1.Keelduda X 19. juuli 2022. a apellatsioonkaebuse Harju Maakohtu 18. veebruari 2022. a otsuse peale tsiviilasjas nr 2-20-139913 menetlusse võtmisest.
2.Jätta X apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud X kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule praeguse määruse kättesaamisest alates 15 päeva jooksul. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
2-20-139913 menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu menetluses oli Tallinna linna (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) (hageja) hagi X (kostja) vastu, milles hageja palus mõista kostjalt välja 550,85 eurot ja seaduses sätestatud määras viivise põhinõudelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale Tallinnas, XXX asuv ühetoaline sotsiaalkorter. Sotsiaalkorter eraldati Tallinna Linnavalitsuse 30. novembri 2016. a korraldusega nr 1796-k kostjale ja temaga sõlmiti tähtajaline üürileping nr 7-33./17/19 kuni 24. aprillini 2018. Üürilepingu p 9 kohaselt kohustus kostja tasuma üüri 32,83 eurot kuus. Üürilepingu sõlmimisega kohustus kostja järgima Tallinna linnavalitsuse 7. mai 2003. a määrusega nr 38 kinnitatud "Tervikuna Tallinna linna omandis olevas elamus asuva sotsiaaleluruumi üürilepingu tingimusi". Üürilepingu p 12.3 alusel kohustus kostja kandma ka eluruumi kasutamisega seonduvad kõrvalkulud ja maksud. Üürileping lõppes tähtaja saabumisega 24. aprillil 2018, kuna hageja ei olnud nõus seda pikendama. Kostja rikkus lepingu tingimuste p-e 22.6 ja 22.7, s.o võlgnes üüri ja kõrvalkulude eest summa, mis ületas kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri ja kõrvalkulude summat. Üürilepingu lõppemise päeva seisuga oli kostjal üüri- ja kõrvalkulude võlg 550,85 eurot. Kostjal oli seisuga 11. oktoober 2017 varasema perioodi eest võlgnevus kokku 157,70 eurot, mis koosnes kostjale 11. augustil 2017, 12. septembril 2017 ja 11. oktoobril 2017 esitatud ja tasumata jäänud arvetest. Kostjale esitati 13. novembril 2017 oktoobri arve summas 81,21 eurot, kostja koguvõlg oli 238,91 eurot. Kostja tasus 16. novembril 2017 10 eurot selgitusega „XXX kulude katteks“. Kostja tasus 24. novembril 2017 157,70 eurot selgitusega „oktoober 2017 XXX teenustasu ja kommunaalmaksed“. Kostjale esitati arve 2017. a novembri eest summas 88,36 eurot (muutus sissenõutavaks 31. detsembril 2017), 2017. a detsembri eest summas 90,27 eurot (muutus sissenõutavaks 31. jaanuaril 2018), 2018. a jaanuari eest kokku 100,19 eurot (muutus sissenõutavaks 28. veebruaril 2018), 2018. a veebruari eest kokku 105,46 eurot (muutus sissenõutavaks 31. märtsil 2018) ning 2018. a märtsi eest 95,36 eurot (muutus sissenõutavaks 30. aprillil 2018). Kostja üüri- ja kõrvalkulude võlg on 550,85 eurot, millest eluruumi üür on 190,18 eurot, kindlustus 2,44 eurot, küte 294,76 eurot, prügivedu 11,14 eurot, tugiteenus 39,58 eurot, üldelekter 22,27 eurot ja üldvesi 0,48 eurot. Viivisarveid kostjale ei ole esitatud. Asjaolu, et kostja ei ole sotsiaaleluruumi elama asunud, ei oma tähtsust, sest hageja on kostjale ruumi üle andnud ja kostja oli kohustatud tasuma eluruumi kasutamise eest. Hageja nõue kostja vastu põhineb 2017. a novembri kuni 2018. a aprilli arvetel. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus oli esitatud enne kolmeaastase aegumistähtaja lõppu, s.o 30. oktoobril 2020. Seega ei saa nõue olla aegunud. Kostja 27. novembri 2017. a avaldus üürilepingu lõpetamiseks esitati Tallinna Kesklinna Valitsusele, aga see oleks tulnud esitada Lasnamäe Linnaosa Valitsusele, kuna sotsiaaleluruum asub Lasnamäe linnaosas ning üürileandjaks on Lasnamäe Linnaosa Valitsus. Kuna avaldust ei esitatud Lasnamäe Linnaosa Valitsusele, siis kehtis leping selle lõpptähtajani.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
