kostjale Yle 30.01.2015 7500 eurot ning 01.02.2015 1500 eurot, kokku 9000 eurot. Vastavalt maksekorralduste selgitustele ja poolte kirjavahetusele (dtl 25-27) andis hageja kostjale lühiajalist laenu, mille tagasimakse tähtpäevaks oli 01.03.2015. Kostja ei tagastanud laenu tähtaegselt ning pooled leppisid kokku laenu tagastamise tähtaja pikendamises, mille kohaselt kohustus kostja laenu tagastama hiljemalt 01.04.2015 (dtl 28). Kostja soovile vastu tulles pikendas hageja laenu tagastamise tähtaega täiendavalt kuni 01.05.2015 (dtl 29) ja seejärel kuni 01.06.2015 (dtl 30). Kostja tagastas laenu kahel korral sularahas, s.o summas 2200 eurot 30.06.2015 ja summas 600 eurot 31.08.2017 ning summas 2000 eurot ülekandega 16.02.2018 (dtl 31). Hageja on lugenud esimese 2200-eurose makse põhivõla katteks, mille järel moodustas seisuga 30.06.2015 põhivõla summa 6800 eurot ning ka viimase 2000 eurose makse arvelt vähendas hageja laenu tagastamata põhisummat, mille järel võlgnes kostja hagejale põhivõlana 4800 eurot. Üksnes 600 euro suurune makse on läinud esmalt intresside katteks. Sellisel viisil on viivitusintressi kogunenud väiksemas summas ning hageja on toiminud kostja jaoks soodsamalt, kui seadus võla osalise tasumise olukorras ette näeb. Seoses kostja olulise viivitusega laenu tagastamisel asus hageja kostjale kirjalikke nõudeid edastama, millele lisas ka intressiarvestuse. Intressikokkulepet 8% tagastamata summalt aastas tõendavad muuhulgas hagi lisana olevad 06.07.2017, 07.08.2017, 31.08.2017 e-kirjad (dtl 32-37), millest viimane kostja vastus „Olemas“ kinnitab kostja nõustumust 06.07.2017 e-kirjas toodud võlaarvestusega, sh intressidega, ning ka asjaoluga, et 31.08.2017 sularahamakse summas 600 eurot loeti tasutuks kogunenud intresside katteks. Kuna intressimääraga 8% moodustus intress 9000 euro suuruselt laenusummalt 01.06.2015 seisuga 238.68 eurot, siis ülejäänud summas arvestas hageja tasumise 31.08.2017 seisuga kogunenud viivitusintressi katteks seadusjärgses määras.
1.2.Hageja ise laenas kostjale edasi antud laenusumma oma tolleaegselt elukaaslaselt Clt, kes omakorda nõudis laenu tagasi hagejalt, siis edastas laenu tagastamise nõudeid koos intressiarvestusega kostjale ka C. Selleks, et omavahelised laenusuhted saaks ühekorraga lõpetatud, oli hageja nõus, et kostja tasub võla otse Cle, millega oleks samaaegselt täidetud ka hageja kohustus C ees. Kostja tunnistas edasises kirjavahetuses Cga (dtl 42-43) võla olemasolu ja palus ajapikendust kuni 13.02.2018. Oma 16.02.2018 e-kirjas (dtl 42) lubas kostja tasuda võla osade kaupa, kinnitades, et on tasunud võla osaliselt summas 2000 eurot ja et tasub järgmise osamakse 09.03.2018. Täiendavaid makseid laenu tagastamiseks kostja hagejale ega otse Cle teinud ei ole. Hageja selgitab täiendavalt, et 28.02.2020 loovutas hageja küll laenulepingust tulenevad nõuded oma äriühingule OÜ xxx, kuid viimane loovutas nõuded hagejale enne maksekäsu avalduse esitamist tagasi (nõude loovutamine ja tagasiloovutamine dtl 44-47).
