Määruse tegemise aeg ja koht 8.09.2022, Tallinn Kohtuasja number
2-21-4921
Kohtuasi
X hagi Y vastu kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.04.2022 määrus (hagi menetlusse võtmisest keeldumine)
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (sünd. XX.XX.XXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Kostja Y (endine Y, isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Mitte võtta asja juurde Y 14.07.2022 esitatud tõendit (Venemaa Rahandusministeeriumi Föderaalse Maksuteenistuse vastus).
2.Mitte võtta asja juurde X 8.09.2022 esitatud tõendit (asjatundja arvamus).
3.Harju Maakohtu 21.04.2022 määruse resolutsioon jätta muutmata, kui muuta osaliselt selle õiguslikke põhjendusi.
Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jätta X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
2-21-4921
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (hageja) esitas 29.03.2022 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 6 651 646,50 eurot ja viivise sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o 1457,90 eurot päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt avas hageja 15.12.2010 enda nimele Swedbank AS-is pangakonto ja väljastas kostjale selle kasutamiseks volikirja. Kostja tegi hageja pangakontolt ajavahemikul 2011. a jaanuarist kuni 2014. a novembrini alusetuid väljamakseid 6 651 150 eurot ja tekitas sellega hagejale kahju. Kostja võis makseid teha ainult Osaühingule Merona Kinnisvara. Samuti palus hageja menetlusliku vajaduse korral tuvastada alusetute väljamaksete aluseks olevate tehingute tühisuse.
2.17.06.2021 määrusega jättis maakohus hagi käiguta ja palus hagejal täiendavalt selgitada, millisel alusel esitas hageja kostja vastu hagi Eesti Vabariigi kohtusse.
3.23.07.2021 avalduse kohaselt ei ela kostja alaliselt Venemaa Föderatsioonis, mistõttu ei saa kohtualluvuse määratlemisel lähtuda Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (Eesti-Vene õigusabileping) art 21 lg-st 1. Hageja hinnangul tuleb kohaldada sama lepingu art 40 lg-t 1, mille kohaselt kuulub kohaldamisele Eesti siseriiklik õigus – selle järgi tuleb hagi esitada Harju Maakohtule. Alternatiivselt leidis hageja, et asi allub Harju Maakohtule ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 1215/2012, 12.12.2012, kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse) art 7 lg 2 alusel. Kostjal on Hispaania Kuningriigi kodakondsus ja ta elab alaliselt Hispaanias. Ka kahjujuhtum on toimunud Eestis. 23.07.2021 hagiavalduse täienduses selgitas hageja täiendavalt, et asi allub Harju Maakohtule ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 72 lg 1 p-i 3 alusel. Hageja vara (raha) asukoht oli Eestis, s.o Swedbank AS-is avatud pangakontol ning kostja on teinud vaidlusalused ülekanded Eesti-siseselt Eestis registreeritud krediidiasutuste kontodele.
4.Maakohus kuulas pooled 8.12.2021 hagi menetlusse võtmise lahendamiseks ära. Kostja leidis, et asi ei allu Eesti Vabariigi kohtule. Kostja on Venemaa Föderatsiooni ja Hispaania Kuningriigi kodanik, elab alaliselt Hispaanias ning kostjal puudub Eestiga mistahes seos. Vaidlus tuleneb lepingulistest suhetest (käsunduslepingust ja muudest kokkulepetest), mitte kahju õigusvastasest tekitamisest. Hagis käsitletud ülekanded olid tehtud lepingu alusel, millest tulenevad vaidlused lahendatakse Venemaa Föderatsiooni kohtus. Kostja hinnangul tuleb hagi tema vastu esitada Venemaa Föderatsiooni või Hispaania Kuningriigi kohtusse. Samuti leidis kostja, et hagi on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi aegunud, sest vaidlusalused ülekanded tehti 31.01.2011–3.11.2014. Seetõttu on hagi ka perspektiivitu ja tuleks jätta TsMS § 371 lg 2 alusel menetlusse võtmata. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 21.04.2022 määrusega hagi menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel, sest hagi ei allu Harju Maakohtule.
