Hageja: Heimdal OÜ, registrikood: 11480196, asukoht: Koidu, Aa küla, Lüganuse vald, 44311 Ida-Viru maakond Hageja lepinguline esindaja: Irina Metsler-Verner Metsler, eposti aadress: [email protected] Kostja: A. E. isikukood: xxxxxxxxxxx, elukoht: xxx Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Ilja Sipari, e-posti aadress: [email protected] Lihtmenetluses
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista A. E.lt (E.) Heimdal OÜ kasuks põhivõlgnevus 1500 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 182,38 eurot perioodi 01.10.2020 kuni 08.04.2022 eest.
3.Välja mõista A. E.lt (E.) Heimdal OÜ kasuks edasiulatuv viivis alates 09.04.2022 põhinõudelt 1500 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude 1500 euro täitmiseni.
4.Jätta hagi intressivõlgnevuse 101,83 euro ja viivisevõlgnevuse 650,12 euro osas rahuldamata.
Jätta menetluskulud 30,89% ulatuses Heimdal OÜ kanda ja 69,11% ulatuses A. E. kanda.
6.Määrata hageja menetluskulu suuruseks 722,20 eurot ja kostja menetluskulu suuruseks 222,41 eurot ning tasaarvestada poolte vastastikused menetluskulude nõuded ja tasaarvestuse tulemusena välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulu 499,79 eurot.
7.Mõista A. E.lt (E.) Heimdal OÜ kasuks välja hüvitatavatelt menetluskuludelt 499,79 eurolt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Menetlusabi taotlemise kord Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud, hageja nõue ja seisukohad
1.Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 31.07.2020 laenulepingu nr 31072020. Laenulepingu alusel sai kostja hagejalt laenu summas 1500 eurot ning kostja kohustus laenu tagastama hiljemalt 30.09.2020. Kostja laenu tagastanud ei ole. Hageja tugines VÕS § 397 lg- le 1 ning laenulepingu p-ile 2.3, mille kohaselt kohustus kostja vastavalt laenulepingu põhitingimustes kokkulepitule maksma intressi 0,1095% päevas. Kostja intressi tasunud ei ole. Kostjal on intressivõlgnevus alates lepingu sõlmimisest, s.o 31.07.2020 kuni lepingu lõppemiseni, s.o 30.09.2020 summas 101,83 eurot (lisatud intressiraport). Hageja nõudis kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist summas 832,50 eurot lepingujärgses määras, so 0,1% päevas kooskõlas laenulepingu punktiga 3.1, põhinõudelt 1500 eurolt alates 01.10.2020 (so lepingu lõppemisele järgnevast päevast) kuni hagi esitamiseni, so 08.04.2020 (viiviseraport lisatud). Hageja viitas Riigikohtu lahendile nr 3-2-120-08 pile 12, VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lepingujärgse viivise nõudmisel. Hageja nõudis kostjalt ka edasiulatuvat viivist alates 09.04.2022 TsMS § 367 alusel ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 1500 eurolt kuni põhinõude täitmiseni (dtl 3-5). Hagi ese on sõnastatud järgnevalt: mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus summas 1500 eurot, intressivõlgnevus 101,83 eurot, sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 832,50 eurot ning edasiulatuv viivis alates 09.04.2022 põhinõudelt 1500 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda (dtl 5-6).