2 (7)
2-20-139913 Kostja leidis, et hageja nõue on aegunud, kuna hagi on esitatud 29. märtsil 2018. Kuna kostja korterit ei kasutanud, siis ei pea kostja tasuma kasutustasusid (nt sotsiaalabitugiteenuse, prügiveo, vee, üldvee, üldelektri ja kütte eest). Üüri maksis kostja 11 kuu esitatud arvete eest 32,79 eurot kuus, kokku 339,64 eurot. Lisaks tasus kostja 2017. a mais 40 euro eest elektrilevi tasu, mida nõuti üürilepingu p 13.3. alusel. Kokku on kostja elektri eest tasunud 61 eurot. Hageja kirjutas 29. märtsi 2018. a kirjas, et kostjal tekkisid alates oktoobrist makseraskused, kuid ei tundnud huvi, millest makseraskused tekkisid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 23 lg 2 kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on vajalik teise poole kohustuste täitmiseks. Kostja teavitas oma muredest maja haldajat telefonil, mille leidis lepingust. Haldur oli mõistev. Kohalikult omavalitsuselt kostja mõistmist ei leidnud, kuna talle ei hüvitatud 336,51 euro ulatuses kulu esmavajalikele kaupadele. Seega olid kostja makseraskuste põhjused kohalikule omavalitsusele teada. Kostja sai pärast lepingu sõlmimist teada liikluse katastroofilisest olukorrast, elamu koridoride paigutusest ja sealsetest ebatavalistest (nt puudega) elanikest. Sellisest olukorrast ei olnud hageja kostjat varem informeerinud. Leping on tühine. Kostja ei soovinud sotsiaaleluruumi. Kostja püüdis olukorda parandada, s.t et kostjale määrataks sotsiaalkorteri asemel munitsipaalkorter. Kostja ei taotlenud sotsiaaleluruumi ja tal ei ole mingit puuet, seetõttu on põhjendamatu kostja paigutamine sellesse majja. Selline ühepoolne tehing ja tellimata teenuse osutamine ei tekita tasu saamise õigust. Maakohtusse saabus 1. septembril 2021 kostja vastuhagi hageja vastu, milles kostja palus hagejalt välja mõista 70 000 eurot.
3.Maakohus jättis 18. oktoobri 2021. a määrusega kostja vastuhagi 70 000 euro saamiseks menetlusse võtmata.
4.Kostja esitas 6. jaanuaril 2022 korduva vastuhagi kahju hüvitamiseks summas 70 000 eurot, mille maakohus jättis 21. jaanuari 2022. a määrusega menetlusse võtmata.
5.Harju Maakohus tegi 18. veebruaril 2022 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 19,43 eurot. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda, kuid kostjal menetluskulude puudumise tõttu rahaliselt kindlaks määramata.
5.1.Maakohus tõi esile, et pooled ei vaidle järgneva üle: •
•
Tallinna linnale kuulub Tallinnas, XXX asuv ühetoaline sotsiaalkorter. Sotsiaalkorter eraldati Tallinna Linnavalitsuse 30. novembri 2016. a korraldusega nr 1796-k kostjale ja temaga sõlmiti 25. aprillil 2017 tähtajaline üürileping nr 7-33./17/19 kuni 24. aprillini 2018. Lepingu p 9 kohaselt kohustus kostja tasuma üüri 32,83 eurot kuus. Üürilepingu sõlmimisega kohustus kostja järgima üürilepingu tingimustena Tallinna Linnavalitsuse 7. mai 2003. a määrusega nr 38 kinnitatud "Tervikuna Tallinna linna omandis olevas elamus asuva sotsiaaleluruumi üürilepingu tingimusi". Üürilepingu p 12.3 alusel kohustus kostja kandma ka eluruumi kasutamisega seonduvad kõrvalkulud ja maksud; kostja tasus 11. augusti 2017. a, 12. septembri 2017. a ja 11. oktoobri 2017. a arved summas 157,70 eurot 24. novembril 2017.