5.1.Eesti-Vene õigusabileping on ülimuslik riigisisese õiguse ees. Hageja ei ole põhistanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et asi kuulub Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg-te 1 ja 2 (maakohtu määruses ekslikult viidatud p 1 ja 2 – ringkonnakohtu märkus) lahendamisele
2-21-4921 Harju Maakohtus. Kohtule ei ole esitatud ka kostja kirjalikku nõusolekut hagi menetlemiseks Eesti Vabariigi kohtus.
5.2.Kumbki pooltest ei ole Eesti Vabariigi kodanik. Kostjal on Venemaa Föderatsiooni ja Hispaania Kuningriigi kodakondsus ja ta elab alaliselt Hispaanias.
5.3.See, kas tegemist on lepingulise või lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega ja kas hageja kahju hüvitamise nõude aluseks olev tegu toimus Eesti Vabariigi või mõne muu riigi territooriumil, eeldab asja ja tõendite sisulist hindamist ja saab selguda alles asja lahendamisel. Seega väljub asjaoludele lõpliku hinnangu andmine menetlusse võtmisel kohtu õiguslike põhjenduste piiridest.
5.4.Hageja ei ole põhistanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et asi tuleb lahendada Harju Maakohtus. Pelgalt Eesti Vabariigis pangakontode avamise fakt ja raha liikumine Eesti Vabariigi pangakontode kaudu ei anna alust Eesti seaduste kohaldamiseks. Praeguses menetlusstaadiumis ei saa kohus hinnata kohtule esitatud tõendeid ega asjaolusid sisuliselt.
5.5.Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse) art 7 p 2 käsitleb lepinguväliseid kahjunõudeid, mille hindamine väljub samuti menetlusse võtmise analüüsi piiridest. Ühtlasi esitatakse Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse) art 4 p-i 1 kohaselt hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Menetlusosaliste ja nõude seotus Eestiga ei ole piisavalt põhistatud. Olenemata sellest, kas kahju tekkimisel on tegemist lepingulise või lepinguvälise kahju nõudega, ei saanud kahju tekkida hagejale Eesti Vabariigis. Lõplikud järeldused selle kohta saavad selguda aga asja sisulisel lahendamisel.
5.6.Hageja hagi kuulub rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Venemaa Föderatsiooni või alternatiivselt Hispaania Kuningriigi kohtute pädevusse. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
6.Hageja esitas 16.05.2022 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja võtta hagiavaldus menetlusse või saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta poolte endi kanda või alternatiivselt kostja kanda.
6.1.Kuna kostja on nii Venemaa Föderatsiooni kui ka Hispaania Kuningriigi kodanik, siis tuli kohtul kohaldada nii Eesti-Vene õigusabilepingut kui ka Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrust.
6.2.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg-t 1. Hagi asjaolusid ja eset arvestades tuleb kohaldada mitte Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg-t 1, vaid art-t 40, mis on erinormiks art 21 lg 1 suhtes. Eesti-Vene õigusabilepingu art 40 lg 3 viimasest lausest tulenev hageja õigus pöörduda kohtusse ei ole seotud poolte vajadusega omada elukohta Eestis. Eesti-Vene õigusabilepingu art 40 lg 1 kohaselt on oluline, et kahju oleks aset leidnud Eestis. Arvestades hagis esile toodud asjaolusid on ilmne, et hagejal tekkis kahju Eestis. Seega pidi kohus hagi menetlusse võtma.
6.3.Põhistamata on kohtu selgitused, mis puudutavad Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrust. Selles osas ei vasta maakohtu määrus TsMS § 442 lg 8 nõuetele. Maakohus ei ole selgitanud, miks ta jättis kirjeldamata ja ei ole nõustunud hageja 23.07.2021, 31.01.2022 ja 28.03.2022
2-21-4921 menetlusdokumentides toodud selgituste ja väidetega. Ebaselge on ka Venemaa Föderatsiooni jõulupühade aja seostamine hagejale tekitatud kahju asjaolude ja kohtualluvusega.