2.13.05.2022 vastuses leidis hageja, et on hagis detailselt selgitanud oma nõuet ja selle kujunemist. Hageja jäi oma nõude juurde. Kostja on saanud laenuks raha ja kostjal on laenu tagastamise kohustus. Laenult tuleb maksta intressi. Seega on intressi nõue põhjendatud. Kostja ei ole laenu katteks makseid teostanud. Kostja rikkus lepingut, jättes täitmata oma lepingulised kohustused, mille tõttu tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud sanktsioone. Hageja on nõudnud seaduspäraselt ja
õiglaselt võlgnevust ning sellega kaasnevaid kulutusi, seega hageja nõue on igati põhjendatud ja õiglane. Hageja esitatud hagi aluseks on laenuleping, mille alusel laenuandja andis kostja kasutusse laenusumma intressi eest, st raha anti kostja kasutusse kokkulepitud hinnaga. Hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingus leppisid pooled kokku laenu eest tasumisele kuuluva intressimäära 0,1092% päevas. Kostja viitas asjaolule, et ta pole nõustunud intressi tasumisega, kostja esitas kohtule puudulikud andmed, kostja oli teadlik lepingu tingimustest, kostjale olid tingimused saadetud 28.08.2020 e-posti aadressile: xxx. Kostja nõustus lepingu tingimustega ning ei esitanud vastuväiteid eeltoodu osas, vastupidi on kostja tingimustega nõustunud, kuid erinevatel põhjustel ei ole kostja lepingut allkirjastanud. Hageja ei nõustunud kostjaga, et viimane ei ole konkreetsete tingimustega laenulepingu suhtes heakskiitvat tahteavaldust teinud. Hageja saatis kostjale e-kirja, milles oli leping lisatud, Eluliselt ei ole usutav, et kostja ei ole konkreetsete tingimustega laenulepingu suhtes heakskiitvat tahteavaldust teinud. Hageja märgib siinjuures, et e-kiri saadeti kostja kasutuses olevale e-maili aadressile. Eeltoodust tulenevalt on leping kostja ja laenuandja vahel sõlmitud. Juhul, kui kohus peaks siiski leidma, et kostja ei ole konkreetsete tingimustega laenulepingut sõlminud, tuleb leping lugeda sõlmituks tulenevalt VÕS § 9 lg 1 lause teisest poolest koosmõjus TsÜS § 68 lg 1, TsÜS § 68 lg 3. Hageja palus hagi täies ulatuses rahuldada, mõista kostjalt välja kõik hagis nõutu ning jätta menetluskulud kostja kanda (dtl 34-36). Kostja vastuväited
3.Kostja võttis hagi osaliselt õigeks, mis puudutab asjaolu, et kostja sai 31.07.2020 hagejalt laenu summas 1500 eurot ja laenu tagastamise tähtpäevaks oli 30.09.2020. Ülejäänud nõuetele (so viiviseja intressinõuetele) vaidles kostja vastu, sest hageja ja kostja ei leppinud kokku intressi ega viivise tasumises. Hagi lisa 1 (allkirjastamata fail pealkirjaga „ laenuleping 31072020“) on sisuliselt fabritseeritud, sest laenu andmine toimus hageja seadusliku esindaja ja kostja suulise kokkuleppe alusel ning mingit kirjalikku laenulepingut pooled sõlminud ei ole. Kõnealuse faili metaandmetest nähtuvalt on fail loodud 28.08.2020 ja muudetud 06.04.2022 ehk vahetult enne hagi koostamist. Kostja tugines TsMS § 277 lg 1 sätestatule ja leidis, et hagi lisa 1 on fabritseeritud ehk intellektuaalselt võltsitud ning kostja vaidlustas dokumendi ehtsuse ja palus kohtult, et kohus kõnealust dokumenti tõendina asja lahendamisel ei arvestaks. Hageja ei ole tõendanud intressikokkuleppe sõlmimist. Ühtlasi ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et laenu andmine toimus hageja majandus- või kutsetegevuses (VÕS § 397 lg 1). Kostja vaidles seega intressinõudele täies ulatuses vastu. Ka ei ole hageja tõendanud viivisekokkuleppe sõlmimist ning asjas kohaldub seadusjärgne viivisemäär 8% aastas. Kostja märkis, et ta ei ole viivist ega intressi pärast hagi esitamist maksnud. Menetluskulud tuleks kostja arvates jagada seaduses sätestatud viisil (dtl 28-30).