1.3.Kostja on laenusumma kätte saanud ja nii osaliste tagasimaksetega kui ka kirjavahetuses tunnistanud rahalise kohustuse tekkimist hageja ees. Viimati edastas kostja hagejale kinnituse võla olemasolu kohta 18.12.2019 e-kirjaga (dtl 48). E-kirja manuses oli kostja koostatud tabel erinevate, peamiselt osapooltega seotud äriühingute arvelduste kohta, kuid tabeli keskmise tulba viimases reas rohelisel taustal on välja toodud kostja võlgnevus hagejale eraisikuna summas 6926 eurot (dtl 51). Eelnevaga on hageja tõendanud nõude olemasolu ja õigust nõue kostja vastu esitada.
1.4.Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlg summas 4800 eurot ja 18.02.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis (arvutused dtl 38, 52-55) summas 2672.02 eurot, kokku 7472.02 eurot. Kostja seisukohad 2(7)
Tsiviilasi nr 2-22-101166
2.Kostja märgib oma esitatud kirjalikus vastuses (dtl 74-79) ja 06.07.2022 menetlusdokumendis (dtl 118-121), et ei nõustu hagis toodud seisukohtadega ning vaidleb neile täies ulatuses vastu. Hagejal ei olnud alust ega õigust esitada laenulepingust tulenevat hagi esemeks olevat nõuet kostja vastu tulenevalt asjaolust, et vastav nõue oli kostja poolt 28.02.2020 loovutatud ettevõttele OÜ xxx. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et hagejal oli alus ja õigus esitada hagi esemeks olev nõue kostja vastu, leiab kostja, et nõue on aegunud.
2.1.28.02.2020 loovutas hageja hagi esemeks oleva ning hageja ja kostja vahelisest laenulepingust tulenevad põhinõuded koos kõigi kõrvalnõuetega ettevõttele OÜ xxx. Samal päeval edastas hageja kostja meilile xxx ka vastava teate. Seega maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise hetkel 12.01.2022 ei olnud OÜ Xxx nõuet kostja vastu hagejale tagasi loovutanud nagu seda väidab hageja hagiavalduse lisaks 15 oleva fotoga dokumendist pealkirjaga „NÕUDE TAGASILOOVUTAMISE KOKKULEPE“, millel on kuupäevaks märgitud 11.01.2022 ehk täpselt päev enne seda kui oli esitatud maksekäsu kiirmenetluse avaldus. Olles aastaid olnud hagejaga tuttav ja ajades ühiselt äriasju, sealhulgas ka ettevõttes xxx OÜ, kus hageja ja kostja on mõlemad nii kaudsed osanikud kui ka juhatuse liikmed, teab kostja seda, et hageja sisuliselt kunagi ei allkirjasta omakäeliselt dokumente, vaid teeb seda eksklusiivselt digiallkirja kasutades. Juba see on kostja jaoks selge märk asjaolust, et hagiavalduse lisas nr 15 fotografeeritud hageja poolt omakäeliselt allkirjatatud dokument on fiktiivne. Samuti kostjani jõudis info väidetavast tagasiloovutamisest alles hagi ja selle lisaks olevate materjalide kättesaamisel. Hageja ei olnud kostjat ühelgi viisil teavitanud sellest, et nõue oleks OÜ Xxx poolt hagejale 11.01.2022 tagasi loovutatud. Eluliselt ei ole igal juhul usutav see, et kostja vastavat teavitust ei oleks teinud juba 11.01.2022 või peagi pärast seda, arvestades muu hulgas hageja ja kostja võrdlemisi aktiivset ning sagedast e-kirjavahetust, mis toimub tänaseni. Samuti on see teravas vastuolus 28.02.2020 toimunud loovutamisest teavitamisega, mis oli kostjale saadetud loovutamisega samal päeval. Kostja hinnangul on hageja maksekäsu kiirmenetluse muutumisel hagimenetluseks hagiavalduse esitamise eelselt ehk vahetult enne 18.02.2022 koostanud ja allkirjastanud hagiavalduse lisaks nr 15 oleva nõude tagasiloovutamise dokumendi tagantjärgi. Lisaks eeltoodud põhjendustele, viitavad sellele ka lisaks nr 15 oleva foto metaandmed (kuvatõmmisel on näha foto tegemise ajaks 16.02.2022 20:30).