6.4.Hageja ei nõustu menetluskulude jätmisega hageja kanda, leides TsMS § 162 lg-le 4 ja § 372 lg-le 1 tuginedes, et kohtualluvuse küsimuse lahendamine niivõrd pika aja jooksul ei sõltunud hagejast.
7.Kostja vaidles määruskaebusele vastu, märkides, et jääb kõikide varasemalt esitatud vastuväidete ja põhjenduste juurde.
8.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
9.14.07.2022 menetlusdokumendis palus kostja võtta tõendina vastu Venemaa Rahandusministeeriumi Föderaalse Maksuteenistuse vastuse, millest tuleneb, et hageja oli Venemaa Föderatsiooni residendina alates 16.11.2007 kohustatud esitama Venemaa Maksuteenistusele iga aasta juunis aruande tema välismaa pankades avatud kontodel tehtud toimingute kohta. Järelikult oli hageja hagi aluseks olevatest pangaülekannetest algusest peale teadlik. Hagi on aegunud. Maakohus ei ole hageja nõude aegumise ja sellest tuleneva hagi perspektiivituse kohta seisukohta võtnud. Kohus võiks jätta hagi TsMS § 371 lg 2 alusel menetlusse võtmata.
10.8.09.2022 menetlusdokumendis palus hageja võtta tõendina vastu asjatundja arvamuse selle kohta, et 20.01.2022 laenuleping nr 009/20 on võltsitud, sh on võltsitud hageja allkiri. Seetõttu palub hageja esitada kohtul prokuratuurile ka kuriteoteade.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et hageja määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 jätta rahuldamata ning maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.
12.Vaidluse all on asja allumine Eesti kohtule. Kohtualluvus on TsMS § 69 lg 1 esimese lause järgi isiku õigus ja kohustus kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus. TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 järgi allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Seejuures kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut TsMS § 70 lg 4 järgi üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa Liidu määrustes. Välislepingud ja Euroopa Liidu määrused on TsMS 2. osa ees prioriteetsed (vt ka Riigikohtu 29.03.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-17, p 13; V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. 2. osa sissejuhatuse p 3.1.b–d, lk-d 399 ja 400).
13.TsMS § 75 lg-st 1 tuleneb kohtule kohustus kontrollida rahvusvahelist kohtualluvust omal algatusel. Kui kohtule esitatakse avaldus, peab kohus TsMS § 75 lg 1 järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule, ja seejärel kontrollima, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati (vt Riigikohtu 16.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-16, p 12 ja seal viidatud praktika).
2-21-4921
14.Hageja esitas hagi kostja vastu, kelle kohta maakohus tuvastas, et ta on Venemaa Föderatsiooni ja Hispaania Kuningriigi kodanik ning elab alaliselt Hispaania Kuningriigis. Siinses asjas tuli maakohtul kohtualluvust kontrollida esmalt Eesti-Vene õigusabilepingu alusel ja seejärel Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse, mitte tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel. Vastavalt Eesti-Vene õigusabilepingu art 1 lg-le 1 on ühe lepingupoole kodanikel teise lepingupoole territooriumil oma isiklike ja varaliste õiguste suhtes samasugune õiguskaitse nagu selle lepingupoole kodanikelgi. Osundatud säte võimaldab kohtualluvust laiendada, kui hagejal, kellel on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, ei ole Eesti-Vene õigusabilepingu järgi Eestis kohtualluvust. Kuigi maakohus on õigesti märkinud, et Eesti-Vabariigi õigusabileping on ülimuslik siseriikliku õiguse ees, ei nähtu määrusest selgelt, miks ja millises järjekorras maakohus rahvusvahelist kohtualluvust kontrollist. Seetõttu täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi siinses punktis tooduga. Eesti-Vene õigusabileping kui Eesti Vabariigi enne Euroopa Liiduga liitumist nn kolmanda riigiga (Vene Föderatsioon) sõlmitud välisleping on prioriteetne nii riigisiseste seaduste kui ka Euroopa Liidu õigusaktide ees. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus ei mõjuta kolmanda riigi ja liikmesriigi vahel enne määruse (EÜ) nr 44/2001 jõustumise kuupäeva sõlmitud kahepoolsete konventsioonide ja lepingute kohaldamist, mis hõlmavad määrusega reguleeritud küsimusi (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 73 lg 3). Eesti-Vene õigusabilepingu kohaldamise tingimused olid praeguses asjas täidetud, sest kostja on Venemaa Föderatsiooni kodanik (Eesti-Vene õigusabilepingu art 1). Niisamuti olid täidetud Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse kohaldamise tingimused, sest Eesti-Vene õigusabilepingu järgi ei ole hagejal Eestis kohtualluvust (Vene-Eesti õigusabilepingu art 1 lg 1, aga ka Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 1 lg 1).