4.24.05.2022 vastuses jäi kostja selle juurde, et kuna pooled ei ole kokku leppinud intressi ja viivise tasumises „laenulepinguna“, esitatud failis märgitud määras, siis ei pidanud kostja võimalikuks hagejale intressi ja seaduses sätestatud määras kõrgemas määras viivist tasuda. Hageja 13.05.2022 menetlusdokumendi punktides 1.3-1.6 toodud väited laenulepingu sõlmimise kohta hageja väidetud tingimustel on ainetud. Kostja kordas, et pooled sõlmisid suulise laenulepingu 31.07.2020. Kostja kinnitas, et ei ole lepingutingimustega mingil moel nõustunud. Hageja tsiteeris õigesti VÕS § 9 lg 1 ja TsÜS § 68 lg 1 ja 3, kuid arusaamatuks jäi, kuidas nimetatud sätted hageja versiooni toetavad. Hageja väitis, et kostja ei ole talle 28.08.2020 saadetud e-kirjale vastanud. Hageja jätab mugavalt tähelepanuta TsÜS § 68 lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Selliseid asjaolusid ei ole hageja esile toonud. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Selles valguses jääb arusaamatuks, milline tähendus on hageja poolt pea kuu aega hiljem
saadetud „laenulepingul“, kui leping oli juba poolte vahel sõlmitud. Mingeid täiendavaid kokkuleppeid, et pooled olid juba sõlmitud laenulepingut 28.08.2020 muutnud, ei ole hageja esitanud. Hageja väitis, et ta on kohtuväliselt pöördunud kostja poole kompromissi ettepanekuga. Arvestades, et hageja on asunud nõudma kostjalt summasid, milles pooled ei ole kokku leppinud, siis ei ole kostja tõepoolest hageja ettepanekuga nõustunud. Just hageja on käitunud pahas usus, esitades kostjale nõudeid, milles pooled kokku leppinud ei olnud. Puutuvalt menetluskuludesse märkis kostja, et kohtusse pöördumise on vähemalt osaliselt põhjustanud hageja ise, sest ta oli teadlik asjaolust, et kostja ei olnud nõus tasuma hagejale kõrvalnõudeid, milles pooled ei olnud tegelikult kokku leppinud. Põhivõlgnevuse osas oli kostja valmis sõlmima kohtuvälise kokkuleppe ja selle hagejale ära tasuma. Sel põhjusel ei nõustunud kostja hageja ettepanekuga, et kostja kanda jäävad hageja menetluskulud, olgugi, et osaliselt. Seda mh põhjusel, et ka kostja on kandnud seoses käesoleva menetlusega lepingulise esindaja kulusid (dtl 45-46). Kohtuotsuse põhjendused
5.Kohus, tutvunud poolte poolt kirjalikult esitatuga ning uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
6.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras 11.04.2022 menetlusse võtmise määruses (dtl 23-25). Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Menetlusosalised ärakuulamist ei taotlenud. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16).
7.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - kostja sai 31.07.2020 hagejalt laenu summas 1500 eurot ja laenu tagastamise tähtpäevaks oli 30.09.2020 (dtl 10, dtl 29); -kostja ei ole laenu summas 1500 eurot ja kõrvalnõudeid hagejale tasunud (dtl 3-4, dtl 35). Pooled vaidlevad selle üle: -kas pooled sõlmisid suulise laenulepingu (dtl 29, dtl 45) või 31.07.2020 kirjaliku laenulepingu nr 31072020 (dtl 29); -kas laenu andmine toimus hageja majandus- ja kutsetegevuses (dtl 29-30); -kas pooled leppisid 31.07.2020 kirjalikus laenulepingus kokku intressi (so 0,1095% päevas) ja viivise (0,1% päevas) tasumises ning eeltooduga kaasuvalt, kas kostja kohustub hagejale tasuma kõrvalnõuetena intressi ja viivist, mh lepingujärgsetes või seadusjärgses määras (dtl 3-4, dtl 7-8; dtl
29, dtl 34, dtl 35).
8.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.
9.Kostja on seisukohal, et poolte vahel on sõlmitud suuline laenuleping ja kirjalikku 31.07.2020 laenulepingut nr 31072020 poolte vahel sõlmitud ei ole ning kirjalikus laenulepingus näidatud lepingujärgsetes intressi- ja viivisemäärades kokkulepe puudub (dtl 29-30, dtl 45). Hageja kostjaga ei nõustunud, märkides, et pooled sõlmisid kirjaliku 31.07.2020 laenulepingu nr 31072020 ja kostja kohustub tasuma intressi ja viivist, mh lepingujärgsetes määrades (dtl 7-8 lepingu punktid 2.3 ja 3.1, dtl 29). Vaidluse esemest lähtuvalt tuleb kindlaks teha, kas pooled on sõlminud kirjaliku 31.07.2020 laenulepingu nr 31072020 või suulise laenulepingu ning kas poolte vahel on laenulepingu tingimuste (so intressi- ja viivise maksmise sh määrade kohta) osas kokkulepe.