2.2.Kostja leiab, et hagi esemeks olev nõue on aegunud. Vastavalt hagiavalduses toodule oli laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tähtaeg 01.06.2015 ehk sel hetkel muutus hageja ja kostja vahelisest laenulepingust tulenev nõue sissenõutavaks. Hagi esitamise hetkeks on möödas enam kui 6,5 aastat ajast, kui nõue muutus sissenõutavaks, seega on nõue tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 1 aegunud. Isegi kui saaks pidada hagiavalduses toodud erinevaid kostja toiminguid aegumise katkemiseks TsÜS § 158 mõttes, saab viimaseks katkemise ja aegumise uuesti algamise kuupäevaks pidada 16.02.2018, kui kostja teostas hagejale 2000 euro suuruse tagasimakse. Ka sellest ajas on hagi esitamise hetkeks möödas enam kui 3 aastat ja seega on nõue aegunud. Hageja poolt esitatud väide sellest, et viimati edastas kostja hagejale kinnituse võla olemasolu kohta 18.12.2019 e-kirjaga, on ebaõige tõlgendus tegelikest asjaoludest ja kohtu eksitamine hageja poolt. Hageja on esitanud detsembris 2019 peetud kirjavahetuse, mis hõlmas hageja ja kostja erinevaid ärisuhteid ning sellega seotud olemasolevaid ja potentsiaalseid, tulevikku suunatud arvutusi ja kokkuleppeid, mille osas hageja ja kostja läbi rääkisid ning mõtteid avaldasid. Vastavalt kostja poolt 18.12.2019 e-kirjas avaldatule viitas kostja muu hulgas, et hageja mõtetega arvestamise korral tekib kolm laenulepingut. Seega oli diskussiooni osaks koos muude teemadega potentsiaalne hageja ja kostja vahel tulevikus sõlmitav laenuleping – mitte ühelgi viisil ei peegeldanud see ega kinnitanud hagi esemeks olevat nõuet ega katkestanud selle
3(7)
Tsiviilasi nr 2-22-101166 aegumist. Kostja leiab, et hagi esemeks olev nõue on igal juhul aegunud ning palub kohtul jätta hagi rahuldamata.
3.Hageja esitas oma seisukoha kostja vastuse osas (dtl 82-87), mille kohaselt kostja vastuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja ja kostja on sõlminud laenulepingu, kostja on hagejalt laenu saanud ning kostjal on kohustus laen vastavalt laenulepingule tagastada. Hageja märgib, et kostja esitab teadlikult valeväite, et tegemist oli kirjavahetusega, mis hõlmas üksnes hageja ja kostja erinevaid ärisuhteid ning sellega seotud arvutusi ja kokkuleppeid. Hageja juhib tähelepanu, et 18.12.2019 e-kirjale lisatud tabeli keskmise tulba viimases reas rohelisel taustal on üheselt ja arusaadavalt välja toodud ka kostja võlgnevus hagejale eraisikuna summas 6926 eurot. Seega kirjavahetus ei puudutanud üksnes poolte ärisuhetega seotud kokkuleppeid nagu väidab kostja vaid ka kostja kui eraisiku poolt võetud rahalist kohustust.