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et Eesti kohtul puudub rahvusvaheline kohtualluvus asja lahendamiseks ja esines alus keelduda hagi menetlusse võtmisest. Alused hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks tulenevad Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg-st 1 ja 2 (maakohtu määruses ekslikult viidatud p-le 1 ja 2 – ringkonnakohtu märkus) ja art-st 40, Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 p-st 1 ja art 7 p-st 2 ning TsMS § 371 lg 1 p-st 2. TsMS § 371 lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg 1 ja 2 ning Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 p 1 kohaldamise kohta, neid kordamata (TsMS § 654 lg 5 koostoimes §-ga 659). Maakohtu määrusest ei ole aga üheselt selge, kas maakohus hindas rahvusvahelist kohtualluvust ka Eesti-Vene õigusabilepingu art 40 ja Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 2 alusel või mitte. Ühelt poolt on maakohus Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p-le 7 viidates asunud seisukohale, et hagejale ei saanud Eesti Vabariigis kahju tekkida (vt maakohtu määruse lk 11 esimene lõik), kuid on Eesti-Vene õigusabilepingu art 40 alusel märkinud, et maakohus ei saa hinnata, kas tegemist on lepingulise või lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega ja kas hageja kahju hüvitamise nõude aluseks olev tegu toimus Eesti Vabariigi või mõne muu riigi territooriumil – see eeldab asja ja tõendite sisulist hindamist ja saab selguda alles asja lahendamisel. Samuti, et viidatud asjaoludele hinnangu andmine väljub menetlusse võtmisel kohtu õiguslike põhjenduste piiridest (vt maakohtu määruse lk 10 kolmas lõik). Maakohtu määruse põhjendused on vastuolulised ja ei ole selgelt jälgitavad. Selles osas ei vasta maakohtu määrus TsMS § 372 lg-le 4 ja § 465 lg 2 p-le 8. Maakohtul tulnuks hinnata ka seda, kas hagi allub Harju Maakohtule Eesti-Vene õigusabilepingu art 40 (vt p 14.1) ja Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p-i 2 kohaselt (vt p 14.2), kui hagi Eesti-Vene õigusabilepingu art 40 järgi Eesti kohtule ei allu. Ringkonnakohus muudab eeltoodu osas maakohtu määruse põhjendusi järgmiselt.