10.Hageja on kohtule esitanud 31.07.2020 kirjaliku laenulepingu nr 31072020 (dtl 7-8), mis on kostja poolt allkirjastamata. 28.08.2020 e-kirjas on hageja seaduslik esindaja X (e-posti aadressilt: xxx) kirjutanud: „Tere ! Saadan Heimdali laenulepingu. Pane allkiri ja saada tagasi. X“. Viidatud e-kirja manuses on kirjalik laenuleping nr 31072020, dateeringuga 31.07.2020. Laenulepingu on digiallkirjastanud 28.08.2020 hageja seaduslik esindaja X. Kostja allkiri lepingul puudub (dtl 37, dtl 39-40). Hageja pöördus kostja poole e-kirja teel 01.02 (aastaarv ja kostja e-posti aadress puudub) kompromissettepanekuga järgnevalt „Tere A., OÜ Heimdali laen on siiani lahendamata. Selle peab korda saama. Teen ettepaneku hiljemalt 28.02.2022 tasuda võlgnevus 1600 eurot (1500 põhiosa ja 100 intress) ja 100 eurot viivist, kokku 1700 eurot. Arvelduskonto nr allpool eelmises kirjas. Kui korraga ei saa, teeme 3 osas näiteks, aga siis saada mulle vastus sellele kirjale. Kuna ettevõtte omanike ring on muutumas, siis ma ei saa seda laenu enam pikemalt hoida. Kui ettepanek ei sobi, siis olen kahjuks sunnitud asjale ametliku käigu andma“ (dtl 41). Kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et ta on eeltoodud e-kirjad hagejalt saanud ja seda, et kostja ei ole hageja e-kirjadele vastanud.
11.Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 1500 eurot (dtl 5). Heimdal OÜ 31.07.2020 maksekorraldusega nr 10 (Heimdal OÜ on teinud pangaülekande kostjale 31.07.2020 summas 1500 eurot, maksekorralduse selgituses: laen kuni 30.09) (dtl 10) ja TsMS § 231 lg 2 alusel kostja omaksvõtuga (kostja võttis 25.04.2022 vastuses omaks asjaolu, et ta sai hagejalt 31.07.2020 laenu summas 1500 eurot ning laenu tagastamise tähtpäevaks oli 30.09.2020) on tõendatud, et kostja sai hagejalt laenu summas 1500 eurot ning laen tuli kostjal hagejale tagastada 30.09.2020. Kohus on seisukohal, et poolte vahel on VÕS § 396 lg 1 tulenevalt võlaõiguslik laenusuhe ja põhinõue muutus VÕS § 82 lg 1 ja 7 kohaselt sissenõutavaks 30.09.2020 (laenu tagastamise lõpptähtpäev). Vaidluse all ei ole ka asjaolu, et kostja ei ole laenusummat 1500 eurot hagejale tähtaegselt, so 30.09.2020 tagastanud. Eeltoodust järelduvalt on hageja põhinõue summas 1500 eurot põhjendatud ning kostjal lasub kohustus laenu summas 1500 euro tagastamise kohustus.