5.2.Kohus leidis, et poolte üürileping lõppes kostjapoolse erakorralise ülesütlemisega VÕS § 314 lg 1 alusel 27. novembril 2017. Hageja on ülesütlemisavalduse kätte saanud, kuna see on hageja juures registreeritud 27. novembril 2017. Kostja avalduses välja toodud põhjused (halb transpordiühendus vajalike asutustega, poodide ja panga või pangaautomaatide puudumine ning asjaolu, et kostja ei ole kunagi taotlenud sotsiaalkorterit), olid üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks mõjuvad. 3 (7)
2-20-139913
5.3.Kostja esitas avalduse munitsipaaleluruumi saamiseks, kuid kostjale määrati sotsiaalkorter Tallinnas, XXX, mille kohta sõlmiti 25. aprillil 2017 tähtajaline üürileping. Kostja teatas, et soovib üürilepingu lõpetada ja sõlmida munitsipaaleluruumi üürilepingu. Kostja on avalduses välja toonud, et vajalike asutuste kättesaadavus on väga raske (Lasnamäe linnavalitsus, sotsiaalhoolekande osakond ja postkontor), neisse saamiseks tuleb sõita ühistranspordiga esmalt läbi kesklinna ja samamoodi tagasi ja see võtab väga palju aega. XXX tn läheduses ei ole kaubanduskeskust, pangaautomaate ja -kontorit. Lisaks ei ole kostja sotsiaalteenust ega sotsiaaleluruumi vajav isik. Kostjal ei ole puuet.
5.4.Hageja ei tõendanud, et kostjat oleks informeeritud enne lepingu sõlmimist, millistel tingimustel kostja lepingu sõlmib, muu hulgas, et tegemist on sotsiaalkorteriga, millises asukohas see asub ja millised on sealsed tingimused. Hageja on üksnes märkinud 6. detsembri 2021. a vastuses, et kostja kinnitas üldtingimustega tutvumist. Kostja on avaldanud soovi munitsipaaleluruumi, mitte sotsiaalkorteri saamiseks.
5.5.Kuna üürilepingu kohaselt on üürileandjaks Tallinna linn, siis on põhjendamatu hageja väide, et üürilepingu ülesütlemise avaldus tulnuks esitada Lasnamäe linnaosa valitsusele. Üürilepingus ei ole kokku lepitud, millisele linnaosavalitsusele tuleb üürilepingu ülesütlemise avaldus esitada. 27. novembri 2017. a avaldus üürilepingu lõpetamiseks on esitatud Tallinna kesklinna valitsusele, mis on Tallinna linna linnaosa. Kui hageja leidis, et taotlus on edastatud valele linnaosa asutusele, tulnuks tal edastada see õigele linnaosavalitsusele. Lisaks on hageja
2.jaanuaril 2018 kostja avaldusele vastanud, kuid ei selgitanud kostjale, et avaldus üürilepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks tuleb esitada Lasnamäe linnaosa valitsusele. Seega ei nõustunud kohus hagejaga, et leping kehtis selle lõpptähtajani. Leping lõppes 27. novembril 2017.
5.6.Kuna kostja ütles hagejaga sõlmitud üürilepingu erakorraliselt üles 27. novembril 2017, siis ei pea ta tasuma arveid, mis on esitatud talle pärast üürilepingu ülesütlemist, st
11.jaanuari 2018. a arvet 13659 summas 90,27 eurot, 13. veebruari 2018. a arvet 13753 summas 100,19 eurot, 13. märtsi 2018. a arvet 13847 summas 105,46 eurot ja 11. aprilli 2018. a arvet 13942 summas 95,36 eurot.