2-21-4921
15.1.Vastavalt Eesti-Vene õigusabilepingu art 40 lg-le 1 määratakse kahju hüvitamise kohustused, välja arvatud lepingutest ja muudest õiguspärastest tegudest tulenevad kohustused, selle lepingupoole seadusandluse järgi, kelle territooriumil leidis aset tegu või muu asjaolu, mis oli kahju hüvitamise nõude aluseks. Eesti-Vene õigusabilepingu art 40 lg 3 järgi on sama artikli punktides 1 ja 2 nimetatud asjades pädev selle lepingupoole kohus, kelle territooriumil leidis aset tegu või muu asjaolu, mis oli kahju hüvitamise nõude aluseks. Kuivõrd sama artikli lõige 1 ei reguleeri lepingutest tulenevaid kahju hüvitamise kohustusi (s.o lepinguline kahju hüvitamise nõue), ei kohaldu art 40 lg 3 lepingulise kahju hüvitamise nõude puhul. Arvestades Eesti-Vene õigusabilepingu art 40 lg 3 kohaldamise eeldusi, tuleb võtta arvesse, et hageja esitas hagis kostja vastu lepingulise kahju hüvitamise nõude. Hagi ja selle täpsustuse kohaselt oli pooltel kokkulepe, mille kohaselt avab hageja Swedbank AS-is pangakonto enda nimele ja väljastab kostjale selle kasutamiseks volikirja, et kostja teeks OÜ-le Merona Kinnisvara kokku lepitud tingimustel ülekandeid (vt hagi p-d 1.4–1.6). Kostja rikkus seda kokkulepet ning on teinud hageja kontolt alusetuid ülekandeid (vt nt hagi p-d 1.13–1.15 ja 1.25–1.26). Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt oli poolte vahel kokkulepe (s.o lepinguline suhe), mida kostja rikkus. Kokkulepe, mille täitmiseks kohustus kostja hageja nimel Osaühingule Merona Kinnisvara ülekandeid tegema, vastab käsunduslepingu tunnustele (VÕS § 619). See, et kostja esindusõiguse ulatus välissuhtes oli erinev sellest, kui kostja tohtis hagi kohaselt talle kuuluvat esindusõigust kasutada, ei tähenda, et tegemist oleks olnud käsundita asjaajamisega, millele hageja on hagi õiguslikes põhjendustes viidanud. Hagis viidatud hageja ja kolmanda isiku (Osaühing Merona Kinnisvara) vahel sõlmitud 28.02.2011 laenuleping nr 1/18-2011 ja selle muutmise kokkulepped, äri müügi kokkulepe ja selle lisa ning 13.09.2018 laenuleping ei olnud hageja nõude aluseks. Kuivõrd hageja on esitanud kostja vastu lepingulise kahju hüvitamise nõude, ei ole vaja hinnata, millise riigi territooriumil leidis aset tegu või muu asjaolu, mis oli hageja nõude aluseks. Kuivõrd Eesti-Vene õigusabilepingu art 40 lg 3 ei kohaldu lepingulise kahju hüvitamise puhul, tuli lähtuda selle art 21 lg-st 1. Kuivõrd kostja elukoht ei ole Eesti Vabariigis, ei ole Eesti Vabariigi kohus pädev arutama hagi kostja vastu. Kostja ei ole andnud nõusolekut asja arutamiseks Eesti Vabariigi kohtus. Seega ei kohaldu ka Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg 2.
15.2.Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 2 kohaselt võib isiku vastu, kelle elukoht on liikmesriigis, esitada hagi teises liikmesriigis lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et hageja on esitanud kostja vastu lepingulise kahju hüvitamise nõude. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p 2 võimaldab esitada kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda, üksnes lepinguvälise kahju hüvitamise nõude. Lepinguline kahju hüvitamise nõude saab Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 4 p 1 kohaselt esitada isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse sõltumata tema kodakondsusest. Kuna hageja esitas kostja vastu lepingulise kahju hüvitamise nõude, ei oma tähtsust, kus kahju tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Iseenesest on põhjendatud määruskaebuse väide, et Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse järgi ei ole oluline, millise riigi kodanikud on menetlusosalised, kuid see ei vii siiski määruskaebuse rahuldamiseni.
15.3.Asjakohane ei ole hageja viide Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 lg 1 alapunkti b) teisele lõikele, mis näeb ette, mida tuleb teenuste osutamise puhul käsitada art 7 kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana. Art 7 lg 1 alapunkti b) tuleb lugeda koos alapunktiga a), mis näeb ette kohtualluvuse lepinguid puudutavates asjades. Säte reguleerib lepingu täitmisele suunatud nõudeid, mida hageja ei ole siinses asjas kostja vastu esitanud.