12.VÕS § 9 lg 1 alusel sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,
samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu sõlmituks lugemise eeldus üldjuhul vastastikuste tahteavalduste kokkulangevus ja tahe olla lepinguliselt seotud ning VÕS § 9 lg-st 1 tuleneb lepinguvabaduse põhimõte, mille kohaselt on lepingu sõlmimise aluseks poolte vaba tahe. VÕS § 9 lg 2 sätestab üldreegli, mille kohaselt loetakse leping sõlmituks ajast, mil pakkumuse esitaja sai kätte nõustumuse. VÕS § 9 lg 1 teise lause kohaselt, kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. Pakkumus ja nõustumus kui tahteavaldused võivad olla väljendatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 2 järgi otseselt, kaudselt (TsÜS § 68 lg 3) või vaikimisega (TsÜS § 68 lg 4). TsÜS § 68 lg 3 sätestatud kaudne ehk konkludentne on tahteavaldus, mis väljendub sellises teos, millest võib järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg. Seejuures peaks vastava tegevuse hindamisel lähtuma asjaolust, kas selles väljendub tahe tuua kaasa õiguslikke tagajärgi.
13.Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel ei ole VÕS § 8 lg 1 ja § 9 lg 1 tähenduses 31.07.2020 laenulepingut nr 31072020 kirjalikult sõlmitud. Hageja ei ole tõendanud, millisel viisil pooled vaidlusaluse kirjaliku laenulepingu sõlmisid, sh millal ja kuidas vahetasid pooled tahteavaldusi viisil, millest oleks piisavalt selgelt võimalik järeldada poolte kokkuleppe saavutamist (so kirjaliku laenulepingu 31.07.2020 või 28.08.2020 sõlmimiseks). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 4 kohaselt loetakse vaikimist või tegevusetust tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Kohtu hinnangul ei ole pooled välja toonud seadust, poolte kokkulepet või nendevahelist praktikat, mille kohaselt on peetud tegevusetust või vaikimist pooltevahelises suhtes tahteavalduseks. Järelduvalt puudus poolte vahel kokkulepe ja praktika (ühestki tõendist seda ei nähtu), samuti ei näe ette seadus, et hageja e-kirja(de)le mittevastamine tähendaks vaikimisega kirjaliku laenulepingu (sh tingimuste) aktsepteerimist. Hageja seadusliku esindaja poolt kirjaliku laenulepingu ühepoolne digiallkirjastamine (so ühepoolne toiming) ei tekita kirjaliku lepingu alusel suhet. Seetõttu leiab kohus, et kirjaliku laenulepingu nr 31072020 sõlmimine pole tõendamist leidnud. Kohus nõustub siinkohal kostja seisukohaga, et pooled on 31.07.2020 sõlminud VÕS § 396 lg 1 mõistes suulise laenulepingu ja pooled ei ole lepingujärgselt intressi- ja viivise (sh määrades) maksmises kokku leppinud ning hageja ei saa lepingujärgsetes intressi- ja viivisemäärades kõrvalnõudeid kostjalt nõuda.
14.VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 397 lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi viivise osas. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista intressivõlgnevuse summas 101,83 eurot (periood
31.07.2020 kuni 30.09.2020, intressimäär 0,10905%, so lepingujärgses intressimääras, põhinõudelt 1500 eurolt, dtl 11 intressiraport), sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse summas 832,50 eurot (põhinõudelt 1500 eurolt, viivisemäär 0,1% päevas, so lepingujärgses määras, periood 01.10.2020 kuni 08.04.2022, dtl 12 viiviseraport) ning edasiulatuva viivise alates 09.04.2022 põhinõudelt 1500 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni (dtl 5). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et pooled sõlmisid suulise laenulepingu, seega ei ole kohaldatavad hageja poolt kohtule esitatud allkirjastamata laenulepingus märgitud lepingu punktid intressi ja viiviste (sh määrade) osas. Kostja vaidles intressinõudele täies ulatuses vastu. Kostja tugines VÕS § 397 lg-s 1 sätestatule, mille kohaselt ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et laenu andmine toimus hageja majandus- ja kutsetegevuses (dtl 29-30). Hageja ei ole kostja vastuväite osas esitanud selgitusi ega tõendeid, mis kinnitaksid, et laen anti hageja majandus- ja kutsetegevuses. Kohus on seisukohal, et antud juhul esineb VÕS § 397 lg-s 1 esimesele lausele vastupidine eeldus, millest tulenevalt ei esine asjas teavet ega tõendeid hageja majandus- ja kutsetegevuses laenu andmise kohta ning laenulepinguga ei ole sätestatud intressi maksmise kohustust, siis kehtib eeldus, et laen anti intressita ja laenusaajal, so kostjal ei ole intressi maksmise kohustust. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus hageja intressi 101,83 euro nõude rahuldamata. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et põhivõlgnevus on muutunud sissenõutavaks 30.09.2020 (laenu tagastamise lõpptähtpäev) ja kostja on põhivõlgnevuse summas 1500 eurot omaks võtnud. Kohus märgib, et hagejal on VÕS § 100, § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1, TsMS § 367 alusel õigus kostjalt (sõltumata sellest, et poolte vahel puudub viivise maksmiseks kokkulepe) nõuda põhivõla tasumisega viivitamisel seadusjärgset viivist (kokkuleppe puudumise tõttu ei saa hageja kostjalt lepingujärgset viivist nõuda), kuivõrd kostja on VÕS § 76 lg 1 tulenevalt suulist laenulepingut rikkunud (kostja ei ole tähtaegselt 30.09.2020 saadud laenu tagastanud). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 182,38 eurot (viivisekalkulaator.ee kasutades: põhinõudelt 1500 eurolt, periood 01.10.2020 kuni 08.04.2022, VÕS § 113 lg 1 määras) ning edasiulatuva viivise alates 09.04.2022 põhinõudelt 1500 eurolt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude (1500 euro) täitmiseni. Kohus jätab rahuldamata intressivõlgnevuse summas 101,83 eurot ja viivisevõlgnevuse summas 650,12 eurot (832,50-182,38=650,12 eurot).
15.Kostja esitas 28.06.2022 menetluskulude nimekirja (dtl 51-52, dtl 54). Kostja menetluskulud koosnevad järgnevast: 24.04.2022: nõupidamine kliendiga, asjaolude väljaselgitamine, 1 tund tunnihinnaga 150 eurot ilma käibemaksuta, kokku 150 eurot; 25.04.2022: hagivastuse koostamine, 1,5 tundi tunnihinnaga 150 eurot ilma käibemaksuta, kokku 225 eurot; 14.05.2022: hageja seisukohaga tutvumine, 0,25 tundi tunnihinnaga 150 eurot ilma käibemaksuta, kokku 37,50 eurot; 24.05.2022: seisukoha koostamine, 0,75 tundi tunnihinnaga 150 eurot ilma käibemaksuta, kokku 112,50 eurot; 28.06.2022: menetluskulude nimekirja koostamine, 0,5 tundi tunnihinnaga 150 eurot ilma käibemaksuta, kokku 75 eurot. Menetluskulud on kokku summas 720 eurot koos käibemaksuga. Kostja kinnitas, et kõik esitatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega käesolevas tsiviilasjas ning et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa käibemaksu tagasi arvestada. Eeltoodut arvestades palus kostja määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus ja kohustada hagejat hüvitama kostjale tema poolt tsiviilasja nr 2-22-5155 kantud menetluskulud summas 720 eurot ja kohustada hagejat tasuma kostjale viivist hageja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja tugines TsMS § 163 lg 2 ning märkis, et kostja on laenusumma põhivõlgnevuse osas hagi omaks võtnud ja nii hagivastuses kui ka 24.05.2022 menetlusdokumendis pakkunud hagejale
kompromissi, mille kohaselt tasub kostja 1700 eurot, nagu seda on pakkunud hageja ise ja tasuma selle hageja välja pakutud 6 kuu jooksul. Seega vaidlus on ainult summades ja seega juhul, kui kohus rahuldab hagi sellesarnases ulatuses, nagu on kompromissina pakkunud kostja, siis palus kostja jätta tema menetluskulud tervikuna hageja kanda. Juhul kui kohus rahuldab hagi osaliselt ja kohus TsMS § 163 lg-t 2 ei kohalda, siis palub kostja menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Lisaks menetluskulude nimekirjas esitatud seisukohtadele märkis kostja lisaks, et kostja esindaja on üritanud astuda kompromissläbirääkimistesse hageja esindajaga juba 25.05.2022, kuid paraku ei ole kostja esindaja saanud hagejalt isegi vastust, sisulistest läbirääkimistest rääkimata. Hageja ei ole kostja menetluskulude taotlusele vastuväiteid esitanud.