5.7.Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja nõue on arvete 13469 ja 13565 osas aegunud. Nõude aegumistähtaeg algas 2017. a lõppemisest ehk 1. jaanuaril 2018 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 järgi oleks nõuded 13. novembri 2017. a arve 13469 ja 13. detsembri 2017. a arve 13565 osas aegunud 31. detsembril 2020. Hageja pöördus maksekäsu avaldusega kohtusse 30. oktoobril 2020, s.o enne aegumistähtaja saabumist. TsÜS § 160 lg 1 ja 2 p 3 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega. Seega ei ole hageja nõue nende arvete osas aegunud.
5.8.Asjaolu, et kostja väidetavalt ei kasutanud korterit, ei vabasta teda kõrvalkulude maksmise kohustusest.
5.9.Kohus tuvastas, et 13. novembri 2017. a arve 13469 on esitatud perioodi oktoober kohta järgmiste teenuste eest: üür november 32,79 eurot, kindlustus november 0,42 eurot, küte 36,55 eurot, prügivedu 1,67 eurot, tugiteenus november 6,04 eurot, üldelekter 3,74 eurot. Arve summa 81,21 eurot, millest kostjal on tasutud 10 eurot.
5.10.Kohus tuvastas, et 13. detsembri 2017. a arve 13565 on esitatud perioodi november kohta järgmiste teenuste eest: üür detsember 32,79 eurot, kindlustus detsember 0,42 eurot, küte 42,29 eurot, prügivedu 2,23 eurot, tugiteenus detsember 6,70 eurot, üldelekter 3,63 eurot, üldvesi 0,30 eurot. Arve summa 88,36 eurot. 4 (7)
2-20-139913
5.11.Kohus leidis, et kostja ei pea hüvitama kindlustuskulusid summas 0,84 eurot, kuna need kulud ei ole seotud eluaseme tavapärase kasutamisega. Kindlustuskohustus on korteriomandi omanikul. Samuti ei ole kostjal tugiteenuse summas 12,74 eurot hüvitamise kohustust, sest hageja ei osutanud kostjale kohast tugiteenust. Lisaks ei pea kostja tasuma selle teenuse eest peale lepingu ülesütlemist. Tugiteenuse eest esitati arve 2017. a detsembri eest. Kuna kostja reaalselt korteris ei elanud, siis ei pea ta tasuma prügiveo, üldvee, elektri ning kütte eest summas 90,41 eurot. Üürilepingu järgi on kõrvalkulude tasumise kohustus eluruumi kasutamise korral. Kuna kostja ütles lepingu üles 27. novembril 2017, siis ei pea kostja tasuma detsembri üüri 32,79 eurot. Novembri üüri peab kostja tasuma kuni 27. novembrini 2017, s.o summas 29,43 eurot. Kostjal on tasutud novembri arvest 10 eurot ja tal tuleb tasuda hagejale VÕS § 271, § 82 lg 7, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel 19,43 eurot.
5.12.Kuna kohus jättis hagi suuremas ulatuses rahuldamata, siis jäid menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel hageja kanda.
6.Kostja esitas 19. juulil 2022 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtul uuendada asja menetlemine kostja vastuhagi osas.
6.1.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt keeldus maakohus põhjendamatult kostja vastuhagi menetlemisest, rikkudes sellega materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme. Kostja taotles ka maakohtu menetluses kohtult vastuhagi osas asja menetluse uuendamist, kuid maakohus jättis selle tähelepanuta. Samuti esitas kostja maakohtus vastuväited, kuid kohus teatas, et asja arutamine on lõpetatud ja kohus asub otsust tegema.
6.2.Maakohtule pidi olema mõistetav ja arusaadav kostja vastuhagi nõue – hüvitada kostjale 70 000 eurot tema vallasvarast ilmajäämise eest. Kostja esitas vastuhagi osas tõendid. Maakohus ei põhjendanud, miks ei ole vastuhagiga kostja eesmärki, s.o kahju hüvitamist võimalik saavutada. Kostja leiab, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele.