2-21-4921
15.4.Kuigi maakohus on põhjendatult viidanud Riigikohtu 19.04.2017 määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-7-17 ja selle p-le 29.2 (maakohtu määruses ekslikult viidatud p-le 29.1 – ringkonnakohtu märkus), ei ole maakohus Riigikohtu seisukohtadega määruse tegemisel arvestanud. Osundatud lahendi ja seal viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb osa hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluste hindamisel paratamatult ka tõendeid hinnata. Ka kohtualluvuse, sh rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemiseks (TsMS § 371 lg 1 p 2) võib olla vajalik tõendeid hinnata, milleks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vaja analüüsida ka hageja nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid. Praegusel juhul ei sõltunud kohtualluvus hagis esitatud nõude sisuliste eelduste täidetusest, mh lepingust poolte vahel või kahju tekitamisest, vaid eelkõige sellest, kas hageja on esitanud kostja vastu lepingulise või lepinguvälise kahju hüvitamise nõude. Selle tuvastamine ei ole hagi sisulise põhjendatuse eelduseks. Kohtualluvuse kindlakstegemisel on oluline lähtuda sellest, millele hageja oma nõudes tugineb, s.o millise kostjale etteheidetava rikkumisega oma nõuet põhjendab. Seejärel on kohtu ülesanne teha kindlaks, kas väidetav kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda asjaomases liikmesriigis. Enda kohtualluvuse kontrollimiseks võib kohus, kelle poole on pöördutud, lugeda hageja väited lepinguvälise vastutuse tingimuste täidetuse kohta tõendatuks. Ehkki kohtul ei ole kohustust tõendeid koguda ja kohus saab lähtuda talle esitatud asjaoludest, peab ta siiski arvestama kogu teavet ja tõendeid, mis selles menetlusstaadiumis on esitatud, st kohus ei saa üksnes eeldada hageja väidete õigsust ja selle alusel kohtualluvuse üle otsustada, vaid peab arvestama ka kostja võimalikke vastuväiteid (vt ülal viidatud Riigikohtu määruse p 29.4 ja seal märgitud Euroopa Kohtu praktika). Eeltoodust tulenevalt tuli maakohtul hinnata, kas hageja on esitanud lepingulise või lepinguvälise kahju hüvitamise nõude. Seejärel tuli vajadusel hinnata, kas väidetav kahjustav sündmus toimus Eestis. Ringkonnakohus jätab maakohtu määrusest välja põhjendused selle kohta, et kohus ei saa hinnata, kas hageja on esitanud lepingulise või lepinguvälise kahju hüvitamise nõude.
15.5.Kohtul tuleb kohtualluvust kontrollida omal algatusel (TsMS § 75 lg 1). Seetõttu on mõnevõrra eksitav maakohtu viide, et hageja on alternatiivselt põhjendanud kohtualluvust Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse art 7 p-i 2 alusel (vt maakohtu määruse lk 10 alt teine lõik). Maakohtu määrus võimaldab järeldada, et maakohus hindas rahvusvahelist kohtualluvust Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse alusel üksnes seetõttu, et hageja sellele tugines.
15.6.Samuti jätab ringkonnakohus maakohtu määrusest välja põhjendused selle kohta, et kohtuistungil täiendavate menetlustähtaegade määramisel pidi kohus arvestama detsembris Venemaa Föderatsioni jõulupühadega seetõttu, et Venemaa Föderatsioonis jõulupühade tähtajad ei kattu Eesti Vabariigi omadega. Ringkonnakohus, nõustudes hagejaga, leiab samuti, et Venemaa Föderatsiooni jõulupühade aja seostamine kahju tekkimise asjaolude ja kohtualluvusega on ebaselge. Maakohus ei ole määruses sellekohaseid põhjendusi ka esitanud.