16.Hageja menetluskulud on järgnevad: tasutud riigilõiv summas 385 eurot. Õigusabikulud on kokku summas 660 eurot, Menetluskulud on kokku summas 1045 eurot. 08.04.2022 asjaoludega tutvumine, hagiavalduse koostamine, lisade komplekteerimine (3h x 120) 360 eurot, 13.05.2022 hageja seisukoht (2 h x 120) 240 eurot, 05.07.2022 menetluskulude nimekirja koostamine, esitamine (120/2=60 eur; 30 min) 60 eurot, kokku 660 eurot, käibemaksuta (dtl 57-58). Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude täitmiseni (dtl 6).
17.Kostja palus jätta tähelepanuta hageja 05.07.2022 esitatud menetlusdokument (so menetluskulude nimekirja). TsMS § 66 sätestab, et kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista või ei pikenda enda määratud tähtaega või ei menetle menetlusosalise esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet TsMS § 331 lõikes 1 sätestatud juhul. TsMS § 331 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta esitas 05.07.2022 menetluskulude nimekirja, mille esitamise tähtajaks oli 29.06.2022, hilinemisega. Õigusemõistmisel tsiviilasjades on pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed (TsMS § 7), seega ka tähtaegade järgimisel on pooled võrdsed. Hageja ei pidanud vajalikuks hilinemist isegi põhistada. Kostja palus kohtul jätta hageja 05.07.2022 menetlusdokument tähelepanuta (dtl 60).
18.13.06.2022 e-kirjas määras kohus pooltele menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaja, so 29.06.2022 ning 14.07.2022 tegi teatavaks kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aja 09.09.2022 (dtl 49, dtl 61). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-76-09 punktis 12 osundanud, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kuigi TsMS § 331 lg-st 1 tuleneb kohtu diskretsiooniõigus otsustada hilinenult esitatud tõendi või taotluse vastuvõtmise üle, peab kohus oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendama (vt Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13707, p 12). Hageja ei ole 05.07.2022 menetluskulude nimekirjas esitanud põhjuseid hilinenult esitatud menetlusdokumendi osas. Kohus leiab, et antud juhul on kohtul võimalik hageja poolt 05.07.2022 hilinenult esitatud menetlusdokumenti menetleda TsMS § 331 lg 1 sätestatu kohaselt põhjusel, et 05.07.2022 hageja menetluskulude nimekirja esitamine ei ole põhjustanud menetluslikku viibimist ning täiendavaid menetlustoiminguid pärast 05.07.2022 asjas tehtud ei ole (pärast kostja menetlusdokumendi esitamist on kohus 14.07.2022 e-kirjas teinud teatavaks üksnes lahendi aja, dtl 61).
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 445 lg 1 järgi, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Kohus tasaarvestab kostja menetluskulu nõude hageja vastu ning hageja menetluskulu nõudega kostja vastu. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja arvestades hagi rahuldamise ulatust jätab kohus menetluskulud 30,89 % ulatuses hageja ja 69,11% ulatuses kostja kanda. Kohus on seisukohal, et õiguspärane ja mõistlik on antud asjas jaotada menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, arvestades siinjuures, et haginõuetest kuulus üle poole ulatuses rahuldamisele ning osundavalt on kostja laenusumma tagastamisega olnud olulises viivituses, so alates 01.10.2020 kuni tänaseni. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 1045 eurot (660 eurot õigusabikulud käibemaksuta + riigilõiv 385 eurot) ja kostja menetluskulud 720 eurot (käibemaksuga) on põhjendatud. Menetluskulude nimekirjades näidatud toimingute ajakulu ja poolte õigusteenuse tunnihinnad on mõistlikud. Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 222,41 eurot (720 * 30,89%) ning kostjalt hageja kasuks kuulub väljamõistmisele 722,20 eurot (1045*69,11%). Tasaarvestuse tulemusena kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu summas 499,79 eurot (722,20222,41=499,79 eurot).
20.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja taotlusel, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise menetluskuludelt (499,79 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
21.TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.