3.1.Hageja ei nõustu kostjaga, et kostja 18.12.2019 e-kiri ning sellele lisatud kostja koostatud tabel osapooltega seotud arvestuste kohta ei kinnita hagi esemeks olevat nõuet ega mõjuta nõude aegumise katkemist. Hageja selgitab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ning algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lõige 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Tegemist on lahtise (mitteammendava) loeteluga kohustatud isiku käitumisviisidest, mis võivad viidata nõude tunnustamisele. Nõude tunnustamisena on käsitatav võlgniku toiming võlausaldaja suhtes, millest vaieldamatult järeldub teadlikkus nõude olemasolust. Aegumise üle otsustamisel on oluline hinnata eelkõige seda, kas võlgnik on oma tegevusega või käitumisega tunnustanud põhivõla (laenutagastamise kohustuse) kui sellise olemasolu ning ainuüksi kõrvalkohustuse ebaõige määratlemine ei anna alust asuda eitavale seisukohale. Hageja on viidatud õigusnormidele ja kohtupraktikale tuginedes seisukohal, et hageja nõude aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti nii 16.02.2018, kui kostja tagastas hagejale laenu osaliselt summas 2000 eurot, kui ka 18.12.2019, kui kostja edastas hagejale e-kirjaga kinnituse kostja kui eraisiku laenukohustuse olemasolu kohta, s.o kostja enda poolt e-kirjale lisatud tabelisse üheselt ja arusaadavalt märgitud kostja kohustus hageja ees. Viimati nimetatut saab ja tuleb lugeda nõude tunnustamiseks. Hageja jääb täies ulatuses oma hagi ja tõendite juurde. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad
4.TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.
5.Poolte vahel puudub sisuline vaidlus hagiavalduses toodud asjaolude üle, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud suuline laenuleping ning kostjal on kohustus laen vastavalt laenulepingule tagastada. Mis puudutab kostja vastuväiteid nõude loovutamise osas, siis kohus on selgitanud 20.06.2022 kirjas (dtl 102-103), et nõude loovutamise korral ka menetluse ajal saaks hageja uue võlausaldajana osaleda TsMS § 210 sätete alusel menetluses vähemalt kolmanda isikuna hageja poolel (isikud on esindatavuse osas ju kokkulangevad) ja kohtulahend kehtiks ka tema 4(7)
Tsiviilasi nr 2-22-101166 suhtes. Siiski pole kohtul alust kahelda, et hageja esitatud nõude tagasiloovutamise kokkulepe poleks kehtiv või tehtud selles märgitust erineval päeval. Seega vaidlus seisneb antud juhul üksnes selles, kas hageja laenulepingust tulenev nõue on aegunud.
6.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumisaeg on kolm aastat. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ning algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lõige 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Tegemist on lahtise (mitteammendava) loeteluga kohustatud isiku käitumisviisidest, mis võivad viidata nõude tunnustamisele. Nõude tunnustamisena on käsitatav võlgniku toiming võlausaldaja suhtes, millest vaieldamatult järeldub teadlikkus nõude olemasolust. Aegumise üle otsustamisel on oluline hinnata eelkõige seda, kas võlgnik on oma tegevusega või käitumisega tunnustanud põhivõla (laenutagastamise kohustuse) kui sellise olemasolu ning ainuüksi kõrvalkohustuse ebaõige määratlemine ei anna alust asuda eitavale seisukohale. Seega nõustub kohus hageja seisukohaga, et nõude aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti nii 16.02.2018, kui kostja tagastas hagejale laenu osaliselt summas 2000 eurot, kui ka 18.12.2019, kui kostja edastas hagejale e-kirjaga kinnituse kostja kui eraisiku laenukohustuse olemasolu kohta. Kostja viide, et „diskussiooni osaks koos muude teemadega oli potentsiaalne hageja ja kostja vahel tulevikus sõlmitav laenuleping“ ei haaku tema koostatud tabelis märgituga. Kohus mõistab tabelit uurides, et kostja koondas tabeli keskmises tulbas rohelisega märgitud lahtrid pärast vasakpoolses tulbas toodud rohelise lahtri summa arvutamist parempoolsesse tulpa (tehe on 11 780 + 2395 + 6926 – 11 707 = 9394). Sisuliselt tasandas kostja ise tema võlgnevuse hagejale enda nõudega xxx vastu hageja nõuetega kostja, xxx ja xxx vastu. Tegemist oli kostja ettepanekuga kolme laenusuhte (lisaks pooltevahelistele suhetele veel xxx nõue xxx OÜ vastu ja xxx OÜ nõue xxx OÜ vastu) koondamiseks, kuid seda olukorras, kus olemasolevad nõuded on fikseeritud. Millest tuleneb laenusuhete potentsiaalsus/hüpoteetilisus, kohus ei mõista. Kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud, sest sellise tabeli koostamisega tunnistas kostja enda kui eraisiku võla suurust hageja kui eraisiku ees. Tabeli koostamise ajal on poolte vahel toimunud kirjavahetus erinevate tabeli positsioonide summade osas. Summa 6926 eurot haakub selleks ajaks tekkinud kostja võlgnevusega koos (viivitus)intressiga, arvestades, et põhivõla suurus oli 4800 eurot ning viivitusintressist oli tasutud 600 eurot – lähtuvalt hageja poolt kostjale 07.08.2017 saadetud kirjast (tabel jätkub dtl 40) oli kostja võlgnevus 01.10.2017 8557 eurot (põhinõue 6800), millest 16.02.2018 tasuti põhivõlg 2000 eurot ning veidi enam kui aastaga lisandus üle 300 euro viivitusintressina.