16.Vastuseks määruskaebuse ülejäänud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
17.Vastavalt TsMS § 372 lg-le 2 lahendab kohus hagiavalduse menetlusse võtmise või sellest keeldumise või tähtaja määramise puuduste kõrvaldamiseks määrusega mõistliku aja jooksul. Kohus võib vajaduse korral küsida kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise lahendamiseks ja pooled ära kuulata. Sel juhul lahendab kohus hagi menetlusse võtmise viivitamata pärast seisukoha saamist või ärakuulamist (TsMS § 372 lg 3). See, kas maakohus lahendas hagi menetlusse võtmise viivitamata pärast poolte ärakuulamist, ei tingi alust hagi menetlusse võtmiseks. TsMS § 371 lg 1 p 2 on kohtu jaoks kohustuslik keeldumise alus. Kohus saab menetleda ainult neid tsiviilasju, mis kohtule alluvad. Eelnev puudutab ka määruskaebuse
2-21-4921 väidet poolte võrdse kohtlemise kohta – ka selline väidetav rikkumine ei võimalda hageja hagi Eesti Vabariigi kohtus menetleda.
18.Kuigi maakohus määras menetluskulude jaotuse, jättes menetluskulud õigesti hageja kanda, ei ole määruses asjaomaseid põhjendusi. Ringkonnakohus täiendab maakohtu määrust menetluskulude jaotuse osas järgnevate põhjendustega. Vastavalt TsMS § 168 lg-le 1 kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Menetlust lõpetava määrusena TsMS § 174 lg 2 järgi tuleb käsitada ka määrust, millega kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Eelnevast tulenevalt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 ette nähtud korras.
19.Kohtualluvuse küsimust lahendades ei saanud maakohus hinnata, kas hageja hagi on aegunud. Õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et puudub materiaalõiguslik alus nõude rahuldamiseks. Aegumine ei tähenda, et nõue oleks õiguslikult perspektiivitu või et hagi esitamine oleks menetluslikult lubamatu. Nõude aegumine toob kaasa selle, et kohustatud isik võib keelduda oma kohustuse täitmisest (vt TsÜS § 142 lg 1 teine lause). Perspektiivitut hagi tuleb eristada põhjendamatust hagist. Nõude aegumine tähendab, et hagi on põhjendamatu ja selle kohta teeb kohus sisulise otsuse (jätab hagi täielikult või osaliselt rahuldamata). Seega eeldab aegumisele hinnangu andmine hagi menetlusse võtmist, kuid enne seda tuleb kohtul kontrollida menetluse eelduste olemasolu. Kuivõrd maakohus leidis põhjendatult, et Eesti Vabariigi kohtutel ei ole pädevust siinset kohtuasja arutada, ei olnud maakohtul vajadust hinnata, kas esinevad täiendavad alused hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks (s.o kostja viidatud hagi perspektiivitus). Eelnevast tulenevalt ei ole tõendina asjakohane kostja 14.07.2022 menetlusdokumendile lisatud Venemaa Rahandusministeeriumi Föderaalse Maksuteenistuse vastus. Ringkonnakohus jätab selle TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel vastu võtmata.
20.Arvestades ringkonnakohtu eelnevalt toodud seisukohti kohtualluvuse kohta, on hageja 8.09.2022 menetlusdokumendile lisatud asjatundja arvamus tõendina asjakohatu. Ringkonnakohus jätab ka selle dokumendi TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel vastu võtmata. Kuna dokument jääb vastu võtmata, ei ole vajadust esitada kohtule dokumendi tõlget. Arvestades ringkonnakohtu otsustust jätta asjatundja arvamus tõendina vastu võtmata, samuti määruskaebemenetluse eset ei ole ringkonnakohtul võimalik kaaluda kuriteoteate esitamise vajadust. Hagejal on võimalik vajadusel esitada kuriteoteade prokuratuurile või politseile.
21.Kuna dokumendid, mida ringkonnakohus vastu ei võta (vt p-d 19 ja 20), on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.
22.Kokkuvõtvalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, täiendades osaliselt selle õiguslikke põhjendusi. Hagiavalduse menetlusse võtmata jätmine ei takista samas asja uue menetluse algatamist pädevas kohtus.
2-21-4921
23.Menetluskulud apellatsiooniastmes tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Maakohus ei ole kostja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Seetõttu ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva määruse jõustumisest.
24.Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule (TsMS § 372 lg 5 teine lause).
(allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.