6.3.Kostja esitas ka menetlusabi taotluse, milles palub end riigilõivu tasumisest vabastada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 637 lg 1 p 2, alternatiivselt TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
8.Apellatsioonkaebuse võib TsMS § 632 lg 1 kohaselt esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. TsMS § 637 lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui see on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist.
9.Kohtute infosüsteemist nähtuvalt toimetati maakohtu 18. veebruari 2022. a otsus kostjale kätte 11. märtsil 2022 postkasti jätmisega. Võttes arvesse TsÜS § 136 lg-t 8, oli apellatsioonkaebuse esitamise tähtpäev seega 11. aprill 2022. Sel juhul on kostja 19. juulil 2022 kohtusse saabunud apellatsioonkaebus esitatud hilinenult.
10.Riigikohus on selgitanud, et dokumendi saab lugeda kättetoimetatuks üksnes siis, kui kättetoimetamist ettenähtud viisil on võimalik ka seaduses sätestatud vormis tõendada (vt Riigikohtu 16. septembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 12). Eelnevast tulenevalt kontrollib kolleegium, kas maakohtu 18. veebruari 2022. a otsus on kostjale 11. märtsil 2022 ettenähtud viisil kätte toimetatud ja kas seda on võimalik ka nõutaval viisil tõendada. 5 (7)
2-20-139913
10.1.TsMS § 326 võimaldab toimetada menetlusdokumendi kätte postkasti panekuga. Selle sätte lõikest 1 tuleneb, et kui menetlusdokumenti ei ole võimalik kätte toimetada, kuna seda ei saa üle anda saaja või tema esindaja elu- või äriruumis, loetakse dokument kättetoimetatuks dokumendi panemisega elu- või äriruumi juurde kuuluvasse postkasti või muusse sellesarnasesse kohta, mida saaja või tema esindaja kasutab posti kättesaamiseks ja mis harilikult tagab saadetise säilimise. Lõike 2 kohaselt on kättetoimetamine lõikes 1 nimetatud viisil lubatud üksnes juhul, kui menetlusdokumenti on proovitud isikule isiklikult üle anda vähemalt ühel korral ja seda ei ole võimalik kätte anda elu- või äriruumis viibivale muule isikule TsMS § 322 lg 1 või § 323 kohaselt. Lõikest 3 tuleneb, et lõikes 1 nimetatud juhul märgitakse kättetoimetatava saadetise ümbrikule kättetoimetamise kuupäev.
10.2.Kohtute infosüsteemis on asja saadetiste all menetlusdokumendi väljastusteade 14. märtsist 2022, mis kajastab maakohtu 18. veebruari 2022. a otsuse kättetoimetamist. Väljastusteate kohaselt ei õnnestunud postitöötajal kohtuotsust kahel katsel (7. märtsil 2022 ja
11.märtsil 2022) kostjale aadressil YYY, Tallinn kätte toimetada, mistõttu jäeti see postkasti.
10.3.Asja materjalidest nähtuvalt on kostja kõigis kohtule esitatud menetlusdokumentides märkinud enda aadressiks YYY, Tallinn (nt dtl-d 13, 67 ja 80, 6. jaanuari 2022. a menetlusdokument, 17. veebruari 2022. a menetlusdokument). Kostja ei ole väitnud, et selle aadressiga kortermaja trepikojas ei oleks elanike postkaste. Riigikohus on leidnud, et sel juhul saab eeldada, et dokument jäeti saaja postkasti (vt Riigikohtu 6. mai 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-8668, p 15). Kostja on menetluses väitnud, et tal pole postkasti võtit ja selle korteri omanik, kus ta elab, käib postkasti kontrollimas harva (dtl 66, 6. jaanuari 2022. a menetlusdokumendile lisatud seletus). Kolleegiumi hinnangul ei välista need väited kohtuotsuse kättetoimetatuks lugemist TsMS § 326 alusel. See, et kostja oma kohtule avaldatud elukoha aadressil postkasti sisu regulaarselt kontrolliks või tagaks selle kontrollimise, on kostja enda riisiko.