7.VÕS § 8 lg-st 2 tulenevalt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita õigele isikule nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kostja ei ole täitnud sõlmitud laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi ning seega rikkus kostja poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS § 100 mõttes. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis VÕS § 100 loeb kohustuste mittekohase täitmise ja täitmisega viivitamise kohustuste rikkumiseks, mille puhul üheks õiguskaitsevahendiks on VÕS § 101 lõike 1 p 6 alusel võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. VÕS § 101 lõike 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 101 lõike 1 p 6, § 113 lõike 1 ja § 94 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral seadusega ette nähtud ulatuses viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingujärgse võla tasumisega viivitamise tõttu on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist kokkulepitud määras. 5(7)
Tsiviilasi nr 2-22-101166 Seega rahuldab kohus hagi, mõistes kostjalt välja põhivõlgnevuse 4800 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 2672.02 eurot, kokku summas 7472.02 eurot X kasuks.
8.TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud hagi rahuldamise korral jätta kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15.02.2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus tsiviilkohtumenetluses seadustiku (TsMS) § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (Riigikohtu lahend 03.06.2013, tsiviilasi nr 3-2-1-65-13 p 14). Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1, kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu.
8.1.TsMS § 138 lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks näiteks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek.
8.2.Hageja menetluskulude nimekirja (dtl 67-71) ning täiendatud menetluskulude nimekirja (dtl 104-109) kohaselt on tema menetluskulud kokku 2639 eurot, millest 1974 eurot õigusabikulu (11.75 tundi 140 eurot/tund koos käibemaksuga) ning 665 eurot riigilõiv. Hageja palub menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Hageja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
8.3.Kostja vastuväiteid hageja menetluskulude nimekirjale esitanud ei ole.
8.4.Kohus, tutvunud hageja avaldusega menetluskulude kindlaksmääramiseks ja vaadanud läbi asja materjalid, leiab, et taotlus on põhjendatud. Kostjalt kuulub väljamõistmisele tasutud riigilõiv 665 eurot kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel.
8.5.Hageja taotleb lisaks riigilõivule õigusabikulu hüvitamist summas 1974 eurot. Hagiavaldusele lisatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja poolt esindajale makstud tasu 1974 eurot (koos käibemaksuga, hageja ei saa füüsilise isikuna käibemaksu tagasi arvestada) ning esindaja osutab teenust hinnaga 140 eur/h. Lepingulise esindaja ajakulu osas leiab kohus, et need on põhjendatud ja vastavuses kohtumenetluses esitatuga ning menetluse sisu ja keerukusega, samuti kooskõlas menetluses tehtud toimingute ja esitatud menetlusdokumentidega. Seega on põhjendatud kulutus lepingulisele esindajale 140 eurot (mis on kohtupraktikas vandeadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks peetud tunnihind) x 11.75 tundi = 1974 eurot (sisaldab käibemaksu).
8.6.Vastavalt TsMS § 177 lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele 6(7)
Tsiviilasi nr 2-22-101166 kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Sellise taotluse on hageja esitanud.
(allkirjastatud digitaalselt) Toomas Talviste Kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.