11.Eelneva põhjal leiab kolleegium, et maakohtu otsus on kostjale 11. märtsil 2022 ettenähtud viisil kätte toimetatud ja seda on võimalik ka seaduses sätestatud vormis tõendada. Seega möödus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 11. aprillil 2022. Kostja 19. juuli 2022. a apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1 p 2 alusel keelduda.
12.Täiendavalt esineb kolleegiumi arvates TsMS § 637 lg 1 p-s 6 sätestatud alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks.
12.1.TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12).
12.2.Esitatud apellatsioonkaebuses ei ole kostja väitnud, et maakohtu 18. veebruari 2022. a otsus hageja hagi lahendamise kohta oleks ebaõige, sh et kohus oleks eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, rikkunud hagi lahendamisel menetlusõiguse norme või hinnanud ebaõigesti tõendeid. Kostja etteheited seonduvad sellega, et maakohus ei lahendanud tema vastuhagi. Asja materjalidest nähtub, et kostja esitas 1. septembril 2021 vastuhagi 70 000 euro saamiseks, mille maakohus jättis 18. oktoobri 2021. a määrusega menetlusse võtmata. Määrus jõustus 12. novembril 2021. Kostja esitas 6. jaanuaril 2022 korduva vastuhagi kahju hüvitamiseks summas 70 000 eurot seoses tema vara hävimisega, mille maakohus jättis 21. jaanuari 2022. a määrusega menetlusse võtmata. See määrus jõustus 16. veebruaril 2022. Juhul, kui kostja arvates keeldus 6 (7)
2-20-139913 maakohus tema vastuhagi menetlemisest põhjendamatult, oleks kostja pidanud esitama määruskaebuse maakohtu 18. oktoobri 2021. a või 21. jaanuari 2022. a määruse peale. Kostja seda ei teinud, mistõttu maakohtu määrused vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta jõustusid. Kuna maakohus ei ole kostja vastuhagi menetlenud ega selle kohta otsust teinud, ei oleks ringkonnakohtul võimalik võtta apellatsioonkaebuse lahendamisel seisukohta vastuhagi põhjendatuse kohta. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited vastuhagi kohta (s.o hageja poolt kostjale väidetavalt tekitatud kahju kohta) ei saa aga anda alust tühistada või muuta maakohtu otsust hageja hagi kohta. Eelnevast tulenevalt ei saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades kaebust ilmselt rahuldada, mistõttu esineb alus kaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi.
13.Kolleegium selgitab, et kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse TsMS § 372 lg 6 järgi, et avaldust ei ole esitatud ja hagi ei ole olnud kohtu menetluses. See kehtib ka vastuhagi kohta. Eelnev tähendab, et asjaolu, et maakohus keeldus praeguses asjas kostja vastuhagi menetlusse võtmisest, ei välista kostja võimalust pöörduda oma nõudega kohtusse. Selleks on kostjal võimalik esitada hagi maakohtule.
14.Kuna ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, siis ei toimeta kohus TsMS § 638 lg 4 kohaselt kaebust hagejale kätte ja kaebus tuleb kostjale tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab TsMS § 638 lg 8 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse apellandile kätte ning TsMS § 638 lg 10 kohaselt loetakse, et kaebust ei ole esitatud.
15.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Kuna praegusel juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud seda hagejale vastamiseks, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida kostjalt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Kindlaksmääratavad menetluskulud seega puuduvad.
16.Ringkonnakohus märgib, et apellant ei ole tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu ning on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumisest. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus jääb menetlusse võtmata ning apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda sellelt tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi, ei nõua ringkonnakohus praegusel juhul menetlusökonoomia kaalutlustel apellandilt riigilõivu tasumist ega lahenda tema menetlusabi taotlust.
17.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 638 lg 9 ja § 3401 lg 2 teise lause kohaselt on praegune määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt)
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.